ull blog

trükkplaatide söövitamiseks on palju variante, aga põhimõtteliselt tuleb kuidagi saada trükkplaadile radade koha peale kiht materjali, mille alt vasekihti ära ei söövitata. neid radasid saab joonistada spets vildikaga või isegi tavalise permanent markeriga ja isegi küünelakiga. siis saab radade (peegel)pildi printida paberi või kile peale ja see pilt siis sealt triikraua või laminaatoriga kuumutada vase peale. see on tooneri meetod ehk toner transfer method. Ja niimodi olen peamiselt seni teinud ka oma lihtsamaid plaadikesi. see meetod on mingis mõttes kõige lihtsam ja selgem, aga kvaliteet on ebaühtlane ja raskesti korratav.

viimastel aastatel olen rohkesti hiinast kümne kaupa trükkplaatide valmistamist tellinud, aga nüüd oli vaja kiiresti vaja ühte lihtsat mod-bus UART konverterit ja mõtlesin jälle ise söövitamist proovida. esimese hooga tegin sinise spets kile peale printides tooneri meetodil, aga rajad jäid natuke hägusevõitu ja ebaühtlased. kui kile kuumutamise ajal natuke liigub või võib-olla vajutasin triikrauda liiga tugevasti – kes teab, aga põhimõtteliselt töötas küll. õnneks või kahjuks olid sisend ja väljund vahetuses ja mitte, et see antud juhul suur probleem oleks, siis ei jätnud ikkagi rahule mõte, et tegelikult peaks fotomeetodil parema kvaliteedi saavutama. ma olen seda fotomeetodi varem proovinud ja tulemus on alati palju parem, aga… nüüd jõuame selle sissekande poindi juurde. fotomeetodi ehk positive photoresist jaoks on vaja UV tundliku kihiga plaate. neid saab ise teha pimedas vastavat lakki plaatidele pihustades või lihtsalt oomipoest osta. siis on vaja rajad jällegi välja printida kilele või kalka paberile, see prinditud poolega panna UV tundliku plaadi peale, sinna siis veel klaas peale ja siis tuleb UV valgusega… ee, valgustada?. ja see ongi trikiga koht, sest UV lambid on erineva võimsusega ja siis loeb lambi kaugus plaadist ja säriaeg või noh, et kui kaua valgustad. lisaks ei taha seda UV valgust väga tuppa lasta, samas enamus nn “päevavalguslampe” annavad UV-d välja.

mul oli hästi väikest plaati vaja, niiet saagisin 75x100mm plaadi servast ca 20mm ribasid. esimene kord valgustasin 30cm kauguselt 15W wellemani musta UV “säästulambiga” laualambi sees 5 minutit. ilmutasin seebikivis – midagi ei juhtunud. siis valgustasin vist 20 minutit. no väga õrnalt oli midagi näha. lõpuks panin lambi 10cm kaugusele ja valgustasin 30 minutit – toimis.

veel märkmeid. seebikivi tuleb lahustada toatemperatuuril vees. niiet tasub ilmutusvann (jah, mul on maalt ära toodud vanad keemiakindlad vene fotode ilmutamise vannid) varakult garaazhi külmavee kraanist vett täis lasta, et jõuaks soojeneda. lahustad seebikivi puru seal ära ja ilmutamine (või kinnistamine, ma ei teagi, kumb see õieti on, vb mõlemad koos) kestis vb umbes 3 minutit. plaati tuleb liigutada ja pärast veel silitasin kummikinnastatud sõrmega plaati, et ülearune fotoresist maha uhuda. alles peab jääma radade koha peale selline lillakas poolläbipaistev kujutis. mujalt peaks olema vask puhas. seda kõike ma tegin eemal otseselt peale mitte paistva led lambi valgel, et päevavalguslambid laes mul midagi ei mõjutaks.

söövitamiseks kasutan oomipoest vabalt saadaolevat naatriumpersulfaati. see tuleb lahustada kuumas vees. ma olen seni veekeedukannust lihtsalt vanni valanud pulbrile peale. tegelikult on see natuke halb, sest liiga kuum vesi ju aurab ja ega see söövitusvedeliku aur kellelegi midagi head ei tee. edaspidi katsun jällegi vee varem soojaks lasta ja umbes nii katsumise temperatuurini jahtuda lasta (~50-60 kraadi või sutsu rohkem). lisaks aitab, kui söövitusvann panna omakorda suuremasse vanni ja see suurem vann veidi kuumemat vett täis valada, et kompenseerida söövitusvedeliku jahtumist. söövitamine ise kestab kusagil 5-10 minutit ilmselt. kuna niikuinii midagi teha pole, siis togin plaati sushi pulgaga söövitis ringi ja vaatan, et õhumulle poleks plaadi peal. vedelik hakkab tasapisi kergelt rohekaks tõmbama ära söödud vasest. siis hakkab servadest vask vaikselt ära kaduma ja siis radade vahelt. kõige kauem sööbivad ära suured tühjad alad. aga nende järgi on hea aru saada, millal söövitamine lõpetada, sest kui suurte alade pealt on vask täielikult kadunud ja ka mingeid pisikesi täpikesi enam ei ole, siis tõenäoliselt on ka radade vahed ilusasti puhtad. väga ei taha seda värki oma näole eriti lähedale tõsta. esiteks jällegi see aur ja teiseks pritsmed. söövitamisel on mul alati prillid ees ja kummikindad käes igaks juhuks. naatriumpersulfaat meeldib mulle selle pärast rohkem, kui raudkolm kloriid, et too viimane on mingi eriti jälk ollus. jääb igale poole peale, söövitab igale poole kohe plekid ja pärast pole kusagile panna ka. seebikivi ja naatriumpersulfadi olen ma lihtsalt maha jahutanud, hästi ära lahjendanud ja kraanist alla kallanud. ma usun, et see on siis torudele jms sama kahjulik, nagu apelsinimahl või kokakoola.

Miks täiskasvanud inimestel on vaja kulutada aega ja raha arvutimängudele, see on vist üks neist asjadest, millest osad inimesed saavad aru, teised ei saa sellest iialgi aru ja kolmandatel on täiesti suva. Ma ei ürita siin midagi muuta, aga tahan oma märkmed kirja panna ikkagi tulevikus itsitamiseks.

Ega mina küll mingi mängur ei ole, vahel ajaviiteks liigutan vägesid iidvanas RedAlert II Yuri’s Revange peaaegu 2,5D strateegiamängus, sest iga mäng võtab seal aega 10-30 minutit, mis on paras kogus pea puhtaks pühkimisest. Teen seda tavaliselt siis, kui on järjest mitu süvenemist ja keskendumist vajavat tülikat tööasja teha. Umbes nagu kohvi- või suitsupaus.

GTA (Grand Theft Auto) on teine teema. Kunagi Margusjal külas olles nägin tal PS3 konsooli, mille ta oli ostnud peamiselt just GTA-4 mängimiseks, kuna oli kuulnud, et see on kõige ägedam mäng üldse ja tahtis seda väga mängida. Mul tekkis siis ka suur huvi ja uudishimu ja hankisin ka PS3 ning GTA-4. Siis veel selgus, et mu telekas õieti ei toeta seda ja tuli osta ka oma esimene Full-HD telekas, mis maksis umbes 3-4x rohkem, aga oeh, YOLO. Sellel talvel kulutasin mängimisele umbes 120 tundi.

Vahepeal ei eriti midagi mänginud ei olegi. Kui GTA-V välja kuulutati, siis eeltellisin selle ka kohe ära ja ootasin vist umbes aasta või kaks enne kui see lõpuks valmis sai ja mulle amazonist saadeti. Ja siis seisis see plaat veel paar aastat (no kaua) riiulis, sest ega vaba aega pole kunagi üle olnud.

