ull blog

eile saime laulasmaa flätil proovida ozone zephyr 17 lohet. see lohe on tehtud just väikse tuulega sõitmiseks, pind on suur ja lohe ise on hästi kerge. nagu enamus moodsaid lohesid ehk lohi on ka see ühest august pumbatav ja need nöörid mis on lohe küljes, on ka hästi lihtsad. seal pole mingeid liikuvaid plokke jms. mind huvitas rohkem see, et saaks sõita ka sellise pisikese tuulega, sest enamasti kui meie tahame minna lumele siis ongi täpselt 2-3ms.

laulasmaal oli ka täpselt selline tuul kui sinna jõudsime ja polnud mingit probleemi lohet üles saada. sai täiesti rahulikult sõita, ei pidanud üles-alla sahmimagi. minul oli tunne väga mõnus. kui meelde tuli siis sain rahulikult end sirgeks ajada ja korralikult trapetsile toetada. lumi oli veitsa sula ning eks selle tõttu oli kantimine ka natuke lihtsam, sain kohe ilusasti ülestuult ka. merejää lume all oli vesine juba, niiet ringi pööramiseks väga ei tahtnud maha istuda enam ning harjutasin hoo pealt pööramist. pooltel kordadel tuli välja, teistel pooltel mitte. aga asi seegi.

ma ei saa ikka märkimata jätta kui märkamatult see lohetamine naha märjaks ajab ja sellise treenimata keha ära väsitab. huhh. iga kord kui käin proovimas siis ei saa aru kuidas see võimalik on ja kui kodus paar päeva hiljem juhtun suvalist lohevideot nägema siis ka ei saa. ma saan aru et need kes hüppavad ja sahmivad… aga lihtsalt niisama sõites? õnneks ei pane ise eriti tähelegi ja sellist suure kannatamise tunnet pole.

andri oli ka kohale jõudnud. tema on 20kg kergem ja tundus et sõit oli veelgi lõbusam. tuul tõusis ja kuskil 6ms juures lasime sefiiri alla. tõime 9 ja 12 lohed välja ja bootisime üles. saime need kah kumbki üksi üles ja veel tükk aega sõita kuni tuul ka nende jaoks liiga suureks läks.

kui flätile jõudsime, siis polnud jääl ühtegi jälge, aga kui ära tulime siis oli see ilgem sea songermaa. päris äge, röhh-röhh.

täna läksin jälle. tuul pidi olema vaiksem ja oli kah. algul oli nii vaikne, et ainult üks 17m zephyr sõitis nagu rong. aga natukehaaval tuli tuult juurde ja sain proovima minna. algul muidugi ei osand selle väikse tuulega kuidagi lohet majandada. kui oli vaja järsult poomist keerata aga poomi üleval hoida, siis see tundus kuidagi ebaloomulik ja tahtnud tulla. vastupidi aga ei töötanud. tuli võtta see ebaloomulik kuid töötav variant mida tungivalt soovitati ja õigesti tehti. nii kui minema sain siis kihutasin kuskile karu kanni ehk kaugele ära suht allatuult. aga sain natuke seda mängimist harjutada ja funi ka suure ja raske töö vahele. lõppes nii nagu pidigi lõppema, et lohe kukkus maha ja ei saand seda enam ise lendu. aitajatest olin end eraldanud pika vahemaaga. võtsin laua alt ära, sain lohe lendu, aga kui lauda jalga hakkasin häkkima siis lohe muidugi läks uuesti lumele päevitama.

martti (ainola) tuli ja sõitis kõige selle kiuste selle lohe ja lauaga rahulikult parkla juurde tagasi. kurtsin et nüüd tahaks puhkust, aga neile kes sõita ei oska pole puhkust ette nähtud. ja see oli tõsi – tulin siis läbi mitte niiväga kõva koorikuga lume, iga viies samm vajus läbi kooriku ja väsitas mõnusalt. tulin aga krt tuju oli ikka hea. pealegi üks teine saatusekaaslane nägi seal samasugust vaeva ja see lisas meeleolule vürtsi veelgi.

