kiirlahtisti
kutsusin ühe sõberi sukelduma, et saaksime kunagi koos reisimas käies ka sukeldumas käia. andri muidu ise käib võimalusel ka lainesurfi tegemas ja snorkeldamas. nüüd tal tuli mõte, et kuna meil eestis üldse surfilaineid peaaegu polegi, aga see-eest puhub tihtilugu tuult, siis peaks hakkama lohesurfimist õppima. kuna üksi on paha käia, siis kutsus mind ka kaasa…
lohesurfiga mul üks teine sõber tegeleb veel natukene, aga tal on see aja ja… peamiselt vist ikka aja tõttu täielikus unaruses. igatahes ma olin korra kunagi käinud rannas vaatamas mismoodi seda siis õpitakse. see oli ikka vähemalt 3 aastat tagasi ja mul on sellest ajast meeles niisugune asi. kuni minu sõber seal lohe üleslaskmist ja juhtimist õppis kaldal ning mingit muud tarkust omandas, siis oli seal samas rannas üks tegelane vees ka oma lohe ja lauaga. küll ta ei saanud seda lohet õhku kuidagi. siis sai õhku, aga siis oli laud kadunud. siis ajas lauda taga ja kui laua üles leidis ning hakkas jalga panema siis muidugi lohe pani laraki vette ja kõik hakkas otsast peale. mulle sai kohe selgeks et liiga kergesti see õppimine vist ei käi. sellised mälestused ja eelarvamused niisiis.
kui lohusalu kooli ees parklas instruktorit marttit (veel üks martti) ootasime siis tahtsin andriga kihla vedada, et ta tuleb kas väikse bussi või mahtuniversaaliga. andri ikka arvas et tavalise sõiduautoga. mina igatahes võitsin, sest meie juurde sõitis vw sharan. instruktor nägi välja natuke vanem kui ma olin oodanud, aga selline päevitunud ja tätoveeritud ja mingisuguse chilli kõnnaku ning rõõmsa näoga. teretasime kõik kättpidi ja puha ning hakkasimegi pihta.
tuli välja (no andri teadis varem aga mina polnud süvenenud), et tegemist on IKO (rahvusvaheline lohesurfi organisatsioon äkki?) sertifitseeritud instruktoriga, kes võib õpetada vees ja lumel lohesurfi. veel pidi olema mingi kolmas liik aga seda tema ei õpetavat. näitas meile IKO sertifikaati või liikmekaarti ka mille meie pärast kursuste edukat läbimist saama peaksime. see oli nagu ikka, krediikaardi suurune aga mitte plastikust vaid siukesest kilesemast tugevast materjalist ja sinna on kirjutatud nimi ja tase ja instruktori andmed jne. natuke meenutas see mulle (juba hakkasid paralleelid sukeldumisega pihta) DSD kaarti, mille me anname koos voldikuga proovisukeldujatele. järgmiseks tuligi välja ankeet mida täita tuli. nagu ikka, enda andmed ja töö ja muud hobid ja kontaktid ja siis see isik kellega ühendust võtta kui vaja. sama paberi peale kirjutas instruktor hiljem veel juurde muud meie kursuse edenemist puudutavad asjad nagu läbitud etapid ja makstud raha. padi paberimajandusega võrreldes muidugi lihtne, kompaktne ja arusaadav.
läksime randa ja räägiti sellest mida peaks vaatama ohutuse mõttes. et tuul oleks sobiv ja varustus ning oskus oleksid vastavad ning üldse et ennast ja teisi ära ei lõhuks.tuule kiiruse mõõtmise vidinat soovitati. sealt jäi peamiselt meelde et maatuul on halb, aga hea on merelt tulev ühtlane külgtuul. tuulevärk tundub minule alati natuke segane, ma pole kunagi purjetanud ja pole tegelikult lõpuni endale selgeks teinud sedagi, mis puudutab eestit, geograafiat ja ilmakaari rääkimata sellest mismoodi purjetamine täpselt üldse käib. niiet kui tuulest juttu tehakse siis on alati veitsa imelik tunne.
