Väike meenutus 2006 aasta jõuluajast. Käisime Martiniga metsast kuuske toomas. Hästi ilus päikesepaisteline talveilm oli. Filmitud sai ilmselt Sony DV kaameraga ja pärast Pinnacle abil aruvits kokku lõigatud. Praegu ma muidugi vaatan, et videos see tulemiste ja minemiste suund ei lähe alati kokku, sel ajal ma vist väga ei mõelnud ka selle peale ja kaameraga edasi-tagasi jooksmist oli niisamagi üsna palju. See oli selline mõnus jooksmine, endal väike irvitus pidevalt näol.
kust tuleb nickname “ull”?
mul on mitmes kohas endiselt kasutusel username või nickname ull. aeg-ajalt küsitakse - kustkohast see täpselt tuleb või mida tähendab.
panen selle loo siis lõpuks kirja ka.
TL;DR: see on 1994 aastal anna jututoa katsetamiseks loodud ajutine kasutajanimi, mis pidi olema lühike ja meeldejääv.
asusin 1994 aastal tallinna tehnikaülikoolis informaatikat õppima, endal silme ees terendamas võimalus kasutada moodsat tehnikat ja tarkvara. paraku oli riik siis vaene ja ülikoolis ühtegi uut arvutit ei olnud. vähemalt mitte õpilastele kasutamiseks. küll aga olid seal mõned humanitaarabina saadud mainframe arvutid - peamiselt VAX ja Ultrix operatsioonisüsteemiga, millel jadaportide kaudu küljes paar klassitäit monokroomse ekraaniga teksiterminale. DEC VT-102 jms, neid oli erinevaid. need “arvutid” olid enam-vähem tööpäeva ringselt kõigile tudengitele kättesaadavad ja peamiselt neid sai siis uuritud ka. lisaks sai piiratud ajal päris kena monokroomse graafikaga sun’i tööjaamasid kasutada ühes klassis. graafiline kasutajaliides optilise hiirega ja puha.
esimesed informaatikaga seotud tunnid (programmeerimine) olid meil nende tekstiterminalide peal. see, et kõik need terminalid olid tegelikult ühe arvuti küljes, tundus nii lahe. logi sisse millise terminali kaudu tahad ja ikkagi on sul samad failid olemas. lisaks õpetati meile seal arvutis üksteisele kirju saatma. vax’is oli meiliprogrammi nimi elm. ja see kasutas editoriks joe’d (siit saab ka vastuse, miks ma siiamaani ka linuxis joe’d kasutan. muide, seda lugu kirjutan ka praegu joe abil.
ttü raamatupoes müüdi kollaste kaantega naljaka graafilise kujundusega A4 formaadis raamatut “Interneti ZEN” - ma võin kõik need detailid segamini ka ajada, aga “midagi sellist oli..” ja seal raamatus oli, nagu nimigi ütles, juttu internetist. oh seal oli veel erinevus interneti ja Interneti vahel, et üks on pm kohalik võrk ja teine on ülemaailmne omavahel ühendatud arvutite võrk, mis saavad omavahel e-kirju saata ja faile vahetada. lisaks oli juttu gopherist ja www-st ja jututubadest. näitena oli toodud tartu ülikooli serveris asuvast anna jututaost ja oli terve juhend kuidas sinna saada. kõigepealt pidi välja mõtlema kasutajanime. kasutajanimi pidi olema lühike ja meeldejääv. esimene nõuetele vastav nimi, mis sel hetkel pähe kargas, oli “ull”. kuna seda oli niikuinii vaja ainult tolle anna jututoa järgiproovimiseks ehk ajutiselt, siis väga ei kujutanud ette, et 27 aastat hiljem tuleb seda kirjalikult põhjendama hakata :D aga ega ma pole siiamaani ühtegi paremat nicknamet suutnud välja mõelda niiet.. mehh. aga ma arvan, et see oli tuletatud kuidagi sõnadest ullike või ulluke, aga ilma hellitamata ehk lihtsalt ull. noh sest ega ma ei jaganud üldse mingit matsu interneti osas ja pidin seda asja omal käel raamatu abil uurima.
aasta alguses sai laulasmaa onnikese majaosa karp enam-vähem valmis: huvitav liivaterakattega epopõrand, seinad ja laed viimistletud ja köögimööbel koos tehnikaga kokku pandud. muidugi ka saun ja dush. ventilatsioon ka. trepp sai valmis hiljem ja suve teises pooles paigaldati soojuspump.
maja ümber sai ka labida ja rehaga tuuseldatud ning muru juurde külvatud. sissesõidu tee jäi endiselt nö pinnasekattega ehk murumullaseks, täienduseks vaid krundilt leitud kivikesed auto rataste aluse mõningaseks tugevdamiseks. vihmasel perioodil on see tee paras mudarada, aga kuna ehitajad suurte autodega enam ei käinud, siis kannatas ära.