Umbes kuu aega tagasi aitasin ühel tuttava lapsel korraliku mänguarvuti kokkupanemisel ja natuke peale seda aitasin vennaraisal tema lapsele mängiarvutit valida. Ja muidugi sattusin ka ise selles keerises liiga hoogu. Otsisin oma PS3 ja GTA-V ka välja, aga praeguseks on tulnud juba next generation ehk detailsem ja parema graafikaga versioon välja kus algse versiooni omanikud pidid saama ka mingeid boonuseid. Enivei siin on mängus lihtsalt tehniline huvi erinevate asjaga seotud asjade vastu. Näiteks kui palju see PC graafika ikka parem on ja kui palju peab juurde kulutama, et seda kasutada. Minu uurimuste järgi praegu ikkagi PS4 raha eest samaväärse GTA-5 graafikakogemusega PC arvutit ehitada pole võimalik. Tehniliste parameetrite poolest vb küll, aga konsooliversioonid on paremini optimeeritud konkreetse konsooli jaoks. Lisaks on vahepeal (millal ma viimati endale PC ehitasin?) muutunud lihtsamaks ülekellamine (overclocking) suisa komponentide tootjate tasemel. Lisaks kohe kasutamisvalmis vesijahutuskomplektid protsessoritele ja ka graafikakaartidele. Kui palju neist tehnoloogiatest reaalselt kasu on ja kui palju need müra tekitavad jne, see kõik pakub parasjagu huvi. Lisaks kõditab ka mõte vb proovida lihtsamat nn custom vesijahutust ehitada. Voolikute või lausa torude lõikamine ja vajadusel painutamine, üldse selle kõige planeerimine jnejne. Lihtsalt tundub huvitav.

Kaks asja asja, mida tahaks reklaamida – LinusTechTips Youtube kanal, kus on meeletult riistvaraülevaateid ja õpetusi minule meelepärases formaadis.

Teine asi on PCPartPicker veebileht, kus saab endale arvuti komplekteerida. Kõige ägedam on nii, et valid emaplaadi ja siis otsid selle emaplaadiga kokkusobivaid muid komponente. St see sait filtreerib need ise sulle välja ja toob esile ka nüansid, mis võivad kokkusobivust mõjutada. Muidugi ma ei hakka välismaalt midagi tellima praegu, aga enamusi neist asjadest saab eestis ka ja hind võrreldes Amazon.de hindadega tuli siin umbes sama.

Mõned kiired kommentaarid ka komponentide kohta. Emaplaat on kõige odavam mATX suurusega Z97 kiibistikuga plaat, mille leidsin. Arvustuste järgi okei plaat ja toetab tootja poolt selle ülekellamist. Sellel emaplaadil on ainult üks 16x PCIe pesa ehk saab panna ainult ühe graafikakaardi, aga kahe 16x PCIe pesaga plaadid on juba kallimad ja kuna esialgu kindlasti pole plaanis teist kaarti lisada, siis ei tahtnud rohkem kulutada. Protsessor on kõige huvitavam juhtum. Intelil on ainult mõned protsessorid, mille sagedused ei ole lukustatud ehk mis võimaldavad ülekellamist ja see on neist kõige odavam. Protsessor ise on ainult kahetuumaline ja isegi hyperthreadingu tuge ei ole. Aga jällegi youtubes inimesed demonstreerivad, et selle protsessoriga arvutis GTA-5 ikkagi töötab, niiet ehk töötab mul ka. Lisaks jällegi on see protsessor meeldivalt soodne, isegi odav, niiet kui jääb väheks, siis pole häving väga suur, kui see riiulisse panna ja korralik 200+€ protsessor asemele osta. Protsessori jahutus on päris hea hinnaga nn closed-loop-cooler ehk täiesti kinnine vesijahutuskomplekt, mille lihtsalt kruvid protsessori peale täpselt nii, nagu tavalise õhkjahutuse ning kinnitad kummivoolikute otsa ühendatud radiaatori koos 120mm ventilaatoriga ka kusagile korpuse külge. Lihtsalt huvi pärast ja et jahutus ei jääks ülekellamist liiga palju piirama. SSD on minu jaoks mitteajukas (no-brainer) juba oeh, vist 5 aastat. Hinnad on soodsad ja mahud on küll tagasihoidlikud, aga kiiruse võit on nii suur, et siin pole midagi mõelda. Vennalapse arvutisse esimese hooga ei raatsitud SSD seadet osta ja 1TB HDD tundus seal ikka nii jube närvidelekäivalt aeglane, et oeh. 240GB peale peaks OS ja paar mängu ära mahtuma. GTA-5 ise tahab ca 70GB, niiet 120GB kettale vb mahuks isegi ära, aga siis ei saa sinna üldse midagi muud panna ja ma plaanin seda arvutit ikka töötegemiseks ka kasutada ja praeguses tööarvutis on 120GB-st ainult 30G vaba, niiet jah. Mälu olen ma peaaegu kõigisse arvutitesse juba mõnda aega pannud 16GB ehkki 8GB ilmselt ajaks ka asja ära. See mälu on ka natuke kiirem ehk 1866Mhz vs 1600Mhz. Huvitav asi on XMP profiilid ehk nii nagu ma praegu aru saan, ütleb mälu ise emaplaadile oma optimaalsed parameetrid ja siis ei pea ise BIOS-is midagi mässama sellega enne ülekellamist. Korpus hetkel veel tellitud ei olegi, aga ilmselt lähen natuke kallima, aga see eest ilusama ja funktsionaalsema korpuse teed. Viimati kui ma kunagi arvuti ehitasin, siis ostsin ka korraliku korpuse ja ei kahetsenud seda kunagi. Vahe odavatel ja korralikel korpustel oli siis väga suur ja ilmselt on praegu ka. Kõige tähtsam ja kallim komponent on graafikakaart ja seda valisin kaua-kaua. Lühidalt öeldes on see minuarust parima hinna-võimsuse-energiatarbe suhtega graafikakaart, mida ma osta raatsin. Peaks lubama mängida kõrge, kui mitte väga kõrge detailsusega. Mälu on 4GB, niiet ka varjude joonistamiseks peaks vunki jätkuma. Ja ma plaanin kasutada ainult 1080p (Full-HD) ja mitte suurema resolutsiooniga. Selle jaoks see kaart umbes ka mõeldud on. Lisaks saab seda vajadusel teise samasugusega rööbiti ühendada, kui selline hoog peaks kunagi peale tulema. Vb et proovida kolme monitori peal mängimist. Praegu mul kolmandat monitori kusagil pole ja pole ka plaanis soetada. Kui keegi tahab anda vana 24″ Delli HD monitori, siis võtan meeleldi vastu.

