ull blog

pole ikka harjund veel sellega, et peaaegu iga päev võib juhtuda midagi ägedat. ikka ei jaksa seda kõike äragi protsessida, enne kui midagi uut peale tuleb. isegi kirja ei jõua siia eriti midagi panna ja uued asjad tulevad peale ning vanad kaovad meelest. hakkan siis meenutama, et mis toimus ja esimese hooga ei tule nagu midagi meelde. mõnus kõlupea.

laupäeva hommikul helistas andri, et peaks meeskonna kokku ajama ja tegema väikse surfilaagri. meeskond koosnes asjaolude sunnil lõpuks minust ja andrist. sõitsime pärnusse, valgeranda. sinnasamma kohta kus me eelmisel sügisel proovisime omapead natuke lohetada, aga ei saanud õieti lohesidki õhku. leotasime neid niisama ja rassisime vees. noh, selgus et ega me midagi aastaga juurde õppinud ei ole veel. suured lohed saime peaaegu üles kui vihm kaela tuli, lohed märjaks ja raskeks muutis ja meid pikkade ninadega jättis.

sõitsime edasi topu randa. seal sain teha ühe triibu, aga ülestuult ei saanud üldse ja lõpuks tulin mööda randa ja külavaheteid, laud ja lohe näpus, auto juurde tagasi. vähemalt sai triibugi.

järgmiseks võtsime haapsalust provianti ja käisime räimepraadi söömas ning sõitsime roostale, kus pidi pühapäeval korralik tuul olema. öösel veel grillisime ja jõime rummi koolaga. kui rumm otsa sai, siis tuli meelde, et koola ju ei lase magada. mina sain veel kuidagi magatud aga andri pidi keset ööd mitu jalutuskäiku ette võtma et und leida. rannast leidis 7 krooni, lõpuks vist ka une.

pühapäeva hommikul oligi korralik tuul ja hakkasime kohe 9 ajal sõitma. roosta minule väga ei meeldi. kallas suht järsk, lained kalda ääres rullivad ja ranna peal on igasugu takistusi nagu võrkpalli postid jms. ranna kumbagis servas kivid. ja tegelikult olid need lained ka sellised imelikud krobelised. jah, ei saa nuriseda et lained liiga siledad olnuks… mina sain õnneks kiiresti õhtule, sest kukkusin hüppelt maandudes ja lohe läratas pauguga vette sel ajal kui ma vee all viibisin ja kui hakkasin lohet üles ajama, siis paistis ere hommikupäike mulle läbi lohe silma. keskel eest servast taha serva välja ilus pikk auk sees.

ilm oli aga väga ilus, sain ka suured lohed ilusti ära kuivatada kuni andri sõitis. pärast läksime veel laulasmaale ja saime sõita tunnikese.

***

eila käisime laulasmaal. sõitsin mareki 10,5 lohega. tuul oli üllatavalt ühtlane ja saime sõita päris korralikult. peale roostat ja muud pulli tundus laulasmaa lausik ikka väga mõnus koht. tahad sõidad sileda vee peal, tahad sõidad meetristes lainetes. hüppeid proovisin päris palju ja kui õnnestus hea hoog üles saada ja vedu jätkus, siis sai päris ilusaid kõrgeid hüppeid. kõrgemate hüpetega on see nali, et jääd üleval ohhetama ja ahhetama et oih kui äge ja unustad lohe lennutamise ära. siis kiigud aga lohe alt läbi ja kui alla jõuad pole mingit hoogu enam ja kukud karsumm vette.

vahepeal uurisin seda back-rolli asja ja selgus, et see mida mina olen teha üritanud ei olegi õige backroll ehk tagarull, sest tagarull käib ilma lohe abita. proovisin siis ikka seda stiilipuhast versiooni ka teha. välja tuli hästi kukkumine parema külje peale ja vasaku külje peale ja selja peale ja näoli vette tuli ka suht hästi välja. mis ei tulnud välja oli tagarull. ikka väike saps on sees enne iga katset ja ilmselt jääb liigutustest puudu see otsusekindlus ja olen natuke liiga pehme ja löts. või on hoog väike või maiteamis. juhendid ütlevad, et ära mõtle vaid tee. viskad laua vastutuult kaarega selja taha ja pea keerad ka selles suunas ning üritad juba maandumiskohta leida. aga ma pead vist ei keera ja kõik on paras virr-varr. kuidas seal midagi valida saab ei kujuta ette. samas ma kokku vast paarkümmend korda proovisin ainult, niiet küll jõuab. hea on see, et laua kaotamine ja kehalohistamine ei on rohkem käpas ja proovida saab ka sügavamas vees.

vahepeal üritasin pükstrapetsiga sõita varvuli. kui vöötrapets liigub ümber keha veidi ringi ja annab varvuli sõiduks mugavama asendi, siis püksid muidugi jalas ei pöörle ja nii mugav pole, aga sõita sai. sain isegi varvulisõidust hüpata kannuli korra. mõnus tunne. hästi huvitav oli ka see, kui startisin varvuli ja sain korraliku tuule lohe alla. hoog muudkui kasvas ja ei osanud seda kohe maha kantida. sõitsin siis algul lohele järgi ja pärast puhta allatuult. nii suurt hoogu lohelaua peal ma pole kunagi tundnud. ikka väga korralik vunk oli sees. lohe jäi lõpuks enamvähem akna serva ja mina kimasin temast allatuult mööda ja kui hoog vaibus siis vaatasin huviga mis nüüd juhtub. õnneks olid liinid piisavalt pingul, niiet lohe sõitis tasapisi allatuult õige koha peale tagasi.