külas läks eelmise aasta lõpus käima vee- ja kanalisatsiooni trasside ehitus ja põhimõtteliselt kestab see siiamaani. õnneks meie tänavas väga mitte, küla peatee peal peab aga senini iga kord vaatama, kustkaudu välja sõita, et ei peaks koppade ja veoautodega teed jagama. selle trassi taga ootab ka krundil sissesõidutee, kuna liitumine tuleb tee alla ja seda ei saa enne teha, kui trass valmis. siis pole mõtet ka teed ju teha, et see varsti jälle üles kaevata. vähemalt seni on nii, näis, kaua kannatab.
krundil toimetamine jõudis lõpuks ikkagi ka kuuri tühjaks vedamise ja mahalammutamiseni. see oli kole ja ebavajalik. lammutamise ajal naabrid küsisid, et no miks te lammutate, kas tahate sinna midagi muud asemele teha? jah, muidugi, selle koha peal saab hoida karavani või jahti või mida soovid. nalja viluks uurisin purjekate hindasid, tuli välja, et 5-10k eest juba midagi saab ja noh siis läks see trall lahti. küsisin janekilt, tema ütles, et päevakoer seisab niisama, sõitke sellega. no ja siis sõitsimegi ja õppisime nii purjetamist, kui ka jahiga seotud muid töid, sadamatega seotud teemasid jne. suve lõpuks oli selge, et tahaks päris enda jahti, mis oleks vähe suurem ja kannataks sees suvitada eesti eri sadamates ja ankrukohtades. müüsin maha oma ahelrahad, sain natuke juurde sukeldumispoe sulgemisest ja sensorite tootmisest ning seda jagus täpselt nii palju, et septembris toodi lõuna rootsist üks 30 jalane purjekas ära. kokku läks jaht koos ko*na ajal toomisega maksma ca 6,5k ja võttis aega ligi 10 päeva. sügisel ju ilmad hullud. oli üsna närviline ootamine, peab ütlema. aga nüüd on jaht hoovi tõstetud, aga siiski mitte vana kuuri aseme peal, vaid tänava ääres üle kõrge heki. lihtsalt see on praktilisem koht, kuna suur platvormiga kraana-auto aeda ei mahuks hästi.
lisaks päevakoera ja foxiga purjetamisele käisime kakumäel zuxusailingus ka väiksel purjetamiskursusel, mis oli väga tore kogemus ja elamus. ühel päeval vaikne tuul, hea rahulik sättida ja mõtelda. teisel korral läks lõpuks maruks kätte, aga saime hakkama. kolmandal korral oli lõpuks selline ideaalne purjetamistuul, niiet saime kõike. soovitaks kõigile, kellel vähegi huvi.
kui jaht ära ostetud sai, siis tekkis vajadus ka mere raadioside kursuse ja paberite järele. õnneks toimus see ajal, kui oli juba aega rohkem ja viiruse uus laine polnud veel eestit tabanud. üsna pingeline õppimine, aga jällegi väga mõnus kogemus. kevadel tuleb kindlasti kõik üle korrata, raadio osta ja hakata seda kasvõi harjutamise mõttes sadama ja raadio tallinna peal testima.
viirusest nii palju, et kui kevadel see eriolukord välja kuulutati, siis oli ikka kerge ärevus sees küll. vanemate juurde enam minna väga ei julgenud, eriti mitte tuppa. kui oli väga vaja aidata seal, siis olime kõik maskidega ja pidine enne läbi mõtlema kuidas ja mida teha, et kontakt oleks minimaalne. kindad ka käes jne. niiet kuigi mina olen vist kõige vähemsotsiaalsem inimene isegi eestlase kohta, siis natuke tunnen sellest võimalusest puudust küll. aga paar positiivset asja on ikkagi ka. e-kaubandus on eestis saanud sellise hoo sisse, et normaaloludes oleks sama tulemus vb viie aastaga tulnud. eriti siis, kui poed kinni pandi (va toidu- ja ehituspoed), siis osad poed müüsid asju facebooki chati kaudu, kui neil endal e-kauplust veel polnud. ainuke vana dinosaurus, kes siiamaani pole midagi teinud, on espak. pakiautomaate ja firmasid, kes neisse saadavad, toidu kojutellimine jne, see on kõik praegu väga mugav ja kiire. enamasti ka väga soodne.
minu lähikonnas pole keegi veel üles tunnistanud, et ta positiivne oleks, kuigi ega ei tea, vb oleme juba kõik läbi põdenud märkamatult. seoses maskide kandmise, vahemaa hoidmise ja käte pesemisega on vähemalt minul sel aastal tervis väga hea olnud. paar pisikest paari-päeva nohu vist on olnud, aga sellist tavalist kaks nädalat terve ja kaks haige jne teemat pole olnud.
kärt kasvab ka hirmsa hooga. tema õnneks pandi koolid kinni esimese asjana kevadel ja nüüd on jälle kinni. temast oleks palju rääkida, aga ta on juba nii suur, et ma vist peaksin talt enne luba küsima, kui siia midagi kirjutan.