Nii, siin see konf ja jutt nüüd on tulevikus meenutamiseks, sest kindlasti tekib kunagi kellelgi küsimus, et mis mul küll mõttes oli…

PCPartPicker part list: http://de.pcpartpicker.com/p/FvZT7P

Price breakdown by merchant: http://de.pcpartpicker.com/p/FvZT7P/by_merchant/

• CPU: Intel Pentium G3258 3.2GHz Dual-Core Processor (€71.90 @ Caseking)
• CPU Cooler: Cooler Master Seidon 120M 86.2 CFM Liquid CPU Cooler (€59.95 @ Amazon Deutschland)
• Motherboard: ASRock Z97M Anniversary Micro ATX LGA1150 Motherboard (€90.89 @ Amazon Deutschland)
• Memory: Kingston Fury Black Series 16GB (2 x 8GB) DDR3-1866 Memory (€121.85 @ Amazon Deutschland)
• Storage: Kingston SSDNow V300 Series 240GB 2.5" Solid State Drive (€92.94 @ Pixmania DE)
• Video Card: Gigabyte GeForce GTX 960 4GB Video Card (€261.99 @ Amazon Deutschland)
• Case: BitFenix Prodigy M Midnight MicroATX Mini Tower Case (€77.64 @ Amazon Deutschland)
• Power Supply: Antec Green 450W 80+ Bronze Certified ATX Power Supply

Total: €777.16

Prices include shipping, taxes, and discounts when available

Generated by PCPartPicker 2015-05-16 09:52 CEST+0200

mõned nädalad tagasi peaaegu impulssostsin endale nutikella sony smartwatch 3. kas ma kahetsen seda ostu, mida ma sellega teen, mis on elu mõte ja kuhu on peidetud rahapada? loe edasi ja saad osadele küsimustele vastuse.

sündmuste ahelreaktsooni vallandas üks hellointernet’i episood ja seal räägiti tegelikult apple watchist ettevaatavalt, st grey tellis endale selle ära mõttega, et võib-olla see osutub halvaks ostuks, aga võib-olla on see hästi mõnus ja elementaarne asi, nagu kunagi oli nutitelefon. ja ma mäletan hästi milline oli minu esimene nutitelefon ja milline oli esimene, millaga ma tegelikult rahul olin. lisaks on läinud nutitelefonid nii suureks, et neid iga piiksu peale või kella vaatamiseks taskust välja koukida, eriti paksude riiete ja kehva ilmaga, on tülikas. niiet võib-olla aitab nutikell siin natuke kaasa. igatahes oli sinnamaani suhtumine pigem skeptiline. aga eks mõte hakkas vaikselt ikkagi idanema ja ükspäev, kui hilja õhtul jäi üks tähtis info kätte saamata (et oli vaja hommikul vara tegutseda), siis lõin käega – äh, ostan endale ka. ja ma ei teadnud nendest midagi. mul on sony telefon ja esimesena vaatasingi, kas sony ka midagi pakub ja pakkuski. paistis viisakas ja no hind oli igal pool ühesugune 249€. kusjuures apple watchi alghind pidi olema pigem 350€, niiet hind tundus okei. pm ostsin ära tund aega hiljem ja ei meenu, et ükski vidinaost kunagi nii kergelt oleks läinud, sest alati käib agooniasse kalduv eeltöö ja uurimine ja valikuraskused. mitte seekord.

peamiselt on see kell ikkagi telefoni pikendus. jalutades on telefon taskus ja kui mingi teade tuleb telefoni, siis kell väriseb natuke ja saan sealt vaadata kes ja mis teemal sõnumineeris. lisaks saab sealt tõesti ka kella vaadata. kellas on android wear tarkvara, mida arendab google ja seda kasutavad mitmed teised nutikellad ka. tänu sellele on paljudel rakendustel (skype, fb, endomondo, glympse, beyondpodcast, navigation jne) sees android weari tugi ja see töötab hästi naljakalt. sina ei pea kellale ühtegi programmi peale panema, alguses paaritad telefoniga bluetoothi kaudu ära ja ongi  kõik. kui mingi rakendus telefonis käib, millel see android weari tugi on olemas, siis lihtsalt saadab kella ekraanile ka teavitusi. lisaks saab näiteks fb sõnumile vastata püstise pöidlaga, saab podcasti või musa pausi peale panna, endomondot pausida jne. ei saa teha kõike, aga saab teha täpselt nii vähe, kui vajalik. ainuke asi, millest ma praegu puudust tunnen, on just seal fb äpis ka pöial alla nupp, aga inimesed, kes oskavad, küsivadki seal küsimusi nii, et saaksin vajadusel püstise pöidlaga vastata ja siis on neil info käes.

tuli välja, et üks sony smartwatch 3 unikaalne omadus on sisseehitatud gps, mis töötab ka ilma telefonita teatud spordiprogrammidega. võib telefoni jätta koju, või kaldale… hmm… kuiva ülikonna peale mulle see kell hästi ei mahu, aga kui ilma kinnasteta surfamine algab, siis proovin ära. jah, kell on sama veekindel, kui mu tavaline garmini gps kell. IP57 vms.

kõige ägedam funktsioon, mis ka ajendas seda lugu siia tegelikult kirjutama, on google fit tugi. mis on google fit – ega keegi ei teagi. sest sellest pole erilist kisa tehtud. see sisuliselt AI (tehisintellekt), mis käib sinuga kogu aeg kaasas kella sees ja jälgib su liikumist. see saab ise aru, kui sa jalutuskäigu ette võtad või jooksed või rattaga sõidad. ise ei pea midagi käivitama ja seiskama ega ka ütlema mida sa nüüd siis teed. ise jälgib ja analüüsib ja kokkuvõtteks annab sulle infot selle kohta, kui palju sa päevas liigud. näed ka, kui palju on veel puudu päevasest ettemääratud normist. mina midagi ette pole määranud, ta ise pakub välja, et võiks päevas liikuda tund aega. google fit on võrreldes muude liikumisäppidega ülilihtne ja nudi, see isegi ei jälgi su träkki, vaid salvestab ära umbkaudse piirkonna, kus sa liikumist alustasid. tervise seisukohalt muidugi pole seda träkki vajagi. kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma isegi ei tea, kas ta kilomeetreid loeb või ainult aega. aga jällegi… hästi lihtne, aga kuna see absoluutselt midagi küsi ja jälgib vaikselt ja nutikalt kõiki ise, siis tundub see mulle kuidagi sümpaatne.

vist kõik android weari nutikellad saab seadistada ekraani kas täiesti välja lülitama või siis kustutavad ainult taustavalguse. minul on see viimane, st niisama näeb ka kellaaega või mis iganes seal ekraanil parasjagu on, aga kui teha see käekella vaatamise liigutus või vajutada ainsat nuppu või vajutada sõrmega ekraanile, siis hakkab taustavalgus tööle ja näeb paremini. sellises režiimis peab aku vastu terve päeva. öösel laeb, hommikul panen käele ja õhtul on 35-65% akut veel täis. sony kella ainuke nõme omadus on, et laadimiseks peab kummist veekindla klapi micro-usb pesa eest ära nokkima ja sinna kaabli kuidagi sisse sudima. teistel kelladel on vist kõigil spets laadimisalus, kuhu on palju lihtsam ühendada. aga eks see on kaheotsaga asi, sest seda kella saab laadida suvalise micro-usb kaabliga suva kohas.

hääljuhtimine on hästi naljakas asi, sest eestipäraseid nimesid on kohati väga keeruline inglise hääldusega öelda, aga no näiteks “okay google (mis aktiveerib häälkäsklused) call martti raavel” töötab küll. või kui on lühinumbrid, siis neid tunneb ka päris hästi ära. helistama paneb kell muidugi hoopis telefoni ja ma kasutan seda vahel autoroolis. räägitakse, et sellel kellal töötab hääljuhtimine/kõnetuvastus väga hästi (võrreldes konkurentidega?), aga siin on ikka selline pikk tee veel minna ja kui rääkida tehisintellektidest, siis njah, see näitab justkui praegust taset.

üks “käepärane” häälkäsklus on veel “take a note” ja siis mis see note on. minu mälu töötab selliselt, et pisikesed asjad ei tule alati meelde, sest neid on nii palju. aga kohe kui mõte tuleb, saad ühe-kahe sõnaga märkme teha ja ükskõik, kuidas kell seda tekstiks tõlgib, saab seda pärast gmaili postkastist helifailina maha mängida ja info ei lähe kaduma.

lisaks “set timer for five minutes” tuleb ka juba üsna automaatselt, kui ahju sooja panen vms.

neid asju on veel, miski neist pole asendamatu, seda kindlasti mitte, aga lihtsalt mugav, kuna kell on envei juba käe peal.

