ull blog

umbes niikaua kui lohetanud oleme, on alati olnud mõte nii andril, kui mul, et võiks kuskile saarele sõita. eestis ju saari palju. täna oli meil plaanis tegelt lohusallu sõitma minna, aga kuna mul oli vaja enne mingi kolakas peale korjata lasnamäekandist, siis arvas andri, et lähme siis juba salmistusse – pole seal ka varem käind ju.

mõedud-mindud. panime muidugi tiba valet teed mööda kuskilt ja tänu sellele sattusime peale sellele õigele surfarite spotile, mis on supelrannast veitsa eemal. koht ise on minuarust huvitav, sest päris mitmekülgseid võimalusi pakkus. samas ei osanud meie veel neid võimalusi oma soovidele vastavalt kasutada ja natuke olime segaduses, et kus on siis lained ja kus on flätt ja kus on sügav ja kus kivid ja kus mis.

andri hakkas siis rääkima, et läheks sõidaks nüüd kuskile saarele, sest siin on saari mitmeid läheduses. meil olid veekindlas kotis telefonid ka kaasas, niiet ilma pikema planeerimiseta valisime ühe saare välja ja hakkasime sussutama sinnapoole.

minek käis kergelt allatuult. andri sõitis ees ja mina paarkümmend meetrit järel tema sõiduvees sõna otseses mõttes. otsejoones ja pedassaar varjas vahepeal tuult natuke ära, aga sõita sai küll ja jõudsime umbes poole tunniga kohale. korra ma jäin midagi vahtima ja sõitsin lauaga lainesse sisse ning kukkusin. peamine mõte oli et lauda ma küll varvaste otsast lahti ei lase, sest mingit kehalohistamist või üldse laua kaotamist väga ei tahtnud. vesi kergelt jahe ka siiski. kõik läks aga hästi ja varsti olime saarel kohal. randusime kohe ühe sildi lähedal, mis teatas et tegu on “kolga lahe maastikukaitseala koipse piiranguvööndiga”. järelikult olime sattunud koipsesse.

rannas oli kohe kellegi käru ja võsas korralik kemmerg. käru me ei kasutanud. otsustasime saarel veitsa ringi ka vaadata. jõudsime kellegi elamise lähedale. suur telk reetis, et elanikud on ka kodus. ja olidki. sellised pensioniealised inimesed. küsisid, et kus me paat on 🙂 a meil polnd paati vaid olid lohed. aga neil omal polnud lohesidki, aga pidada olema salmistus või kuskil sugulased, kes tulevad ise paadiga kui midagi vaja on. siuke tore seltskond. ehitasid seal oma vanemate majaplatsile väikest suvemajakest, et ei peaks telgis ööbima.

tegime jalgsi saarekesele tiiru peale. pidada olema ca 30ha suurune, niiet väike. teiselpool madalat säärt nägime maitsvat lausikut, kuhu üle sääre tuult ikkagi puhus. niiet enne ärasõitu käisime seda proovimas. väga mõnus ikkagi normaalse tuulega sileda vee peal kihutada. aga hüpata me seal ei osanud, enamus kordadest kukkusime või lausa plärtsatas lohe vette.

tagasiteele asudes sai kiiresti selgeks, et vähemalt mina küll otsejoones salmistusse sõita ei suuda. aga ega polnud vajagi, rohusi all keerasin tagasi ja kündsin teistpidi ülespoole. pedassaarest oli ka plaan minna ümbert, niiet seal tuli ka sik-sakitada. andril läks ülestuult saamine paremini. tal on tema kaalu kohta suhteliselt suur laud ja võib-olla ta oskabki seda tööd paremini. siis kui mina hakkasin pedassaare juures ülestuult rassima, siis vaatasin et andri millegipärast läheb ikkagi altpoolt mööda. järgmise triibuga nägin et tal kukkus seal ka lohe alla. arvasin et tuulevaikuse tõttu niiet mul polnud mingit mõtet sealtkaudu proovida ja jätkasin ikka plaani järgi. pealegi oli tal ka telefon ja salmistus paaditeenus, niiet muret põlnd.