lohetamise osas oli tempo natuke rahulikum, kui eelmisel aastal peamiselt selle tõttu, et rahulikuma tuulega oli purjetamine isegi parem alternatiiv. kui tegemist üldiselt rohkem, siis iga võimalust enam ära kasutama ei pea. aga ikkagi käisin üsna palju, va novembris vist. twin-tip lauga sõitsin kindlasti alla 10 korra. ühe või kaks korda koos kärdiga. see oli tore. tugevama tuulega (keskmine üle 10ms) foiliga mingit väga suurt mõnu sõita pole. kuigi eks ma sõidan vahest ikka. käisin pärnu maratonil ja varsti peale seda lahtistel emv lohe race võistlusel. maratonil oli foilide tase väga kõva. eesti ja läti tipud kohal. üks twin-tip lõpetas kaugel enne mind, teine vahetult peale mind ja siis oli pikk vahe. races olin open klassis kolmas, aga see polnud emv arvestuses niiet ühtegi emv medalit sel aastal ei saanud. foiliga võistlustele minemine oli tegelikult raske otsus, sest arengu nimel pidin edetabelis natuke tagasi astuma ehk minu twin-tip race ja maratoni tase on ikkagi parem kui foiliga. samas ma olen mega rahul, et ikka uue väljakutse vastu võtsin ja läksin, mis siis, et peale maratoni olid mõlemad kannid täiesti sinised mitu-mitu nädalat. kukkumistest.
kokkuvõtteks jäin aastaga väga rahule. isiklikus elus oli suuri muutusi, aga elu läheb edasi. ikka paremuse poole.
kohe aasta alguses peaksid ehitajad tagasi tulema, paigaldama vannitoa mööbli ja signa, mõni asi veel nipet-näpet, mida ei tihanud ise tegema hakata.
kevadel tahaks jahi põhja korda teha, vallid uued osta välja mõelda, kas jätta diisel peale või vahetada elektrimootiri ning akude vastu. küsimus pole niiväga selles, kas diisel või elekter, vaid selles, kas kasutada seda raha maja teise poole renoveerimise peale hoopis.
ahjaa, endomondo, kus mu igapäevased surfi jms liikumise blogid ja pildid olid, pannakse kinni. sealt on kõik materjal alla laaditud, aga täies mahus hetkel kusagile üles panna ei saa. tegin väikse uuringu, mida teised (foilitajad peamiselt) kasutavad ja kolisin üle stravasse. võimalused on pm samad või isegi paremad. rahvast seal ka päris palju. sotsiaalse distantseerumise ajastul on see netisotsiaalsus isegi tähtsam, kui seni.
2019 aasta läks nii mööda, et siia blogisse ei saanud mitte midagi kirjutatud. kõik jutud on saanud ära rääkida surfiblogis, mida loeb parematel päevadel paar inimest, kui neil juhtub aega olema. aga kuna ma niikuinii rohkem kirjutan surfiblogi rohkem endale, siis pole sellest midagi.
ma ikka tahtsin järjepidevuse säilitamise nimel siia blogisse ka vähemalt ühe sissekande saada 2019 aastal, siis teen kiire kokkuvõtte asjadest, mis nüüd aasta lõpuks veel meeles on.
kindlasti kõige olulisemad mälestused on seotud kärdiga - väga huvitav on jälgida, kaasa elada ja osaleda selles, kuidas üks inimene välja kujuneb. talle meeldib väga joonistada, videomänge mängida ps4 ja nintendo switchi peal, youtube videosi vaadata, peamiselt dan’i omi. veel meeldib talle batuudi peal hüpata, koeraga mängida ja inglise keelest rääkida.
päris suur muutus elus oli tegelikult juba 2018 kevadel, kui oli võimalik soetada laulasmaale üks pisike krunt koos kehvas seisus suvilaga. algne projekt on jäänud üldjoontes kehtima, üks laulasmaa kohalik ehitusfirma on seda tasapisi minu võimaluste piires renoveerinud - vundament ja seinad soojustatud, seinad laudisega kaetud, uus katus ja kõik asjad. praeguseks on teisel korrusel magamistuba valmis, esimesel korrusel on nö karp ehk põrandakatet veel pole ega ka midagi, mis selle peal käib. aga tasapisi edeneb.
surfi osas midagi väga ei muutunud kuni sügiseni. mõnest võistlusest võtsin ka osa. kohe hooaja alguses oli vergi sadamas üks igamehe trikivõistlus, kust võttis osa vist 6 võistlejat. see oli lahe võistlus, sest lõpuks nägin veel teisi umbes minu tasemega sõitjaid ja mis trikke nemad teevad jne. sellel võistlusel hinnati trikkide mitmekesisust ja mulle see kohale ei jõudnud, ma arvan, et minu boardoffid olid küll kõige paremad (keegi teine ei teinud), aga kokkuvõtteks jäin neljandaks. no maitea, aga no suva. pärnu maratonil sain teist aastat järjest lohe tt klaassis 3. koha ja olen selle üle uhke. mõlemal aastal oli sõit väga raske. esikolmes sõita on 3x raskem, kui tagapool. race läks pekki, kohtunikud vaatasid midagi valesti ja seetõttu oli koht 4. kibestumust omajagu. aga ou-uell, see on see, kui 3-4 koha vahe sõltub veel sellest, mitmes oli 5. koha mees teises sõidus. aga noh medal oleks ikka tore olnud. slaalomiga oli nii, et ühel etapil sain tt klassis teise koha, aga järgmisel etapil kolmandaks jääja sai hooaja kokkuvõttes minust rohkem punkte, kuna siis oli sõitjaid rohkem ja punktid ka väärtuslikumad. see teine sõit oli 1. septembril, kui kärt kooli läks ja ofkoors ma ei vahetaks seal midagi. pärast oli veel üks igamehe trikivõistlus, mis oli siiski nö big-air loobitamisvõistlus lõpuks. tuul oli minu 9 ruuduse jaoks nii tugev, et ma ei saanud pm midagi teha. koht neljas. niiet paberite järgi ma sel hooajal midagi ei saavutanud, ei läinud hooaja lõpupeole kah. meelde jäi võistlushooajast ikkagi pigem kerge kripeldus, aga ei midagi hullu, ma tunnen ennast race ja maratonide ja slaalomite osas küll palju agressiivsema ja verisemana nüüd, niieet - its on! järgmine aasta jälle!