ühe korra on kell ka täiesti kokku jooksnud, niiet mitte miski ei aidanud ja tuli lasta seista üleöö, kuni aku tühjaks sai. paar korda on veel ekraan hänginud, aga siis on nupu allhoidmine ellu äratanud taas. umbes nagu esimestel nutitelefonidel oli. ei midagi väga hullu õnneks. kord nädalas vb.

mõned asjad on veel natuke kummalised, niiet soovitaks ikkagi pigem ainult seiklushimulisele tehnikahuvilisele. päris valmis see nutikellandus kindlasti ei ole ja probleemid on minuarust pigem filosoofilised kui tehnilised. mida peaks kell tegema, kui palju peaks saama sellega teha. kus jookseb piir selle vahel, mida peaks saama teha kellaga ja mille jaoks on lihtsam telefon kätte võtta. seda maad alles kombitakse ja ilmselt tuleb siin veel palju muutusi. ma ise olen pigem praegu sellel arvamusel, et kell ei peaks asendama telefoni ja pigem võiks see aidata olukordades, kus telefoni tõesti kätte võtta ei viitsi. just see ei/jah vastamine, play/pause, note ja siis need käekoputusega teavitused olukordades, kus telefoni kätte võtta on lihtsalt kohatu või võimatu (rattaga sõites näiteks).

igatgahes mina olen hetkel sedavõrd rahul, et kasutan iga päev ja tunnen, et midagi on puudu või olen oma infovõrgust kuidagi lahti ühendatud. ma tahan seda ka kindlasti öelda, et kella abil ei ole minu nuti- ja netiseadmetega suhtlemine kuidagi suurenenud, vaid vastupidi, vähenenud. teateid ei tule palju ja ma saan rahus tegeleda muude asjadega ja ei pea pidevalt telefonis või arvutis käima tsekkamas, ega pole tulnud mingeid uusi teateid.

näis kui kaua need seisukohad nüüd kestavad. aga vähemalt on hiljem millega võrrelda.

valimiste ja poliitika teemadel pole viitsinud eriti sõna võtta, sest sellega ei ole võimalik mitte midagi võita. samas ma usun endiselt selle blogi sotsiaal-terapeutilisse mõjusse ehk mõjju – loodan peale kirjutamist sellest teemast ise rahu saada. et ei tuleks tihtilugu mõttesse. aga see pole siin mingi küll-mina-juba-tean tüüpi infobulletään, vaid niisama suvalise kodaniku järjekordne heietus hetkeolukorrast.

ma olen rapla valla kodanik ja ehkki on väga lihtne e-hääletamise võimalus, siis vahel käin ikka õigel valimistepäeval ka kodila raamatukogus omale saadikut valimas.

esimesed valimised, mis meenuvad, on tegelikult nõuka-ajast, kui valimistepäeval näidati kooli saalis kino, mis oli muidugi lastele väga tore asi. isa, kellega mul need käigud ikka seostuvad, oli ära hääletanud ja selle küsimise peale alati vastas, et hääletus on salajane  ja ta ei pea oma kandidaati avaldama. see muidugi lisas asjale tähtust ja salapära. samas muidugi ma ei tea mida seal nõuka-ajal üldse valida oli või mis sellest olenes. aga juu midagi ikka – et kas kamandavad inimesed, keda sa juba tead, või siis mingid krt-teab-keslased.

ev ajal meil kahjuks kinu ei näidata, aga ma olen ikka vähemalt ühe korra ka martini ja nüüd siis kärdi kaasa võtnud, et neist ikka vastutustundlikud kodanikud kasvatada. need lastega käigud on üldse hästi toredad, sest valimiskomisjoni liikmetega on mul tükk ühist ajalugu. õpetajad, raamatukogu töötajad jne – selline usaldusväärne ja väärikas seltskond. alati rõõmsameelsed ja positiivsed minuarust. dokumenti pole minult kunagi küsitud, sest ma esitan selle ilma küsimatagi. ma olen täiesti kindel, et nad tunnevad kõiki oma ringkonnas hääletajaid nägupidi ja nad ei lase neist kellelgi häält anda ilma dokumenti kontrollimata. professionaalne värk ma ütlen teile, mingit valskust seal kindlasti ei tehta. nii nagu mina aru saan, siis nemad ise loevad õhtul need hääled ise üle ka, panevad oma allkirjad ja saadavad ära. võib-olla on veel mingeid lisavaatlejaid. pole nii hästi kursis. aga muidu tundub see salajase paber-hääletuse süsteem ikkagi veidi kummaline. selle usaldusväärus põhineb ainult valimisjaoskonna inimestel. antud jaoskonna personali ma muidugi usaldan sama palju, kui oma digiallkirja, aga millest see “ausad valimised” rühmitus jahub, ei saa küll üldse aru.

mul pole mingit illusiooni poliitika täieliku aususe ja läbipaistvuse suhtes – ühiskond koosneb inimestest, kes on, nagu klassikud ütlevad, nii nagu nad on loodud, või isegi hullemad. ma olen valinud kahe põhimõtte järgi – kas inimest, keda ma usaldan, olgu ta siis mis erakonnas või grupis, tahes… või siis just erakonna järgi, kui ma arvan end nägema nende reaalseid tegusid ja saavutusi ja see juhtub mulle meeldima. praegu ma olen küll eesti riigiga rahul ja mitte seda segi ajada eesti eluga. kuigi ma olen ka sellega rahul. kuritegevus on madal, tarkasid inimesi leidub, vaeseid on vähe*. ettevõtlikel on head võimalused äri ajada ja seeläbi ühiskonna nõrgemaid liikmeid tasapisi aina rohkem toetada. muidugi võiksid pensionid, õpetajate ja med-töötajate palgad olla kõrgemad, lapsetoetused muidugi ka. aga väikeetevõtjana, no heaküll, iseenda ja siis veel natukese tööandjana, olen sunnitud tõdema, et asju ja ei saa ehitada ideaalidest. selleks, et midagi paremaks läheks, tuleb vaadata olukorda realistlikult, valida realistlik suund ja teha selles suunas palju reaalset tööd. nutikus ei tee ka paha. negatiivne suhtumine kisub arengut ainult tagasi. see, kui lubatakse vähendada maksusid ja ühtlasi tõsta toetusi on minuarus võimatu ja populistlik ja püütakse inimesi, kes on kaotanud elus usu paremale tulevikule ja kes pigem valivad ilusaid lubadusi, mis kunagi ei täitu ja süüdistavad selles lõpmatuseni kas koalitsiooni või opositsiooni, kui karmil reaalsusel põhinevaid väljavaateid pisikeste sammude haaval edenemisele ning tunda rõõmu sellest, et elu vähehaaval ikkagi läheb ju paremaks, kui seda ainult märgata taipad.

