täna jäime lohusallu veitsa hiljaks. tuult oli järel veel minuti keskmiselt 2,8m/s. aga pumpasime zephyri ikka täis ja andri pani kalipso ka selga. lohe läks lendu ja andri läks sõitma. pidi seda küll õhus natuke üles alla pumpama, aga tegi päris mitu triipu vrakini. siis aga langes tuul kuskile 2m/s kanti ning tegelikult vedas, et ta sai randa tagasi kuiva lohega. vähemalt teame nüüd mida see lohe suudab.
eilseks eriti mingit tuult ei lubatud, seega olin hommikul üsna rahulik. aga enne lõunat juba andri hakkab rääkima et kuule peaks minema luusima randa ikka. ja no miks ka mitte?
lohusalus lendas kaks lohet, 9 ning 10,5 ja mõlemad kerged lohetajad. üks käis rannas ja ütles et tuult pole mõtet siin mõõta kuna veitsa kaugemal kaldast alles algab normaalne tuul. et 8 või nii (kaldal näitas 3,5 vast).
meie seda muidugi väga ei uskund ja pumpasime suured lohed täis. esiteks läks andri ja tegi testringi. tuli tagasi ja ütles et kuule on jah taga kõva tuul. siis ma läksin ise andri 14m contraga seda asja vaatama ja vaatasin seda asja päris korralikult, umbes nii paar tundi.
selle lohe tunne oli umbes nagu zephyril minu jaoks. ainult poom oli kõvasti raskem ja kohmakam ja muidugi päris nii maha kantida ei lubanud ja traktori moodi väga vaikselt tuksutada ei saanud. aga väga mõnus oli kruisida ikka.
mina seal lohusalus eriti midagi katsetada ei taha, sest jalad väga põhja ei ulatu ja väikse tuulega lohet üles saada kaugel või lauda taga ajada on tülikas. niisiis ma keskendusin niisama kruisimisele ja ringi pööramisele. lisaks proovisin vahepeal lauda keerata allatuult. kui muidu ikka kallutad lohest eemale ja hoiad laua kandiga vees, siis keerad laua nina lohe suunas ja lähed veitsa järgi. seda kaua teha ei saa, sest ega lohe ei taha vedada kui liinid on lõdvad, aga natukesest täiesti piisas. nii sai ühtepidi minnes vastu tulevate lainete kohal laua ringi pöörata ja mööda lainet alla sõita. täitsa pull tunne. teistpidi minnes olid lained rohkem pikisuunas ja siis sai pikemalt mööda laine serva alla libiseda. väga vahva.
andri harjutas hüppeid. mõni oli tal ikka 2-3 meetrine ja mõnikord sai õigel ajal lohe ära pööratud niiet peale vette maandumist ei vajunud alla vaid sai edasi sõita. aga ta sai ühe korra üsna pikalt sügavast madalasse ka triivida lohe vees.
ahjah, ega meiega koos seal kokku 5 lohet oligi õhus, niiet traffikut polnud ja saime hästi rahulikult seal sõita. ilmselt ülejäänud lohetajad olid kõik katariina kail või kuskil mujal.
17 ruudune ozone vaikse tuule “salarelv” zephyr jõudis kohale ja täna käisin sellega sõitmas.
lohusalus oli parasjagu 4,5 keskmine tuul. lahel oli sõitjaid teisigi. andri läks teele oma 14 ruuduse 2008 aasta cabrinha contraga ja mina zephyriga.
ma kohe ei teagi kust otsast seda asja kirjeldada. igatahes kõik oli väga lihtne. hea rahulik lohe, tõmbab naks lauale ja kruis algab. vastu tuult läks üli-mega ilusasti isegi minu kasinate oskuste ja kogemustega. juba kahe otsaga sain nii palju ülestuult, et hakkasin muretsema veidi – laht saab ju otsa sedas!? üritasin ühtepidi tulla võimalikult palju allatuult ja siis teistpidi ülestuult, nii saime andriga täpselt üksteise suhtes ovaale sõita.
