ull blog

valimiste ja poliitika teemadel pole viitsinud eriti sõna võtta, sest sellega ei ole võimalik mitte midagi võita. samas ma usun endiselt selle blogi sotsiaal-terapeutilisse mõjusse ehk mõjju – loodan peale kirjutamist sellest teemast ise rahu saada. et ei tuleks tihtilugu mõttesse. aga see pole siin mingi küll-mina-juba-tean tüüpi infobulletään, vaid niisama suvalise kodaniku järjekordne heietus hetkeolukorrast.

ma olen rapla valla kodanik ja ehkki on väga lihtne e-hääletamise võimalus, siis vahel käin ikka õigel valimistepäeval ka kodila raamatukogus omale saadikut valimas.

esimesed valimised, mis meenuvad, on tegelikult nõuka-ajast, kui valimistepäeval näidati kooli saalis kino, mis oli muidugi lastele väga tore asi. isa, kellega mul need käigud ikka seostuvad, oli ära hääletanud ja selle küsimise peale alati vastas, et hääletus on salajane  ja ta ei pea oma kandidaati avaldama. see muidugi lisas asjale tähtust ja salapära. samas muidugi ma ei tea mida seal nõuka-ajal üldse valida oli või mis sellest olenes. aga juu midagi ikka – et kas kamandavad inimesed, keda sa juba tead, või siis mingid krt-teab-keslased.

ev ajal meil kahjuks kinu ei näidata, aga ma olen ikka vähemalt ühe korra ka martini ja nüüd siis kärdi kaasa võtnud, et neist ikka vastutustundlikud kodanikud kasvatada. need lastega käigud on üldse hästi toredad, sest valimiskomisjoni liikmetega on mul tükk ühist ajalugu. õpetajad, raamatukogu töötajad jne – selline usaldusväärne ja väärikas seltskond. alati rõõmsameelsed ja positiivsed minuarust. dokumenti pole minult kunagi küsitud, sest ma esitan selle ilma küsimatagi. ma olen täiesti kindel, et nad tunnevad kõiki oma ringkonnas hääletajaid nägupidi ja nad ei lase neist kellelgi häält anda ilma dokumenti kontrollimata. professionaalne värk ma ütlen teile, mingit valskust seal kindlasti ei tehta. nii nagu mina aru saan, siis nemad ise loevad õhtul need hääled ise üle ka, panevad oma allkirjad ja saadavad ära. võib-olla on veel mingeid lisavaatlejaid. pole nii hästi kursis. aga muidu tundub see salajase paber-hääletuse süsteem ikkagi veidi kummaline. selle usaldusväärus põhineb ainult valimisjaoskonna inimestel. antud jaoskonna personali ma muidugi usaldan sama palju, kui oma digiallkirja, aga millest see “ausad valimised” rühmitus jahub, ei saa küll üldse aru.

mul pole mingit illusiooni poliitika täieliku aususe ja läbipaistvuse suhtes – ühiskond koosneb inimestest, kes on, nagu klassikud ütlevad, nii nagu nad on loodud, või isegi hullemad. ma olen valinud kahe põhimõtte järgi – kas inimest, keda ma usaldan, olgu ta siis mis erakonnas või grupis, tahes… või siis just erakonna järgi, kui ma arvan end nägema nende reaalseid tegusid ja saavutusi ja see juhtub mulle meeldima. praegu ma olen küll eesti riigiga rahul ja mitte seda segi ajada eesti eluga. kuigi ma olen ka sellega rahul. kuritegevus on madal, tarkasid inimesi leidub, vaeseid on vähe*. ettevõtlikel on head võimalused äri ajada ja seeläbi ühiskonna nõrgemaid liikmeid tasapisi aina rohkem toetada. muidugi võiksid pensionid, õpetajate ja med-töötajate palgad olla kõrgemad, lapsetoetused muidugi ka. aga väikeetevõtjana, no heaküll, iseenda ja siis veel natukese tööandjana, olen sunnitud tõdema, et asju ja ei saa ehitada ideaalidest. selleks, et midagi paremaks läheks, tuleb vaadata olukorda realistlikult, valida realistlik suund ja teha selles suunas palju reaalset tööd. nutikus ei tee ka paha. negatiivne suhtumine kisub arengut ainult tagasi. see, kui lubatakse vähendada maksusid ja ühtlasi tõsta toetusi on minuarus võimatu ja populistlik ja püütakse inimesi, kes on kaotanud elus usu paremale tulevikule ja kes pigem valivad ilusaid lubadusi, mis kunagi ei täitu ja süüdistavad selles lõpmatuseni kas koalitsiooni või opositsiooni, kui karmil reaalsusel põhinevaid väljavaateid pisikeste sammude haaval edenemisele ning tunda rõõmu sellest, et elu vähehaaval ikkagi läheb ju paremaks, kui seda ainult märgata taipad.

• see väide väheste vaeste kohta tahab täpsustamist. ma vaatan, et inimesed sõidavad liisinguautodega ja poodide parklad ja müügisaalid on rahvast täis. ei paista nagu vaesus. ja kui nende vanemad elavad maal, siis neid nad ju ka aitavad. alati võiks olla rohkem, ükskõik kui palju sul on. sageli virisevad kõrgemapalgalised isegi rohkem, kui need, kellel on tõesti enne palga- või pinsipäeva taskus ainult käed, näos aga rõemus meel.

ja vaeste vähesus on minuarust väga hea asi. kui vaestel on riigis liiga hea elada, siis ei viitsi inimesed enam tööd teha, sest lihtsam ja mugavam on olla riigi ülalpeetav vaene. lisaks tuleb neid nn vaeseid ka mujalt sisse ja nõuavad eneste ülalpidamist. ise ajaviiteks kasvatavad kuritegevust. võta Rootsi või Prantsusmaa – kas me ikka tahame sellist elu? mina ei taha. seepärast ma ei toeta progresseeruvat tulumaksu suuremate toimetulekutoetuste tõstmise nimel. siia see kalade ja ritvade lugu ka. ja muidugi vajavad osa inimesi tuge, aga olgem sellega mõistlikud.

seekord ma valisin erakonna järgi. oma nimekirjast neid, kellest polnud kuulnudki googeldades leidsin ühe sümpaatse kandidaadi. tõenäoliselt mandaati ta küll ei saa, aga fb sissekannete järgi tundus reaalne ja ehe inimene. mind müüs lugu lapsest, kes rääkis, kuidas iga päev algab valikuga – kas tõusta üles ja asuda oma unistusi ellu viima või siis jääda voodisse edasi unistama.