sain ringiga ümber pedassaare ja siis allatuult salmistu poole tagasi. andrit vee peal näha polnud. läksin võtsin lohe alla ja siis ta juba helistaski, et sai kellegi paadiga pedassaarelt salmistu sadamasse ja tuleb sealt vaikselt jalgsi randa. selgus et lohe oli tagasiteel tühjenenud järjest ja käitus juba imelikult. seepärast otsustas ta proovida teist rada, aga lohe kukkus ikkagi alla. lasi lohe lahti ja ujus lauaga saarele, kust juba paadiga lohe veest kokku korjasid ja sadamasse sai.

täna oli äge sõidupäev lohusalus. tuul oli tugev ja minuarust suht ühtlane ja laine oli ka suht korralik. kaldalt mere poole küttes sai laine abil mõnusaid hüppeid teha ka ilma loheta. kui vrakist mööda kihutad, siis vahepeal läksid lained veel kõrgemaks ja vahepeal tulid vastu nagu seinad. sealt siis ikka hüppasid ja peale laineharja tulevasse sügavasse kraavi maandudes oli küll tunne nagu kargaks esimese korruse aknast või kuuri katuselt alla. võimas tunne! tuli ette ruigamist.

rahvast oli kah üsna palju – siukest laulupidu mina lohusalus näind põle! mõned üksikud ujujad, keda tuli hiljem, väga palju purilaudureid ja lohetajaid kasutas sõbralikult koos seda veekitsust, mida märgistasid lahte paigutatud kalavõrgud. vähemalt olid need nii mõistlikult pandud, et see kõige magusam osa jäi sõiduks. ülestuult palju ei saanud, seal olid juba võrgud ja teiselpool võrke ka nagu ei täinud sõita. mina sõitsin rohkem merepool seekord, sest kaldapool oli rahvast palju rohkem, merepool olid peamiselt lohelaudurid ja mõni üksik lohteja, kes ei peljanud suuremaid laineid.

sõita oli väga-väga mõnus, aga ühtlasi ka väsitav. mingil hetkel max lõhkus oma lohel ühe liini või midagi ära ja siis andsin oma 12m besti lohe talle ja sain mareki 10,5m 2009 x-bow asemel. minuarust tõmbavad need umbes ühehästi.

rahvast tuli sõitma aina juurde ja siis juhtus korraga üks naljakas lugu. andri kehalohistas (bodydrag) vees oma laua poole, ma olin temast ülestuult mööda sõitmas. aga üks purilaudur tuli hirmsa hooga mere poolt  ja mul nagu ei jäänd muud üle kui minna nende vahelt kuidagi, paraja allatuult haagiga. kui purilaudur möödas oli, siis tõstsin oma lohe madalast jälle üles, aga kuna andri purilaudurit üldse ei näinudki, siis ei saand ta vist minu manöövrist aru ja ei osand seda viimast liigutust kuidagi oodata. tulemuseks oli tagasihoidlik, ent kohutav loheõnnetus (“horrible kite accident”). minu lohe lipsas andri lohe liinide vahelt läbi – vupsti. algul ma arvasin et saab kuidagi mu poomi lahti võtta ja sealt läbi tõsta, aga kuidagi läks nii, et lohed elasid oma elu ja pusserdasid end korralikult kokku. loobitasid ja tirisid. lasin lohe trapetsi küljest lahti ja lohisesin natukest maad järel, kuni leidsin turvanööri päästiku selja pealt üles. andri lasi kah lohe lahti ja nii need kaks siis põiki üle mänguväljaku ranna poole purjetama hakkasid. läheduses olnud lohetajad tulid uurima, et kas on kõik korras ja kas saavad kuidagi aidata. üks tõi andri laua meie juurde. üks teine jälle tuli ja hüüdis, et – mehed, kus te lohed on!? eks see võib olla harjumatu vaatepilt küll, kui kaks lohetajat keset lahte ilma lohedeta lauad käes suplevad. triivisime ja ujusime vist umbes kilomeetri enne kui kalda juurde saime. loomulikult üle võrgupiirkonna (küll mitte üle võrgu). mingil hetkel ühines meie rännakuga veel üks lohetaja, kes ei saand kuidagi oma lohet veest üles, aga ta purjetas kiiresti kalda poole oma lohe järel liueldes. kaldal harutasime oma lohed ja liinid jälle lahti ning läksime sõitsime edasi.