kõik see pull kestis seni, kuni tuul nulli kukkus. mina olin siis kalda all aga andri merel vraki juures. aga ta on varem kah sedasi merelt tagasi triivinud niiet polnud muud muret, kui et ainult vrakile pihta ei triiviks. ei triivinud.
kuna viimati oli lainetega väga vahva kogemus, siis läksime täna jälle. kuigi oli teada, et on korralikud puhangud. 10(19) m/s peaks tähendama umbes sama, kui sõidad autoga rahulikult 100km/h ja siis äkki kiirendab sekundiga 190 peale 🙂 või midagi sellist. aga no ei me läksime ikka vaatama et kui jube see asi tegelikult on. tuulemõõtja näitas meil 10, puhanguti 15. pumpasime jälle 7 ja 9 täis ja lasime üles. 9 pole mul käes kunagi sedasi rapsinud ja rahmeldanud. aga tundus kontrolli all ja mõtlesin et proovin ikka.
tugeva tuulega on ikka lahe, et ei pea väga vaeva nägema et lauale saada ja peal seista isegi väikse hooga. lohe laperdas kuskil 1-2 vahel ja sai ilusasti üle suurte lainete ka. hoogu väga taga ei ajandki. paar triipu sain sedasi teha kui järsku tegi lohe mingi imeliku liigutuse – pakkis ennast justkui tagurpidi kokku ja siis käkerdas alla, tõmbas uuesti purje pingule ja kukkus sikutama. mulle näis, et ta tegi liinide vahel salto ära ja otsustasin selle asja ära lõpetada. oleks võind rahulikult lahti huukida aga tahtsin sellel lohel chickenloopi katsetada. velcrost lahti ja läks. aga see lohele meeldis, sest ehkki esime serva liinid läksid meetri võrra pikemaks, siis jätkus tal südikust akna serva ronida ja sealt ise lendu tõusta ja sikutama hakata. alati kui üritasin mööda leashi poomi kätte saada et juhtliinist võtta ja edasi toimetada, siis sai ta tuule alla, lendas ja lohistas ning minu töö ja vaev nulliti. lasin leashist ka lahti et kurat mingu siis kibuvitsa põõsasse, kui see tõesti ta kodu ja kindlus on.
see kõik oli kaldast veel parasjagu kaugel, aga mul ilusti jalad põhjas. lohele järele rühmata oli üsna väsitav. keegi kaldal liikus ka päästma, aga enne liiva peale jõudmist jäi lohe ikka vette lesima ja sain ta kätte. tegelane kes kaldal uurima tuli ja oli ka 9-sega sõitnud, kurtis sama probleemi. lohe rannale ja liinid ka ning lauda otsima. mitu-setu korda kõndisin piki randa seda ala kuhu laud pidi triivima ja lõpuks sedasi leidsin kah. ja kohe kui mina oma laua kätte sain, nägin kuidas andril 7 ruudune, mis oli kuidagi tühjaks visisenud, ka temal ennast kokku pakkis ja käkkadi-käkkadi vette tukkuma jäi lõpuks.
pean veel natsa mõtlema ja uurima, (kuigi mida sa sellisest ilmast tahad!?) miks see lohe sedasi tegi, ilmselt oli power väga maha keeratud ja pagide ajal andis seetõttu liiga palju järele. samas kui power peal, siis oleks teistpidi ebamugav olnud? oeh, kahju, et ei jõudnud 7 ruudust ise proovida – pidime linna tagasi jõudma varsti. aga eks teinekord.
praegu meenus ühe prantslase jutt, kes on lohedega sõitnud üsna algusest ja rääkis et alguses polnud mingeid erilisi turvavärke nagu chickenloop ja leash ja isegi konksu vist polnud. a-la mingi polt oli kuskilt läbi keeratud ja kui mingi selline jama juhtus, siis polnudki muud, kui pidi järel lohisema ja samal ajal seda polti välja kruvima. niiet meil on elu ikka paganama mugav ja lihtne!
