leiubüroo
avastasime enda jaoks mõned uued sukeldumiskohad. kohe kõigest lähemalt.
pikema marttiga käisime ükspäev skautimas (välja tsekkimas) maidla veehoidlat, et näha mis seal siis ikkagi põhjas on. milline on põhi ja kui soe on vesi. lootsime et vast 8 kraadi ikka. ootasime ju aega millal saab uute õpilastega vette. maidlas oli vesi 12 kraadi. väga soe. lähimaks pühapäevaks plaanisime väikse laagri.
laubal, enne seda pühapäeva, käisime eelnimetatud marttiga ikkagi veel paaris meeste kohas sukeldumas. esiteks raplas savikates. see on vist rapla linna ainuke koht kus üldse vahel ujuda ja sukelduda kannataks põhimõtteliselt. tegemist on mingi iidama-aadama (ok, tsaariaegse) savikaevanduse piirkonnaga. servast vaadates paistis vesi isegi enamvähem läbi. sees oli kahjuks nähtavus kehva, ühtlaselt üsna sogane ja nägi vast meetri või poolteist. põhjas paks savimuda sete või midagi. sügavus umbes-täpselt 3 meetrit pluss natuke muda. sukeldumiseks väga ei sobi. uurisime seal kaks suuremat auku läbi, mõlemas sama pilt.
edasi läksime järvakandi kanti, järvakandist umbes 5-6 km eemal, kus on tehtud korralik ujumiskoht ja rannavõrkpalli väljak. minuarust väga ilus ümbrus ja plats, mis asub põhimõtteliselt ikkagi parajas karu… karu kodus. kuidagi irooniline on see, et koht on ilus ja kõik on lahe aga kohale viib kruusatee. igatahes on seal selline liivapõhjaga süvendatud veekogu, kust voolab läbi jõgi. jõgi tuleb paraku rabast ja vesi on rabane, selline pruunikas. olin seal suvi-paar tagasi ujumas käinud, aga ei mäletanud et see nii pruun oli. sisse me sinna igatahes läksime. ja jumal tänatud! üks üllatavamaid sukeldumisi. päike paistis üsna kõrgelt ja selgelt oli näha, kuidas kiired tungivad poole meetri-meetri sügavusele ja seal vee virvenduse rütmis mänglevad. kõlab üsna geilt aga tõesti huvitav vaadata. need kiired maanduvad siin seal erinevatele veekihtidele, mis muudab pildi veel huvitavamaks. virmalised. teine tore asi on seal ca 2 meetri sügavuses lihtsalt selili vedeleda ja lakke vahtida. raske seletada. igatahes üllatavalt lahe.
pühapäeval kui maidlas õpilastega käisime, siis oli vesi 13 kraadi juba ja viimase otsa tegin paljakäsi. ei olnud just soe aga sõrmed külmetama ka ei hakanud. maidlas muidu on selline üsna rohune põhi, vahepeal mingid vetikalaadsed. sees on ahvenaid ja vähke. nähtavus minuarust väga hea, 4-5 meetrit umbes ja sügavus ka kuni 4 meetrit. esimeseks avaveeks või proovisukeldumiseks on väga kift koht. kahe sukeldumise vahepeal grillisime vorstikesi ja logisime.
täna käisime lühema martti ja ainiga ikkagi rummus ka kontrollimas kas poid on alles ja kuda vesi on. vesi oli 10 kraadi, aga nähtavus 1,5-2 ehk pigem sant kui hea. martti läks vette ja nentis, et nojah, fotokaga siin täna midagi teha pole. võttis hoopis kompassi ja lubas meid navigeerida. mina haakisin end kohe talle lesta külge ja ootasin mõnusat sõitu poini. pärast ikkagi selgus et saime ilusasti kolmekesi rahulikult käidud ilma üksteisest kinni hoidmata ja ära kaotamata. esimese poi leidmine võttis veitsa aega, aga kui leidsime, siis ajasime poi punni. see käib nii, et tirid mööda köit poi alla, rõhk surub selle kössi. keerad korgi maha ja lased õhku sisse kuni poi on vee all normaalse kujuga. siis lased poi üles ja pinnale sõites ta paisub ning on lõpuks ilus trullakas. nojah poi all ma mõtlen muidugi tavalist auto tuuleklaasipesuvedeliku kanistrit. viieliitrist.
teise poiga nii kergelt ei läinud, sest köie asemel oli üsna peenike nöör. poi allatirimine tundus palju-palju raskem. tegime siis nii, et kerisime nööri ümber ühe kivilätaka kahekesi. ma ise olin väga rahul sellise leidlikkuse leidumise üle. aga kui poi alla olime tirinud ja minu kord oli seda täitma hakata, siis martti midagi puterdas ja tundus et nöör pääseb valla. kerisin käbe korgi peale tagasi ja jätsin ta rahule. kui poi lahti lasime oli tore vaadata kuidas see umbes raamatusuurune lapik kivi, mille ümber nöör oli keritud, seal põhjas energiliselt breikis.
aga põhikino oli muidugi see, et üsna sukeldumise alguses ujusime mingis suunas ja siis hakkasime vaatama kas on õige koht. mina olin teiste sabas ja vaatan et hm, martti on oma fotoka pannud ühe suure kivilahmaka peale. mõtlen et julge tegu siiski ja pistsin igaks juhuks taskusse. kui nägin, et seal mõningase ringivaatamise järel ta ei üritagi fotokat pandud kohast üles võtta, hakkas mul tuju aina paremaks minema, sest millalgi pidi saabuma hetk, kui ta avastab et on kadund. see hetk tuli üsna sukeldumis lõpus kui ta ühte vähki või asja tahtis pildistama hakata. sebib seal ja näitab et “tema” ja “fotokas”, mina laiutan algul käsi, ise muigan. lõpuks tirisin taskust ta fotoka välja. see nägu oli isegi martti kohta üsna juhm (ja kes meid ei tea, see ärgu arvaku et ta üldiselt rumal inimene on). küsib seal et möhh ja möhh aga krt kuidas ma talle peaks seal seletama et vaata, … vot sedasi. ta oleks parema meelega arvanud, et ma selle talt salaja pätsasin. aga et ta selle tegelikult täiesti labaselt vahepeal ära kaotas ja mina selle sama labaselt lihtsalt leidnud oli, see… selle peale tuleb ikka üsna juhm nägu ette küll.
