muki
muki oli kodilas tubli majavalvur tervelt 13 aastat enne, kui ta täna hommikul igavestele jahimaadele läks.
enne mukit on olnud vanematel veel paar koera, kes olid ka väga toredad seltsilised seal. nendega kindlasti tegeleti rohkem ja neil oli rohkem vabadust, mis sai aga ka saatuslikuks külavahelt läbiruttavate autode tõttu. muki ajaks hakkasid ilmuma ka lapselapsed ja ehkki majale ehitati ümber aed, oli muki ikkagi alati ketis kas maja taga või kuuri kõrval. teda ei koolitatud ega kasvatatud ja tuppa teda ei saanud lasta. oma eelkäijate õnnetu lõpp oli pererahvast hoidnud samal määral kiindumast, sest ehkki koer pole inimene, siis on ta ikkagi inimese parim sõber ja truu seltsiline, kelle kaotamine pole kerge.
minu jaoks oli muki selline kift krants, kes leppis sellise eluga, nagu talle oli ette nähtud ja ta ei nurisenud selle üle kunagi. alati oli tal hea meel, kui keegi teda sasis ja sügas või grilli kõrvalt palukese tõi.
lahe on meenutada, kuidas kaks kutsikat – muki ja martin teine teisel pool lapseaeda suvel muru peal üksteist uudistasid. hiljem on miku ja eha lapsed ka kõik teda paitamas ja snäksi viimas käinud. kuna muki polnud mingi sülekoer, siis tehti seda ettevaatlikult lugupidamisega, olles rõõmsad ja tänulikud, et koer ennast paitada lasi ja sugugi ei hammustanud 🙂
tundub, et koertel on sageli oma kindel territooriumi ja karjasuhte arusaam, millest inimesed alati täpselt… või üldse aru ei saa. korra naksas muki ka ema mingi nageluse käigus. teine hammustamislugu on päris huvitav. koer istub kuuri kõrval rahulikult maas ja kett on tema kõrval maas, aga keti teine ots polnud kusagil kinni, vaid oli katki läinud. ja muki oli jooksnud läbi lahtise autovärava tee peale ja naksanud naabrite juurde minevat tädikest kõhust. pärast aga tulnud oma koha peale tagasi. ilmselt polnud ta plaan tervele maailmale näidata, kui kõva tegija ta on, vaid lihtsalt kaitsta oma territooriumit.
täna hommikul lamas muki rahulikult oma kuudi ees, koera kohta pikk ja oma võimaluste kohta väga hästi elatud elu seljataga. tal õnnestus elada kuni lõpuni väärikalt, ei muutunud kuidagi imelikuks ega kaotanud nägemist või liikumisvõimet. peale viimset teekonda ümber koduõue sättisime ta mõnusalt puhkama kenasse hauda krundi serval koos kolmeteistkümne oranži lilleõiega ja kalmuküünlaga hauakünkal.
puhka rahus, sõbrake.
