ull blog

balticroads näitas harkus 6-10 m/s ja mina ei saand muidu kui pidin minema uurima. max on täitsa allakäinud, teeb muudkui tööd ja sõitma ei tule. igatahes sõudebaasi pool polnud tuult, aga sealt paistis, et teise, läänepoolse kalda ääres keegi sõidab uhkes üksinduses ja korralikult purjestatult (ei vehkinud üles-alla lohega).

ehkki eelmisel katsel sain jalad märjaks sealpool, siis läksin ikka uurima et kuidas sealt ikka jääle saab. parkisin auto seal lähedal ühe kunde kontori aeda, ütlesin neile tere kah ja läksin pambud seljas jäälemineku kohta uurima.

leidsin koha kerge vaevaga üles, mees kes seal sõitis (aivo?) tuli juba vastu. temal parkimisprobleemi polnud, kuna elas sealsamas üle tee kusagil. vot kus veab mõnel!

pumpasin catalysti täis ja kukkusin triibutama. hämardus ning järvekalda tee ääres pandi laternad põlema. silm harjus ära ja sain väga mõnusa tunnikese seal tiirutada. tuult võis olla isegi kuni 10 m/s kohati. puhanguid oli, kuid catalystiga see erilist muret ei tekitanud.

sedasi üksi on muidugi tiba igav sõita. saaks vahepeal jalga puhata ja lobiseda kellegagi, oleks kiftim. samas on teinekord täitsa tore puha üksi sedasi toimetada keset järve. suisa romantiline! tegin selle puhul kohe ühe ööpildi kah.

plaan oli täna minna üle tüki aja basseini. sukelduma või nii. aga eile rassisin nii koledasti lumega ja käisin sõitmas ka. arvasin et täna vedelen kangena voodis. võta näpust. vahel tekib mõte, et äkki on see lumelükkamine mind tugevaks ja terveks teinud. pole igatahes kindel, et jõud ja tervis sellist vaeva väärt on. enivei, martin sel nädalavahetuse linna ei tulnudja basseini me ei läinud.

lund sai maja ümber ikkagi lükata hommikul… ja õhtul. vist on peaaegu lakkamatult juba mitu päeva sadanud. puudub võimalus oodata kuni sadu lõpeb. siis oleks lumi juba nii paks, et sahaga lükata ei jaksaks ja labidaga mina küll enam kunagi selliseid pindasid rookima pole nõus.

lumerookimise vahepeal käisime maxiga jüris lohetamas ka. kaks põldu, mida ikka üks lahtilükatud põllutee eraldanud on, olid kõik üleni lume all. põlluteest võis pm lihtsalt üle sõita. vallid polnud enam märkimisväärsed. auto parkisime jüri poole maha keerava tee äärde. seal parkis teisigi ning tee oli piisavalt laialt lahti lükatud niiet jürikandirahvas mahtus kenasti mööda sõitma.

põllud ise olid pealt kerge puudriga kaetud, pind muidu selline mõnus. ei olnud liiga kõva ega liiga pehme. paraku tuiskas ja raske oli maad eristada. ühe puhangu ajal tegin väikse hüppekese. ma arvasin et mul on jalad juba uuesti maas, kui kuni läks veel üks sekund ja alles siis tuli maa. selline tunne nagu pimedas käiks mööda treppi. see viimane aste on vahel päris huvitav üllatus ja umbes niisugune tunne oligi.

• garmin connecti logi kah

jürisse ei näidatud ega lubatud täna mingit tuult. ennelõunal aga keegi kitefoorumis mainis harku järve…

õhtul nelja nelja paiku kui mina sinna jõudsin, polnud seal mainekaid… st mainijaid? lohetajaid enam kuskil näha, aga natuke jääle kõndides tuli nuka tagant umbes 3 m/s ühtlane tuuleke välja.

seekord oli kaasas ainult annika, kes passis järve ääres autos ja vaatas kuidas minu ilus lohe autotulede valguses sätendas. sõita oli jääl üli vahva. lund oli võibolla 10 cm ainult, aga põhi oli see-eest jäiselt kõva. sain esimese pisikese kukkumisega aru, et trikke siin harjutada ei ole mõtet. parem kondid terved kui trikid katusel, nagu öeldakse.

