mõnus sõidupärastlõuna
eile saime laulasmaa flätil proovida ozone zephyr 17 lohet. see lohe on tehtud just väikse tuulega sõitmiseks, pind on suur ja lohe ise on hästi kerge. nagu enamus moodsaid lohesid ehk lohi on ka see ühest august pumbatav ja need nöörid mis on lohe küljes, on ka hästi lihtsad. seal pole mingeid liikuvaid plokke jms. mind huvitas rohkem see, et saaks sõita ka sellise pisikese tuulega, sest enamasti kui meie tahame minna lumele siis ongi täpselt 2-3ms.
laulasmaal oli ka täpselt selline tuul kui sinna jõudsime ja polnud mingit probleemi lohet üles saada. sai täiesti rahulikult sõita, ei pidanud üles-alla sahmimagi. minul oli tunne väga mõnus. kui meelde tuli siis sain rahulikult end sirgeks ajada ja korralikult trapetsile toetada. lumi oli veitsa sula ning eks selle tõttu oli kantimine ka natuke lihtsam, sain kohe ilusasti ülestuult ka. merejää lume all oli vesine juba, niiet ringi pööramiseks väga ei tahtnud maha istuda enam ning harjutasin hoo pealt pööramist. pooltel kordadel tuli välja, teistel pooltel mitte. aga asi seegi.
ma ei saa ikka märkimata jätta kui märkamatult see lohetamine naha märjaks ajab ja sellise treenimata keha ära väsitab. huhh. iga kord kui käin proovimas siis ei saa aru kuidas see võimalik on ja kui kodus paar päeva hiljem juhtun suvalist lohevideot nägema siis ka ei saa. ma saan aru et need kes hüppavad ja sahmivad… aga lihtsalt niisama sõites? õnneks ei pane ise eriti tähelegi ja sellist suure kannatamise tunnet pole.
andri oli ka kohale jõudnud. tema on 20kg kergem ja tundus et sõit oli veelgi lõbusam. tuul tõusis ja kuskil 6ms juures lasime sefiiri alla. tõime 9 ja 12 lohed välja ja bootisime üles. saime need kah kumbki üksi üles ja veel tükk aega sõita kuni tuul ka nende jaoks liiga suureks läks.
kui flätile jõudsime, siis polnud jääl ühtegi jälge, aga kui ära tulime siis oli see ilgem sea songermaa. päris äge, röhh-röhh.