suve lõpupoole tõi üks lohetaga paketidiiliga saadud 2018 neilpryde cr:x lohe hüdrofoili, proovis sellega ise korra või paar sõita ja lõi käega, sest liiga vara tema jaoks vähemalt sellise foiliga. noh see cr:x muidu oli ka mingi kontseptsioon, et kõigil on sama foil ja siis on asjaarmastate race võistlused tasavägisemad. see kontseptsioon kukkus läbi, aga üks selline foil sattus teise ringiga kuidagi eestisse ka. foili omanik jättis selle klubisse, et kui keegi tahab proovida vms.. ja ma siis proovisin. peale seda olengi ainult ühe korra tt lauaga sõitnud (sellel minu jaoks eabõnnestunud trikivõistlusel). isegi lohetajatele on raske seletada, mis värk selle foiliga täpselt on, rääkimata siis mittelohetajates. aga peamine point on see, et foili peal sõita on väga eriline tunne, millest ei saa isu täis. areng toimub iga sõiduga, aga päris meistriks ei saa vist kunagi. igatahes mulle väga meeldib!
laisutama, laisutamine - laisklemine
kärt 6 a
maageldama, maageldamine - mingi asja pärisellu toomine, mida päriselt olemas ei ole. täitsa, nagu võlukepp. maagiat tegema tähendab aga seda, kui midagi teed. maageldamise puhul ei tehta, vaid asi tuleb võlukepist.
kärt 6 a
ahelraha = plokiahel + krüptoraha (block-chain ja cryptocurrency)
plokiahela tehnoloogial põhinev krüptoraha esimene näide on muidugi kõigile teada bitcoin. praeguseks on bitcoin kahjuks muutunud plokiahela ja krüptoraha sünonüümiks, sest noh.. botased..
kui mina esimest korda bitcoinist youtube tehnikakanalite kaudu kuulsin, siis tundus asi ikka väga segane ja seetõttu kahtlane. sel suvel mainis margusja, et uurivad ethereum plokiahela võrgu kasutamist ärilahendustes. see tundus juba huvitavam. lisaks selgus, et ethereum võrk on tehtud meelega nii, et seda hoiavad ülevad väga paljud arvutid üle interneti kasutades plokiahela turvamiseks tavalise pc riistvara ressursse, peamiselt graafikakaardi arvutusvõimsust. mul seisis ka üks üsna tänapäevase graafikakaardiga arvuti niisama, gtx-1070 8g, otsustasin oma naha peal kõik ära proovida. leidsin netist juhendi, installisin linuxi ja tarkvara, tegin konto, valisin pool’i (ära küsi) ja hakkasin kaevandama..
vahepeal käisin ja vaatasin veebist, kuidas asi edeneb. kaevasin umbes 0,1ETH väärtuses ahelraha kuus. polnud aimugi, kas ja kuidas sellega midagi peale saab hakata. korraks oli mõte, et no kui ei saagi midagi teha, siis kaevan seni, kuni 1ETH kokku saab ja siis jätan selle nö riiulisse, et oleks huvitav vaadata.
eksperimendi mõte oli ikkagi kogu värk läbi testida ja kui ethereumi rahaline väärtus turul tõusis ja minu ca 0,74ETH oli väärt üle 400€, siis otsisin võimalusi, kuidas see rahaks vahetada ja selle raha eest midagi osta. igasugu lahendusi on olemas, aga ma tegin wirex konto, sealt sai tasuta virtuaalse visa krediitkaardi ja bitcoini konto. bitcoini kontole sai üle kanda ka ethereumit, mis siis automaatselt ringi konverditi. kontole jõudnud bitcoini sai omakorda eurodeks konvertida ja selle eest saingi amazonist krediitkaardiga veel ühe gtx-1070 graafikaardi osta, et ring oleks täis.
tasuvus oli kehva, minu algne kaart oli eestist üle 500€ eest ostetud, kuue kuuga teenisin umbes 416€ ja elektrile kulus selleks ca 91€. aga vähemalt sain selle eest midagi käegakatsutavat.
ma praegu tegelikult veel ei teagi, kuidas seda raha raamatupidamises kajastama peaks tegelikult, aga kuna ma ei tegele väärtpaberibörsiga (mis on ka üks suur osa ahelraha maailmast), vaid kaevandamisega, mis on sisuliselt ahelraha võrgule teenuse müümine, siis see peaks olema teenus, nagu iga teinegi ja mingit vahet ei tohiks olla.