sõitsin üsna sirget kurssi pidi umbes järve keskele ja siis sealt sama rada pidi tagasi. päris korraliku soššee sõtsin sisse. ei tahtnud annikal kaua oodata lasta ja tegelikult sain 20 minutiga enamvähem isu täis kah triibutamisest. nojah, ja powerit oli sefiiril seal tegelikult korralikult. vedas et max ei tulnud.

eila käisin õhtul korra kodilas ja vaatasin et linna lähedal on teede ääres põllud puha valged maanteeäärsete laternate särast ning linna kumast.

täna päeval tuult polnud, aga õhtul näitas jüris 6-9 m/s. läksime maxiga seda asja kontrollima. kohapeal selgus, et tuul tõesti puhub ja põld on nii valge, et isegi pealampi ei olnud vaja. ilm oli kergelt sula, lumi pakkis ja samal ajal sadas värsket lund taevast muudkui juurde.

tegin sefiiriga mõned triibud. uhh, jõudu ja jaksu lohel mehemoodi ja jääb ülegi. sain hoolimata laua peale kleepuvast sulalumest isegi päris mõnusaid hüppeid teha. ilgelt äge. andsin sefiiri maxile. algul oli plaan kordamööda sõita. a kuna max otsustas millegipärast kuskile kaugele tuulevaikust otsima sõita ja jäi sinna tükiks ajaks, siis mõtlesin catalysti ka ära proovida. sellega sai kah sõita, kuigi mitte nii muretult kui sefiiriga.

proovisin ikka seda varvuli sõitu käppa saada paremini. alapurjestatult on see ilmselt veel eriti raske, sest kui laua all 180 kraadi pööratud sain, siis muidugi oli suunt natuke liiga allatuult ja kuna jõudu niikuinii liiga parasjagu, siis ei jaksanud sedasi tõmmata. mõned päris head pikad triibud sain siiski tehtud varvastel.

proovisin ka enne pööret umbes 120 kraadi laua ära pöörata et siis kui lohe vuhinal teisele poole kimab, saaks kohe laud õiget pidi all uhke kaarega lohele järele sõita. see värk mulle meeldis väga, tegin seda palju-palju.

enne äratulekut sõitsin veel natuke sefiiriga. vahetuse ajal panin lohe endale ilmselt lohakalt külge ja ühel hetkel oli lohe hopsti konksust lahti. sain proovida konksuvaba ehk unhook sõitu. kätele on koormus üllatavalt suur, aga väheneva tuulega jaksas kinni hoida küll. kahjuks ei saa sedasi poomi ju enam üles lasta lohele hingamisruumi andmiseks. tuli välja, et lohele ei meeldigi väiksema tuulega sõita, kui ratsanik teda pidevalt kägistab.

eila õhtul sadas jälle törts lund juurde. täna omikul peale üheksat tegin kõigepealt sahaga majale tiiru peale ning peale hommikusööki kimasin kohe jürri.

laulupidu oli selleks ajaks juba alanud, teeäär autosid puha täis, sest oli ka põhjust – ilus ilm ja tuul ka pigem üle 5-6m/s. lasin sellise tuule auks balloonist täis catalysti, mida eelmisel korral natuke naljaviluks proovisime, aga tookord oli selle lohe jaoks tuult ikka selgelt liiga vähe. täna käis kõik kiirelt ja konkreetselt. lohe täis kohe bussi kõrval teisel pool teed. liinid külge, lohe üles, laud jalga ja tsõõritama.

gps kella muidugi unustasin käima panna esimese sõidu ajaks, aga sõita oli täitsa tore. powerit just ülearu polnud, aga sõita sai korralikult ja ei tulnud kordagi tunnet et oleks vaja ikka suurem lohe välja tuua.

proovisin paar korda ka varvuli sõita, aga ei sellest ei tulnud mitte midagi välja. võib-olla oli selle jaoks tuult natuke vähe veel või lumi liiga pehme. hea oli aga see, et kukkusin mitu-setu korda kõhuli lumme. hea seepärast, et proovisin uut trikki kuidas kõhuli lumest välja saada. tõin aga lohe natuke madalamale ja siis kiiresti üles ja poom alla, tõmbas mind ilusti jalule laua peale ja sain sama hooga kohe ka edasi sõita. minuarust väga cool trikk. kahjuks ei saa selle trikiga eriti esineda, sest ma ei tea ühtegi cooli moodust kuskil rahva ees kõhuli kukkumiseks.