• see väide väheste vaeste kohta tahab täpsustamist. ma vaatan, et inimesed sõidavad liisinguautodega ja poodide parklad ja müügisaalid on rahvast täis. ei paista nagu vaesus. ja kui nende vanemad elavad maal, siis neid nad ju ka aitavad. alati võiks olla rohkem, ükskõik kui palju sul on. sageli virisevad kõrgemapalgalised isegi rohkem, kui need, kellel on tõesti enne palga- või pinsipäeva taskus ainult käed, näos aga rõemus meel.

ja vaeste vähesus on minuarust väga hea asi. kui vaestel on riigis liiga hea elada, siis ei viitsi inimesed enam tööd teha, sest lihtsam ja mugavam on olla riigi ülalpeetav vaene. lisaks tuleb neid nn vaeseid ka mujalt sisse ja nõuavad eneste ülalpidamist. ise ajaviiteks kasvatavad kuritegevust. võta Rootsi või Prantsusmaa – kas me ikka tahame sellist elu? mina ei taha. seepärast ma ei toeta progresseeruvat tulumaksu suuremate toimetulekutoetuste tõstmise nimel. siia see kalade ja ritvade lugu ka. ja muidugi vajavad osa inimesi tuge, aga olgem sellega mõistlikud.

seekord ma valisin erakonna järgi. oma nimekirjast neid, kellest polnud kuulnudki googeldades leidsin ühe sümpaatse kandidaadi. tõenäoliselt mandaati ta küll ei saa, aga fb sissekannete järgi tundus reaalne ja ehe inimene. mind müüs lugu lapsest, kes rääkis, kuidas iga päev algab valikuga – kas tõusta üles ja asuda oma unistusi ellu viima või siis jääda voodisse edasi unistama.

mõned head päevad on olnud väike väikeste tülikate asjade ärategemise mõttes päris edukad. olen majas tasapisi lambilüliteid vahetanud uuemate retrolülitite vastu seal kus vaja ja ühe pistikupesa vahetasin kah ära, et saaks ühest kaks jne. eile ja täna hakkasin garaazhis ka kohvilaua kohale seinale kinnitatud telku ja laual veekannu jaoks korralikku kaabeldust vedama. ja kui juba tegemiseks läks, siis muidugi paar cat5 kaablit ja pesa kah ühtlasi. niiet tubli jah?

erilist rõõmu tehtust tegelikult ei olegi, sest kuidagi jube kaua võtab see kõik aega ja väsitab ära ka. eile panin rennid seina ja siis täna käisin otsimas elektroskandiast ja esvikast ja espakist puuduvaid vidinaid. muideks mul on siin legrandi mosaic sari, mida õnneks müüvad mitu firmat, aga kõiki asju laos neil ikka pole. aga kombineerida ei keela keski! a ma tahtsin öelda, et peale hilist ärkamist ja tööasjade ajamist poetiiru tegemine võttis kogu ülejäänud tööpäeva. huhh. krt, kuidas aeg lendab. istud kodus ja nokid midagi arvutis või vedeled niisama ja ei ole üldse siukest tunnet, et aeg kiiresti läheb, aga vot tee midagi, siis kohe kihutab. ja ehkki üht-teist saab tehtud, siis kuidagi kahju on ka veel sellest ajast. või krt ma ei teagi. krt krt jah, võtab vanduma.

aga ega ma ainult varjatud enesekiidu mõttega seda lugu täna siia ei kirjutand siiski. ma olen vist varem maininud ka, aga teen seda uuesti, et ikka ilge retsept on tekkinud selle olemise endiste majandusjuhatajate suhtes. ma olen kuidagi ikka harjunud, et midagi on pidevalt lohakil ja tegemata, sest junou… noh põhjust ikka leiab. siin on aga näha, et mingi ajani oli kõik pidevalt väga korras. ja mul on kaks teooriat selle kohta. esimene, et oligi siuke hoolas härra, kes üle kõige armastas seda, et asjad on korras. või siis vihkas seda, kui asjad ei ole korras. ja teine teooria on, et hoopis perenaisega oli nii ja ta sundis härrat kõike pidevalt kõpitsema. ja muidugi kui sul juba siuke proua kodus on, siis vast hea meelega parem leitakse lõpmatuseni kusagil midagi kõpitsemist, et saaks rahus olla ja teha.

muidugi umbes kümne viimase aastaga vms on asju minna ka lastud, aga see aja-joon on selgelt näha. ma olen siin muide veel vahepeal võtnud kipsikrohvi ja vett ja silunud ära need augud garaazhi seinas, mis jäävad peale sealt kruvide eemaldamist. noh kui on midagi kruviga seinas olnud ja siis see ära võetud ja jääb kruvi auk. ja kõik on nüüd kinni pahteldatud ilusti, ise olen üsna uhke. siit järgmine samm on veel ainult seinte uuesti ära värvimine, aga see tundub veidi liiast. ma proovisin mõnes kohas krohvitud ja värvitud seinu seebivee ja harjaga pesta, et autoremondist õliste buffaika hõlmadega ära määritud või niisama igasugu õlide pritsmetest määrdunud seinad ilusamaks saada. kergema mustuse saab isegi maha, aga õli- ja laki- ja värvitilgad ei tule maha mitte.

kuna ainuke asi, ilma milleta ma kodust kunagi välja ei lähe, on telefon, siis pole mingi ime, et sellele nii suurt tähelepanu peab pöörama. peale asus padfone fiaskot on mul olnud päris mitu nutitelefoni, kõik veekindlad ja sony xperia sarjast – go, v, zr ja nüüd z ultra. go oli ikkagi liiga väikse ekraaniga ja oli tegelikult mõeldud rannast kaugematele lohesõitudele kaasavõtmiseks ja selleks sobis see päris hästi. igapäevaseks kasutamiseks natuke väike ja natuke lahja siiski. andsin selle ära ühele sõbrale ja ostsin asemele xperia v. see oli põhimõtteliselt samasuguse ehitusega, aga suurem ja võimsam, aga see kahjuks kadus ükskord pärnu rannas peale surfi riideid vahetades imelikult ära. järgmine oli siis xperia zr, mis oli natuke suurem ja võimsamgi kui v, ehitus jällegi umbes sama. tagumine pool oli neil kõigil plastmassist ja äravõetav. sealt sai ligi mälukaardile, sim-kaardile ja akule. klaasist tagaküljega z mudelitest hoidsin eemale, sest kuna tagumine pool on ka klaasist, siis peaks see olema raskem ja libedam ja hapram, kui plastik. samas jälle mõlemalt poolt kokku liimitud disain äkki on paremini vee ja tolmukindel?

peab tunnistama, et vist kõik telefonid käisid vähemalt korra remondis, mõni isegi kolm korda. ühel läks klaas katki ja ühel tungis natuke vett sisse (kaamera klaasi taga udu) ja ma poleks kellegagi vaielnud teemal, kas olin ise süüdi – muidugi olin, aga need probleemid lahendati garantiikorras. tegelikult ma vist ei ole seni xperia telefonide remondi eest midagi maksnud. niiet ehkki probleeme aegajalt on ka sony telefonidel, siis vähemalt emt kaudu ostes on nende garantii ja hooldus väga hea.

