kuiv trenn
vend mikk sai jõuludeks lumelaua. saapad olid tal enne ning sidemed pärast. eile siis läksime laululava mäe pealt lauaga alla laskma.
minu varasem kogemus mäe otsast lauaga alla laskmisest on väga väike. kunagi ammu olen ühe korra madalast mäest puudris otse alla libisenud ja nüüd jõulude ajal antsla staadioni mäest kah. aga sellist ilusat laia slaalomit ühe kandi pealt teisele, pole teind.
esimene üllatus oli see, et laulukaare juures selle mäe peal polnudki pinke. olin kogu aeg mõelnud et mis kuradi moodi nad seal liugu lasevad, aga oeh, seal ju igavene lai värk. läksime aiaga eraldatud tuletorni poolse serva juurde, kus nagu ohtlikud loomad puuris, noored ja vihased lumelaudurid igasugu torusid ja palke mööda sõitsid ja trikke tegid. mõned head hüpekad olid sinna ehitatud, neist nad siis ikka hüppasid. õnneks oli umbes pool rahvast lihtsad harjutajad, kes ei teinud eriti mingeid trikke vaid lasid lihtsalt mäest alla.
tuli välja et mikk oskas lauaga alla lasta väga ilusasti. kohe hea oli vaadata. mõnus lai slaalom. mul õnnestus alguses ikka iga laskumine kolmeks-neljaks etapiks jagada. et siis tuli ette kukkumisi või nii. aga mikk vaatas ja ütles rahulikult mis oli hästi ja mis põhjustas kukkumise. nii ma siis proovisin ennast parandada ja tegelikult jäin lõpuks täitsa rahuli. “imelik tunne”, mis takistas varbapoolsel kandil libisemist jäi iga korraga aina väiksemaks.
kogu tarkus ongi vist selline, et toetama peab selle jala peale mis läheb ees ja pöörata tuleb tagumise jalaga. see andri kolleegi antud näpunäide, kuidas käsi tuleb hoida laiali kord laua suunas ja siis kui pöörata tahad, siis risti lauaga kuni ülejäänud keha koos lauaga ka järele tuleb, osutus samuti tõeks.
kõige raskem osa on ikka see mäest üles ronimine. seal on tegelikult tõstuk ka, aga meie kasutasime tõstukist kõige kaugemat mäe serva, niiet poleks olnud eriti praktiline sellega jamama kahata. ja noh, väike trenn ka ju!