catalystiga jäin igatahes rahule. kõik on täpselt nii nagu reklaamtekstides kirjas. ilus lihtne ja puhas poomindus, lohe ise mõnus smuuti. puhangud on tunda, aga need ei rebi sul poomi käest ja ei rapsi nagu peru hobune. ilmselt pole see lohe ilge vabastiili või võidusõidu pill, aga ma usun küll, et sellega saab üsna igasuguse ilmaga üsna ükskõik mida teha natuke. just see, mida ma tahtsingi.

• garmin connect logi peale puhkepausi.

eila õhtul toimus diversnight 2010 üritus, mille raames palju sukeldujaid eri maades ronivad korraga öösel vette sukelduma. eestis toimus see vist neljandat korda ja ma arvan et ma olen neist kõigist nüüd osa ka võtnud.

seekord oli ilm muidugi täitsa külm võrreldes varasemate kordadega. algne sukeldumiskoht oli puha ära jäätunud, niiet kalasadama asemel mindi vette hoopis pirita topi juures. sukeldujaid oli arvestades segadust ja külma ilma vähem kui varem, aga kõvemad jääkarud olid kenasti kohal. isegi gren!

vesi oli sealkandis üsna madal, aga põhi ilus liivane ja veepind mõnusalt jääsupine. vesi oli lisaks jäätükikestele ka paksult igasugu elukaid täis. nägime ühte pisikest lestakala, keda martti natuke patsutas ja lõpuks lahti lasi. kohe peale kohtumist lestaga sattusime peale hiiresuurusele merikilgile, kes tsillis ja hängis seal üsna laisalt. vesi oli 1 kraadi soe ja meie sukeldumine kestis natuke üle kümne minuti, sest marttit tema sukeldumiskarjääri algusest ustavalt teeninud kuiv ülikond hakkas saapa juurest veidihaaval külma vett sisse niristama. jalutuskäigul veest välja kuni autoni läksid asjad ilusasti jäässe, nii nagu lootsime. aga polnud probleemi.

jõime siis telgi juures maitsvat teed (anu ütles et oli sinna igasugu asju sisse pannud). pakuti ka kellegi tehtud kooki ja martti sai siis vastu pakkuda omatehtud piparkooke. glasuuritäppidega ja puha. need olid ka väga maitsvad.

* * *

veel enne kui päike uuesti tõusta jõudis, helises mul hommikul telefon, sest sebisime end andri ja maxiga jürisse surfama. -10 kraadi ja 3,6-6,3 m/s tuult tundus küll tiba lahja, aga siiski optimistlik prognoos.

kohapeal selgus, et olin seekord saabaste asemel maha unustanud oma lohe, oeh. sõitsime seekord siis maxi sefiiriga ning andri sussutas oma kontraga. tuul oli risti teega, niiet sõita sai teega peaaegu rööbiti. andrile see rööbiti sõitmine hästi ei lõppenud, sest kui ta auto juures jäi telefoniga rääkima või maxiga juttu ajama, lohe õhus, siis see lohe ühel hetkel ikkagi kukkus alla ja muidugi seal selle aida või laohoone katusele. lohe läks aga allasebimise käigus natuke katki ja üks liin jäi kah otsapidi katusele kinni.

aga maxi sefiiriga kannatas sõita küll, ehkki mingit väga ägedat vedu polnud. lohega tuli ikka ülesalla vuhistada et sõita saaks.

me katsetasime andriga ära ka minu uue catalysti. võrreldes sefiiriga meenutas catalyst natuke meie 3,5m õppelohet. umbes sama kiire ja antud olukorras (nõrk tuul) umbes sama võimas. aga kuidagi hullult ülesalla sebides saime andriga kordamööda ka catalystiga triibud tehtud.

