lohelammutajad
eila lohusalus suure lohe tuul. kui läksime, siis teisi polnudki. jooksime andriga kiirelt peale, sest oli lootust tuule langemisele. max sebis oma marttilt ostetud kasutatud zephyriga veel üsna pikalt peale seda, kui me sõitma olime läind. nägin et mingit rahvast tuli veel juurde ja keegi hakkas tal lohet üles aitama. mõniaeg hiljem oli aga lohe rannalt kadunud ja vee peal seda sõitmas polnud näha. selgus, et üleslaskmisel oli kas lohet kuidagi murtud vms, niiet esiballoon plahvatas. tulemuseks meetrine lõhe torus ja balloonis. niiet ta ei saanudki sõita sellega. andsin talle lohutuseks enda lohe ja õnneks oli tuult ikka piisavalt, et ta sõita saaks.
kuid see pole veel kõik! natuke hiljem kuulsin pauku, kui andri oma lohe vette läratas ja kui ta selle uuesti üles sai, siis paistis eemalt nagu oleks lohe kuskilt kahekorra – kuidagi veidra kujuga. tuli lohistades kalda poole. sõitsin seda nalja kaema ja võisin imetleta kaunist lohusalu sadamahoonet läbi majesteetliku avause mis ilutses ta lohekangas. esiservast taha välja kahest kohast lausa. õnneks mitte päris keskelt.
väga eriline tunne oli sellises meeleolus lahel tiirutada. tegime maxiga kordamööda veel mõned tsõõrid. sõitsin maxi suure lauaga ja see ikka kleebib end palju tugevamini vee külge. 360 tagarullist sai 180 tagarull maandumisega selili. paar päris ilusat peakat õnnestus ka panna kui pikem lauaots maandudes või niisama sõites lainesse kinni jäi. oli tsimarukese isegi mures, kas ma nii oma kaelale liiga ei tee. kuid päike tuli enne tuule vaibumist välja, meri oli väga ilus. olin ammu oodanud seda sügisest fiilingut, kui ilmad on jahedamad, puulehed juba kolletavad ja päike paistab kuidagi eriliselt mahedalt, kui ta vahelduseks pilvede tagant välja tuleb. ja et see siin liiga leebe ja romantiline ei tunduks, siis lõpetan nüüd sissekande, raisk!
