puudrimöll
täna sain jälle omikul maja ümber veidi lund rookida. nüüd käib meil siin kõva võistlus, et kes esimesena peale lumesaju lõppu õue lund kühveldama jõuab. passisin küll hoolega peale, aga ikka jõudis üks mees teisest trepikojast enne mind. aga õnneks polnud ma viimane ja lund jätkus mulle piisavalt.
käisime maxiga jüris ka, sest tema oli eile vaadanud lumesurfi videot ja oli väga aktsioonis. ma küll veidi kahtlesin, kas seal üldse mingit tuult on, aga läksime ikka.
seal seisis 5-6 autot ja ühtegi lohet ei lennanud. päike säras ilusasti. tuult eriti polnud, aga natuke siiski puhus kohati. mingit imelikud jäljed olid lumel. uurisime olukorra kohta ja selgus et nad ikka olid natuke sõitnud. lasime minu sefiiri balloonist kiiresti täis ja sebisime liinid külge. kaks madratsimeest ronisid kah lumebasseini ja üritasid vahelduva eduga läbi selle põlvestsaati puudrimassi kuidagi liikuma saada.
oh, see oli täiesti uus kogemus! laud libises mööda kõva lund, mida võis olla maksimaalselt 5cm maapinnast. kogu ülejäänud lumepuuder oli nii kerge ja kohev, et laud selle peale ei tõusnud kuidagi. tuligi sõita siis mööda kõva pinda ja sõna otseses mõttes künda läbi paksu tuhksuhkru.
üsna samasugune tunne oli kord kloogal, kui vesi oli adrust täiesti paks, niiet isegi ei lainetanud. kui sealt läbi sõita siis takerdus adru uimedesse ja pidi kõvasti vaeva nägema, et üldse liikvel püsida. jüris nüüd muidugi mingit ülestuult saamis polnud, üldse liikusin pigem 5-20m kaupa. tuleb tunnistada, et see kõik oli siiski väga lõbus vähemalt mulle. loodan et ka maxile, kes sõita ei üritanudki ja sumas aegajalt läbi paksu lume ja aitas mul lohet üles.
nii on ikka tegelt mõnus käia sõitmas, kui pole vaja väga kaugele minna ning saab kohe auto juures lohe täis pumbata ja sõitma hakata. veel kergem elu näis olevat madratsimeestel, kes ei pidanud isegi lohet täis pumpama. ka liinid on neil vist püsivalt lohe küljes ja neid lahti ei võetagi. ei tea kas mul oleks ka äkki siukest lohet tarvis…
