alates 18. juunist 2005 on siinkirjutaja näol tegemist sertifitseeritud sukeldujaga. padi open water diver nr 4159178. täna sain kätte ka seda tunnistava dokumendi.
nüüd saan ma igati ausalt ligi 70 riigis esindatud padi sukeldumiskeskustest kama rentida ja paarilisega sukelduma minna. või siis niisama osaleda sukeldumiskeskuste korraldatud sukeldumistel. owd litsents selle omanikust muidugi veel mingit aqua-herot ei tee, aga eks ülbata võiks ju selletagi.
pakri poolsaare selle külje peal, kus korra panka sai kaemas käidud, oli seekord paras torm, teisel pool oluliselt vaiksem, aga suht tundmatu põhi. igatahes sinna tundmatusse me suundusime. laine loksutas päris tuntavalt, nähtavus üsna nadi. ainsad elusolendid peale sukeldujate olid millimallikad. neid ujus vastu ikka mitmeid. põhjas vedeles mingeid pisemaid kalu, olid nad surnd või lihtsalt merehaiged, krt teab, igatahes vedelesid seal omaette ja meist välja ei teinud.
ujusime ja ujusime, kuskil 4-5 meetri sügavusel oli üks väike astang kah, muidu üks liivapõhi ja suured kivimürakad. üle 7 meetri ei olnud sügavust kuskil.
muidu oli seekord ujuvus jälle igati hea ja parem kui varem, aga tagasiteel, kui vesi madalamaks muutuma hakkas ja ballooni kergemaks muutus, siis minu suht ideaalse tinakogusega tekkis paras probleem. tõus oli ju terve aeg horisontaalasendis ja altpoolt ei tahtnud õhk kuidagi välja tulla. jalad muutusid aina kergemaks ja kergemaks. üritasin tahvli abil natuke vinguda ja pinnale putkata, aga vanad kalad rahustasid ja lubasid kinni krabada, kui välja lendama hakkan. tavaliselt olen ju alati tsimarukese negatiivne, st teen natuke tööd, et mitte vajuda, seekord siis vastupidi. kergelt positiivne olemine ja aegajalt pidin end uuesti sügavamale lestatama.
raskustega majandamise artiklid kõik seletavad, et raskust on parasjagu siis, kui 15 jala sügavusel pole kuskil mingit õhku ning balloonis on vaid kohustuslik reserv ja ujuvus on neutraalne. niisiis polegi ette nähtud, et sellise õhukogusega nii madalas vees peaks saama normaalselt ujuda, vähemalt mitte n-ö ideaalse tinakogusega. järgmine kord, kui siuke plaan on, võtan kilokese lisaks.
üldse peab raskusi tiba ringi paigutama, see vesti taskutesse toppimine on üks paras pein, vesti koos raskustega selga ajada on kehv ja seljas oleva vesti taskutesse raskuste toppimine veel hullem. lisaks on padi kõva ja tekk ka torgib.
käisin veel korra lihtsalt ujuvust ja orienteerumist harjutamas. orienteerumine kompassi järgi tuli täitsa hästi välja, ujuvuse hinne peaaegu rahuldav. 8-9 meetri peal pidi täis ballooniga ikka päris paraja mulli omale turjale laskma, et enamvähem neutraalse ujuvuse tunde lähedale jõuda. korra arvasin, et no juu mul on ikka tina veel liiga palju, aga vaatan, mis õhu lõppedes juhtub. korra käisin üleval ka, see võttis ilmatuma aja, end püstloodi ajades pani kogu mu õhumull õlaklappi kaudu minekut ja vajusin aga allapoole tagasi, siis sebisin natuke lestadega ülespoole, kuni ülikonda jäänud õhk paisus ja ujuvus taas muutus. igatahes sain kogu tee tõusutud kompuutri järgi 2 ühikuga, mis peaks olema ca 5 meetrit minutis või alla selle. mingit sprinti ei tulnud ka viimastel meetritel.