tänaseks oli lubatud umbes lõunani kestvat mõnusat põhjatuult. läksime siis lohusallu seda asja uurima. algul randa jõudsime, siis vaatasin ja muigasin ja üritasin ette kujutada kuidas meie seal sõidame – lained mingid meetrised, harjad valge-vahused. tuult oli muidu nii, et me oleks saand 7 ja 9 ruudusega sõita aga andri proovis ja ütles et see laine võtab kõik jõu ära ja kiirust ei saa enivei koguda, niisiis sõitsime 9 ja 12 ruudustega.
üllataval kombel õnnestus isegi ülestuult saada. kõige pullim muidugi on üle laine saamine. algul käis see nii, et ei teind midagi ja laine tuli lükkas külili või mattis laua vee alla ja ise panid karsumm vette. kõige mõnusam oli aga sedasi, et lohe oli suht kõrgel ja hoog selline paras aga mitte suur ja kui laine tuli siis tuli teha nagu kükitaks – nagu ripuks kuskil ja tõstaks jalad üles, et laine alt läbi saaks. täiega kift värk.
kitezone foorumis käis kõva arutamine. täpselt ei teagi mida arutatakse, aga muuhulgas keegi pakkus et kuna uuno loop elab laulasmaa fläti ääres, siis võiks olla mõne triki nimi uno loop või siis ranna nimi lausa. täna käisin seal üksi ja üritasin sõita. tuult oli ikka tsimarukese vähe minu kaalule ja lohele. uno loll tunne oli küll, aga sain mõned triibud läbi häda ikka teha ja mis kõige ägedam – sain üksi lohe üles väga ilusasti ja alla sain ka ise. vees kerisin ühe juhtliini natuke poomile ja siis kui lohe tilpnes madalas adruvabas vees lõdvalt, kerisin ülejäänud ka peale. näis kuidas mahakerimine õnnestub. aga see, et peale sõitu pole liinid nagu adrutuustid ja lohe nagu liivakoll, on uus asi.
aga pühabal… oli vist jah pühabal, oli küll mõnus harjutamispäev laulasmaal. mina ei teagi palju seda tuult võis olla, aga äkki oli 8-9? igatahes mina sain oma lohega väga ilusti lauale ja sõita ja tuul ei vedand alla ega midagi. seal oli veel paar sõitjat, keda me seal üldse nüüd tihti oleme kohanud (ja ega seal muud rahvast väga palju polegi kohanud), niiet oli sümboolset traffikut ja tuli juba seda ka vaadata. aga nii on mõnus, et tuul on paras ja saad ilusti sõita natuke ja siis alles peab hakkama teisi vahtima. kõike kohe esimese korraga nii nagu tõelised mehed mõnes hästirahvastatud kuurordis, mina lihtsalt ei suuda/taha/oska. poogen kah, nüüd olen laual ja kõik on äge.
vaja on veel ära oodata kunas see suur 17 ruudune zephyr kohale jõuab. täna oleks väikse tuule ja lainega olnud ju väga tore üksinda kruisida. loodan et see värk jõuab lähema paari nädala jooksul siiski kohale. nojah… ja nii ongi.
täna lubati õhtuks tuult ja sättisime sedasi, et viiest saime linnast minekut teha. laulasmaal tuult nagu oli aga selgelt vähe. samas martti ja veel üks 12 ruudune seal sõitsid. pumpasime kah ainult 12-se ja panime tuunitud poomi külge. toimis ilusti. andri sai täitsa mõnusalt sõita ja ma sain ka kõva sahmimise peale väiksed triibud kirja enne kui tuul päris väikseks jäi.
