ull blog

Eelmise aasta surfilaager osutus täisvõiduks, niiet ilge tahtmine oli sel aastal ka minna. Samas räägiti ikka Roosta laagrite kohta hulle jutte ja olin pikalt kahevahel. Lähemad surfibuddyd, kellega niisama sõitmas käime ka nagu tegid mingeid ebamääraseid häälitsusi surfilaagri jutu peale ja lõpuks ei tulnd ükski peale Elena, kes on muidugi hoopis purjelaudur!

See purje- versus lohelaudurite teema on üsna naljakas tegelikult. Viimati, kui Pärnus hängisime, siis tutvustati sama Elenat ühele üsna karvasele paksude prillidega meesterahvale, umbes nii, et see on Elena ja tema on purjelaudur, mille peale karvane kõva ja käreda häälega naerma- ja Elena õhku ahmima ja silmi pööritama pahvatas. Lõpuks muidugi naersid seal mõlemad ja päris täpselt ei saanud keegi aru, mille üle siis lõpuks. Surfilaagris oli jälle vastupidi, kui jalutasime puhkekülas ringi ja kõrvalt üks vanem purjelauahunt hüüab Elenale, et kuule, kellega sa oled seal, kas see on su isa? No ja siis tuleb kiire vastus, et ei, see on üks lohelaudur. Võib arvata, kes naeris ja kes silmi pööritas seekord.

Mina ei oska siiamaani täpselt defineerida, mis värk selle purje ja lohe vahel on, aga kõige sarnasem võrdlus on mul siin kodus koera ja lapsega. Koer oli siin enne ja oli end koju ilusasti sisse seadnud enne kui laps toodi. Esialgu oli koer väga umbusklik, aga ei rünnanud, vaid hoidis viisakat distantsi ja ehkki ei tahtnud seda välja näidata, siis kehakeel reetis mingisugust sisemist hoolimist nõrgema, rumalama ja abituma järelkasvu suhtes. Nüüd nad mängivad koos ja üsna head sõbrad, aga kui laps hakkab liiga hoogu minema, siis koer ikka uriseb ja tuletab meelde, kes oli siin enne ja kellel on teravamad hambad.

Aga surfilaagrisse mineku otsustasin neljapäeval peale Lohusalus surfamist, kui sain eelmise aasta surfilaagrituttavatelt sõnumi. Laulasmaa Maximast sai okei hinnaga kraami kaasa ostetud, kodus asjad kokku pakitud ja teele asutud. Kraami peitsin igale poole lohede ja asjade vahele, aga kuna mul hipi märki auto peale kleebitud ei ole ja juuksuris käisin ka alles eile, siis polnud väga põhjust väravas auto läbivaatamist karta. Lohed võtsin kaasa, aga millegipärast jätsin aerusurfi laua maha ja ma ei tea miks. Vist plaanisin kohapealt rentida, kui sõiduisu peaks tulema.

Sain seekord päris hea parkimiskoha Roosta “peamaja” taga väikeses tupikparklas. Tegin bussis endale juba magamisaseme valmis, et õhtul mässamist poleks, siis segasin joogi ja läksin uitama. Muidugi ei kohanud ühtegi tuttavat. Istusin randa maha ja hakkasin jooma. Kolmveerand pudelit hiljem olin veel peaaegu kaine, aga pidur oli maas ja läksin Roosta puhkekülaga tutvuma. Ma olen Roostal paar korda surfamas käinud, aga see on olnud nii, et otse randa ja sealt minema ja kohaliku taristuga pole üldse kursis. Ega ma ei saanudki väga kaua seal seigelda, kuni sattusin surfilaagrisõprade peidupaigale peale ja noh siis oli kõik korras.

Ega seal Roostal vähemalt minuarust midagi viga küll ei olnud, lihtsalt kõik oli kompaktsemalt koos ja natuke segasem, sest ei teanud kus mis on, aga seda rohkem oli avastamist ja peamine hirm, et tuleb palju laps-joodikuid, osutus samadel päevadel toimuva Õllesummeri tõttu põhjendamatuks. Võib-olla ainult osa bände olid natuke liiga julgelt valitud, aga ega ma eelmisel aastal vist ka ühtegi kontserti eriti ei kuulanud, vaid tiksusime rohkem omas rütmis ja tempos.