uuesti allaminek keset vett oli naljakas, mitte midagi peale ühtlaselt kollaka vee ei olnud näha. üritasin laskuda hästi aeglaselt. tegin isegi mõned peatused, mängisin ujuvusega, keerasin õlaklappi tiba kinni, et kohu ülikonda lastud õhk kohe välja ei voolaks. põhjas mängisin oma ujuvusega aina edasi ja üritasin põhjast olla meetri-poole asemel meetri-kahe kõrgusel, et lihtsalt harjuda keset vett olemisega. alati on ju olnud kas põhi või köis või mingi asi mida käppida või vaadata. kompuuter on ikka hea asi, ka ilma põhja nägemata saab ruttu aru, kas nüüd tõused või laskud.
üsna enne kallast, kus madalamaks muutus, ca 3 meetri sügavusel sain end hõljuma. õhku balloonis oli vähem, neutraalse ujuvuse saamiseks ei pidanud ülikonnas enam mingit hullu tagavara hoidma, väljalendamise pärast ka väga ei pablanud. mingi aja lihtsalt hõljusin. just niisuguses asendis, nagu kuivaga peab. hinge sigines selline kõikemattev rahu ja rahulolu, olla oli nii mugav, et jää või magama. magama jääda ikkagi ei saanud, sest pissihäda tuli peale ja kobisin selleks korraks välja.
viimati käisin rummu karjääris oma owd esimest meretundi tegemas. mälestused olid senistest sukeldumistest kõige ebameeldivamad – külm ja sogane, vesi 10-12 kraadi ja mul mitte eriti hästi istuv märg ülikond, 20 minti pidasin vastu, kui harjutused tehtud said, siis ronisin välja.
seekord oli lugu hoopis teine, vesi isegi põhas 16 kraadi, mul kuiv ülikond ja täitsa oma kama. vette sulpsasime paadist märguande peale, et meid huvitavast karjääripõhja jäetud ekskavaatorist mitte väga kaugele kanduda. ilmselt oli see nüüd ka esimene ilma ankruköieta laskumine, st siiski üsna sogases vees eriti ei mingit visuaalset pidepunkti – puha instrumentide ja sisetunde järgi. üllatus oli suur, kui ühel hetkel äkki mingi asi jalge alla jäi – olime täpselt masina katusele (vist oli katus) sattunud. väga peen. alguses muidugi jamasin oma ujuvusega tiba ja polnud eriti mahti ringi vahtida ja pidin ignoreerima natuke segast viipekeelt, mis pidi, nagu hiljem selgus, tähendama, et vaata kui palju kalu. ujuvus enam-vähem paigas, sain osa väiksest allvee-ekskursioonist. nägin siiani kuskil serva peal püsti seisvaid tühju pudeleid, ilmatu pirakat nelja suure hambaga kopakäppa ning mingis masinaruumist paistvat ilmatu suurt hammasratast. lõpetuseks tehti tahvlite abil väike kohalike kalade välimääramise tund. selline nelja ülevalt alla triibuga ning seljast karvase uimega kala on nimelt ahven. olid teised seal parvekesi ning väga ei peljanud. sirutasin näpu välja, et noh, tule hauka natuke värsket neopreeni kindast, aga ju oli kõht täis.
vee all pidi olema veel teinegi ekskavaator, 30-60 meetrit läänes vms, läksime kompasside abil seda otsima. teekond oli päris pikk, kuid päris huvitav. panin tähele, et kui ujudes käed rinnale risti panna, siis kaldub ülakeha allapoole ehk ujun või vajun põhja. hmm, imelik. jäin siiski tiba negatiivse ujuvuse juurde ja ilmselt raiskasin selle võrra ka rohkem energiat/õhku. teele jäi paar trossipundart, aga ühegi masina juurde need ei viinud. läksime väikse kaarega natuke tagasi, aga ikka ei miskit. mul õhk ka 50-le lähenemas (n-ö kohustuslik reserv). tegime natuke vee all vallatust ka, keerutasime üles ilmatu mudapilve…
aga, nagu teleturus öeldakse, see pole veel kõik!
