ull blog

üks asi mis siin saarel teha oli vaja, oli batcave külastamine. tänane pärastlõuna näis selleks sobivat. sõitsime motikaga nii kaugele kui motikas sõitis ja kõndisime kruusateed mööda ülesmäge jalgsi. mingi tillukese neljarattalisega tüüp käis ja soovis meid ükshaaval kohale viia, sest minna olevat pool tundi. aga käia oli tore ja see aparaat ei liikunud oluliselt kiiremini kui meie.

see koht ise asus jungles ja mingi naabertalu mees haakis meile sappa, sest tema tahtis meile olla tähtsaks guide. uh, minu jaoks oli see “bisnis” seal üsna koormav. ikka et 50 on sissepääs ja lambirent on 50 ja guide teenus on ülitähtis ja maksab 250 inimese kohta. andri ütles tüübile et ei me tema teeneid ei vaja, võtame kellegi teise kui on vaja sest ta küsib kuidagi palju. tüüp ikka käis kaasas ja sebis lambi. maksime kumbki 50 sissepääsu eest ära ja läksime junglesse. tee peal oli pisikese tabalukuga värav kah. koopa sissepääs ja tee ca 10m sügavusse koopasse oli suurtest konarlikest kividest, mis kaetud teatud orgaanilise ainega. õhk oli veitsa paks ja palav, kivid libedad. meie guide eriti midagi rääkida ei osand ja valgust oli ka parasjagu nii palju, et vahel sain vaadata kuhu jalg või käsi toetada.

koopa lagi oli auguline ja seal oli kobarates nahkhiiri. vahel lendasid nad seal ringi ja ühest pisikesest kohast lendas neid välja ikka  palju. püsisid teised seal lae all ringi sebides meist kenasti eemal. koopa põhjas/lõpus oli vesi ja päris taga servast paistis veest valgus. selgus, et seal on väljapääs merre, aga läbiminek olla vee liikumise tõttu ohtlik ja sinna sukeldujad ei pidand kõik elusalt välja saama.

üles tagasi ronimine oli lihtsam kui alla minnes arvasin. andri vuras nagu orav ees minema ja mina tulin guide kannul ka järele. sealt läksime lähedale randa käsi ja jalgu loputama ning näo pealt higi pühkima. guidele andsime  lõpuks ikka veitsa vähem kui ta küsis. igavene ahnepäts siuke, rääkida ka midagi ei osand.

aga koht ise muidu oli tore ja käiks mõnus ädventsjö.