iljusha
diverinside punt läks sukelduma paljassaare külje all 18m sügavusel lebava miinitraaler iljusha vraki peale. ma polegi sel suvel ühegi vraki peal varem käinud ja iljusha peale pole olnud au üldse varem sukelduda. see on tegelikult üsna imelik, sest seal käiakse umbes sama palju kui heino, tutti ja raa peal. noh, igatahes nüüd siis on käidud.
isiklikku paarilist mulle ei jätkunud ja passisin peale kahele natuke algajamale sukeldujale. eks seal natuke ankruköie küljes “rippumist” ja all tolmu üles keerutamist oli, aga mis sellest. tüübid suhtlesid üsna asjalikult, hoidsid üksteisel silma peal ja aitasid. tore vaadata.
vrakk ise pole võibolla kõige huvitavam, sest nagu ma aru olen saanud, on see sinna uputatud ja enne seda suht puhtaks roogitud. aga ikkagi olid toredad suured trümmiaugud ja igasugu kohti kuhu sai sisse piiluda.
ülestulekuga probleeme polnud, minu kompuutri järgi tegime ohutuspeatuse ja ilusti üles. alla läksime viimastena, aga üles tulime eelviimasena, niiet eelviimasena alla läinud paar ei teinud ankrut lahti. mul pool õhku veel alles ja läksin siis veel korra alla ankrut lahti tegema. a muide ankri külge oli pandud akukrokodilliga üks strobo. jube hästi ikka näha isegi läbi kehvemas nähtavuses. igatahes ei lastud mul rahulikult seda ankrut kokkugi panna ja hakati köit juba välja tõmbama. sain selle ikka kuidagi kokku ja plaanisin lasta ennast koos ankruga üles vinnata, aga see tulek muutus üsna kiirelt üsna tempokaks, kompuuter piiksus ja andis karistuseks kohustusliku peatuse suht kiiresti. lasin ankrul omateed minna ja jätkasin teed omapead. viie meetri peal otsisin taskust välja pisikese poi ja lasin üles. omaoodi vedamine, et tekkis võimalus ka seda kasutada üle pika aja. passisin oma karistusminutid ära ja tulin rahulikult üles. see poi näitas ka paadisolijaile kätte kus ma olen ja et ma olen ikka alles ja teovõimeline. see on siuke vorst-tüüpi poi mis ei seisa ilma nöörist hoidmata pinnal ise püsti vaid vajub lönti.