mingil hetkel tundsin et olen ikka suht väsinud juba. suvalise koha peal panin käna ja kui hakkasin lauda jalga toppima siis tükk aega ei saanud, sest üritasin pista jalgu laua peale kohas, kus polnud aasasid. tulin siis kaldale, aga siis algasid hallukad. nägin et tuli bikiinides pruuniks päevitatud tibi ja võttis mu lohe alla. tänasin veel viisakalt ja vajusin varustusehunniku najale puhkama. peale pisikest hingetõmbamist olid hallukad paraku kadunud.

viimasest sissekandest on möödas rohkem kui kuu ja nüüd siis saabki kirjutada ainult seda tähtsat kraami, mis on sellest kõigest veel meelde jäänd.

lohetamisest on kõige tähtsam asi see, et sain umbes kümnendal katsel sõidu pealt veest kätte pisikese punase pardikujulise liivavormi, millele sõites silm peale jäi. ja ei olnud seda üldse kerge kätte saada. peale igat ebaõnnestunud katset tuli saada veitsa ülestuult ja siis part uuesti üles leida ja jälle proovida. aga ma sain selle kätte ja ma olen ikka päris uhke selle üle. sõitnud olen viimasel ajal pükstrapetsiga, mis ei käi selja ja ribide peale, ei tule üles aga külgedelt teeb “peki” hellaks. hüppeid harjutan väga tagasihoidlikult. ikka backroll pöördega ja ilma aga suht väikse hooga lohe üleval niiet kõva petuga pooleks. ükspäev sain sefiiriga ilmatuma kõrge hüppe juhuslikult.

klassikokkutulek oli sel aastal ka. juubel – 20a põhikoolist. jeerum. kohal oli 10 tegelast, oli lõbus nagu ikka. elevust lisas stiilinüanss – pidulik nagu lõpupidu. nägin kaisma järve peal päikesetõusu ja luigepere toimetamist, ja see oli… ilus. sääsed, parmud ja mingid jõledad kärbsesuurused kollaka-roheka värvikribuga väga valusalt hammustavad ning mitmeks päevaks punnid jätvad tegelased ründasid agaralt. õnneks peamiselt viimase päeva hommikul ja lõunast lasime jalga.

korterisse on köögimööbel ära tellitud. gaasitoru oli vaja natuke ringi teha lasta, aga ei tehtud väga hästi, see teeb natuke närviliseks. täna oli üldse üks huvitav päev. enne kokkutulekut juba otsisin kus on eelmise kokuka pildid ja ega ma neid ei leidnud. arvasin et on ühes kohas. pärast kokukat otsisin edasi ja ei olnud seal kohas midagi. mõtted läksid üldse igasuguste fotode, videote jms failide varundamisele. täna hommikul oli pooleteiseterane ketas laua peal ja sõbralt laenatud dv kaamera kah. arvutil hakkas vent veitsa urisema ja kui väikse müksu talle andsin, siis jäi ventikas vait aga kõvaketas hakkas kolksuma. külm higi kattis keha, aga õnneks sain sellest kolisevast vindist teha koopia. see võttis küll 6-7 tundi, aga ära tegi. niiet pragu arvuti taas töötab uue ketta pealt ja teen sellest juba omakorda koopiat. ei või ikka edasi lükata sihukesi asju. pean välja mõtlema mismoodi välistada võimalus, et ma mingis kiires ruumipuuduses selle backupi vindi jälle üle kirjutan mõttega et ah teen varsti uue koopia ja siis muidugi unustan… nagu juhtus viimane kord.

veel olen tegelenud ilmajaama ehitamisega. lisaks tellisin arduino konstruktorid ja lõpuks sain ära maksta ka harjutuslohe, mille mille arvet ootasime juba ma ei tea mitu kuud. aga kuna ilmajaam veel päriselt ei tööta ja arduino jupid pole kohal ja harjutuslohe ka mitte, siis saab nende asjade taga olevad pikemad lood jälle edasi lükata.