üks tähtis asi, mis mulle nende veekindlate xperiate (välja arvatud go) juures meeldib peaaegu sama palju, kui nende veekindlus, on laadimisdokk. üliloogiline asi, mis on arvutilaual ja kuhu maha istudes torkad telefoni lihtsalt sisse ja hakkab laadima. ei pea veekindlaid klappe microusb pesa eest lahti katkuma ega midagi. eeh, no võiks rääkida sellest, et kas need laadimisjaamad peaksid kogu xperia seeria piires omavahel ühilduma, aga kui ma neid vaatan, siis justkui lähevad aina paremaks ja oleks patt hoida innovatsiooni tagasi ainult paarikümne-eurose laadimisjaama tagasiühildumise pärast. ahjaa zr ja z ultra tulid karbist koos laadimisalusega, mis on veelgi mõnusam. autosse ostsin kah broditi aktiivhoidiku – põhimõtteliselt laadimisalus autosse. brodit on eraldi teema, aga soovitan väga. neil on iga automudeli jaoks paar-kolm alternatiivi, kuhu hoidik kinnitada ja siis on iga vähegi levinud telefonimudeli jaoks passiivne ehk ilma laadimisklemmideta ja kaks aktiivset – sigaretisüütaja pistikuga ning autosse integreeritava toiteadapteriga varianti. ostad oma auto ja oma telefoni jaoks sobivad jupid ja kruvid omavahel kokku. kui vahetad telefoni, ei pea autopoolset osa vahetama ja vastupidi.

lõpetuseks z ultrast. see on minu esimene labidas-telefon või phablet. 6.4″ full-hd ekraaniga veekindel mõlemalt poolt klaasist üliõhuke aparaat. muide kõrvaklappide pesa on veekindel – ei mingit korki. alguses, kui ultra välja kuulutati, siis oli see muidugi sigakallis ja tal on üks suur puudus ka – 8MP kaameral puudub led-välk. kuidagi juhuslikult sattusin hiljuti xperiate hinnakirjasid sirvima ja avastasin, et ultra eest küsitakse praegu alla 300€ ja tehnoloogia seal sees on veel üsna tänapäevane. 2013 a. mudel. uuemat alternatiivi sony praegu ei paku ja minuteada ei paku keegi nii suurt veekindlat labifoni. muidugi on seda telefoni kuidagi natuke imelik kõrva juures hoida, aga see ei ole nii suur, kui 7″ tahvelarvutid! meesterahva jope-jaki-mantli taskutesse mahub täiesti vabalt ja kuna ma püksis telefone pole kunagi kandnud, siis kaasaskandmine pole päriselt probleem. neti kasutamiseks on see suur seade ülimõnus. kahe käega hoian ees ja pöialdega tipin klaviatuuril. palju mugavam ja juba praegu on selge, et olukordades, kus varem tundus liiga tülikas hakata telefoniga midagi netis tegema, seda tunnet nii palju suure telefoniga ei ole.

ja veel üks aspekt. seni on mul autos eraldi androidiga autoraadio, et podcaste ja spotify kaudu mussi kuulata ning teada saada, kui keegi mingeid sõnumeid saadab. selge see, et sõidu ajal vastamine ja isegi lugemine ei ole mõistlik. aga foori taga korra pilk peale visata suurele ekraanile on lihtne ja mugav. lisaks muidugi navigatsioon. sisse-ehitatud nutiraadio suur eelis on see, et see on alati olemas ja pole mingit juhtmepusa armatuuril ja aku ei saa tühjaks ja ekraan on suur… aga suur miinus on vähemalt minu lahendusel praegu see, et kui auto seisma panen, võtme välja võtan ja uksest välja lähen, siis lülitab raadio ennast välja ja kui tagasi tulen poest või statburgerist, siis hakkab raadio ennast uuesti üles bootima ja jälle peab programmid käima panema ja see on lihtsalt tülikas. nüüd ongi mõte, et viskan nutiraadio välja, panen sony bt nfc 1DIN mõõdus odava raadio autosse ja selle kohale ultra jaoks aktiivlaadijaga hoidik, millel mingeid juhtmeid väljas ei tolgenda. et siis tulen poest, pistan telefoni pesasse ja pidu jätkub sealt, kus enne pooleli jäi. vähemalt selline on praegu plaan.

Eelmise aasta surfilaager osutus täisvõiduks, niiet ilge tahtmine oli sel aastal ka minna. Samas räägiti ikka Roosta laagrite kohta hulle jutte ja olin pikalt kahevahel. Lähemad surfibuddyd, kellega niisama sõitmas käime ka nagu tegid mingeid ebamääraseid häälitsusi surfilaagri jutu peale ja lõpuks ei tulnd ükski peale Elena, kes on muidugi hoopis purjelaudur!

See purje- versus lohelaudurite teema on üsna naljakas tegelikult. Viimati, kui Pärnus hängisime, siis tutvustati sama Elenat ühele üsna karvasele paksude prillidega meesterahvale, umbes nii, et see on Elena ja tema on purjelaudur, mille peale karvane kõva ja käreda häälega naerma- ja Elena õhku ahmima ja silmi pööritama pahvatas. Lõpuks muidugi naersid seal mõlemad ja päris täpselt ei saanud keegi aru, mille üle siis lõpuks. Surfilaagris oli jälle vastupidi, kui jalutasime puhkekülas ringi ja kõrvalt üks vanem purjelauahunt hüüab Elenale, et kuule, kellega sa oled seal, kas see on su isa? No ja siis tuleb kiire vastus, et ei, see on üks lohelaudur. Võib arvata, kes naeris ja kes silmi pööritas seekord.

Mina ei oska siiamaani täpselt defineerida, mis värk selle purje ja lohe vahel on, aga kõige sarnasem võrdlus on mul siin kodus koera ja lapsega. Koer oli siin enne ja oli end koju ilusasti sisse seadnud enne kui laps toodi. Esialgu oli koer väga umbusklik, aga ei rünnanud, vaid hoidis viisakat distantsi ja ehkki ei tahtnud seda välja näidata, siis kehakeel reetis mingisugust sisemist hoolimist nõrgema, rumalama ja abituma järelkasvu suhtes. Nüüd nad mängivad koos ja üsna head sõbrad, aga kui laps hakkab liiga hoogu minema, siis koer ikka uriseb ja tuletab meelde, kes oli siin enne ja kellel on teravamad hambad.

Aga surfilaagrisse mineku otsustasin neljapäeval peale Lohusalus surfamist, kui sain eelmise aasta surfilaagrituttavatelt sõnumi. Laulasmaa Maximast sai okei hinnaga kraami kaasa ostetud, kodus asjad kokku pakitud ja teele asutud. Kraami peitsin igale poole lohede ja asjade vahele, aga kuna mul hipi märki auto peale kleebitud ei ole ja juuksuris käisin ka alles eile, siis polnud väga põhjust väravas auto läbivaatamist karta. Lohed võtsin kaasa, aga millegipärast jätsin aerusurfi laua maha ja ma ei tea miks. Vist plaanisin kohapealt rentida, kui sõiduisu peaks tulema.

Sain seekord päris hea parkimiskoha Roosta “peamaja” taga väikeses tupikparklas. Tegin bussis endale juba magamisaseme valmis, et õhtul mässamist poleks, siis segasin joogi ja läksin uitama. Muidugi ei kohanud ühtegi tuttavat. Istusin randa maha ja hakkasin jooma. Kolmveerand pudelit hiljem olin veel peaaegu kaine, aga pidur oli maas ja läksin Roosta puhkekülaga tutvuma. Ma olen Roostal paar korda surfamas käinud, aga see on olnud nii, et otse randa ja sealt minema ja kohaliku taristuga pole üldse kursis. Ega ma ei saanudki väga kaua seal seigelda, kuni sattusin surfilaagrisõprade peidupaigale peale ja noh siis oli kõik korras.

Ega seal Roostal vähemalt minuarust midagi viga küll ei olnud, lihtsalt kõik oli kompaktsemalt koos ja natuke segasem, sest ei teanud kus mis on, aga seda rohkem oli avastamist ja peamine hirm, et tuleb palju laps-joodikuid, osutus samadel päevadel toimuva Õllesummeri tõttu põhjendamatuks. Võib-olla ainult osa bände olid natuke liiga julgelt valitud, aga ega ma eelmisel aastal vist ka ühtegi kontserti eriti ei kuulanud, vaid tiksusime rohkem omas rütmis ja tempos.