lisaks ethereumile kaevan praegu veel SiaCoini, mida saab kaevandada rööbiti ethereumiga sama graafikakaardi abil. ilmselt kasutavad need mõlemad erinevat osa riistvarast. korraks proovisin veel ka zencash kaevandamist, kuna see peaks nvidia kaartidele paremini sobima. aga kuna ma praegu üritan kogu teenistuse uuesti investeerida ja natuke kasvatada seda hobi, siis hetkel on kõik graafikakaardid töös ainult ETH+SIA kaevamisega. lisaks proovin veel BURSTCoin kaevamist - see kasutab graafikakaartide asemel hoopis kõvakettapinda. mul on praegu sellega seotud umbes 16TB jagu vabu kettaid ja eks aeg näitab, kas ja kui kasulik see on.
ahelraha uurimine on kindlasti huvitav tehnoloogia seisukohast. lisaks on see natuke seotud börsiga ja börs omakorda sõltub inimestest, hype, meedia, manipulatsioon, insider info jms takkaotsa.
kerge rahateenimisviis see kindlasti ei ole. raha teenida saab, aga see ei ole kindlasti kergem, kui niisama töölkäimine. tuleb võtta riske, uurida, õppida, hoida pidevalt silma peal, mõelda oma peaga.. ma räägin - raske!
kunagi ammu, kui kontoris töötasin ja raha üle polnud, siis kasutasime 3-4 kontori arvutis fedora linuxi desktopi. enam ei mäleta isegi seda, kas oli gnome või kde, aga mäletan hästi, et tööd sai väga hästi teha. printerite töölesaamisega oli natuke jamamist, aga muidu justkui polnud väga viga. red alert 2 mängida ei saanud, see oli ka jama.
kui kogu töö kodukontorisse kolis ja keegi enam kontrollimas ei käinud, siis ilmselt sai kusagilt windows sikutatud ja seda kasutatud. sest noh, kodus tahaks ometi natuke mängida ka jne.
suur legaliseerimine toimus umm.. siis, kui windows 8 tuli ja pakuti piiratud perioodil mõistliku hinnaga upgradet, 30 eurot või midagi sellist. sellest ajast peale on kõik windowsid jms tarkvara olnud ostetud ning õnn ja rõõm saabunud minu õuele. ei pea pidevalt midagi häkkima ja kräkkima, tulevad värskendused ja kõik töötab ilusti.
windows 8 ja windows 10 ui on minuarust väga mõnus, mind see windows 8 start menüü või selle puudumine ei seganud üldse. aga windows 10 tulekuga hakati tegema suurt kisa windowsi salajase kasutaja andmete kogumise ja microsoftile saatmise teemal. see, et google kasutab kõiki andmeid, mis nende pilvest läbi käib, marketingi jaoks, pole mingi saladus. aga et microsoft kasutas poolsalaja ja salaja ja kuidagi nihverdades, installis luba küsimata igast äppe. jällegi, enamuse android telefonidega on posu soovimatuid äppe, mida ise maha võtta ei saagi, ka kaasas. ja siis tulid veel need viirused, mis krüpteerivad su andmed ja ei anna dekrüpteerimisvõtit enne, kui oled neile bitcoine poetanud ja isegi kui maksad, siis ikka pole mingit garantiid, et saad oma andmed tagasi. kõik see on pikapeale häirima hakanud ja mõtlesin ükspäev - kas ma ikka pean seda windowsi kasutama?
minu töövahendid windowsis on olnud thunderbird, chrome, skype ja putty. pildid on ühe arvuti ketta peal, neid haldan picasaga ja koopiad on backblazes ja googles (google on eraldi teema). picasat vist enam edasi ei arendata ja linuxi jaoks seda pole. aga kuna praegu on enivei pildid pilves, st uued pildid ja videod teen peamiselt telefoniga ja need lähevad täisresoga otse google pilve, kus mul on kahe dollari eest kuus ostetud 100GB ruumi praegu. niiet kui ma lokaalset koopiat ei hoia või teen, nagu ikka, kord aastas oma google stuffist lokaalse backupi, siis nagu ei muutu midagi.
ühe youtube tüübi eeskujul panin prooviks ühte arvutisse mint linuxi. see on debain/ubuntu terivaat või fork või ma eitea, kuidas seda liigitada. pm on võetud ubuntu ja pandud kohe peale igast mittetasuta või mitte päris open source programme ka, et kasutajal oleks mugav. installimisega mul tekkisid mõned jamad, ta ei saanud kuidagi uefi ja grubiga hakkama, aga torkisin ise takka ja sain hakkama. desktopiks oli cinnamon ja tõepoolest, täitsa mugav ja moodne ja kasutasin jupp aega mitmes arvutis ning windowsi järele erilist vajadust polnud. kõige suurem üllatus oli, et võrguprinteri seadistamine oli üli-lihtne. ainuke jama oli skypega, millest oli linuxile ürgvana versioon. etiketiprinteriga oli kah jama, esimese katsega töötas kohe lambist, aga kas järgmise kerneli update või millegagi seoses lakkas töötamast ja ei saanudki käima. hmm.
