suts lohusalus
kui andri linna jõudis ja me lohusallu kimasime, hakkas seal tegevus vaikselt vaibuma koos tuulega. lasime balloonist suured lohed täis ja sussutasime vaikselt umbes pool tundi, kuni tuul ikka päris vaikseks jäi ja tulime maha.
ranna peal tuli vastu üks lohetaja kes uuris ega tema lauda pole nähtud. nad olid kellegagi lohed kokku last umbes sealsamas, kus me andriga kunagi. isegi tuul oli umbes samast suunast, niiet teadsin juhatada kustkandist ta oma laua leiab. meie tookord küll laudu ju ära ei kaotanud aga ikka.
ühel triibul proovisin siis kihutada ka, niipalju kui oskasin, sain 39,6km/h. silmist vett veel ei jooksnud. ega pole väga üritanudki ju varem võimalikult kiiresti sõita. tuleb harjutada.