paadis sonari abil leiti ikkagi ka teine kopp üles ja läksime vaatasime selle ka ära. muidugi jälle potsatasime masina katusele, nii vist käibki alati. alguses muide ei saanud vee alla kuidagi, balloon tühjem ja ujuvus ca 3 kg võrra suurem. lõpuks sain ikka alla ja leidsin mullide järgi ka paarimehe üles. tegime väikse tiiru peale. üles otsustasime tulla õhu jagamisega, nii et mina hingasin laenatud lisaotsast. tuli välja küll.
pinnale tõusmisega on ikka mingi väike jamakene, ca 2-3 meetri peal juhtub midagi ja ujuvus kasvab järsult, kompuuter vilgutab tulesid ja plingib “slow-slow”, st tõusukiirus üle 10 meetri minutis. ehkki ülikonna õhuklapp on lahti, ei jõua sealt ilmselt õhku nii palju välja mullitada, kui seda paisub. igatahes peab selle asjaga natuke ekstra tegelema ja mingid nipid leiutama.
selle sukeldumise juures oli päris naljakas ka see, et paarilisel polnud raskusvööd. korjas aga ümbrusest kive, teipis need üle ja toppis taskutesse. ja töötasid väga hästi. osavate käte ring!
sukeldumine number 11 ja seni pole veel kordagi kaks korda ühes paigas vette sattunud. järjekordne harjutuspaik oli merivälja muul. üritasime siis ülikonna abil ujuvust sättida, lestadel kiikuda ning pärast natuke hõljuda.
raskust oli seekord umbes pool kilo rohkem ja õhumull, mis ülukonnas ringi voolas, oli päris hästi tunda. korra lasin selle mööda selga püksisäärtesse voolata ja siis juhtus see, mis pidi juhtuma – õhk oli jalgades, jalad ülespoole, õhku välja ei saa, sest varba otsas pole õhuklappi. tegin siis väikse tagurpidi salto moodi liigutuse, et jalad alla saada ja õhk ülespoole tagasi liiguks. selle salti käigus pidin aga ca meetri-pooleteise võrra kõrgemale tõusma, õhk muidugi paisus, muutusin positiivseks ja kippus välja viskama, aga sain õnnneks jaole.
hõljumine hõljumise pärast mul eriti välja ei tulnudki, st paigal mölutada ei saa hästi, ringi ujudes polnud kohati aga enam probleemi. segane värk. tahab harjutamist ja just madalamas vees, kus pole erilist ohtu kuid samas on kuni 5 meetri sügavuses õige ujuvuse leidmine palju raskem kui sügavamal.
välja tulles selgus, et sokid olid märjad. kuidas vesi sinna sai, ei tea, ilmselt suutsin kaelamansetist sahmaka sisse meelitada ja see voolas üle vetthülgava alusülikonna kattematerjali ilusti alla välja.
peale keskpäevase päikeselõõsa käes täisvarustuses ülevalt panga pealt alla vee äärde ronimist ning ca sajameetrist jalutuskäiku mööda põlvekõrgust vett tekkis küll kahtlus, kas ikka vee alla üldse jaksan minna. meetrises vees väike jahutuskuur, lestad jalga, snorkliga natuke veel edasi ning põhja! esialgu oli vesi ilmatu soe ja tibake sogane. järgnesid astangud, umbes 1-2 meetri kõrgused ja läks niimoodi järk-järgult sügavamaks. põhi oli selline paene, kohati oli ladestunud kivisein mitte vertikaalne vaid horisontaalne. hästi huvitav värk. siin-seal vedeles põhjas mõni lestakalalaadne ese. ühtäkki läks vesi jube külmaks. kohe päris külm lõi näkku. vaatasime mõlemad mu kompuutrit, see näitas mingit täiesti arusaamatut numbrit – 16 või midagi sellist. näit uueneb mõningase viivitusega ning lõpuks jäi ette 3 soojakraadi. see-eest oli vesi väga selge ja vaade tagasi kalda poole oli vinge – näha oli mitut astangut korraga.
