boracayle jõudmine
oleme nüüd kolmandat päeva boracay saarel ning on aeg kirja panna, et oleme siiski kohale jõudnud.
lühidalt eelnenust: ostsime piletid enne jõule, pakkisin asjad õhtul enne ärasõitu. kaasa võtsime oma kamad (polnud neid kunagi edukalt kasutanud eestis), löpakas ja mõni üksik hilp. sõitsime läbi külma eestimaa talve laevaga otse külma soomemaa talvesse. kuidas laevajaamast lennujaama saada see oli meile puust ette tehtud, tänud.. lennujaamas passisime 5 tundi, aga seal olid mõnusad lamamistoolid ja vähe rahvast. sõitsime istanbuli, kus oli rahvas juba palju kirjum. konutasime seal ka umbes sama kaua. edasi lendasime hong-kongi. see lend kestis üle 9 tunni, süüa sai kõvasti ja igaühel oli oma telekas. vaatasin ühte aasia ulmekat, mis oli täitsa hea ju. hong-kongis vaadati minu vana siniste kaantega ilma ühegi viisatemplita passi, kus pole ka seda biomeetrilist asjandust, ikka pikalt pikalt ja küsiti kust ja kui kauaks, aga lõpuks ikka lasti riiki. sõitsime metroodega kesklinna (hk saarele), kus meil oli hostelikoht. see hk elamus tahaks eraldi kirjeldamist, aga peamised märksõnad on hingamismaskid ja väga ägedad metrood, mis on nagu üks suur pikk toru, kus vaguneid ei eristatagi). hongkongist sõitsime järgmisel pealelõunal filipiinide pealinna manilasse. seal selgus, et edasilend on teisest lennujaamast (tegelikult sama lennuvälja teises küljes olev kohalike terminal), kuhu saime taksoga. manilas passisime jälle mitmeid tunde. seal kohalike lennujaamas armastati ülekõige puhtust, 5 tegelast patrullisid pidevalt pingivahedes ja vetsus lapid ja mopid köes… manilast viis juba siuke väiksem lennuk caticlanile, kust hakkas kohe peale – welcome sir, your luggage ticket sir… ja manilas välja võetud pidev peesodevool hakkaski pihta. bussi-, paadi- ja tricyclesõitude ja pidevalt pakipoistele tipimaksmise saatel jõudsimegi boracay saarel oma elupaika surfershome hostelisse.
kohale jõudsime vahetult enne päikeseloojangut ja ma praegu enam ei mäletagi mis me siis tegime, vist jalutasime saare vastaskaldale whitebeachile, ostsime kohalikku õlut ja prassisime niisama. whitebeach on nagu üks non-stop turg-õllesummer, kus liikudes kuuled põhiliselt suurt sööritamist, millega kohalikud annavad erinevates vormides teada et nad on huvitatud erinevatest teenuse ja kaupade müümisest. nad pole pealetükkivad, aga vait nad ka pole. kui naeratada või ükskõik mida öelda ja edasi minna, siis rohkem ei norita. väga mõnus (ja “väga mõnus” ütleb andri siin peaaegu iga asja peale, mis on minuarust väga mõnus).
teisel päeval nägime, et meie hosteli ees eile lainetanud meri oli mõõna tõttu taandunud mitukümmend meetrit. meie rannariba (bulobog beach) oli üleni täis lohesid ja vees sõitmas luges andri kokku 80 lohetajat. sõime hommikust ja ostsime päiksekreemi faktoriga 30, mäkerdasime sisse ja otsustasime et vette ei lähe ja harjutama niisama seal hägimist, et kohe ära ei põleks. ei põlenud absoluutselt ära, mis oli teadagi mõnus. käisime uurisime kes meid koolitada tahaks ja leppisime kokku et järgmisel hommikul hakkame pihta. käisime varusime omale siilikindlad sussid, lücra särgid kere ja käte päikesekaitseks… umm, eks me siis ikka läksime jälle whitebeachi äärde prassima. ranna ääreosast leidsime ühe pisikese baari, kus mängis üks live kitarribänd, üks mees istus vineerist kastil ja koputas sinna vastu trummi. andri nimetas seda kohalikuks kuku klubiks. kahjuks lõpetas bänd varsti ja läksime meie ka ära kodo.
leia üks sarnasus:
