ull blog

minul polnud plaanis kuskile minna, aga kuna koht koos rendiautoga oli juba olemas niiet tuligi vaid pilet osta ja kohale minna, siis hoolimata esialgsetest eelarvamustest sai üsna kiiresti ära otsustatud, et tuleb ikkagi minna – lõuna prantsusmaale, marseille lähistele väiksesse rannaäärsesse linnakesse umbes pooleteiseks nädalaks niisama vaheldust saama, puhkama ja lohetama.

ma olin natuke kuulnud selle kohta varemgi, et ega prantslased väga ei taha inglise keelt rääkida, isegi kui nad aru saavad. see tegi natuke murelikuks. mul oli ju vaja kindlasti juba enne minekut kindel olla, et mul on kogu aeg võimalik internetile ligi pääseda ja portugali kogemus ütles, et kohapeal on see raske, isegi kui keeleprobleemi ei ole. parasjagu sebimist ja segadust oli, aga sim kaardi ma sain ja muret polnud enam miskit.

kohalejõudmine läks sujuvalt, sõber oli meil autoga lennujaamas vastas ja ulualune täitsa mõngel. linnake, kus peatusime, jättis minule igati sümpaatse mulje. selline piisavalt väike ja rahulik, samas kohvikuid ja poekesi ja poode oli jalutuskäigu ulatuses piisavalt. piki randa lookles tee, mille ääres kõnni/jooksutee ja sealt omakorda trepikesed kivisele rannale.

kas inimestest peab ka rääkima? ülekaalulisi mina ei kohanud, aafrika vms asumaadest sisserännanuid muidugi oli, see oli mulle veidi harjumatu, aga kohalikud ei krimpsutanud vähemalt nähtavalt nägu kellegi, isegi mitte eestlaste peale, niiet kes siis minagi olen seda situatsiooni kritiseerima. ja me ikka muidugi kasutasime võimalust ja teretasime ning heataegatasime ilusti prantsuse keeles ja nende vahele palun-tänan ikka ka jah. ja ega muud väga vaja ju polnudki, ah et üks kohvi või piimakohvi või õlu, see tulika ära õppida. ma suures keelepaanikas olin kodus endale ja ka teistele telefonisse laadinud ilma internetita töötava äpi, mis aitas inglise-prantuse vahet sõnu ja lauseid tõlkida ja ette lugeda. täitsa mugav oli vahel kasvõi huvi pärast mõni asi järgi vaadata.

lohetada sain kolme mõõtu lohega vist lausa viiel korral, millest oli peaaegu küll vähemalt kordade arvu, kui mitte kordade kestvuse poolest. üks sõit oli maatuulega, niiet jama korral oleks tulnud läbi madala vee tagasi kõndida või siis mitmed head kilomeetrid allatuult lahe teise serva triivida. vesi oli soojem kui meil, aga ikkagi pigem külm. ma alguses peaaegu kahetsesin, et võtsin kaasa märja ja mitte kuiva ülikonna. ilmad läksid meie sealoleku ajal iga päevaga soojemaks sedavõrd, et viimase sõidu tegin ilma kinnaste ja saabaste ja kapuutsita, oli jahe aga mitte väga külm kuni päike peale paistis ja liigutada sai. vahel sõitsime sama lohega kordamööda ja kui tuul oli ühtlane, siis saime üsna kalda lähedal oma pisikesi trikikesi teha ja kes parasjagu ei sõitnud, sai ühe moodsama seebikarbiga pilte teha. saime päris ilusaid pilte muideks.

meie reisiseltskonnas oli seekord “igasugu” (igast soost) rahvast. kuna on tegemist ikkagi täiskasvanud inimestega ja nagu teada, siis igal endast lugupidaval või vähemalt teistelt enda lugupidamist eeldaval täiskasvanud inimesel on iga asja kohta oma arvamus ja kindel seisukoht ja need asjad ei pruugi üldse ühtida kõigil, siis mina olin juba enne minekut ära otsustanud, et minu eesmärk on hoopis võimalikult vähe mõelda ja võimalikult palju puhata ehk parafraseerides eesti filmiklassikat (mehed ei nuta) – “süüa teie poolt pakutavat toitu ja magada teie poolt pakutavat und”, siis oli sellega lihtne. või kas oli? selgub, et keegi pole siukse asjaga üldse harjunud, et üks on kõigega nõus. a no mis teha, elu on selline.

ahjaa, selle reisiga sai läbi ka üks suur eksperiment. alates eelmisest postitusest (lemmeranna surfilaager) ma seda alkovärki ei tarvitanud ainult selleks, et näha kas mul on sõltuvus ja selleks ka, et näha kas elu on kuidagi teistsugune tegelikult ilma joomata. mul polnud mingit kindlat tähtaega, lihtsalt otsustasin et joon siis, kui ise ka usun, et see midagi olulist juurde annab või hetke määravalt paremaks peaks tegema. see katse kestis vist üle poole aasta ja ma ei jäänud selle aja jooksul küll mitte millestki ilma. muide väikse pohmaka saab ka alkovabast õllest ilma eelnevalt purju jäämata, lahe onju?! aga et prantsusmaa on kuulus ka heade veinide poolest, siis _igatahes, mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!_ ja muide veinide hinnad algasid meie poes 1.55€ ja alla 3€ oli valik päris suur.

nüüd kaks kõige suuremat tähelepanekut lõpetuseks. esiteks olid kõik majad enamvähem sama värvi ja katused oli samast punasest kivist ja teiseks kohtas ennelõunal sageli onkleid rahulikul sammul vastu jalutamas, käes ainult värske pikk sai ja ajaleht, vahel sai ajalehe sisse keeratult.