ära solva kodanikke sigu
eila õhtul käisime annikaga kultuuriüritusel. jõuluvana tõi meile jäääär 20 juubelikontserdi piletid ja kontsert toimus vene teatris. hästi mõistlik teha kontsert teatris. saab rahulikult istuda toolil, kuulata ja mõtiskleda, vahtida ringi mis ikka teistel seljas on ja kas mõni tuttav nägu ka on. mulle täitsa meeldis selline olemine.
peab ütlema, et mina pole eriti pikalt tartus elanud kunagi ja ma pole kunagi olnud ka mingi eriline jääääre kuulaja. aga sedasi korralikult karneerituna kandikul ette tooduna oli see täiesti meeldiv ja tore.
huvitavaid pille oli neil. siuke lahe trummike, mida kas käe või pulga otsas vildist palliga löödi, kollane viiul, kontrabass või tsello (suur viiulimoodi asi mis tegi lahedat häält), naljakavõitu basskitarr ja siis veel ühed omapärased pillid, mida ei oskagi kirjeldada aga mis tegid huvitavaid hääli… ühte ma mõttes nimetaks keelsüntesaatoriks. kõik sobis kenasti kokku. pärast kodus kuulasime veel juutuubist ka mõnda nende lugu, aga nois oli helipilt (oi miuke sõna) kuidagi vaesem, aga sisu muidugi sama.
pealkiri on ühest nende laulust “pojaga restoranis”. see oli see sõnum, mis mulle väga hästi meelde jäi. hea nõuanne, mida on väga kerge anda ja lihtne nõustuda, kuid elluviimine on alati jube raske, eksole?
