mis edasi sai
umbes neljandal päeval viidi keset pilkast päeva väiksest parklast meie rendiautost minema kõigi kolme seljakotid (viljar oli just jõudnud). seikluse seisukohalt muidugi tore, sest saime politseijaoskonnas käia ja puha ja võibolla puhkamisele mõjus ka tervendavalt, sest ei pidanud enam nii palju arvutit kasutama. igatahes kadus võimalus igapäevast päevikutäitmist algsel kujul jätkata. minul mingit intellektuaalset vara kaduma ei läinud õnneks, ainult asjad. viljaril kadus natuke fotosid, see oli muidugi kurb tiba, aga noh lollus pidi ju karistatud saama.
ostsin kohe poest uue notebooki, valmistatud paberist. sinna siis igal õhtul kirjutasin midagi. algul oli väga harjumatu, et tagasi võtta ja parandada ei saa nii, nagu arvutis ning oma käekirja näha oli kah veider.
silvese raamatukogu ees või ühes kohvikus saime siiski telefonidega netti kasutada, vaatasime ennustust, tirisime meilisid ja mina laadisin vahepeale juurde tehtud pilte picasasse, et kui telefon kaob, siis jääks need pildid vähemalt alles.
lohetada sain kokkuvõtteks 9 korda. vähemalt kahel korral jäi sõitmata kuna polnud õiget lohet kaasa võtnud majast. aga praegus seal ongi nii, et kunagi ei tea mida ennustus toob – nagu eestis. võib mitu päeva järjest päeval tuult puhuda, aga võib tulla tuulevaikus või vihm. hooajal pidi olema nagu kellavärk, et kell 3 hakkab tuul puhuma ja puhub õhtuni.
kui saabus viljar, siis hakkasime hommikuti ja õhtuti ilusasti süüa saama. ilusasti selles mõttes, et ta tegi tõesti ilusaid roogasid. me andriga väga midagi eriti meisterdada poleks viitsinud. igatahes retsept!
tuulevaikus andis võimaluse tutvutada ümberkaudsete vaatamisväärsustega. kokku sõitsime autoga maha vist umbes 2000km. mulle vähemalt see osa portugalist, mida nägin, ehk siis algarve, eriti silves, meeldis. portimao ei meeldinud millegipärast. kogu see nende elu ja asi paistis kõik kuidagi reserveeritud või raskesti arusaadav. võib-olla seepärast, et ega me seal ju kedagi ei tundnud. teisest küljest jälle oligi tore oma silmaga vaadata ja mõistatada.
äratulekuga sai natuke nalja. sõitsime hommikul vara farosse, jätsime rendiauto sinna ja sõitsime ca 260km vms lennukiga lissaboni. seal pidime 7 tundi konutama järgmise lennuni. siis konutasime 2 tundi lennukis, kuna sel oli midagi natuke viga. kui otsustati, et see lennuk täna ei sõida, siis konutasime veel 2 tundi lennujaamas, et uus lahendus saada ja peale seda konutasime 2 tundi bussis, mis meid lõpuks hotelli ööbima viis. maailmatasemel konutamine igatahes.
sellest päevast peaaegu polekski midagi toredat meelde jäänud, kui me andriga poleks hotellis õhtust süües sattunud lauda jagama kahe saatusekaaslasega. need umbes meievanused vennad, kes pidid viini sõitma. seni oli mul natuke kripeldanud, et ei teagi mida see rahvas seal ise oma elust arvab. ja just umbes sellised inimesed, nagu meie. päris lahedad tüübid olid. lõpuks ma küsisin neilt, et mis värk selle tänamisega on portugali keeles. sõnaraamat ütleb et obrigado(m)/obrigada(f), et kas see lõpp oleneb sellest, kes ütleb, või kellele öeldakse. üks vend ütles kohe, et ega enamus portugallasi ise ka ei tea ja kasutatakse sellist ebamäärase lõpuga varianti, aga siiski pigem obrigado. aga kõige lahedam oli see, et vennad ei olnud üldse ühel arvamusel selles asjas. üks arvas, et ikka ütlejast oleneb ja teine, et sellest, kellele öeldakse. niiet see jäigi lahtiseks. nüüd kodus vaatasin wikist ja paistab, et ikka oleneb kellele öedakse.
see pilt on ainukesest lõunast, mille sõime majas viimasel sealoldud päeval, muidu olime sel ajal kuskil väljas. läks nii, et tegin vist igal õhtul enne söömaasumist lauakesest pildi, et kodused näeks, kuidas me ikka saame iga päev süüa. ükski neist piltidest pole täiesti korras, kuna telefoni fotoka säriaeg on nagu ta on ja andril oli kombeks alati midagi loopida või liigutada sel ajal kui piltide tehakse.