Esimene päev lõppes üsna kiiresti ja õhtu oli päris jahe. Ikka selline sokid ja jope tüüpi jahe. Teise päeva hommikul kuulasin rannas jälle purjelauakoolitus, niiet ma olen purjelauakoolituse kuulamises juba päris kõva käpp. Pärast käisin Peraküla rannas lohetamas ka, kuigi väike võimalus oli, et naastes on parklas mu auto asemele midagi muud juba pargitud. Matkatooli seljatoele Statoili salvkale kirjutatud teade oli aga piisav, sest ega erilist tungi ilmselt ei olnud ja igatahes oli mu koht alles. Max ja Andri käisid ka pärast kaemas, kuidas see elu seal laagris käib. Neil oli plaanis väravast küsida, kas võib korra vaatama minna, aga kuna keegi neid ei peatanud, siis kõndisid lihtsalt ausate nägudega sisse ja nii oligi. Tegin neile ekskursiooni ja sõime praetud lestakesi ja siis nad läksid jälle Talina poole tagasi. Kuidagi läks nii, et need erinevad seltskonnad omavahel ei kohtunudki ja selle kohta tehti väike etteheide ka, aga no ju siis oli laager ikka piisavalt suur.

Kell kuus sai jälle Cor-i pudel jooki täis segatud ja hakatud doseerima. Muideks need on väga lahedad pudelid, sest saab ühe sõrme otsas kaasas vedada. Käivad piisavalt kergesti lahti, aga korgi saab lukustada. Kork käib maha hinge küljes, niiet see ei kao ära ka. Eelmisel aastal laagris ma neid nägin ja talvel mingi kampaania käigus tellisin endale ka. Praegu pidid otsas olema ja ei teagi kuda neid saab.

Laagris oli HIV kiirtesti telk ja esimese hooga tuhisesin sealt mööda, sest kõht oli tühi ja tegelane, kes seal rahvast testima kutsus, oli selline mõnus tüüp, ei hakanud midagi müüma suure hooga, vaid kiitis, et mine söö muidugi kõht täis jne. Pärast oli kogu meie seltskond end nende telgi ette kogunud ja kamandati ikka sinna testima. Ma enne veel olin jõudnud mõelda, et kas ma ikka tahan teada, et äkki peaks ennast moraalselt valmis panema igaks vastuseks. Ilmselt mõtlesid paljud nii, et ei taha teada, sest siis on pidu rikutud. Aga mis kuradi suhtumine see selline on, et käin ja möllan ja kui hästi läheb, siis rikun veel kellegi elu ära. Test oli negatiivne, aga ma olin välja tulles ikka minestamise äärel. Sedasi on olnud kolm korda üldse. Kunagi sõjaväes, kui kõik verd andsid, sest kuidas muidu, aga seal oldi selleks valmis ja kästi natuke istuda rahulikult. Teine kord oli vaktsineerimisel ja neile ma seal ütlesin ka, et ma pole kindel kuidas ma talun süstlaid ja hopsti oli nuuskpiiritus nina all. Kindlasti ei ole asi vere nägemises, sest mul on põlved ja käed üsna armilised, aga mingi värk on ilmselt süstaldega. Ma ei tea. Igatahes peas sumises, aga püüdsin ise olla rahulik ja mõtlesin umbes välja, et kui enam sirgelt kõndida ei suuda, siis istun maha. Mõne minutiga läks sumin üle ja kõik oli hästi.

Igatahes võeti vesipiip ja siis läks pidu sellise hooga käima, et hullumaja. Öösel käis FanSurif telgi ees ilge tants ja möll. Peale eelmist surfilaagrit ma peale kahe erandiga alkoholi üldse ei tarvitanud, sest polnud vaja. Aga mina ei usu iialgi, et selliseid asju, nagu teisel õhtul surfilaagris juhtuks kainete inimestega. Õnneks on kõik juba täiskasvanud ja midagi päris hullu ka ei olnud, aga no ikka. On mida hiljem meenutada ja omaette muheleda. Ööseks pugesin teki all magamiskotti ja magasin ise ka nagu kott. Väga mõnus.

Laupäeva hommikul olid kõik õnneks sõbrad edasi ja kogu päev tuli väga mõnus chill. Käisime Karmoga külmas meres ujumas, või noh vette kastmas, mis on ka üks selline pisike traditsioon nüüd või. Päeval sai tublisti niisama istuda ja jalgu kõlgutada ja uneleda ja rannas päevitada ja aerulauatada ja eriti äge, et ei pidanud väga midagi rääkima pidevalt, sest niisama oli ka mõnus olla. Päris hea üllatus oli rannabaaris grillburger. Selline ilge pirakas, et noa ja kahvliga tuli kallale minna. Hästi mahlakas ja maitsev pihv, millele oli juust peale sulatatud, no ja siis salat ja saiad ja friikartulit kah kõrvale.

Enne õhtut jätsin rahvaga jälle jumalaga ja lõpetasin selleks aastaks laagerdamise. Ega ma teistele väga pikalt ette ei öelnud, et viimaseks päevaks ei jää, sest milleks. Mulle millegipärast meeldib pidudelt ja üritustelt ära tulla, kui kõik on väga mõnus ja ilus. Siis jääb selline hea mälestus ja akud olid niikuinii juba täiesti ääreni täis puhatud, selline mõnus rahu ja rammestus sees.

ei ma ei võistelnud, aga ma sain aru, et selle ürituse mõte oligi pigem afterparty, kui võistlus. sest tuult ei lubanud muuks, kui reedeks ja reede hommikuks ma kuidagi poleks sinna saand. ürituse infolehtedel oli ka võistluse kohta justkui juttu paar rida ja kõik ülejäänud suurelt ainult, kui äge pidu pärast tuleb. samas võistluse osa tegelikult oli kindlasti ka tähtis, ma lihtsalt räägin siin prügi – no-disretsept. aga mis seal ikka, kuna mina üldse mingi peoloom ei ole, siis võtsingi seda challenget rohkem sellise nurga alt. ilge kopp oli ees ka tegelt igapäevarutiinist, niiet läksin umbes sellise mõttega, et kasvõi sõidan supiga ja päevitan või vedelen kaks päeva niisama ja kui pidu ei meeldi, sest kedagi ei tunne, siis lähen lihtsalt minema. tavaliselt kui pärnus käime, siis surfiklubide mademed (yeah, eesti keel, bitch!) on moekat rahvast täis, kõik peesitavad seal peenelt ja mina ei tunne kedagi ja käin kaarega mööda. aga kuna mõni tuttav näib neid asju nautivat, siis minus muidugi väike uudishimu pakitses ja tuli järgi uurida. kui tuul, õigemini selle puudumine, välja arvata, siis oli ilm pärnus superilus ja tõeliselt suvine. nii, siinkohal on vaja kiirelt ära rääkida üks vana lugu. kunagi käisime mingi pundiga pärnus samamoodi tõelise suve algust tsekkamas ja esimese asjana kohe kõmm, randa, särgid ja sokid ja värgid maha ja päikest võtma. õhtul siis pubidesse ja pidudele ja siis hakkas selg täiega tulitama ja palavik ja võimalik, et isegi iiveldus. igatahes magasin tükk aega kõhuli ja päikest ei taht ka näha. see vana lugu sobis siia seepärast, et laupäeval käisin supiga sõitmas, sõitsin ujukate väel umbes tund aega ja pärast veitsa kuivatasin lauda ja hängisin niisama, aga piisas, et jällegi veitsa hõõguma saada turi ja käed. aga nüüd on apteekides ägedaid vedelikke, mida pihustad peale ja teeb olemise päris elamiskõlblikuks, kui just asi väga hull ei olnud. esimesel õhtul oli pidu eriti meeldejääv selle poolest, et käis kõva auru reguleerimine ja rumm ja ginger-ale doseerimine. midagi oli kaasa segatud ja väikse peetri kott sai kõigepealt tühjaks tehtud, pärast veel baarist peale ostetud. sõbrad olid päris vindised, aga seda lõbusam. hm, ma tundusin endale päris kainena ikka selles taustsüsteemis. hiljem osad igatahes ei mäletanud, et öösel sai pärnu ööklubide otsinguil kolmed friikartulid ostetud ja need maksid 1,50€ per pop. eeh, igatahes mina ühtegi öökluppi sisse ei jõudnudki, aga magama sai ikka alles pool neli vist. teiseks õhtuks varusin juba ise ka head soodsat rummi port arturi kõrvalt viinapoest ja tegime segud valmis karastusjoogi pudelisse. kaval värk ikka. ja odav. mul oli kohe plaan, et kuna selg on hell, siis õhtul tuli juua see pudel tühjaks ja kuulata bändid ja dj programmid rannas lõpuni ja siis ei mingit ööklubi minu jaoks ja kohe ära magama ja enne kõvasti vett ka veel juua. pidu oli justkui palju meeleolukam, kui reedel ja ma sain tuttavaks osade oma vanade feisbuugituttavatega ja see on täitsa ajastu teema. st feisbuugis on sul nelisada sõpra, aga osadele pole kunagi pärismaailmas veel teregi öelnud. mulle osad päris meeldivad ja päris meeldiv on sedasi tagantjärgigi tuttavaks saada. ja siis ma tegin veel ühe hullu liigutuse. üks tegelane tundus seal peol ilgelt tuttav boracay reisilt, aga no neli aastat on möödas ja ma ei ole tegelikult ikka see tüüp, kes läheb võõrale inimesele ennast tutvustama ja uurima, kas me kuskil ikka kohanud ei ole. aga challenge on challenge ja rum on alkohol ja minuarust oli väga tore inimene ka, niiet puha tore, et ikka selle riski võtsin ja sain teada, et oli küll sama inimene.