• garmin connect logi. pooled sõidud muidugi unustasin logimata

nagu kokku lepitud, saime umbes 11 ajal järvel kokku ja kärutasime maxiga jürisse. andri pidi tööd tegema jälle, vaeseke, ja tema ei tulnud.

tuul oli midagi 3,5-6,5 m/s, niiet panime igaks juhuks jälle sefiirile hääled sisse. huvitav, et mitte kedagi teist polnud kohal. huvitav oli ka see, et traktorimehed olid tee väga laialt lahti lükanud ja kummalegi poole teed põllu peale veel ühe lisaraja teinud. nende lisaradade sihtotstarve jäi segaseks, aga lohe ülessättimiseks ja liinide sebimiseks sobis see asi väga hästi.

esimese hooga käisin kohe näoli lumme. teise ja kolmandaga ka. laud oli justkui maa küljes kinni. selguski, et laud oli bussi sooja põranda peal olnud ja muidugi sulas sinna lumes kohe kiirelt paras jääkoorik alla. kuni mina oma lauda aknakaabitsaga puhastama läksin, oli maxi kord sõitu proovida. sõitis küll ja tegin sellest isegi ilusa pildi, ehkki just siis kui mina tahtsin hakata pildistama, läks ta kuskile ära kaugele ja veetis suurema osa ajast kas selili või kõhuli.

sedasi kordamööda me seal siis sõitsime. vahepeal oli sefiiril power päris maas ja püsti seistes kippus maast lahti tõstma (aga ei tõstnud) ja sellise vungiga sai läbi paksu lume väga kiftilt kimada, lund lendas laia kaarega ja puha, väga võimas.

need tugevad puhangud ei kestnud muidugi kaua. just siis kui suurem rahvas hakkas kohale jõudma, hakkasid ka puhangud vaiksemaks jääma ja oma väikeste mudel-lohedega nad muidugi sellistes karmides tingimustes korralikku sõitu ei saanud.

me maxiga igatahes olime üsna rahul ja tegime sealt kiirelt sääred, enne kui tüngasaajad kadeduse pärast kallale võiksid tulla.

ps! max proovis minust ka pilti teha, aga ta ikka ei oska telefoniga pilti teha. kui nuppu vajutada just siis kui mina kõrge hüppe haripunktis olen, siis jõuab telefon pildi säritatud alles ajaks, kui ma sealt pooleteise meetri kõrguselt selili lumme olen maandunud.

täna sain jälle omikul maja ümber veidi lund rookida. nüüd käib meil siin kõva võistlus, et kes esimesena peale lumesaju lõppu õue lund kühveldama jõuab. passisin küll hoolega peale, aga ikka jõudis üks mees teisest trepikojast enne mind. aga õnneks polnud ma viimane ja lund jätkus mulle piisavalt.

käisime maxiga jüris ka, sest tema oli eile vaadanud lumesurfi videot ja oli väga aktsioonis. ma küll veidi kahtlesin, kas seal üldse mingit tuult on, aga läksime ikka.

seal seisis 5-6 autot ja ühtegi lohet ei lennanud. päike säras ilusasti. tuult eriti polnud, aga natuke siiski puhus kohati. mingit imelikud jäljed olid lumel. uurisime olukorra kohta ja selgus et nad ikka olid natuke sõitnud. lasime minu sefiiri balloonist kiiresti täis ja sebisime liinid külge. kaks madratsimeest ronisid kah lumebasseini ja üritasid vahelduva eduga läbi selle põlvestsaati puudrimassi kuidagi liikuma saada.

oh, see oli täiesti uus kogemus! laud libises mööda kõva lund, mida võis olla maksimaalselt 5cm maapinnast. kogu ülejäänud lumepuuder oli nii kerge ja kohev, et laud selle peale ei tõusnud kuidagi. tuligi sõita siis mööda kõva pinda ja sõna otseses mõttes künda läbi paksu tuhksuhkru.

