ull blog

ei ma ei võistelnud, aga ma sain aru, et selle ürituse mõte oligi pigem afterparty, kui võistlus. sest tuult ei lubanud muuks, kui reedeks ja reede hommikuks ma kuidagi poleks sinna saand. ürituse infolehtedel oli ka võistluse kohta justkui juttu paar rida ja kõik ülejäänud suurelt ainult, kui äge pidu pärast tuleb. samas võistluse osa tegelikult oli kindlasti ka tähtis, ma lihtsalt räägin siin prügi – no-disretsept. aga mis seal ikka, kuna mina üldse mingi peoloom ei ole, siis võtsingi seda challenget rohkem sellise nurga alt. ilge kopp oli ees ka tegelt igapäevarutiinist, niiet läksin umbes sellise mõttega, et kasvõi sõidan supiga ja päevitan või vedelen kaks päeva niisama ja kui pidu ei meeldi, sest kedagi ei tunne, siis lähen lihtsalt minema. tavaliselt kui pärnus käime, siis surfiklubide mademed (yeah, eesti keel, bitch!) on moekat rahvast täis, kõik peesitavad seal peenelt ja mina ei tunne kedagi ja käin kaarega mööda. aga kuna mõni tuttav näib neid asju nautivat, siis minus muidugi väike uudishimu pakitses ja tuli järgi uurida. kui tuul, õigemini selle puudumine, välja arvata, siis oli ilm pärnus superilus ja tõeliselt suvine. nii, siinkohal on vaja kiirelt ära rääkida üks vana lugu. kunagi käisime mingi pundiga pärnus samamoodi tõelise suve algust tsekkamas ja esimese asjana kohe kõmm, randa, särgid ja sokid ja värgid maha ja päikest võtma. õhtul siis pubidesse ja pidudele ja siis hakkas selg täiega tulitama ja palavik ja võimalik, et isegi iiveldus. igatahes magasin tükk aega kõhuli ja päikest ei taht ka näha. see vana lugu sobis siia seepärast, et laupäeval käisin supiga sõitmas, sõitsin ujukate väel umbes tund aega ja pärast veitsa kuivatasin lauda ja hängisin niisama, aga piisas, et jällegi veitsa hõõguma saada turi ja käed. aga nüüd on apteekides ägedaid vedelikke, mida pihustad peale ja teeb olemise päris elamiskõlblikuks, kui just asi väga hull ei olnud. esimesel õhtul oli pidu eriti meeldejääv selle poolest, et käis kõva auru reguleerimine ja rumm ja ginger-ale doseerimine. midagi oli kaasa segatud ja väikse peetri kott sai kõigepealt tühjaks tehtud, pärast veel baarist peale ostetud. sõbrad olid päris vindised, aga seda lõbusam. hm, ma tundusin endale päris kainena ikka selles taustsüsteemis. hiljem osad igatahes ei mäletanud, et öösel sai pärnu ööklubide otsinguil kolmed friikartulid ostetud ja need maksid 1,50€ per pop. eeh, igatahes mina ühtegi öökluppi sisse ei jõudnudki, aga magama sai ikka alles pool neli vist. teiseks õhtuks varusin juba ise ka head soodsat rummi port arturi kõrvalt viinapoest ja tegime segud valmis karastusjoogi pudelisse. kaval värk ikka. ja odav. mul oli kohe plaan, et kuna selg on hell, siis õhtul tuli juua see pudel tühjaks ja kuulata bändid ja dj programmid rannas lõpuni ja siis ei mingit ööklubi minu jaoks ja kohe ära magama ja enne kõvasti vett ka veel juua. pidu oli justkui palju meeleolukam, kui reedel ja ma sain tuttavaks osade oma vanade feisbuugituttavatega ja see on täitsa ajastu teema. st feisbuugis on sul nelisada sõpra, aga osadele pole kunagi pärismaailmas veel teregi öelnud. mulle osad päris meeldivad ja päris meeldiv on sedasi tagantjärgigi tuttavaks saada. ja siis ma tegin veel ühe hullu liigutuse. üks tegelane tundus seal peol ilgelt tuttav boracay reisilt, aga no neli aastat on möödas ja ma ei ole tegelikult ikka see tüüp, kes läheb võõrale inimesele ennast tutvustama ja uurima, kas me kuskil ikka kohanud ei ole. aga challenge on challenge ja rum on alkohol ja minuarust oli väga tore inimene ka, niiet puha tore, et ikka selle riski võtsin ja sain teada, et oli küll sama inimene.