Suve ja talve piiril
Äntu Sinijärv ja Valgejärv on üksteisest vast kilomeetri kaugusel. Üks oli täiesti jäävaba, teine täiesti jääs.
Käisin kahe Marttiga Sinijärves sukeldumas. Üks Martti tahtis pildistada ja teine oma uut kuiva ülikonda testida. Mina reisisin kaasa ilma mingi erilise plaanita. Ainult regu tahtsin peale hooldamist natuke katsetada.
Peab mainima, et jube mõnus on vahelduseks sedasi käia, et ärkad Tallinnas ja vurad otse Raplasse, kus rahvas juba ootab, varustus, sh minu oma, on juba peale laaditud ja isegi kuum tee on valmis tehtud. Istud lihtsalt autosse ja lased end kohale vedada.
Martti uus kuiv ülikond on sama mudel mis minu oma. Bare on seal vahepeal teinud mõned muudatused. Lukk on veitsa pikem ja jookseb all mitte küljejoonest ette- vaid tahapoole. Pealmine lukukate on ka natuke teistmoodi joondatud, niiet sellega on lihtsam opereerida. Kaelamansett oli justkui laiem, mis tundub imelik. Aga manseti ümber on veel üks riba, niiet kapuutsi serva saab sättida kaelamanseti ja selle riba vahele. Kevlarist-vist põlvekaitsmed on suuremad. Noh ja Martti on enamvähem sama pikk kui mina ning ta lasi sääred kohe veitsa pikemad teha tehases, et LT standarmõõt sihvakale eesti mehele ka selga mahuks.
Sukeldumine oli hästi mõnus. Sujusime väga mõõduka tempoga allikate kohale, vaatasime seal ringi ja vedelesime niisama. Ma mõõtsin allika sügavust, lasin kompuutri selle koha peale kust kraater algab. 7,4m sain. Martti tegi pilte ja Martti mängis oma tasakaalu ja ujuvusega. Peab ütlema et sai päris kenasti hakkama, mingeid probleeme tal küll ei pannud tähele. Väga mõnus. Aga Marttil jällegi oli mingi maskiprobleem, pidevalt pidi seda kuivatama ja lõpuks näitas et tal on sellest maskivärgist juba kõrini.
Põhisündmuseks kujunes regupiinamine. Seal ca 6 kraadises vees proovisin oma lisaregust õhku lasta ühte ja teistpidi, see töötas ilusasti. Kui kord jõudis põhiregu kätte, siis see oli mul siiski liiga tundlikuks reguleeritud niiet kui ta voolama hakkas siis ta ka voolama jäi. Polnud varem vees proovinud seda ballooni kinni keeramist. Näitasin Marttile et keera kinni, keeras. Vool lakkas. Paari sekundi pärast keeras lahti, vool jätkus. Nii paar korda. Lõpuks sain Martti lisaotsa ja lasime veitsa pikemalt sulada. Keerasin kruvi veidike koomale ja umbes 10 sekundi pärast sai ballooni jälle lahti keerata ning enam ei voolanud kuskilt. Üks lahe asi oli see, et tegime seda keset vett hõljudes. Natukene muidugi kõikusime, aga põhja ei pidanud toetama ja pinnale ka ei tõusnud. Sedasi rahulikult neid asju katsetada on ikka kift küll. Pole mingit stressi.