peale hüdreerumist ja banaanide närimist ja naha kuivatamist auto tagaluugil ja selle saatusekaaslase ponnistuste vaatamist tuli jõud tagasi ja tundus et tuul on ka suuremaks läinud. läksin jälle proovima ja sain ikka päris palju sõita. nii palju et jalad olid nagu pulgad juba. sain igast asju harjutada, seda hoo kogumist ja lohega vähem mängimist  üles-alla ning hoopis poomiga reguleerimist. natukene kantimist ka, aga kuidagi füüsiliselt ebamugav oli see kantimine. maiteagi miks. võibolla sellepärast, et laual on sidemed mäe konfis ehk varbad pole piisavalt väljapoole ja sedasi on raskem. jah, muidugi oli süüdi ikka laud ja mina ise olen osav…

jalad ja kann on nüüd nii valusad et ei tea kas homme liigun rullimise või veeremise meetodil. lisaks on väike merehaigus. monitori tahab mind üle arvutilaua tirida, lükkan küll klaviatuuri eemale ja kallutan end tahapoole aga kasu pole. väga mõnus.

naistepäeval läksid naised peale kohvi ja koogi ja lillede kätte saamist ja ära söömist (lilled jäid tegelt söömata) sõbrannadega spa tuurile ja hiirtel võis pidu alata.

palmisaarel oligi kuidagi imelik mõelda, et kiitled kuidas meil-eestis on mitu meetrit lund maas aga lumesurfi pole tegelt proovinudki. täna sai proovitud. sõitsime jüri põllule, mis on vist üks põhilisi lohesõidu kohti tallinna lähedal (käiakse mujal muidugi ka) ja vaatasime kola üle. käisime veel linnast parajamaid saapaid toomas ja võtsime igaks juhuks maxi lumelaua ka kaasa.

väga imelik oli istuda lamedal kõval lumel see lumelaud jalgade küljes ja lohe seniidis. loksutasin seda seal mitu minutit enne kui suutsin kuidagi moodi ette kujutada mis nüüd juhtuma hakkab. lumelauaga olen vist elus ühe korra mäest otse alla lasknud ja lauaga kantimisest lumel olen ainult kuulnud.

esimesel katsel oligi laud lamedalt vastu maad ja kohe kui lohe kuskile küljele tõmbas, siis surus esimese kandi lumme ja sain ilusti kõhuli. pärast lükkasin laua liiga risti ette, siis ei jaksand lohe vedada ja sattusin istuma. lõpuks hakkas instruktori  jutt tasapisi kohale jõudma ning suutsin seda jalga, mis jäi sõidu suuna poole, suruda rohkem sõidu suunda et saaks mingit hoogu. samal ajal tuli ikka kallutada, et laud lamedalt maas poleks.tuli vähem koogutada ja proovida rohkem külg ees sõita, puusad eespool hoida ning ülakeha tahapoole kallutada… samal ajal ikka esimese jalaga veidi sihtida sõidu suunda. kõrvalt vaadates tundus see lihtsam. lõpuks sain ma sõita ikka ka. jess.

lumel on seal peale sulasid päris korralik koorik peal, see kannatas kõndimist täiesti vabalt. kooriku peal oli natuke lumepuudrit. siledamate ja kõrgemate kohtade peal vähem ja lohkudes rohkem. sõites laud all värises ja vibreeris rohkem kui olin oodanud. meenutas paluküla mäest minisuuskadega alla laskmist.

hommikul just mõtlesin et kas tavalise mäe lumelauaga ka saab sõita ja saingi teada et tegelikult ju saab. aga mäelauad on keskelt kitsamad kui otstest ja startides tahtis see justkui sõita mitte otse vaid kaarega. eks selle vastu aitavad tugevad jalad ja oskus neid õigesti juhtida, aga mis lohetamine see oleks kui ei saaks oma saamatuses varustust süüdistada 🙂

täna sattusin junglisse. läksime union beachile paadiga, lootuses seal tühjal rannal mõnusalt surfata. osa rahvast pidi sinna sõitma lohedega ja osa pidi sealt tagasi sõitma lohedega vms.

meie siis pumpasime lohed täis ja üks paadimees aitas agaralt andril lohe lendu. aga lasi kuidagi ilma märguandeta lohe lahti ja ikka vedas et midagi hullu sellest ei tulnud. teisel katsel hoidsin ikka ise lohet ja andri üritas sumada vette. aga seal oli sügav ja oli raske liine pingule saada. lõpuks ikkagi saime lohe lendu ja ta läks sõitma. mina vaatasin ringi et krt nii küll ei julgeks riskida nende vennikestega ja jäin esialgu äraootavale seisukohale. mingil hetkel vaatasin et andri on päris kaugel rannast juba eemal allatuult ja jääb seal servas oleva kaljunuki ligi. siis oli tal lohe vees ja justkui ei saandki seda püsti. ma siis ei hakand oma lohega jamamagi ja panin selle igaks juhuks kotti ära et pärast segadust poleks. üks tädike tuli veel rääkima et sinu sõber või jne, aga kui nägi et ma lohe kotti panin siis vist arvas et mul sõbrast poogen (ei tea kas arvas et peaks lohega päästeoperatsiooni alustama?). ma siis läksin ranna lõppu ja sealt mööda treppi mäe otsa vaatama et kus ta seal nurga tagasi siis on. aga polnud. mingi metsarajake viis läbi suure ja palava jungli järgmise kaljukese otsa ja sealt järgmiseni. sealt ta lõpuks paistis kenasti suure liivaranna poole parvetamas lohe vees.