ühes arvutis meil kasutatakse windowsi remote desktoppi üle vpn tunneli ja kõik see töötas ka linuxi peal, aga midagi nagu oli kehvasti. font polnud õige või ei tundunud nii kiire ja mugav. kasutaja vigises ja lõpuks lõin käega ja jätsin selle ühe windowsi ikkagi majja. kohtvõrgu serveri ligipääsusid seal arvutis ei ole, niiet kui laps seal kogemata peaks mingi pahavara käivitada, siis ehk hullu ei juhtu. lihtsalt siuke tunne, nagu majas haiseks midagi natuke. kuidagi härib :)
aga see etiketiprinter (brother q-570) ikka ei töötanud ja otsustasin proovida ka fedora workstationit. pealegi on fedora/redhat/centos maailm mulle kodusem juba alates redhat 2 aegadest. mis see oli, 1996? istusin nädalavahetusel kaitseväes toimkonnas ja lugesin töökaaslase (töötasin kaitseväes peastaabi it toena) sõbra käest laenatud paberkandjal raamatut…
neid linuxi versioone on palju, see on tema suurim tugevus ja nõrkus. mina olen alati serverites kasutanud redhat linuxit, aga debianid on ka üsna popid. siiamaani on justkui desktopil ka ubuntud jms debiani peale tehtud versioonid popimad olnud, sest kasutamismugavus on olnud parem.
nüüd vaatasin, et fedora workstation kasutab kah cinnamon desktoppi ehk sama, mis debiani peal mint linux, et kui erinev see saab olla? panin peale ja ennäe imet - täpselt sama desktop. mõni pisiasi siit-sealt erinev, aga üldiselt sama. lisaks mulle tuttav pakisüsteem. labeliprinter töötas ka esimese hooga kohe ja teise hooga samamoodi tumm, nagu mintiga. enivei, trikk oli lõpuks selles, et tuli ise draiver/filter tõmmata ja gupsi ui kaudu installida, mitte kasutada seda desktopi enda poolautomaatset printeri installimise dialoogi. no vähemalt nüüd käib.
seega tegelikult vahet ei ole, kas meeldib rohkem redhat või debian - mõlemale on lahendus olemas!
kuidas siis on elu linuxi desktipiga aastal 2017? peab ütlema, et windows tundus ikkagi naaaatukene sujuvam. ma kasutan väga lahjasid arvuteid ka, i3 integreeritud graafikaga jne, aga sama raua peal käis windows veitsa sujuvamalt. aga tagasi praegu küll minna ei taha. skypel on linuxi jaoks nüüd moodne versioon olemas, see töötab hästi. chrome on ka, aga ma otsustasin ühtlasi proovida ka chrome asemel firefoxi ja olen sellega praegu rahul. thunderbird on täpselt sama, mis windowsis. puttyt muidugi vaja ei ole, sest linuxil on terminal endal sees. mõnus, et ma saan mingeid linuxi asju katsetada ja teha otse oma tööarvutis, mitte ei pea logima eraldi virtuaalmasinasse kusagil, nagu windowsiga pidi. mitmemonitori tugi töötab ka hästi, kui arvuti käivitamise ajal on 2 monitori küljes, siis kasutab mõlemat. kui on üks, siis ühte ja mingit jama pole. väike screen-tearing, kui kiiremad asjad toimuvad, aga see on see linuxi graafikadraiveri viga vms, windowsil seda ei märganud sama rauaga.
tarkvarauuendused on ka mugavad. kui isu tuleb, kirjutan enne arvuti sulgemist shellis sudo yum update ja tulevad nii os, kui ka muude yum kaudu installitud rakenduste uuendused kohe kohale. see osa on mugavam, kui windowsi all. seal ma tegelt kasutasin kah ninite.com äppi lisasofti installimiseks ja värskendamiseks, kui vähegi sai.
kas mu ema-isa saaksid linuxit kasutada oma arvutis - absoluutselt! isegi paremini. aga ma ei hakka neid praegu ilmaasjata sellega häirima. kui seal veel mingi suurem arvutiprobleem peaks tekkima, siis panen sinna ka linuxi. neil on aio arvuti ja aeg-ajalt üritab windows midagi updateda ja ei oska aio ekraaniga midagi peale hakata. siis jääb installi rippuma ja paremal juhul teeb rollbacki ja halvemal juhul tulebki üle installida. niiet järgmise korrani!