üsna samasugune tunne oli kord kloogal, kui vesi oli adrust täiesti paks, niiet isegi ei lainetanud. kui sealt läbi sõita siis takerdus adru uimedesse ja pidi kõvasti vaeva nägema, et üldse liikvel püsida. jüris nüüd muidugi mingit ülestuult saamis polnud, üldse liikusin pigem 5-20m kaupa. tuleb tunnistada, et see kõik oli siiski väga lõbus vähemalt mulle. loodan et ka maxile, kes sõita ei üritanudki ja sumas aegajalt läbi paksu lume ja aitas mul lohet üles.

nii on ikka tegelt mõnus käia sõitmas, kui pole vaja väga kaugele minna ning saab kohe auto juures lohe täis pumbata ja sõitma hakata. veel kergem elu näis olevat madratsimeestel, kes ei pidanud isegi lohet täis pumpama. ka liinid on neil vist püsivalt lohe küljes ja neid lahti ei võetagi. ei tea kas mul oleks ka äkki siukest lohet tarvis…

nüüd on siis talv käes. lumi ‘n shit yo!

eile kühveldasin maja taga laternate valgel kõvasti lund. huvitav tunne valdas mind seda tehes, sest lund justkui oli palju ja seda oli üsna tülikas kühveldada, selg valus ja puha. lisaks sadas seda tuisates aina juurde. aga teisalt jälle teadsin, et mida rohkem seda sajab ja mida rohkem tuul puhub, seda rutem saab minna lume peale lohetama. kui kõik mu tehtud töö kinni tuiskab uuesti, teadsin, siis saan juba homme sõitma minna!

hommikul vara, juba poole ühe ajal, vaatasin et oi lund on päris palju juba niiet võib jüri põllule uudistama minna küll. andril on aga nohu kallal ning max pidi projekti lõpetama, kedagi teist ka kaasa ei saanud – sättisin end üksi minekule. alguses oli ju plaan enne bussil rattad ära vahetada, sest suvel on mul ees suht siledad suvekummid, aga et kell oli juba palju ja ilm niikuinii üsna hämar, siis lükkasin selle töö edasi ning uisutasin suvekatega jürri.

seal paar lohet juba/veel sõitis. tuult mõõta ei saanud, mõõtjal patarei tühi vist. aga kuna teistel aegajalt lohed taevast alla sadasid, siis lasin balloonist täis suure sefiiri. ei tulnud see mul ise üles, aga head inimesed põllul aitasid üles… kaks korda.

täitsa imelik oli kohe see lumelauaga libisemine. kõrred paistsid ilusti veel välja, kuigi oli ka üleni lumiseid laike. aga kogu see lumesurfi tunne… isegi ei oska võrrelda veesurfiga.

kui teised olid kõik ära läind ja ma sinna üksi triibutama jäänud, siis tuul tõusis, niiet sain ikka korralikult sussutada seal. lõpuks otsustasin ikka maha tulla ja kuna tuul oli nii suur, et kavalusega lohet maha ei saanud, siis proovisin ara-aasa ehk chicken loopi punase lulla abil lahti käristada. esimese hooga ei juhtund muidugi midagi. ma pole seda vist kordagi lahti teinud enne, ju oli seal adrut. aga kui lahti sain siis kukkus lohe nagu kaseleheke ilusasti lumele maha, parkis end ära ja jäi ootama mida peremees järgmiseks ette võtab. aga peremees pakkis lohe kokku ja kobis linna tagasi.

eila käisime andriga kakumäel sõitmas. tuul oli tibens-tobens, rahvast üllatavalt palju hoolimata sügisjahedusest. leidsin uue meelelahutuse mõne teise kiiresti sõitva lohega salaja võiduajamise. kiirusrekordit ei tulnud, ikka 39 km/h.

täna andri ei saand tulla, aga max kibeles juba eileõhtust saadik. tema maja juurest on kloogale ja kakumäele ajaliselt samapikk tee, niiet läksime kloogale. kedagi teist põlnd alguses. nii head sõitu ma polnd oma 12 ruudusega ammu saand. tuul võrdlemisi ühtlane ja tugev. sai igast lollust ja mõttetust tehtud ning seetõttu ka veidi kehalohistamist viljeletud. lained olid ühe koha peal eriti ägedad, 2m kindlasti. samas kalda all oli jälle täiesti siledat siledikku ka, ainult et seal oli vett nii vähe, et sõit jooksis enamasti lõpuks liiva.

http://connect.garmin.com/activity/52579423