minul polnud plaanis kuskile minna, aga kuna koht koos rendiautoga oli juba olemas niiet tuligi vaid pilet osta ja kohale minna, siis hoolimata esialgsetest eelarvamustest sai üsna kiiresti ära otsustatud, et tuleb ikkagi minna – lõuna prantsusmaale, marseille lähistele väiksesse rannaäärsesse linnakesse umbes pooleteiseks nädalaks niisama vaheldust saama, puhkama ja lohetama.

ma olin natuke kuulnud selle kohta varemgi, et ega prantslased väga ei taha inglise keelt rääkida, isegi kui nad aru saavad. see tegi natuke murelikuks. mul oli ju vaja kindlasti juba enne minekut kindel olla, et mul on kogu aeg võimalik internetile ligi pääseda ja portugali kogemus ütles, et kohapeal on see raske, isegi kui keeleprobleemi ei ole. parasjagu sebimist ja segadust oli, aga sim kaardi ma sain ja muret polnud enam miskit.

kohalejõudmine läks sujuvalt, sõber oli meil autoga lennujaamas vastas ja ulualune täitsa mõngel. linnake, kus peatusime, jättis minule igati sümpaatse mulje. selline piisavalt väike ja rahulik, samas kohvikuid ja poekesi ja poode oli jalutuskäigu ulatuses piisavalt. piki randa lookles tee, mille ääres kõnni/jooksutee ja sealt omakorda trepikesed kivisele rannale.

kas inimestest peab ka rääkima? ülekaalulisi mina ei kohanud, aafrika vms asumaadest sisserännanuid muidugi oli, see oli mulle veidi harjumatu, aga kohalikud ei krimpsutanud vähemalt nähtavalt nägu kellegi, isegi mitte eestlaste peale, niiet kes siis minagi olen seda situatsiooni kritiseerima. ja me ikka muidugi kasutasime võimalust ja teretasime ning heataegatasime ilusti prantsuse keeles ja nende vahele palun-tänan ikka ka jah. ja ega muud väga vaja ju polnudki, ah et üks kohvi või piimakohvi või õlu, see tulika ära õppida. ma suures keelepaanikas olin kodus endale ja ka teistele telefonisse laadinud ilma internetita töötava äpi, mis aitas inglise-prantuse vahet sõnu ja lauseid tõlkida ja ette lugeda. täitsa mugav oli vahel kasvõi huvi pärast mõni asi järgi vaadata.

lohetada sain kolme mõõtu lohega vist lausa viiel korral, millest oli peaaegu küll vähemalt kordade arvu, kui mitte kordade kestvuse poolest. üks sõit oli maatuulega, niiet jama korral oleks tulnud läbi madala vee tagasi kõndida või siis mitmed head kilomeetrid allatuult lahe teise serva triivida. vesi oli soojem kui meil, aga ikkagi pigem külm. ma alguses peaaegu kahetsesin, et võtsin kaasa märja ja mitte kuiva ülikonna. ilmad läksid meie sealoleku ajal iga päevaga soojemaks sedavõrd, et viimase sõidu tegin ilma kinnaste ja saabaste ja kapuutsita, oli jahe aga mitte väga külm kuni päike peale paistis ja liigutada sai. vahel sõitsime sama lohega kordamööda ja kui tuul oli ühtlane, siis saime üsna kalda lähedal oma pisikesi trikikesi teha ja kes parasjagu ei sõitnud, sai ühe moodsama seebikarbiga pilte teha. saime päris ilusaid pilte muideks.

meie reisiseltskonnas oli seekord “igasugu” (igast soost) rahvast. kuna on tegemist ikkagi täiskasvanud inimestega ja nagu teada, siis igal endast lugupidaval või vähemalt teistelt enda lugupidamist eeldaval täiskasvanud inimesel on iga asja kohta oma arvamus ja kindel seisukoht ja need asjad ei pruugi üldse ühtida kõigil, siis mina olin juba enne minekut ära otsustanud, et minu eesmärk on hoopis võimalikult vähe mõelda ja võimalikult palju puhata ehk parafraseerides eesti filmiklassikat (mehed ei nuta) – “süüa teie poolt pakutavat toitu ja magada teie poolt pakutavat und”, siis oli sellega lihtne. või kas oli? selgub, et keegi pole siukse asjaga üldse harjunud, et üks on kõigega nõus. a no mis teha, elu on selline.

ahjaa, selle reisiga sai läbi ka üks suur eksperiment. alates eelmisest postitusest (lemmeranna surfilaager) ma seda alkovärki ei tarvitanud ainult selleks, et näha kas mul on sõltuvus ja selleks ka, et näha kas elu on kuidagi teistsugune tegelikult ilma joomata. mul polnud mingit kindlat tähtaega, lihtsalt otsustasin et joon siis, kui ise ka usun, et see midagi olulist juurde annab või hetke määravalt paremaks peaks tegema. see katse kestis vist üle poole aasta ja ma ei jäänud selle aja jooksul küll mitte millestki ilma. muide väikse pohmaka saab ka alkovabast õllest ilma eelnevalt purju jäämata, lahe onju?! aga et prantsusmaa on kuulus ka heade veinide poolest, siis _igatahes, mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!_ ja muide veinide hinnad algasid meie poes 1.55€ ja alla 3€ oli valik päris suur.

nüüd kaks kõige suuremat tähelepanekut lõpetuseks. esiteks olid kõik majad enamvähem sama värvi ja katused oli samast punasest kivist ja teiseks kohtas ennelõunal sageli onkleid rahulikul sammul vastu jalutamas, käes ainult värske pikk sai ja ajaleht, vahel sai ajalehe sisse keeratult.