diversnight 2009
öeldakse küll, et eestis sukelduda ei saa, sest on külm ja pime ja midagi pole vaadata… aga maitea, mulle ikkagi selline värk meeldib täitsa. diversnight on ka täpselt niisugune üritus. lisaks pimedale ja külmale on palju sukeldujaid korraga vees, mis teeb asja veelgi lõbusamaks.
sel aastal oleks mul peaaegu minemata jäänud. lõpuks kõik töö- ja pereasjad ikkagi laabusid ja üks tegelane põhimõtteliselt vedas mu kohale (tema autoga läksime). oi kui mõnus on sedasi käia – lased end aga kohale vedada ja lihtsalt mõnuled. hea et ikka on neid ka, kes asju orgunnivad. retsept!
meie ajagraafik oli üsna täpne, ei olnud kiirustamist, aga polnud ka aega niisama passida, tõime kodilast asjad, võtsime urgest burksi ja sõitsime vanasse kalasadamasse. maasturi parkimisel olid võimalused suuremad kui sõiduautodel – kasutasime neid võimalusi. siis läksime korraks vaatama kas briifingut ka saab.
leidsime kõigepealt ühe valgustatud staabi ja panime kohe oma nimed ka kirja, et see asi tehtud oleks. tegime piirkonnale väikse tiiru peale ja vaatasime vettemineku koha üle ja siis algas briifingutamine. lisaks selgus, et seekord oli asi natuke teistmoodi klubide vahel jagunenud. klubisid oli justkui palju rohkem, nad olid ilusti sõbralikult seal koos aga siiski võis ju kuskil in-your-head mõelda et ehk on keegi kes ei tea täpselt millise klubi nimekirjas ta peaks olema ja mida teise klubi nimekirjas olevad sõbrad sellest arvavad. meie sattusime kuidagi peaaegu juhuslikult seekord livehouse nimekirja, no problem.
briifing oli ära ja saime teada, et vähemalt livehouse oli jaganud rahva tiimideks et tiimipealikud saaksid oma tiimiliikmete muresid lahendada ja vetteminekut-väljatulekut jälgida. me tegime siis kolmekesi oma väikse tiimi ja ma hakkasin ise selle pealikuks kohe. höhö.
asjad panime kokku juba kodilas, niiet lihtsalt selga ja vette. seekordsed buddyd veel nii osavad ei olnud, et ilma mudakeerutamista alla oleksime saanud, aga alla me saime ja ühte tegelast kohe väga ei näinudki. ootasime natuke, udu hajus ja leidsime kolmandagi sõbra üles. lampidega grupiujumist tegime sedasi, et buddy hoidis teise buddy lambikäest kinni oma vaba käega. sedasi rivis me läksime. ujusime veitsa otse ja jõudsime mudapilvest välja, nähtavus oli tegelikult päris kobe. näha oli väga palju pisikesi kalakesi. ma vist polnud nii palju kalakesi korraga veel näinudki. sätendasid lambivalgel ja sebisid seal ringi. neil võis ikka paras hämming olla.
teises kaldas uurisime kai konstruktsioone ja lõpuks tulime pinnale. üks nais-sukelduja oli seal oma lesta ära kaotanud. aitasime seda otsida ja mis kõige imlikum, leidsime üles kah! peetrile lubati selle peale kooki.
aeg oli seal maal ning poistel hakkasid sõrmed külmetama. maabusime, andsime teada et tulime välja ja saime angelika käest saiakese. niiet lestaomaniku ennustus läks täide – peeter saigi kooki. pärast asjade kokku pakkimist luurasime veel veitsa ringi, siis hüüti nimesid ja saime isegi diplomid!