jõudsin kohale samaks ajaks kui andri lohega kaldale jõudis. viga polnud tal midagi, lihtsalt üks liin oli vees üle lohe serva läinud (lineover) ja ei saanud uuesti startida. korjasime lohe kokku ja hakkasime tagasi jungle poole sättima. siis märkasime et ka mööda vett on kahemehekanuul päästeoperatsiooni eksekjuuditud. näitasime küll et kõik on timm ja me lähme jala. nad ikka tulid meid juhatama. juhatasid palju nõmedamat ja pikemat teed mööda – eks tuleb lasta kõigil kasulik olla.

jõudsid kohale ka lohedel tulijad, toimus söömaaeg, aga tuul oli juba vaibunud niiet me ei hakanud rohkem jamama. harutasime liine ja hängisime niisama. päris mõnus hängtaim igatahes.

hommikul oli tuuleke tagasi ja läksime kohe proovima. vesi oli madalavõitu niiet pidin jälle kaugele marssima. mõned päris toredad triibud sain, aga maitea, ikka tundus et vähe on vunki või ma ka ei tea. eks ma siis ikka proovisin agressiivsemalt startida ja see lõppes ikka nii, et kui lohe alla powerzonesse lendab, siis sikutab ilge hooga allatuult, aga siis läheb lohe vette ja hoog saab otsa ning vajun lauaga vee alla, siis tõmbab lohe uuesti ja mina panen ilusa kaarega laua pealt mauhti vette. ühel korral sain hea kõhuka ja teisel korral sain siili käsivarde läbi lükra. eriti valus polnd ja tundus et väga sügavale ka polnud “hambad” ulatunud. tulin vaikselt välja siis.

andri tuli seekord väga ülbelt maanduma, vilistas ja hõikas eemalt ja siis sõitis peaaegu liivani välja, astus laualt maha ja ulatas lohe alla. lohe ilus kuiv ka, sest vette see polnud läratanudki. kuradi raisk ma ütlen.

siin käis jutt, et islakite organiseerib sõidu naabersaarele, kus saab tühjemas rannas lohetada ja kõvemad tegijad võivad sealt siis ise allatuult koju lohetada. me vist saame ka kaasa minna. näis.

update: meresiili hammustuse esmaabi on siin kalamaji või kuidas seda spellitaksegi. igatahes väike roheline sidruni sugulane. hõõrusin seda peale ja loodan parimat.

koos reisi selgroo murdmisega otsustasime muuta taktikat. loobume hilisõhtustest kõvadest pummeldamistest, uimastitest, naistest ja rokenrollist ning läheme puhkama kell 22-23, ärkame kell 6 koos kukkede ja kanadega ning lähme vette enne kui see hullumaja lahti läheb.

mõeldud-mõeldud. hommikul ärkasime kell kuus ja läksime vee äärde. tuul puhus ilusasti aga keegi kurat oli unustanud õhtul basseini põhja korgi tagasi panna ja meri oli veest tühjaks voolanud (low-tide). otsustasime tunnikese edasi magada. tunnikesega oli tsimarukese vett tagasi tulnud, aga kuna juba lohesid sõitis, siis läksime kah peale.

mina ikka veitsa oma kättemaksu-lohet (12m nemesis hp 2009) kardan ja läksin alul andri 9m warooga. vesi oli ikka madal küll. jalutasin vööst saati vette ja hakkasin proovima. oli kohe tunda, et tuult on veitsa rohkem kui varematel katsetel. sain hopsti lauale ja jalgade värisedes korraliku triibu ja lõpuks näo naerule. järgmise katsega panin mõnusa maoka ja kaotasin goggled ära (muidugi ei pand külge seda kollast korgitükki, mis oli kaasa antud). aga et päike oli veel selja tagant-küljelt, siis polnd prille väga vajagi. sain veel mitu-mitu sõitu teha. pidin lohet küll üles-alla liigutama ja noh ega sealt midagi stabiilset ja graatsilist näha polnud, aga kurat… täitsa äge värk raisk.

