ull blog

eila õhtul toimus diversnight 2010 üritus, mille raames palju sukeldujaid eri maades ronivad korraga öösel vette sukelduma. eestis toimus see vist neljandat korda ja ma arvan et ma olen neist kõigist nüüd osa ka võtnud.

seekord oli ilm muidugi täitsa külm võrreldes varasemate kordadega. algne sukeldumiskoht oli puha ära jäätunud, niiet kalasadama asemel mindi vette hoopis pirita topi juures. sukeldujaid oli arvestades segadust ja külma ilma vähem kui varem, aga kõvemad jääkarud olid kenasti kohal. isegi gren!

vesi oli sealkandis üsna madal, aga põhi ilus liivane ja veepind mõnusalt jääsupine. vesi oli lisaks jäätükikestele ka paksult igasugu elukaid täis. nägime ühte pisikest lestakala, keda martti natuke patsutas ja lõpuks lahti lasi. kohe peale kohtumist lestaga sattusime peale hiiresuurusele merikilgile, kes tsillis ja hängis seal üsna laisalt. vesi oli 1 kraadi soe ja meie sukeldumine kestis natuke üle kümne minuti, sest marttit tema sukeldumiskarjääri algusest ustavalt teeninud kuiv ülikond hakkas saapa juurest veidihaaval külma vett sisse niristama. jalutuskäigul veest välja kuni autoni läksid asjad ilusasti jäässe, nii nagu lootsime. aga polnud probleemi.

jõime siis telgi juures maitsvat teed (anu ütles et oli sinna igasugu asju sisse pannud). pakuti ka kellegi tehtud kooki ja martti sai siis vastu pakkuda omatehtud piparkooke. glasuuritäppidega ja puha. need olid ka väga maitsvad.

* * *

veel enne kui päike uuesti tõusta jõudis, helises mul hommikul telefon, sest sebisime end andri ja maxiga jürisse surfama. -10 kraadi ja 3,6-6,3 m/s tuult tundus küll tiba lahja, aga siiski optimistlik prognoos.

kohapeal selgus, et olin seekord saabaste asemel maha unustanud oma lohe, oeh. sõitsime seekord siis maxi sefiiriga ning andri sussutas oma kontraga. tuul oli risti teega, niiet sõita sai teega peaaegu rööbiti. andrile see rööbiti sõitmine hästi ei lõppenud, sest kui ta auto juures jäi telefoniga rääkima või maxiga juttu ajama, lohe õhus, siis see lohe ühel hetkel ikkagi kukkus alla ja muidugi seal selle aida või laohoone katusele. lohe läks aga allasebimise käigus natuke katki ja üks liin jäi kah otsapidi katusele kinni.

aga maxi sefiiriga kannatas sõita küll, ehkki mingit väga ägedat vedu polnud. lohega tuli ikka ülesalla vuhistada et sõita saaks.

me katsetasime andriga ära ka minu uue catalysti. võrreldes sefiiriga meenutas catalyst natuke meie 3,5m õppelohet. umbes sama kiire ja antud olukorras (nõrk tuul) umbes sama võimas. aga kuidagi hullult ülesalla sebides saime andriga kordamööda ka catalystiga triibud tehtud.

• garmin connect logi. pooled sõidud muidugi unustasin logimata