üritasin jälle natuke ujuvuse alal edasi jõuda, panin 2,5 kg raskust juurde (13), et seda jätkuks ka ajaks, kui õhk otsa hakkab saama. sügavamale minnes lasin tibakehaaval õhku ka ülikonda juurde. iga õhusortsuga kerkis aga murekoorem, kas ikka tõustes selle kuidagi kätte ka saan. ca 6 meetri peal üritasin end pea alaspidi ajada, et näha, kas õhk läheb jalgadesse ja kas jäängi sedasi rippuma. ilmselt lasin õhku väga vähe ja polnud seekord mingit probleemi uuesti jalgu alla saada.
üle 13 meetri me minema ei hakanud, sest mina olin hull õhuraiskaja. tagasiteel läks siis tralliks kätte. igast astangust läksin üles suht püstasendis, vasak küünarnukk üleval ja käsivars kõveras. lahe vaadata, kuidas ventiil mulle välja ajas. kui olemine ikkagi liiga kerge tundus, siis nihelesin ja liigutasin vööd ja värki, kuni veel mulises. nii palju oli sellest kõigest igatahes kasu, et positiivseks ei muutunud ujuvus kordagi. paraku oli ujuvus praktiliselt terve aja tiba negatiivne ning sulistasin pidevalt mööda põhja. selle üle pean natuke mõtisklema.
see oli nüüd esimene sukeldumine, kui kalu näha sain – elavad seal oma tasast elu, ei ole neil seal internetti ega supermarketeid ega parasummerit, kuidas nad niimoodi hakkama saavad? täiesti arusaamatud tüübid.
äntu sinijärvest, kus seekord sukeldumas sai käidud, peaks tegelikult eraldi loo kirjutama, aga seekord veel mitte, sest järve nautimiseks ei jätkunud aega ja tähelepanu.
proovisin raskustega enam mitte üle pingutada, kui viimati oli peal 15 kilo, siis seekord alustasin 13 kiloga. rippusin kättpidi kalda küljes, lasin õhu vestist ja ülikonnast välja nii palju kui sain, tõmbasin kopsud õhku täis ja lasin servast lahti… vajusin põhja – järelikult palju. vöö kaldale ja 2,5 kilone tina vähemaks. vöö aidati peale ning uus katse. teooria järgi peaks vist vesi olema silmistsaadik, minul jäi aga veepiir maski ülemise servaga tasa. aga las siis esialgu olla rohkem.
kuni 3 meetri sügavuseni polnud vaja midagi teha, ainult hingasin, ühte sügavamasse allikakraatrisse minnes tekkis küll tunne, et nüüd vajun kontrollimatult, võibolla oli see aga ainult tunne, igatahes lasin tiba õhku ülikonda juurde ja jäin neutraalseks. kraatrist välja minnes üritasin küll küünarnukki tõsta, mulle tuli, aga lõpp läks igatahes käest ära, välja just ei “lennanud”, aga midagi ilusat ka ei juhtunud. kogu edasine sukeldumine oligi üks paras võitlus. ei tahtnud liiga palju õhku sisse lasta, samas põhja ei tahtnud ka kukkuda, kopsudega ujuvuse reguleerimine väsitas tegelikult ilgelt ära. pikalt ja sügavalt rahulikult hingates on olemine ikka hoopis teine. aga sellise nö normaalse hingamisega kippusin jälle kerkima.