lappisime lahti ja nn trainer kite ehk väikse madratsi. maha laotatuna meenutas küll pigem magamiskotti. see nägi väga kandilise langevarju moodi välja. kaks kihti kangast mis on torudeks jaotatud. eest servast tuleb õhk sisse jne. kaskaadid on küljes aga alla tuleb ainult kaks pikka liini. nad nimetavad neid nööre seekord liinideks. langevarjudel on nöörid tropid ja paadimeestel on köied vahel otsad ja vahel veel midagi muud… siis me panime kohe trapetsi ka külge. trapetsi küljes on ees konks ja konksu külge käis poom ja poomi küljes käivad lohe liinid. äge onju? poom on see paganama juhtkang. tõmbad vasakut poolt veitsa enda poole siis lohe pöörab vasakule… esimese korra kui mina proovisin siis pööras väga kiirelt. aga see on väike lohe kah, 3 ruutmeetrit. õppisime siis tuuleakent ja kella ja lohega kaheksate tegemist ja hoidmist ja lendava lohega ringi kõndimist ja okste korjamist ja keerutamist ja tagasikeerutamist ja võibolla et midagi veel. ahjah, istukil olles järsu jõnksuga enda püsti vedamist või vähemalt selle veojõu tekkimise tunnetamist. täitsa pull oli. sokid olid liiva täis veel koduni. kui laiali läksime siis lõime käppa juba mingit uut moodi, väike kängiliikme tunne lisaks.
teisel päeval võtsime oma kalipsod kaasa sest pidime hakkama vees solberdama. algul oli tuul nii kõva ja pagiline et tekkis juba kahtlus kas ikka saame. neil on reeglid kursuste pidamise ja tuule suhtes. me läksime ikkagi kohale ja kuna seal läks niikuinii sebimisega kõvasti aega siis ka tuul veitsa vaibus. muideks neid lohesurfijaid oli seal illlge… pp, emm palju. algul kui läksime siis umbes 20 ja tipphetkel lausa 35 korraga üleval. meie võtsime algul mingi väiksema lohe ja sumpasime vette. tegime samu asju mis madratsiga. oli ikka tunda küll et on suurem ja tugevam. aga see-eest oli suurem tüki maad rahulikum ja ei rapsinud nii kiiresti iga pisikese liigutuse peale. tuleb välja et tänapäeva lohedel on kõvasti tootearendust tehtud. igasugused turva-leashid ja chicken loobid ja asjad. langevarjukeeles lihtsalt cutaway, lohekeeles quick release ehk kiirlahtisti, nagu andri tõlkis. protseduurid ei ole tegelt väga keerulised. self rescue osas oli juttu sellest mis teha kui oled ülepea vees ja lohetada ei saa mingil põhjusel ja tahad kuskile triivida või paati oodata.
tuul vaibus veelgi ja võtsime veitsa suurema lohe. see meie suur lohe oli igatahes väiksem kui ükski nendest mis seal eemal ringi kihutas, aga meie jaoks piisavalt suur et saime bodydragida. bodydrag on hullult fun asi. langevarjunduses ja sukeldumises sellist lahedat koolitusetappi polegi. see käib nii, et otsid lohega veojõudu ühele ja teisele poole pöörates ning lohised ise kõhuli mööda vett järel. vett pritsib ja lendab ja silmad ja suu on seda täis. kätega küll tõmbad poomi enda poole aga edasi loobib sind tegelikult trapetsist ehk püksirihmast tirides. andri on minust kergem ja tegi vast midagi teistmoodi kah ning ta sai mõned päris korralikud hüpped sedasi kogemata.
päike hakkas ennast juba loojuma sättima aga me saime ikkagi natuke ka laua külge sättimist ja startimist proovida. see meenutas natuke shonglöörimist või kahe käega klaveri mängimist kui seda ei oska. päris mitut asja peab korraga jälgima ja kontrollima. eks muidugi mida rohkem need üksikuti käpas on seda lihtsam. et see lohe oleks hea koha peal ja saaks ühe käega laua omale alla sättida ise selili vees vedeledes ja siis veel ühte laua poolt veest väljas hoida ja samal ajal tasakaalu hoida ja siis lohega veojõudu tekitades. krt mul on praegu ka veel see tunne kehas sees kuidas see lohe tõmbab.
aga lähimata päevade ilmaennustus ennustab pigema mõnusaid sukeldumisi ja muid tuuletuid tegemisi niiet näis kas ja millal seda värki edasi saame proovida.
a no reklaami kah. see kustkaudu me instruktori leidsime on http://www.bestkiteboarding.ee/