poomi tuunimise lugu on aga selline, et eelmine omanik oli teinud poomi käiku lühemaks, et oleks powerit rohkem peal ja saaks paremini trikke teha jms. mulle see väga ei meeldi, eriti väikse tuulega on raske majandada. kui poomi käiku reguleeriva nööri pikemaks tegin, siis tuli saada pikemaks ka juhtliinid. nendele sai janeki abiga tehtud pikemad nöörijupid, millel ühes otsas aas ja teise otsa tegin oma rehkenduste järgi õige koha peale sõlmed. mõte oli, et kui vaja, siis saab sõlmesid mujalegi teha, et välja selgitada milline konf see kõige mõnusam on. tundub et see praegune toimib päris hästi. on nii powerit kui de-powerit. mõnus!
jääd ja lund on väga vähe järel, aga see-eest on meres palju sõiduvett. sel nädalavahetusel puhus tuult ja käisime eile-täna laulasmaal. tuulemõõtja on meil tuksis, niiet täpselt ei teagi kui palju seal midagi puhus.
laubal mina oma lohega sõita hästi tahtnud ja kui lõpuks proovima läksin, siis lauale ei saanud ja sain lohe pahupidi ning sain kaldale. pärast proovisin andri lohega – pidin korralikult sahmima, vedama saada, aga kui hoo sisse sai siis sain sõita kah. mõnus oli see kah, et sõitjaid oli vähem kui palmisaarel.
täna läksime jälle. tuul oli tuntavalt kõvem, aga otsustasin ikkagi oma lohega ka proovida. see lohe on ikka üsna rajus konfis, st de-powerit eriti nagu polegi. trikkide tegemiseks on see vist väga hea, aga minule, arale harjutajale selline värk väga ei istu praegu. sellegipoolest on väga vahva tunne, kui ei pea üldse sahmima, keerad lohe seniidist alla ja juba sõidadki. paraku akna servas ja seniidis oli jõudu nii palju taga et lauaga sebimine jms olid suht tülikad. võtsin maha enda oma jälle ja pärast proovisin uuesti andri lohega. sahmida oli vaja vähem kui eile, kogu see sile flat oli minupäralt, sest rahvast oli vähe ja kes olid, olid mujal. paar korda õnnestus sedasi ringi pöörata et ei pidanud vette istumagi. üürike, aga mõnus.
selline vanarahva ütlemine on ebaõnnestunud kalalkäigu kirjeldamiseks. me käisime täna veel jüris sõitmas. jõudsime kohale alles poole kahe ajal ja seal käis kõva sagimine. madalamad kohaks olid juba vesisemat värvi tõmbunud ja läbi lume astudes paistis ka kohati alt vett. tuult see-eest tundus mõnusalt ja lasime balloonist lohed täis. proovisin sõita ka läbi märgade alade ja lausa läbi vee, sai ilusti. kuni tuul langes. viimaseks potsatasin istuma mitte küll päris loiku, aga vette sellegipoolest. päris kobe tunne. vähemalt oli särjesaak korralik.
emhi leht arvas, et kesk-eestis on tuult rohkem ja sõitsime raplakanti kodilasse, kus mu vanemad elavad. seal kahe asulakese vahel on laiad põllud, kus saime sõita kumbki sadakond meetrit. tuul langes ka seal ja lumi oli väga märg, pehme ja raske. võibolla veelauaga oleks paremini läind. õnneks jäi seekord tagumik kuivaks. noh ja nagu maal ikka, kus sellist narrust nähtud polnudki et suured tuulelohed lendavad, seal siis võis näha tee ääres uudistajaid.
olen aru saanud, et talv töötab praegu täiega minu kasuks. vees ma hakkama ei saaks veel ja mida rohkem jõuab lume peal harjutada seda rohkem saan lume peal harjutada.
