triibud lumel
täna läksin jälle. tuul pidi olema vaiksem ja oli kah. algul oli nii vaikne, et ainult üks 17m zephyr sõitis nagu rong. aga natukehaaval tuli tuult juurde ja sain proovima minna. algul muidugi ei osand selle väikse tuulega kuidagi lohet majandada. kui oli vaja järsult poomist keerata aga poomi üleval hoida, siis see tundus kuidagi ebaloomulik ja tahtnud tulla. vastupidi aga ei töötanud. tuli võtta see ebaloomulik kuid töötav variant mida tungivalt soovitati ja õigesti tehti. nii kui minema sain siis kihutasin kuskile karu kanni ehk kaugele ära suht allatuult. aga sain natuke seda mängimist harjutada ja funi ka suure ja raske töö vahele. lõppes nii nagu pidigi lõppema, et lohe kukkus maha ja ei saand seda enam ise lendu. aitajatest olin end eraldanud pika vahemaaga. võtsin laua alt ära, sain lohe lendu, aga kui lauda jalga hakkasin häkkima siis lohe muidugi läks uuesti lumele päevitama.
martti (ainola) tuli ja sõitis kõige selle kiuste selle lohe ja lauaga rahulikult parkla juurde tagasi. kurtsin et nüüd tahaks puhkust, aga neile kes sõita ei oska pole puhkust ette nähtud. ja see oli tõsi – tulin siis läbi mitte niiväga kõva koorikuga lume, iga viies samm vajus läbi kooriku ja väsitas mõnusalt. tulin aga krt tuju oli ikka hea. pealegi üks teine saatusekaaslane nägi seal samasugust vaeva ja see lisas meeleolule vürtsi veelgi.
peale hüdreerumist ja banaanide närimist ja naha kuivatamist auto tagaluugil ja selle saatusekaaslase ponnistuste vaatamist tuli jõud tagasi ja tundus et tuul on ka suuremaks läinud. läksin jälle proovima ja sain ikka päris palju sõita. nii palju et jalad olid nagu pulgad juba. sain igast asju harjutada, seda hoo kogumist ja lohega vähem mängimist üles-alla ning hoopis poomiga reguleerimist. natukene kantimist ka, aga kuidagi füüsiliselt ebamugav oli see kantimine. maiteagi miks. võibolla sellepärast, et laual on sidemed mäe konfis ehk varbad pole piisavalt väljapoole ja sedasi on raskem. jah, muidugi oli süüdi ikka laud ja mina ise olen osav…
jalad ja kann on nüüd nii valusad et ei tea kas homme liigun rullimise või veeremise meetodil. lisaks on väike merehaigus. monitori tahab mind üle arvutilaua tirida, lükkan küll klaviatuuri eemale ja kallutan end tahapoole aga kasu pole. väga mõnus.
