hallukas
täna oli äge sõidupäev lohusalus. tuul oli tugev ja minuarust suht ühtlane ja laine oli ka suht korralik. kaldalt mere poole küttes sai laine abil mõnusaid hüppeid teha ka ilma loheta. kui vrakist mööda kihutad, siis vahepeal läksid lained veel kõrgemaks ja vahepeal tulid vastu nagu seinad. sealt siis ikka hüppasid ja peale laineharja tulevasse sügavasse kraavi maandudes oli küll tunne nagu kargaks esimese korruse aknast või kuuri katuselt alla. võimas tunne! tuli ette ruigamist.
rahvast oli kah üsna palju – siukest laulupidu mina lohusalus näind põle! mõned üksikud ujujad, keda tuli hiljem, väga palju purilaudureid ja lohetajaid kasutas sõbralikult koos seda veekitsust, mida märgistasid lahte paigutatud kalavõrgud. vähemalt olid need nii mõistlikult pandud, et see kõige magusam osa jäi sõiduks. ülestuult palju ei saanud, seal olid juba võrgud ja teiselpool võrke ka nagu ei täinud sõita. mina sõitsin rohkem merepool seekord, sest kaldapool oli rahvast palju rohkem, merepool olid peamiselt lohelaudurid ja mõni üksik lohteja, kes ei peljanud suuremaid laineid.
sõita oli väga-väga mõnus, aga ühtlasi ka väsitav. mingil hetkel max lõhkus oma lohel ühe liini või midagi ära ja siis andsin oma 12m besti lohe talle ja sain mareki 10,5m 2009 x-bow asemel. minuarust tõmbavad need umbes ühehästi.
rahvast tuli sõitma aina juurde ja siis juhtus korraga üks naljakas lugu. andri kehalohistas (bodydrag) vees oma laua poole, ma olin temast ülestuult mööda sõitmas. aga üks purilaudur tuli hirmsa hooga mere poolt ja mul nagu ei jäänd muud üle kui minna nende vahelt kuidagi, paraja allatuult haagiga. kui purilaudur möödas oli, siis tõstsin oma lohe madalast jälle üles, aga kuna andri purilaudurit üldse ei näinudki, siis ei saand ta vist minu manöövrist aru ja ei osand seda viimast liigutust kuidagi oodata. tulemuseks oli tagasihoidlik, ent kohutav loheõnnetus (“horrible kite accident”). minu lohe lipsas andri lohe liinide vahelt läbi – vupsti. algul ma arvasin et saab kuidagi mu poomi lahti võtta ja sealt läbi tõsta, aga kuidagi läks nii, et lohed elasid oma elu ja pusserdasid end korralikult kokku. loobitasid ja tirisid. lasin lohe trapetsi küljest lahti ja lohisesin natukest maad järel, kuni leidsin turvanööri päästiku selja pealt üles. andri lasi kah lohe lahti ja nii need kaks siis põiki üle mänguväljaku ranna poole purjetama hakkasid. läheduses olnud lohetajad tulid uurima, et kas on kõik korras ja kas saavad kuidagi aidata. üks tõi andri laua meie juurde. üks teine jälle tuli ja hüüdis, et – mehed, kus te lohed on!? eks see võib olla harjumatu vaatepilt küll, kui kaks lohetajat keset lahte ilma lohedeta lauad käes suplevad. triivisime ja ujusime vist umbes kilomeetri enne kui kalda juurde saime. loomulikult üle võrgupiirkonna (küll mitte üle võrgu). mingil hetkel ühines meie rännakuga veel üks lohetaja, kes ei saand kuidagi oma lohet veest üles, aga ta purjetas kiiresti kalda poole oma lohe järel liueldes. kaldal harutasime oma lohed ja liinid jälle lahti ning läksime sõitsime edasi.
mingil hetkel tundsin et olen ikka suht väsinud juba. suvalise koha peal panin käna ja kui hakkasin lauda jalga toppima siis tükk aega ei saanud, sest üritasin pista jalgu laua peale kohas, kus polnud aasasid. tulin siis kaldale, aga siis algasid hallukad. nägin et tuli bikiinides pruuniks päevitatud tibi ja võttis mu lohe alla. tänasin veel viisakalt ja vajusin varustusehunniku najale puhkama. peale pisikest hingetõmbamist olid hallukad paraku kadunud.