sukeldumas käisime ka paar korda, täitsa lahe. eriti meres. rummus oli vesi jube soe ja see liiga soojaga sukeldumine ei ole nii mõnus. meil muidugi olid kuivad seljas kah. aga meres, heino peal oli see-eest igatahes lahe.

väga ilus ilmake, päike paistis, tuul suure lohe jaoks paras aga hea ühtlane. rahvast väikse tuule tõttu kah lausikul vähe niiet saime seal üsna vabalt end tunda. eila leidsin kuskilt mingi hästi lihtsa triki video. selline hästi laisk backroll koos suunavahetamisega. käis umbes nii, et lihtsalt teed 360 kraadi tiiru ja siis sõidad tuldud teed tagasi. eks seda backrolli saab teha ka suunda muutmata ja hüppega ja igate moodi, meie katsetasime kah üsna igate moodi. mõned korrad tulid päris kenasti välja, aga enamasti sai ikka selili vette heidetud end lihtsalt või kuidagi nii. igatahes väga fun värk.

ah üks lahe loheõnnetus (kerge liialdusega) oleks ka juhtunud. sõitsin andri järel, tema tegi vist hüppe või midagi ja mina siis tegin ka, aga mul muidugi ei tulnud päris hästi välja ja käisin karmahuti vette ning lohe kukkus taevast otse alla, sest poomi hoidsin põhjas ja tuul oli nõrk. viimasel hetkel sain juhtliini pidi nii teha, et ta ikka sai tuult natuke alla ja päris vette ei lärtsatanud. samas kippus ta andrile peale minema vägisi. aga kõik läks hästi. võõraste läheduses siukest pulli ei üritakski muidugist. pärast tuli välja et martti oli ka randa tagasi tulnud koolitama kedagi, aga ma loodan et ta seda ei näinud või ei paistnud see väga hull, sest riielda igatahes ei saand.

eile kui laulasmaalt ära läksime, siis ei tulnud hästi enam meeldegi mismoodi see päev üldse algas. igatahes lauasmaal oli taas paras laulupidu ja tuult vist oli kah, sest mina alustasin 12 ruudusega ja sain sõita ilusti. jajaa, nüüd hakkab meenuma. ronisin jälle sinna paremale serva, kus madalamad kohad olid kõrge vee tõttu parasjagu sügavad, et seal peal midagi katsetada. proovisin natuke hüppamist. olin seekord lohakam ja kui varem on enamus katseid lõppenud vähemalt laud jalas vee peal edasi sõites, siis seekord ikka maandusin laua esimene ots sumaki vette ja siis lauakaotus või kuidagi muud moodi killadi-kolladi. aga see-eest oli see kõik väga nauditav ja pakkus korralikku lõõgastust.

pikapeale hakkas teisi sõitjaid ka sinna kanti tulema, niiet omapead harjutamisest sai jälle liikluse jälgimine ja vaatamine et kuda mida saaks ja see pole minu lemmiktegevus. andri oli ka miskipärast kaldale läinud ja läksin parem uurima mis ta seal kükitab. oli teine oma laua küljes ühe jalarihma lahti suutnud saada ja parandas seda. tuul oli langenud ja kuna mul enam erilist isu polnud, siis läks andri minu lohega kruisima.

tuul aina langes ja langes, kuni langes 4-5m/s peale. tõin autost zephyri ja sõitsin sellega. vahepeal oli sellin hetk, kui rannas oli 20 lohet ja ainult zephyriga sai sõita. nagu oleks kuskil kooli aktusel lava peal ja loeks luuletust, sest ilmselt kõik vaatasid seda kuda zephyr ikka sõita jaksab väikse tuulega. õnneks tuul tõusis ja rahvas kobis merele tagasi. kui mul isu jälle täis sai, siis läks andri zephyriga oma isu täis sõitma. paistis et talle ka meeldis.

vahepeal oli mingi imelik nähtus. umbes 10 lohetajat (no 5-6 kindlasti!) kõik üritasid seal ranna keskosa ees igasuguseid hüppeid ja trikke teha. ja siis käisid kaldal lohel sätteid muutmas ja siis jälle tagasi. lisaks oli neil vaja 1-2m kaugusel rannaliivast sõita paremale. mis värk sellega oli, ma ei saanudki aru. vasakul, paremal ja taga ruumi küll, aga kõigil oli ikka vaja just ühes kohas sahmida. hullem kui boracayl.

