ridi-radi-ralla
nüüd on siis talv käes. lumi ‘n shit yo!
eile kühveldasin maja taga laternate valgel kõvasti lund. huvitav tunne valdas mind seda tehes, sest lund justkui oli palju ja seda oli üsna tülikas kühveldada, selg valus ja puha. lisaks sadas seda tuisates aina juurde. aga teisalt jälle teadsin, et mida rohkem seda sajab ja mida rohkem tuul puhub, seda rutem saab minna lume peale lohetama. kui kõik mu tehtud töö kinni tuiskab uuesti, teadsin, siis saan juba homme sõitma minna!
hommikul vara, juba poole ühe ajal, vaatasin et oi lund on päris palju juba niiet võib jüri põllule uudistama minna küll. andril on aga nohu kallal ning max pidi projekti lõpetama, kedagi teist ka kaasa ei saanud – sättisin end üksi minekule. alguses oli ju plaan enne bussil rattad ära vahetada, sest suvel on mul ees suht siledad suvekummid, aga et kell oli juba palju ja ilm niikuinii üsna hämar, siis lükkasin selle töö edasi ning uisutasin suvekatega jürri.
seal paar lohet juba/veel sõitis. tuult mõõta ei saanud, mõõtjal patarei tühi vist. aga kuna teistel aegajalt lohed taevast alla sadasid, siis lasin balloonist täis suure sefiiri. ei tulnud see mul ise üles, aga head inimesed põllul aitasid üles… kaks korda.
täitsa imelik oli kohe see lumelauaga libisemine. kõrred paistsid ilusti veel välja, kuigi oli ka üleni lumiseid laike. aga kogu see lumesurfi tunne… isegi ei oska võrrelda veesurfiga.
kui teised olid kõik ära läind ja ma sinna üksi triibutama jäänud, siis tuul tõusis, niiet sain ikka korralikult sussutada seal. lõpuks otsustasin ikka maha tulla ja kuna tuul oli nii suur, et kavalusega lohet maha ei saanud, siis proovisin ara-aasa ehk chicken loopi punase lulla abil lahti käristada. esimese hooga ei juhtund muidugi midagi. ma pole seda vist kordagi lahti teinud enne, ju oli seal adrut. aga kui lahti sain siis kukkus lohe nagu kaseleheke ilusasti lumele maha, parkis end ära ja jäi ootama mida peremees järgmiseks ette võtab. aga peremees pakkis lohe kokku ja kobis linna tagasi.