vahepeal tegime justkui pisikese peatuse. vaatasin, et paariline lihtsalt keeras ennast põhja selili, ajas mulle välja ja ühesõnaga pikutas. mina, raskest tööst väsinuna muidugi vajasin samuti puhkust ning vedelesin ka natuke. ajas muigama. see vesi on seal ikka nii kuradi läibipaistev ja selge…
tagasiteel läks elu aina raskemaks, ei saanudki kopsudes õhku eriti pikalt sees hoida, kohe kukkus kerkima. päris viimases lõpus (õhku järel ca 60 bari) ei saanudki ma enam kuidagi alla, ükskõik kui väga ma ei üritanud kuskilt veel õhku välja niristada või kui vähe ja lühiajaliselt õhku kopsus hoida.
kaldal olin tegelikult oma sukeldumise suhtes üsna suures hämmingus. esiteks täiesti uskumatu, et kahe järjestikkuse sukeldumise raskuste vahe on 4,5 kg (ok, eelmine oli meres, nüüd aga selges allikavees) ja teiseks see, et lõpus ujuvus nii pekki läks. kas tõesti õhk balloonis kaalub nii palju? tuleb uurida.
kalipsoga läks sedasi, et otsisin ilgelt sobivat ja parajat märga ülikonda, aga lõpuks pakuti suvehaku soodushinnaga üht lihtsamat kuiva ülikonda koos alusülikonna ja koolitusega, ning asi väga mõnusalt lahendatud. kuivaga sukeldumisel polnud häda midagi, esimesel korral reguleerisin õhku küll bcd-ga (vestiga), aga nüüd on ära kuulatud kuivaga sukeldumise kursuse teooriaosa ning edaspidi peaks kogu veealune tasakaalustamine käima ülikonna täitmise abil. näis.
nüüd planeerin oma esimest omapeadsukeldumist koos paari sõberiga ja selgus, et sukeldumiskeskused on rendikamadest täiesti tühjad – igasugu koolitused, laagrid, introd jms. kõike saaks, kui ma omi asju piisavalt pikalt ette teaks, aga no ei tea ju…
täiendasin kamakappi kapuutsi, kinnaste, lestade, ballooni, mõne raskuse ja segukastiga. balloon on siin nimekirjas seepärast, et reeglina sukeldujad endale ballooni ei osta ja kõik sõltuvad väga suuresti sukeldumiskeskustest. veste ja regusid on rahvas omale hankinud ja neid saab ehk ka kordamööda kasutada, aga vot balloon, noh, see on vähemalt minul nüüd oma.
sukeldumiskompuutri hankisin ka. suunto gekko. selline lihtne ja suure ekraaniga vidin. seda ei saa arvutiga ühendada, vähemalt andmete allalaadimiseks mitte, kuid see-eest on tal suhteliselt suur mälumaht. õhuga sukeldumise dekompressioonivaba aega oskab arvutada, soovituslikke ja kohustuslikke ohutuspeatusi ka näidata, olulisemate asjade puhul end piiksumisega meelde tuletada jne. miks ei ostnud vingemat – praegu ei raatsinud.
tegelikult ongi owd sukelduja täisvarustusest puudu vaid vest, regud ja konsool. nojah, nuga, kirjutusvahendid ja lamp kuluks muidugi ka ära.
regude osas on hetkel selgus majas, aqualungi külmavee esimene ja teine aste ning lisaots. peaks olema päris korralik kaup ja hind on ca poole odavam mõne teise kõva brändi asjadest. puudu on vaid raha.