reede õhtal käisime annika ja martiniga pärnu terviseparadiisis sulistamas. martinil oli seal küll väga lõbus, sest seal oli lausa 4 toru, kust alla lasta ning selline kärestikumoodi asi ja siis selline ringikujuline koht, kus vesi keerles ja vedas suplejaid endaga kaasa. vanematele inimestele muidugi igast saunad ja massaazhivannid. lasime annikaga ka mitmest torust alla ning ma hüppasin korra alla ühest nelja meetri kõrgusest kohast. seal all oli nelja meetri sügavune basseinike ka. kunagi owd ja dm kursuse ajal olin seal basseinikeses enne ka käinud. ilma kalipsota ülevalt hüpata on ikka veidi teine tunne ja ilma maski ja akvalangita põhja sukelduda on veel teistsugusem tunne. noh ja martin hüppas seal 1,5m kõrguse serva pealt paar korda vette. mina pidin ta siis veest välja õngitsema. esimene kord hüppas kergelt kägaras ja väga sügavale ei kadunud, aga teisel korral oli ilus sirge tikk ja pani ikka päris sügavale. aga ootas rahulikult ja tuli pinnale. ujuda suudab ta meil praegu vast paar-kolm meetrit. vähemalt ei karda. kui ükskord minema saime siis oli tüüp ikka rihm mis rihm.

pärnus olles käisime randa ka vaatamas. seal on kah surfiala ja reegilite sildid väljas, poisid, millele sildid viitavad, reedel polnud. mujal pärnus oli teedevärk üsna segi kammitud, hull tegemine oli et kohale jõuda ja pärast ära saada.

puhanguparadiis oli eile laulasmaal. teel sinna käisime vaatamas ka kakumäe rannas, seal puhus tuul küll üsna õigesti ja vähemalt prognooside järgi pidi olema vähempuhangulisem, aga vesi oli üsna kõrge ja rauakolakad (redelid, riietuskabiinid jms) veele üsna lähedal. andrile tundus et ka lained pole piisavalt kõrged ning läksimegi hoopis laulasmaale. seal oli paras laulupidu, kohati kuni 20 lohet lendamas, tuul keskmiselt 10, puhanguti 15. minule väga ei meeldi suur ülepurjestus, niiet 12 ruuduse jätsin kotti. andrile ülepurjestus meeldib ja tema läks oma 9 ruudusega. ma siis võtsin 7 ruuduse. lasime lohed balloonist täis ja kobisime peale. mina sain 7-sega sõita väga hästi, sain üles- ja allatuult. aga lohesid oli ikka palju ja enamus neist pidi võitlema tuulega, et sõita saaks, niiet tuli natuke rohkem ringi vaadata kui tavaliselt. lõpuks kobisin minema sinna laulasmaa spa poolsesse serva. sealkandis muidugi korralikult ka kive ning ühel hetkel kadus mul tuul ära ja tulin mööda randa kepseldes tagasi. tegelikult tuul ära ei kadunud, vaid lihtsalt hakkas teisest suunast puhuma. pärast proovis marek 7 ruudusega veestarti, aga kui nad andriga seda rahulikumasse kohta proovima läksid, siis peale paari pauku tundus neile, et lohe on kuidagi tühi ning tulid tagasi. tuletabki meelde, et peaks minema seda voolikut nüüd lappima…

panime ennelõunal juba lohusallu, sest õhtuks pidi tuul veidi vaibuma. saime päris kobedalt sõita ja mul õnnestus ka natuke hüppamist harjutada. paar korda sain ikka mitu sekundit rippuda ja see oli väga mõnus. ühtlasi sai muidugi ka rohkem kui kunagi varem harjutada bodydragi ehk kehalohistust, et laud uuesti kätte saada kui oli jalast ära kukkunud.

ahjah, andri tegi ettepaneku võtta natuke suuremaks südameasjaks eestikeelse loheterminoloogia… emm.. noh, kasutamise esialgu.