õhutemperatuuri- ja niiskuse sensorid on juba vist kümme aastat kasutusel päris mitmes kohas ja aeg-ajalt on täitsa tore neid graafikuid vaadata. näen, kui niiske on keldris suvel ja talvel. kui kuum on pööningul, kas saun on juba soe, kas õues on juba nii külm, et peab õuekraanid kinni keerama ja torud tühjaks laskma. kas talvel on toas õhk liiga kuiv ja kuidas täpselt on õhuniiskus seotud temperatuuriga.
enamus sellest infost on selline, et piisaks, kui panna sensorid paika üheks aastaks ja siis on juba teada, mis üldiselt toimub, sest aastad on vennad. teine väärtus tekib siis, kui tegeleda soojustamisega. saab näha, kas oli kasu kah ja kui palju. need sensorid, mida mina kasutan, on piisavalt soodsad ja süsteemid töötavad piisavalt murevabalt, nii, et ma lihtsalt olen asjad paika pannud ja nii jätnud.
kui esialgu sai korteris ja vanemate juures kasutatud ainult 1-wire sensoreid, mille jaoks on igal pool üks internetti ühendatud kontroller ja kaablivõrk on selle külge ühendatud. kaablite otsas on kas üks lihtne temperatuurisensor või natuke keerulisem, aga ikkagi lihtne niiskusesensor. andmed saadetakse praegu emoncms.org keskkonda või mu enda virtuaalmasinas töötavasse emoncms rakendusse. kõik on tegelikult väga lihtne.
majas kaableid pole ja hästi ei taha vedada ka enne, kui suuremaks remondiks läheb, niisiis sai esimese asjana kõvasti uuritud ja lõpuks sukeldutud elektroonika meeletusse maailma natuke sügavamalt, ning tehtud mõned nn ardu(uino)laadsed patareitoitega juhtmevabad sensorid. sama raadiomooduliga kontroller on jällegi interneti külge ühendatud ja andmed lähevad samasse kohta, kuhu 1-wire puhul ehk emoncmsi.
elektroonikavidinaid kogunes lõpuks nii palju ja ma kasutasin neid peamiselt ainult ise, mis tundus ilmatu suur ande ja töö (höhö, annet vähem ja tööd rohkem, olgem ausad) raiskamisena ja peale lühikes mõtlemist (umbes aasta), panin üles väikse koduka, kus on kõigi nende vidinate kohta infot ja no kuna mul on vidinaid enamasti üle, siis ka “osta” nupu, et keegi ei saaks kiruda, et on kaabakas, teeb ägedaid asju, aga teistele ei paku. pakun ikka! suure üllatusena on peamiselt ostetud sealt 1-wire niiskusesensoreid, 1-wire termopaarisensoreid ja ülejäänud asju üsna vähe, enamusi üldse mitte. ja ma ei salga, et koduka ülespanek on ennast ära tasunud ja hobikulud on praeguse seisuga rahaliselt nullis. ahjah, selle projekti nimi on taaralabs. taara tänav ju ja labs… kõlab kuidagi paremini, kui töökoda. ok, see on soojustatud garaazh, heaküll.
enivei, see kõik oli ainult eellugu. mõne kliendiga kokkupuutel olen näinud, mida koduautomaatikaga teha saab. ehk siis mina praegu sisuliselt ainult monitoorin, automaatika on see, kui midagi automaatselt juhtub. näiteks tuli hakkab põlema, kui tuppa astuda või kustub ära, kui kedagi mõnda aega toas liikumas pole nähtud. või kui tulevad teavitused, kui midagi juhtub või hakkavad kuusekeste otsas nääriküünlad põlema, kui pimedaks läheb jne. kõik tegelikult täiesti ebaolulised asjad. kõike saab käsitsi ka teha. aga huvitav on ju. kas pole? ega ei ole ju?! :)
viimase kuu jooksul olen kuulanud päris palju home on ja hometech.fm podcaste, mis räägivad paraku rohkem kommertstoodetest. niisiis ma tean, et kinniste kommertstoodete puudused on samad, mis ikka - funktsionaalsus sõltub tootja suvast ja see pole piisav. minul on seega plaanis kasutada võimalikult palju opensource-tavaari. kontrolltarkvarana uurin praegu openhab tarkvara, mis ongi loodud selleks, et ühendada erinevate tootjate- ja tehnoloogiaid kasutavad lahendused ühtsesse kontrollsüsteemi. omaenda sensorid ja nende kontrollerid kasutavad praegu http protokolli ja JSON formaadis andmete saatmist, aga ilmselt lähen üle mqtt protokollile, millel on palju eeliseid just lahjade seadmete juures. lihtne on andmeid saata ja võrgust käske vastu võtta.
poolenisti huvi pärast tellisin täna amazonist ka mõned kommertsvidinad - z-wave usb pulga, z-wave dimmeri ja z-wave radiaatoritermostaadi. majas neid vaja pole, aga korteris oleks tore käsitsi keeratavad radiaatoritermostaadid välja vahetada, siis hea lihtne ja mugav kogu küte miinimumi peale keerata, kui seal kedagi pole ja siis võrgu kaudu enne kütet peale keerata, kui seda vaja on. no ja see dimmer, see peaks minema tavalise seina sees oleva lambilüliti taha. juhtmed käivad sealt läbi ja natuke voolu läheb läbi pirni, ning see toidab dimmerit ennast. minul pole praegu plaanis neid vahvaid värvilisi led-pirne kasutada, mida telefoniäpiga juhtitakse. ma tahaks ikka, et seina peal on lüliti, kust saab endistviisi lampi sisse ja välja lülitada, aga lisaks saab mitu korda sisse-välja lülitades ka dimmida ja vajadusel automaatselt sisse lülitada (nt, kui tuli veel ei põle ja liikumisandur ütleb, et keegi tuli tuppa).