ühel korral sain lõpetuseks mõnusa litaka kuidas nüüd öeldagi… tuharale? mingi kivimoodustisega madalas vees. sain kergelt marraskile paikselt, aga ei midagi hullu õnneks. nüüd ma siis tean miks rahvas neid ca 1k+ eek sufripükse kannab. minu lühikese säärega spordipüksid kanni eriti ei kaitse.

tulin kalda poole ja andsin lohe andrile tagasi. mõtlen natuke mis nüüd teha, oma lohega ikka hästi ei julge minna. hea kui saaks selle vahetada mõne samasuure aeglasema õpilaslohega nagu kahoona või midagi. eile vaatasin et need tulid veest välja väga ilusti rahval ja õpilased sõitsid suht rahulikult. nemesisel on esimene toru peenike ja sellel on veel tehtud igast nippe, et lohe rutem reageeriks. a mulle praegu vist sobiks midagi uimasemat.

nii, positiivsed uudised räägitud, kirjutan ka eilsetest elamustest.

eile oli rahvast merel palju, nagu ikka, aga läksin ikka proovima andri lohega. vesi oli kõrge ja tuul natuke väiksem kui arvasin. lisaks unustasin ma vist peale püsti saamist lauda sõidusuunda sihtida ja jätsin selle risti ette. muidugi polnud lohel rammu mind sedasi kässar peal ja pidur põhjas kuskile sõidutada. andri lohel oli küll power peale timmitud, aga seniidis pidi ikka sebima et ta seal seisaks. korra ta raisk kaldus mul lauaga tegelemise ajal ära ja muidugi liinidesse ühele teisele lohele. oi, sealt tuli päris korralikku hispaania aktsendiga sõimu. aga mitte väga roppu õnneks, ikka stupid ja why did you do that you supposed to keep it in 12 o clock vms ja ikka uuesti ja uuesti, mina et kuule sorry, went out of control… a sealt ikka et junou ju kud kill mi ja nii edasi. tema lasi oma lohe minema selle asemel et mu liinide alt läbi ronida, mis poleks olnud üldse raske. ma kerisin oma liinid kokku ja lasin tema lohe kaldale lähemale kust see üles korjati. mutt tuli ja õiendas ikka edasi. kaldal hõikas talle üks vanem kohalikku lohetamist reguleerivasse komiteesse (bww vms) kuuluv härra juba ka midagi et olgu tasem ning teatas et tema kui kogenud sõitja peaks ise natuke vaatama ja arvestama algajatega. lohutas mind et kõik on ok ja see mutt on lihtsalt natuke liiga keevaline. ega tunne just väga palju paremaks ei läind kuni… tuli tunnist tagasi meie prantslasest naabrimees teatega, et tema sai täna 3 lohet maha tulistatud ja läheb selle puhul õlut jooma. höhö.

üldiselt ongi siin nii, et algajad harjutajad lasevad ikka iga päev iga üks mõne lähedalt mööda sõitva hero liinidesse oma lohesid. ja herod ei õpi ka, miks neil on vaja sõita nii lähedalt allatuult eest läbi?

kohalikud eestlased plaanivad homsest minna 3 päeva 2 ööd kestvale tripile ühele väikesele saarekesele, kus on pudrumäed ja piimajõed ehk täitsa sile vesi ja ainult meie ise. hinna sees on söök ja jook ja transport, magedat vett pesuks on kaasas piiratud koguses ja igasugune abi on ka suht kaugel. vist isegi telefonilevi pole. andri tahab minna aga mina pole asjas väga kindel veel. uurin äkki on siin mingeid lihtsamaid variante natuke väikseme traffikuga kohti leida.

eila vees ei käind – kreemitasin ja niisutasin. andri tegi korralikud triibud minu lohega ja ma sain neist natuke pite ja väiksed videoklipid. õhtul kosutasime end mõne õllega whitebeachil ja ostsime kaela ja näo kaitseks elastsest riidest torud. avastasime et ninad ja suud hakkavad veitsa pakatama eelmise päeva põletamisest ning läksime veidi ekseldes kodo ära.