nüüd siis mõned ettepanekud erinevatelt autoritelt (sõnaraamat, andri, minu isa, mina ise):

heelside – kannuli, kandsõit

toeside – varvuli, varvassõit

bodydrag – kehalohistamine

flat – siledik, lausik

hangtime – rippaeg

eile maal olles tuli see teema jutuks ja siis pakkus mu isa välja varvuli ja kannuli ning palus ära märkida kus ja kes need välja pakkus. annika, kutseline keeletoimetaja, arvas et äkki need on natuke liiga luulelised. mulle need igatahes meeldivad, sest nendega saab asendada lauset praktiliselt muutmata seal praegu koletsevad heel- ja toesided. aga no vaatame, kui lohetajad tulevikus ainult värsivormis suhtlema hakkavad seetõttu, siis pakume välja midagi proosalisemat.

ajaarvestus on natuke sassi hakanud minema – nii palju on olnud sõidupäevi ja vähe on olnud aega arvutis passida. aga üritan ikka kirja panna, et oleks asjad korralikult kirjas.

nädala alguses hankis üks sõber, kelle nime ma praegu ei julge siin nimetada, omale kaks kasutatud lohet (aga ta naine vist veel ei tea?) – 🙂

üks selline suur ja soodne väiksetuule lohe ja teine selline normaalse sõidutuule lohe. selleks päevaks (oli kas teisi- või kolmapäev) mingit erilist tuult polnud prognoositud, aga läksime ikka lohusallu vaatama, et äkki ikka midagi puhub. kohale jõudes selgus et martti ja keegi veel olid seal enne just saanud tunnikese sõita, kuni tuul ära kukkus. aga siis justkui oli hakanud jälle tagasi tulema tuul, niiet nemad seal siis ootasid ja mõtlesid et mis teha. paistis, et zephyri saaks võibolla isegi lendu, sest ka puuladvad liikusid. seal on varemgi olnud nii, et rannal ei puhu midagi aga lahel on tuult küll. igatahes sain zephyriga väga kenasti sõita ja kui max (uups, ütlesin välja) enda cabrinha crossbow 16 täis oli saanud, tulin maha ja aitasin maxil lohe lendu. tema läks harjutama ja mina sain proovida zephyriga selflaunchi, mis õnnestus. helistasin andrile ka, et suure lohega saab sõita niiet tulgu. tuligi ja nii me seal müttasime kolmekesi. ja oli väga tore.

järgmisel päeval ei pidanud küll üldse mingit tuult olema ja me läksime annikaga haapsallu asju ajama. kuna asjaajamise koht oli vasikaholmi lähedal, siis läksime rannast ka läbi. pagan, mingi tuul ju puhus. kiiret polnud niiet pumpasin zephyri täis, annika aitas üles ja tegin paar triipu seal. tuul oli natuke kehvast suunast – ranna lähedal oli väiksem ja merel suurem. lisaks seisid kohati kajakad püsti otse veepinnal. neid kajaka ja veepinna kokkupuutekohti ma natuke kahtlustasin ja õigesti tegin, sest need olid ehtsast kivist. peab uurima mis tuulega ja kus seal üldse sõidetakse.

reedel puhus korralik loodetuul. annikal oli alanud puhkus, ning mõtlesime minna ennelõunal vaatama kuidas kakumäel see asi käib. oih, seal oli juba mitu lohet platsis, aga tuul paistis natuke kahtlane, minu tuulemõõtja näitas 5-5,5… kui lohe üles sain, siis oli tunda et tuulemõõtja ei valetanud midagi. sõita sai ainult kergelt allatuult. tulin maha ja pidasin aru, kas proovida zephyriga või oodata natuke. ootasime ja poole tunni pärast justkui natuke puhus juba rohkem. kohalik rannavalvetibi käis ka lohetajate juures meelde tuletamas, et siin on ujumisala ja surfiala poidega eraldatud ja parem oleks lohedega ikka lohetamisalas sõita. tegelikult ma teadsin küll, et seal on kuskil loheala, aga ei teadnud kus. otsustasin teisel katsel proovida ujumisala vältida. lohealas ja ujumisala taga oligi tuult rohkem ja sai korralikult sõita. väga mõnus tuul 12 ruudusele.