vestiga on segased lood. minule vanale õrnseljale tundub väga oluline, et vestil oleks taskute all või asemel quickrelease raskuste panemise võimalus. et ei topi tina mitte velcro või luku taha, vaid need on omaette pakendis, millest käepide on väljas, kui tarvis (mingi jama all) või vaja paati ronida, siis saab need sealt lahti rebida ja kuskile visata. teine omadus, mida nüüd mõne vesti juures tähele olen pannud, on tagaküljel lisataskud mitteärakäivate raskuste jaoks. et mingi osa saaks sinna panna. jälle vöö pealt koormust vähem. päris ilma vööta muidugi hakkama ei saa, aga kui poolegi saaks kuskile mujale ära sokutada, oleks ka hea. täna nägin veel sellist 7,5 kg kaaluvat kolme tinalätakaga rakmetekomplekti, mis ilmselt käib vesti all. oluline on ilmselt see, et nende kandmine on mugavam, kuid neid ei saa jama korral kuidagi maha visata. osadel vestidel on õhupadjad lisaks külgedele ka seljal, nigu liblikal tiivad, pidada parem olema. aga nihukeste hind kipub vähemalt poole suuremaks soodsamate vestide omast. üks peaaegu ideaalne seaquesti vest oli ka poes – quickrelease raskused, taskud seljal, õhupadjad ka seljal ja hind ka väga meeldiv, aga mõeldud “lady diveritele”. ühes poes soovitati rentida erinevat sorti veste ja käia neid proovimas. võibolla selgub tõesti, et suunto ca 8k maksev vest tundub ülimõnus ning 4000kroonine omer on igavene saast ja kasutamismugavuse vahe on tõesti ka seda lisaraha väärt. uurimine jätkub.
reede õhtul kogunesime dirhami laagriplatsile, ehkki laager algas ametlikult alles laupäeval, oli seal sagimist juba palju ja paat vooris merevahet.
meil ees viimane meretund. paadist vetteminek oli juba tuttav, sügavust ca 6 m nähtavust kah 4-5 m, vesi pinnal 17, all 11 kraadi. harjutused maski täielikult ära võtmine ja tagasi panemine ning kontrollitud hädatõus ujudes. njah, ilma maskita oli ikka tunda külma kah. selle tagasipanemine ja kapuutsi serva alla toppimine on üks igavene tegu. kontrollitud hädatõus läks ka üsna hästi, enne lõppu muidugi enam aaa-tamisest midagi välja ei tulnud, õhk kopsust üsna otsas. aga pinnale sai, lestadega natuke end välja, et saaks suuga vesti täis puhuda – ikkagi õhk otsas situatsiooni simulatsioon.
kuni teised harjutusi tegid, läks üks kutt vee alla, vedeles paari meetri sügavusel selili, võttis vahepeal regu ära ja tekitas ägediad mullirõngaid. nagu suitsumehed teevad suitsuga. mina passisin nägu vees pinnal ja sain aru, et regu suus naermine on üsna naljakas. niisama on ka suuremad ümmargused mullid ilgelt naljakad, kui nad alt tulevad. nagu suur meduus. mulli pealmine pind on sile, alumine pool aga kuidagi ebamäärasem. saaks neid pildistada kunagi või filmida.
pärast ujusime niisama ringi nagu kiluparv, ivar ees ja meie siis järel, timmisime oma ujuvust ja värki. pärast üritas osa rahvast kompassi abil paadini ujuda. üsna täpselt ujusime, aga ujusime paadi alt läbi ja kõvasti määda, hoovust ei arvestanud. tagasi rühkimine oli parasjagu väsitav. õhku oli ka alles vaid 50 baari. välja jõudes, koos viimase lõpuspurdi ja vestitäitmisega läks veel 20. aga kõik said tehtud ja owd kursus on nüüd läbi, peab veel viima fotod ja ootama litsentsi vormistamist.
laupäeva hommikul viis ivar meid, värskeid owd-sid esimesele päris-sukeldumisele. schleswig-holstein (spellingut peab kontrollima) oli üks väga suur sõjalaev, mis osales teise maailmasõja avapaugu andmises. venelased said ta sakslastelt sõjasaagiks, lasid korra kuskil põhja, tõstsid pinnale, vedasid siia ja lasid sobivas kohas uuesti põhja. laev oli nii suur, et ca 10 meetri sügavusest veest jäi ikkagi veel väga palju veest välja. ilmselt seda vaja oligi, sest nõukogude lennuvägi kasutas seda laeva pommitamisel märklauana. tänaseks on laevast järgi üks hullult suur kuhi metalli seal merepõhjas. mingid katlad jms suuremad osad on veel äratuntavad ja terved.