Esimene päev lõppes üsna kiiresti ja õhtu oli päris jahe. Ikka selline sokid ja jope tüüpi jahe. Teise päeva hommikul kuulasin rannas jälle purjelauakoolitus, niiet ma olen purjelauakoolituse kuulamises juba päris kõva käpp. Pärast käisin Peraküla rannas lohetamas ka, kuigi väike võimalus oli, et naastes on parklas mu auto asemele midagi muud juba pargitud. Matkatooli seljatoele Statoili salvkale kirjutatud teade oli aga piisav, sest ega erilist tungi ilmselt ei olnud ja igatahes oli mu koht alles. Max ja Andri käisid ka pärast kaemas, kuidas see elu seal laagris käib. Neil oli plaanis väravast küsida, kas võib korra vaatama minna, aga kuna keegi neid ei peatanud, siis kõndisid lihtsalt ausate nägudega sisse ja nii oligi. Tegin neile ekskursiooni ja sõime praetud lestakesi ja siis nad läksid jälle Talina poole tagasi. Kuidagi läks nii, et need erinevad seltskonnad omavahel ei kohtunudki ja selle kohta tehti väike etteheide ka, aga no ju siis oli laager ikka piisavalt suur.

Kell kuus sai jälle Cor-i pudel jooki täis segatud ja hakatud doseerima. Muideks need on väga lahedad pudelid, sest saab ühe sõrme otsas kaasas vedada. Käivad piisavalt kergesti lahti, aga korgi saab lukustada. Kork käib maha hinge küljes, niiet see ei kao ära ka. Eelmisel aastal laagris ma neid nägin ja talvel mingi kampaania käigus tellisin endale ka. Praegu pidid otsas olema ja ei teagi kuda neid saab.

Laagris oli HIV kiirtesti telk ja esimese hooga tuhisesin sealt mööda, sest kõht oli tühi ja tegelane, kes seal rahvast testima kutsus, oli selline mõnus tüüp, ei hakanud midagi müüma suure hooga, vaid kiitis, et mine söö muidugi kõht täis jne. Pärast oli kogu meie seltskond end nende telgi ette kogunud ja kamandati ikka sinna testima. Ma enne veel olin jõudnud mõelda, et kas ma ikka tahan teada, et äkki peaks ennast moraalselt valmis panema igaks vastuseks. Ilmselt mõtlesid paljud nii, et ei taha teada, sest siis on pidu rikutud. Aga mis kuradi suhtumine see selline on, et käin ja möllan ja kui hästi läheb, siis rikun veel kellegi elu ära. Test oli negatiivne, aga ma olin välja tulles ikka minestamise äärel. Sedasi on olnud kolm korda üldse. Kunagi sõjaväes, kui kõik verd andsid, sest kuidas muidu, aga seal oldi selleks valmis ja kästi natuke istuda rahulikult. Teine kord oli vaktsineerimisel ja neile ma seal ütlesin ka, et ma pole kindel kuidas ma talun süstlaid ja hopsti oli nuuskpiiritus nina all. Kindlasti ei ole asi vere nägemises, sest mul on põlved ja käed üsna armilised, aga mingi värk on ilmselt süstaldega. Ma ei tea. Igatahes peas sumises, aga püüdsin ise olla rahulik ja mõtlesin umbes välja, et kui enam sirgelt kõndida ei suuda, siis istun maha. Mõne minutiga läks sumin üle ja kõik oli hästi.

Igatahes võeti vesipiip ja siis läks pidu sellise hooga käima, et hullumaja. Öösel käis FanSurif telgi ees ilge tants ja möll. Peale eelmist surfilaagrit ma peale kahe erandiga alkoholi üldse ei tarvitanud, sest polnud vaja. Aga mina ei usu iialgi, et selliseid asju, nagu teisel õhtul surfilaagris juhtuks kainete inimestega. Õnneks on kõik juba täiskasvanud ja midagi päris hullu ka ei olnud, aga no ikka. On mida hiljem meenutada ja omaette muheleda. Ööseks pugesin teki all magamiskotti ja magasin ise ka nagu kott. Väga mõnus.

Laupäeva hommikul olid kõik õnneks sõbrad edasi ja kogu päev tuli väga mõnus chill. Käisime Karmoga külmas meres ujumas, või noh vette kastmas, mis on ka üks selline pisike traditsioon nüüd või. Päeval sai tublisti niisama istuda ja jalgu kõlgutada ja uneleda ja rannas päevitada ja aerulauatada ja eriti äge, et ei pidanud väga midagi rääkima pidevalt, sest niisama oli ka mõnus olla. Päris hea üllatus oli rannabaaris grillburger. Selline ilge pirakas, et noa ja kahvliga tuli kallale minna. Hästi mahlakas ja maitsev pihv, millele oli juust peale sulatatud, no ja siis salat ja saiad ja friikartulit kah kõrvale.

Enne õhtut jätsin rahvaga jälle jumalaga ja lõpetasin selleks aastaks laagerdamise. Ega ma teistele väga pikalt ette ei öelnud, et viimaseks päevaks ei jää, sest milleks. Mulle millegipärast meeldib pidudelt ja üritustelt ära tulla, kui kõik on väga mõnus ja ilus. Siis jääb selline hea mälestus ja akud olid niikuinii juba täiesti ääreni täis puhatud, selline mõnus rahu ja rammestus sees.