pärast lõunat läksime andriga veel laulasmaale kah. no seal võis sõita ikka korralikult, sest tuult oli kobedalt. vahel tundus et minu lohe jaoks liigagi palju, aga see võis takkajärgi tark olles olla ka sellest, et peaballooni tühjaks laskmise kork lasi natuke õhku välja ning kui balloon enam lohe kuju ei suutnud hoida, siis hakkas see tuules imelikult käituma. andri kaifis tuult täiega, tegi üsna kõrgeid hüppeid, ikka selliseid 5-6 meetri kõrguseid kohati. martti kah vaatas et ohohh! marek ja max tulid õhtupoole, marek lennutas 7 ruudust, millega ma isegi veidi ringi siblasin seal vee peal. maxi lohe jaoks oli tuul ikka natuke liiga suur, niiet tema oma 12 ruudust ei saanudki veel proovida.

täna, laupäeval puhus jälle korralik tuul laulasmaal. mitte küll nii korralik, kui eile, st tuul oli natuke nõrgem ja ühtlasem. mulle meeldis see väga, sain oma lohega rahulikult sõita, julgesin rohkem lainetes lohet alla lasta. nii on rohkem kiirust ja jõudu, aga tõmme on rohkem horisontaal- kui vertikaalsuunas. niiet kui suurem laine tuleb siis peab lihtsalt ise vaatama et lauaga sinna sisse ei rammiks. leidsin rannas vasakul pool mõnusad väiksed flätilapid, kus vesi oli madal ja lainet seal polnud. nendel flätikestel sai hästi kiirust koguda, et siis natuke sügavamasse jõudes proovida hüppamist. päeva kokkuvõtteks sain 3-4 sellist hüpet, mida saaks üldse kuidagi hüppeks nimetada. ehk siis ikka laud oli veest lahti ja liikusin vee kohal edasi. enamus katseid lõppes sedasi, et mina omaarust ilge hooga kandin ja toon lohe üles, ning mitte ei tõuse kõrgele lendu vaid heal juhul tõuseb laua üks ots vees üles 🙂 ma tean küll, ma toon lohe üles liiga aeglaselt. aga ega mul kiiret pole, mõned popsud ju ikka sain. ja see pole veel kõik! vaatasin et osa rahvast vahetab sõidusuunda kuidagi kiftilt. enne pööret libistatakse kerge hüppega laud tesitpidi (toeside) ja siis läheb lohe sujuva kaarega teisele poole ning ise sama sujuva kaarega laua peal järele. peab ainult vaatama, et kaar liiga pikk ei tuleks, sest muidu läheb liiga pikalt allatuult ning lohe tahaks vette minna.

noh ja lohespartakiaadi lõpuks sõitsin “sigade lahes” toeside ja vaatan et need kaks paati, mis seal ankrus on, jäävad parasjagu nii kaugele, et kui lohe peaks alla kukkuma siis kukub läraki vastu paati. aga mina ei näinud põhjust miks lohe peaks alla kukkuma… tegelikult ma ei teagi mis seal juhtus, mingi väike hõredam koht või midagi, lohe kukkus õnneks üle paatide, aga liinid jäid osad ühele, osad teisele poole ühte paati. seal oli vesi madal, tõmbasin kiiresti lohe ühte juhtliini pidi rippu, niiet ta kuskile minema ei kippunud. andri tuli kah seda nalja vaatama ja aitas liinid kätte saada. kõik jäi terveks ja isegi pusasse ei läinud midagi. päeval ma just olingi mõelnud, et ei tea kas ülbeks ka minna tohib enne kui mingid jamad juhtuma hakkavad…

kaks head sõidupäeva on olnud. kolmapäeval oli laulasmaal vist umbes 8-12m/s, aga tuul oli kehvast suunast ja kogu armee (20 lohet?) sõitis hoopis lahe kloogapoolsel kaldal. see-eest oli laulasmaal väga palju vaba ruumi ja me saime seal omaette tuuseldada. minu 12-ne oli remondis ja andri 14m jaoks jälle oli tuul liiga suur. tükk aega nihelesin ja passisin, kuni tuli andri sõber marek, kes veel ise ei sõida, aga tõi kaasa oma cabrinha 10,5m crossbow, mida ta mulle sõiduks pakkus. it made my day.