täna mässisin end hommikul sisse kui muumia. randmete ümber elastikside ja kaela ümber toru. pikad püksid võtsin ära vahetult enne vette minekut. tuul oli väiksem või sama mis eile, aga igatahes väiksem kui üleeile, niiet minu lohe power pidi olema suht peal ja see tundus vees seisteski imelik. traffikuhirmu enam polnud. sain mitmeks korraks lauale ja paar korda pisikest triipu ka vedada. seda tunnet, et nüüd sõidan, aga veel polnud. tuul jäi vaiksemaks ja lohet ei saand enam veest üleski. tulime kaldale. sedasi tulles tuli ujuda üle ühe teise saatusekaaslase lohe liinide ja pärast veel üks väiksem pusimine. kalda ääres ka üks sõitis tasakesi üle vees vedelevate liinide, aga kinni midagi ei jäänd niiet oli hästi. tõmmasin kaldal pikad püksid jalga, korjasin ülearuse kola kokku ja tulin kodo end loputama. andri läks mo lohega sõitma.

indy ütles et ega need kohalike poodide kreemid muuks kui kreemitamiseks ikka ei sobi. et ainuke kindel variant on ikkagi ise kodust kaasa võtta ja siinmüüdavatest brandidest pidi sobima vast ainult nivea. niiet jah, kes veel pole saanud öelda, et “ma ju ütlesin, et tuleb määrida”, see saab nüüd öelda, et “ma ju ütlesin et oleks pidand kodus juba valmis ostma”. kõik nõuanded on aga siiski teretulnud, sestsoovitatud lükraostu üle on mul küll väga hea meel. selg ja kõht on endiselt korras ja sesmõttes on timm.

…

andri tuli nüüd sõidust, ütles et oli saanud ühe poole ranna pikkuse ilusa sõidu teha ja oli kõigist mööda sõitnud ilgema kimaga. lõpuks aga kui lohe vette kukkus, siis sõitis keegi liinidest üle ja lõhkus veoliini ära. eks me nüüd siis vaatame kust saab uue liini või kas saab olemasolevat parandada.

eila hommikul korjasime oma kama kokku  ja kõndisime mööda randa edasi mangoraidersite juurde, kus selgus, et ristok, keda me polnud viimasel ajal enam üldse kätte saanud, on siiski päriselt olemas inimene ja koolitus läkski kohe lahti. indy/indrek, kellega olime eelmisel päeval rääkinud, on, nagu selgus, seal klubis manager ja ta siis manageeris meid ristokiga kokku lõpuks.

täitsime pabereid ja kruvisime andri üheksaselele waroole liinid külge. imetlesime risto jalaarmi kokkupõrkest teise lohetajaga ning vaatasime merele, kust paistis minule vastu täielik tohuvapohu, sest lohesid oli palju ja oli raske aru saada kuidas seal sees midagi õppida saab. vees on üsna palju kive ja meritähti, ilmselt ka mõned siilid, niiet jalgsi liikuma pidi ettevaatlikult.

lennutasime veidi lohet akna servadesse ja seniiti, proovisime pauerit ja hakkasime bodytragima. siis tegime väikse vaheaja ja peale vaheaega läksime vette tagasi, proovisime lauale saada. aga ei saand, ei teagi miks. mind häiris kindlasti vähemalt alguses ka traffic. kordamööda katsetades oli vahepeal aega ringi vaadata. selgus et nii hull see asi seal ei olegi, sest teised sõitjad ikka vaatavad ka natuke mis ümberringi toimub. kahjuks ei kehti see purjelaudurite kohta, kes said karistuseks ka vahel naabruses harjutavate algajate lohetajate vette plartsatanud lohe liinidest hoogu oma purjelaualt ilusa kaarega maha lendamiseks 🙂

progress hakkas raugema ja otsustasime lõpetada seks korraks. ei saaks öelda et me väga ülbete nägudega koju oleks lontsinud. hostelinaabrid lohutasid et esimene päev ju ikkagi. aga hea uudis oli see, et meile, eriti aga mulle, oli päike hästi peale hakanud. näole allapoole silmi, kael, käed randmest sõrmenukkideni ja veidi ka jalad. 30 faktoriga waterproof mu tagumik. pihustasime kõvasti cooling after sun nivea sprayd ja imetlesime ilusaid pandanägusid. käed ja jalad natuke kipitasid ka. aga palavikku ei tulnud, kere jäi valgeks. mina olen üle-ühe varasuve end eestis palju ägedamalt ära põletanud, niiet ei midagi hullu. otsustasin et järgmisel päeval võtan välja esimese puhkusepäeva ja vette üldse ei roni, pihustan spreid, proovin 50 faktoriga päiksekreemi ja rüüpan mahla.

täna läks andri üksinda trenni. tegelikult me arvutasime välja, et igati mõistlikum oleksi võtta privaattreeningut, sest siis on 100% ajast ühe õpilase päralt ja ei pea ülearu vees põlema. hind tuleb ka kokkuvõtteks soodsam. aga eks näis.