z-wave valisin ma vist seepärast, et nendel on sertifitseerimissüsteem selge ja konkreetne ning erinevate tootjate z-wave asjad pidada kõik omavahel töötama. erinevalt zigbee jms lahendustest. üldse on hetkel veel lahtine, millised protokollid jäävad püsima ja millised surevad välja. ega ükski pole päris ideaalne. arvesse peab võtma tehnilist võimekust ja avatust.
mõte on ka signalisatsioonisüsteem välja vahetada või olemasolevale võrguväljund lisada, et saaks tubade liikumisandureid, ukseandureid ja suitsuandureid kasutada ka kodumatomatiseerimise sisenditena.
ja viimane asi, mis on tegelikult kõige põletavam, on välisuste lukud. meil ei ole siin küll pätte aias ja ukse taga luusimas käinud, aga räägitakse, et pätisugu pole välja surnud ja neid ikka liikuvat. seega hoiaks hea meelega uksi lukus. aga kui mina liigun garaazhi ja toa vahet, siis ei ole reaalne, et iga kord enda järel uksi lukku ja lahti keeran. on olemas nutilukkusid, mida saab avada telefoniäpiga bluetoothi kaudu ja siis pin koodiga või telefoni nfc tagiga jne. ma täpselt ei teagi, kuidas ma selle veel lahendan, sest lukud on päris kallid. kõige mõnusam oleks vast nii, et lukud saavad aru, kui määratud telefon või nutikell on lähedal ja siis läheb ise lahti ning kui kedagi lähedal pole, siis lähevad ise lukku. tundub kuidagi loogiline sedasi? no ja kui telefon ära kaob, elekter ära on, võrk maas või mis iganes, siis on majal vähemalt üks uks ka võtmega avatav ja võdionmadiall peidus.
ma tean jah, et igasugu muid lahendusi on ka olemas ja kõige selle (automatiseerimise) juures tuleks läbi mõelda võimalikud probleemid ja turvalisuse küsimused. samas, ega ma väga ei kiirusta ka kusagile ja sedasi rahulikult nokitsen, eks näis, mis/kas saab.
jällegi on üks ring peale saanud. minu leivaandja nimi on dbweb, mis pidi sümboliseerima db (database) + web suurepärast koostööd. sel ajal oli see midagi natuke erilist ja uudset ja enamus lahendusi mõtlesin ise välja. samasuguseid lahendusi mõtles muidugi üle ilma välja sadu inimesi, sest see oli igati loogiline - hoiame veebikujundust failides ja kogu sisu tuleb otse andmebaasist, kuhu mugava ja lihtsa liidese abil tavaline kontoritöötaja suudab sisu lisada.
üsna varsti peale seda tuli välja mõelda ka lahendus, mis selle dünaamilise sisu staatiliseks teeks, et töötaks hästi kiiresti ja oleks turvaline. oeh, klientideks olid ka pangad ja telekomid.
tasapisi surid sisuhalduslahenduste ise tegijad välja ja asemele tulid vabavaralahendused, nagu wordpress ja drupal jne, kuhu suur arendajate armee erinevaid funktsioone ja mooduleid lisab. lühike lugu pikalt - praeguseks on see koodi kvaliteet ja maht nii üle pea kasvanud, et isegi moodsates serverites ei tööta need ilma eritöötlemiseta normaalse kiirusega. ja algne eesmärk on enivei ammu minetatud - ükski kontoriinimene ei saa firma veebi haldamisega hakkama ilma erikoolituseta. entusiastlikud blogijad võib-olla veel, aga ega neid ka palju järel pole, kõik on kobinud feisbuuki jms.
nii, ja nüüd ma kolisin oma blogi kah wordpressist üle staatilise veebigeneraatori, hugo, peale. postitusi teen tekstieditoriga markdownis, mis annab soovi korral võimaluse kasutada kõiki küljenduselemente, mida mul vaja võiks olla. kui postitus valmis, siis tuleb käivitada üks käsk, mis umbes sekundiga kogu blogi sisu kokku kompileerib ja ongi kõik! serveril seda lihtne jagada, lihtsalt annab faile kätte, ei pea midagi andmebaasist otsima ja möllama iga paganama (juba olen jõudnud end puhevile ajada) veebipäringu peale. kui mõelda, siis on see ikka väga jabur, et tänaseks standardiks oleva veebilehe puhul pannakse sisu kokku sisu näitamisel, mitte sisu loomisel, mis oleks loogiline. jah, dünaamiline sisugenereerimine annab igasugu võimalusi personaliseerimiseks jne, aga kus seda vaja pole, seal seda vaja pole.
ja üldse on wordpress väga peavool ja mul ei kõlba seda kasutada. hugo on google arendatud go keeles tehtud ja igati popp ja hipp. high-tech, nerd-factor, rebel… ise-olen-rahul.
praegu peaks juba selge olema (ma ise just sain aru), et see jutt pole tehnoloogiast ja blogist, vaid eneseväljenduse ja eneseupituse vajadusest. mis ma teha saan, nagu öeldakse - oled selline, nagu sind on loodud, või isegi hullem!
Previous Next
