PCB söövitamine fotomeetodil
trükkplaatide söövitamiseks on palju variante, aga põhimõtteliselt tuleb kuidagi saada trükkplaadile radade koha peale kiht materjali, mille alt vasekihti ära ei söövitata. neid radasid saab joonistada spets vildikaga või isegi tavalise permanent markeriga ja isegi küünelakiga. siis saab radade (peegel)pildi printida paberi või kile peale ja see pilt siis sealt triikraua või laminaatoriga kuumutada vase peale. see on tooneri meetod ehk toner transfer method. Ja niimodi olen peamiselt seni teinud ka oma lihtsamaid plaadikesi. see meetod on mingis mõttes kõige lihtsam ja selgem, aga kvaliteet on ebaühtlane ja raskesti korratav.
viimastel aastatel olen rohkesti hiinast kümne kaupa trükkplaatide valmistamist tellinud, aga nüüd oli vaja kiiresti vaja ühte lihtsat mod-bus UART konverterit ja mõtlesin jälle ise söövitamist proovida. esimese hooga tegin sinise spets kile peale printides tooneri meetodil, aga rajad jäid natuke hägusevõitu ja ebaühtlased. kui kile kuumutamise ajal natuke liigub või võib-olla vajutasin triikrauda liiga tugevasti – kes teab, aga põhimõtteliselt töötas küll. õnneks või kahjuks olid sisend ja väljund vahetuses ja mitte, et see antud juhul suur probleem oleks, siis ei jätnud ikkagi rahule mõte, et tegelikult peaks fotomeetodil parema kvaliteedi saavutama. ma olen seda fotomeetodi varem proovinud ja tulemus on alati palju parem, aga… nüüd jõuame selle sissekande poindi juurde. fotomeetodi ehk positive photoresist jaoks on vaja UV tundliku kihiga plaate. neid saab ise teha pimedas vastavat lakki plaatidele pihustades või lihtsalt oomipoest osta. siis on vaja rajad jällegi välja printida kilele või kalka paberile, see prinditud poolega panna UV tundliku plaadi peale, sinna siis veel klaas peale ja siis tuleb UV valgusega… ee, valgustada?. ja see ongi trikiga koht, sest UV lambid on erineva võimsusega ja siis loeb lambi kaugus plaadist ja säriaeg või noh, et kui kaua valgustad. lisaks ei taha seda UV valgust väga tuppa lasta, samas enamus nn “päevavalguslampe” annavad UV-d välja.
mul oli hästi väikest plaati vaja, niiet saagisin 75x100mm plaadi servast ca 20mm ribasid. esimene kord valgustasin 30cm kauguselt 15W wellemani musta UV “säästulambiga” laualambi sees 5 minutit. ilmutasin seebikivis – midagi ei juhtunud. siis valgustasin vist 20 minutit. no väga õrnalt oli midagi näha. lõpuks panin lambi 10cm kaugusele ja valgustasin 30 minutit – toimis.
veel märkmeid. seebikivi tuleb lahustada toatemperatuuril vees. niiet tasub ilmutusvann (jah, mul on maalt ära toodud vanad keemiakindlad vene fotode ilmutamise vannid) varakult garaazhi külmavee kraanist vett täis lasta, et jõuaks soojeneda. lahustad seebikivi puru seal ära ja ilmutamine (või kinnistamine, ma ei teagi, kumb see õieti on, vb mõlemad koos) kestis vb umbes 3 minutit. plaati tuleb liigutada ja pärast veel silitasin kummikinnastatud sõrmega plaati, et ülearune fotoresist maha uhuda. alles peab jääma radade koha peale selline lillakas poolläbipaistev kujutis. mujalt peaks olema vask puhas. seda kõike ma tegin eemal otseselt peale mitte paistva led lambi valgel, et päevavalguslambid laes mul midagi ei mõjutaks.
söövitamiseks kasutan oomipoest vabalt saadaolevat naatriumpersulfaati. see tuleb lahustada kuumas vees. ma olen seni veekeedukannust lihtsalt vanni valanud pulbrile peale. tegelikult on see natuke halb, sest liiga kuum vesi ju aurab ja ega see söövitusvedeliku aur kellelegi midagi head ei tee. edaspidi katsun jällegi vee varem soojaks lasta ja umbes nii katsumise temperatuurini jahtuda lasta (~50-60 kraadi või sutsu rohkem). lisaks aitab, kui söövitusvann panna omakorda suuremasse vanni ja see suurem vann veidi kuumemat vett täis valada, et kompenseerida söövitusvedeliku jahtumist. söövitamine ise kestab kusagil 5-10 minutit ilmselt. kuna niikuinii midagi teha pole, siis togin plaati sushi pulgaga söövitis ringi ja vaatan, et õhumulle poleks plaadi peal. vedelik hakkab tasapisi kergelt rohekaks tõmbama ära söödud vasest. siis hakkab servadest vask vaikselt ära kaduma ja siis radade vahelt. kõige kauem sööbivad ära suured tühjad alad. aga nende järgi on hea aru saada, millal söövitamine lõpetada, sest kui suurte alade pealt on vask täielikult kadunud ja ka mingeid pisikesi täpikesi enam ei ole, siis tõenäoliselt on ka radade vahed ilusasti puhtad. väga ei taha seda värki oma näole eriti lähedale tõsta. esiteks jällegi see aur ja teiseks pritsmed. söövitamisel on mul alati prillid ees ja kummikindad käes igaks juhuks. naatriumpersulfaat meeldib mulle selle pärast rohkem, kui raudkolm kloriid, et too viimane on mingi eriti jälk ollus. jääb igale poole peale, söövitab igale poole kohe plekid ja pärast pole kusagile panna ka. seebikivi ja naatriumpersulfadi olen ma lihtsalt maha jahutanud, hästi ära lahjendanud ja kraanist alla kallanud. ma usun, et see on siis torudele jms sama kahjulik, nagu apelsinimahl või kokakoola.