max oli kah kaasas ja lasi üles oma 14,5m ehtsa c lohe aastast umm, 2006 või. tema ka veel ei sõida niiet ma sain tema lohet kah proovida. c lohe on ikka hoopis teise tunnetusega kui kõik need bow-d, mida mina olen proovinud. poom oleks justkui ainult lohe keeramiseks, mingit erilist tolku poomi üles laskmisest pole. kui sain hoo sisse, siis pm võis poomi lahti lasta, power kuskile ära ei kadunud. järgmisel sõidukorral ehk pühapäeval, proovisin seda lohet veel. ja see poweri mitte otsa saamine juhtus üsna kalda ääres niiet mina lasin selle värgi chickenloobist lahti ja kukkus kossti kaldale. siuke eriti kõvade meeste  ja naiste pill tundub.

pühapäeval oli laulasmaal tuul väike. kui mina kohale jõudsin siis oli rahvast meeletult, aga enamus neist seisis rannas käed rinnal risti ja vees sahmis mõni üksik. pumpasin zephyri täis ja jäin kah käed rinnal risti passima ja vahtima. vahepeal, kui keegi teine sõitma läks, siis proovisin kah, võimelda sai kõvasti aga sõita vähe. annika ja martin ja stännu tulid ka randa, päike paistis ja täitsa mõnus oli peesitada. kui koduloomad olid ära läinud, läks ka suur hulk lohetajaid ja siis tuli natuke tuult juurde. siis sain sõita zephyriga ja oli väga mõnus. vahepeal max harjutas zephyriga veestarti ja sõitu, ütlesin talle mõned õpetussõnad ja et nüüd tuleb 10 korda proovida enne ära ei saa. ta siis proovis 10 korda  ja pärast proovis veel paar korda ja tulemuseks sai ta mõned mitmekümne meetrised triibud, mis on minuarust päris kobe tulemus alustuseks.

kuni max harjutas, nägin et andri on vahepeal õppinud toeside sõidu ära ja nii kui lohe tagasi sain, siis proovisin kah. kohe esimesel katsel õnnestus vaikse hoo pealt kergelt hüpates laud ringi keerata ja saingi sõita. muidugi kergelt allatuult ja ilgelt kobalt, aga siiski. siis proovisin veestardist kohe toeside keerata ja see toimis ja siis proovisin pööramist nii, et enne on heelside ja siis peale pööret toeside ja vastupidi. kõik töötas. asend muidugi tahab kõvasti silumist ja asi on väga koba ning paistab eemalt üsna kentsakas, aga pm on see nüüd minu esimene lohetrikk ja ma olen selle üle peris õnnelik.

eila puhus tuult. laulasmaal minuti keskmine 8m/s ja puhangud 12m/s. ennelõunal olid puhangud ilmselt tugevamadki ja sadas rohkem vihma. meie jõudsime kohale just umbes siis, kui osa rahvast sealt rahulolevatena minema läks.

algul proovisime 7 ja 9 lohega, aga andrile tundus 7 väike ja ega mul 9 ka liiga suur polnud, niiet kolisime 9 ja 12 peale üle. oah, ma ei teadnud kas naerda või nutta, sest see tuul oli minu 12-se jaoks nagu loodud. puhangutega käis veel jõud üle ja puhangute vahepeal sai väga mõnusasti lauale ja sõita ka. tuul oli sellisest suunas, et andis sõita väga pikki triipe. kaks kindlat juppi sellel rajal tundusid kuidagi eriti puhangulised.

vahepeal tegime puhkepausi, pumpasin tiba peaballooni õhku juurde ja siis sõitsime veel, kokku saime 3 tundi ja tulime ära peale päikese loojangut. täna on nii mõnus rammestus peal ja windguru näitab tänaseks ühtlast tuulevaikust. pole vaja närvitseda ja saab rahulikult päevakese puhata.