laubal käisime andriga jüris proovimas, aga tuul oleks vast sefiiri jaoks paras olnud kuid mitte meie lohedele. madalamate kohtade peal oli tuult veelgi vähem ja kui andri sealt tagasi jalutas, siis uurisime mobiil-internetist kuidas on lood laulasmaal. pakri tuulemõõtja näitas 8.9ms. panime lohed bussi ja kimasime minema. laulasmaal oli kahe päevaga pilt muutunud, enam polnud ilus lumine sile väli vaid kohati oli lumi ära sulanud ja vesine loik uuesti ära jäätunud. algul ei tahtnud üldse jää peale minna ja andri üritas sõita rannal, aga selle kohta ütles varsti et, et see on edasijõudnutele vist ja pole sugugi lõbus. niisiis käisin ja testisin jääd ja see tundus tugev. pealegi seal ei lähe nii kiiresti sügavaks ja me väga kaugele ei plaaninud minna, tuul oli otse merelt kah. ükshetk märkasime veel meist paremal veel ühte kollast lohet just sedasi madala vee kohal jää ja lume peal sõitmas. mõeldud-mõeldud.
sõita saime. aga ei olnud väga mõnus, see osa kust lumi oli sulanud ja oli jäine, libises täiega. sai sisse korraliku vungi ja eriti vahet polnud kuidaspidi laud ees on, see pani kolinal kasvõi risti üle jää. niisiis tuli seal ka seda täpsussõitu proovida ning üritada jäiseid alasid vältida. pööramistel tuli ikka sageli istuda ja muidugi lumisema koha peal. lume all muidugi vesi niiet väga ei pea nurisema et oleks liiga kuiva tagumikuga jäänud. umbes kell viis keeratu tuul kinni nagu kraanist. kõik kolm lohet kukkusid üsna korraga maha. mina siukest asja enne näinud polnud ja sain korralikult itsitada.
leidsin ka asja, mida oma riietuse juures impruuvida ehk parendada. trapets tõmbab jopet kõrgemale ja vahel jääb vöökoht üsna õhukese riide varju tuule ja külma eest. kaks järgmist päeva andis see korralikult tunda.
…
täna hommikul juba enne kella üheksat lugesin kitezone lehelt, et martti läheb jürisse. vaatasin et mul on ka ishias vist kadunud selleks korraks niiet pean ka minema, kuniks lund veel on. k-rauakeskkost sain u 360 krooni eest talvise töökombeka, mis polnud küll lohesurfi jaoks spetsiaalselt disainitud, aga vöökoht oli kinnine ja sellest esialgu piisas.
jüris kaks lohet juba sõitis. tuulemõõtja siiberdas 3-5 vahet niiet võis asjad kokku panna küll. lohe pumpamiseks kasutasin seekord 1,5L 200bar ballooni, mis sai soetatud kuiva ülikonna argoonitamiseks. minu lohe esiserva toru täispuhumiseks kulus sealt umbes pool. humm. martti proovis ülejäänud 100 bariga oma 10m lohet pumbata kuid natuke jäi puudu. niisiis väga hea lahendus see pole, sest üksi ma ju lohetamas ei käi eriti ja kuidagi tobe on sõbramehed pika ninaga jätta. 6L 300bar balloonist jätkuks mitme peale mitmeks korraks, aga seda randa tassida on jälle natuke raskem. njah.
aga lohetada sain ikkagi. tuul oli veitsa puhanguline küll ja põld selline naljakas. kõrgematel kohtadel üsna jäine ja madalamates kohtades palju pehmemat lund, mis hästi lauda ei kanna aga peal on kerge koorik. igatahes tegin lausa kolm sõitmist ja vahepeal puhkasin. viimasel korral olin poomi veoliinide ja juhtliini vahelt läbi pannud ja muidugi enne lohe üles tõmbamist väga ei kontrollinud ka. väike jenka ja võiks öelda, et tasub kontrollida.
ahjaa, peaaegu läks meelest. kui jürri jõudsin siis panin auto ukse tagantkätt kuidagi nii kinni, et nimetissõrme ots jäi tibake ukse vahele. lund jahutamiseks ei tulnud õnneks kaugelt otsida.