selga panin oma tutika kuiva ülikonna. ehkki tegelikult kasutatakse kuiva ülikonna puhul ujuvuse reguleerimiseks ülikonda ennast, tegin mina seda ikka vestiga. ülikonda lasin vaid õhku niipalju, et väga ei pigistaks. vähemalt ei pidanud ma sel korral enam külmetama. ujuvus saab aina rohkem käppa, ainult hingamisega annab üsna hästi mängida. siiski 2-3 meetrit kõrgemale tõustes tuleb vestist natuke õhku välja ka lasta ja madalamale minnes muidugi vastupidi. tõttöelda see vrakk või rusu mind eriti ei huvitanudki veel sel korral, rohkem ikka selline huvitav mänguplats ujuvuse ja sügavusega mässamiseks.
paadiga kaldale sõites oli samuti mõnus soe, sest keha oli ju kuiv. kalipso seljast võttes selgus, et särgi käised ja kaela ümbrus olid tiba niisked. aga no see ei kottinud mind küll karvavõrdki, mina sain vee all käidud ilma et külm hakkaks.
varustuse äraandmisega sai nalja. kuiva ülikonna vooliku asemel olin regu küljest ära kruvinud vesti vooliku. ikka juhtub.
reede lõuna ajal, kui päike oli kõrgel taevas, seilasime mootorpaadiga merele. ilm olevat ka väga ilus, tuult vähe ja lainetust ka. varustuse selga ajamise ajal ankrus loksudes muidugi hakkas juba tiba imelik, nagu lennukis, et tahaks välja.
plaan oligi lihtsalt minna mööda ankruköit korraks alla, ca 16 m sügavusele ja teha mitte midagi erilist. lihtsalt harjuda vees olema ja ringi vaadata, ujuvust tiba sättida. vette sai seekord jälle uut moodi – istud paadi serva peal ja lased end selg ees üle parda kukkuda. täitsa mehka. kalipso on mul ikka natuke suur ja seal on palju õhku sees, loksusin tiba kuni see välja mulises, veega täitus ja üles soojenes. paar raskust ikkagi taskutesse lisaks ja alla. vesi oli karjääriga võrreldes ikka väga selge, paariline oli ilusti näha ja sügavuse seierit konsooli peal samuti. pidepunktiks veel ülevalpool sätendav päikesevalgus ning diagonaalis allapoole suunduv köis. mööda köit laskudes tekkis väike hämming, köis käes eriti ei liigu aga sügavus muudkui koguneb. noh eks me vajusime koos köiega. aegajalt vesti natuke õhku juurde ja kõrvade tasakaalustamine. ninasse puhumisest pole mul mingit tolku, see sai nüüd selgeks. neelamine aitab.
all oli tegelikult üks vrakk. sinna sisse me muidugi minna ei tahtnud ega tohtinud, aga vähemalt mingi asi seal silmailuks. laeva raudkere oli üleni kaetud pisikeste teokarpidega ning selle mustrilise tapeedi peal pööritasid silmi mõned emakalad. esialgu tegelikult vaid üks. näitasime lambiga talle silma ja ta ujus lõpuks minema. igatahes ei meenutanud see kala, vaid mingit kõrbesisalikku, ainult jalgu ja käsa tal muidugi ei paistnud.
igatahes see, kuidas filmides rahvas hõljub keset vett ja laisalt ringi liugleb mööda vett, on puhas filmitrikk. pidin pidevalt kuskilt kinni hoidma, et mitte põhja kukkuda ega välja lennata. sain head nõu rahulikult hingata, heita ilusale liivapõhjale kõhuli ja alustada lestadel kiikumisest. tehes midagi tuttavat on endale ka rahustav. sain kiikuma, ehkki ikka hirm väljalendamise ees säilis. igaks juhuks tuli ikka kergelt vraki servast kinni hoida kohati, et kindlam oleks. tegime laevakerele siis tiiru peale, et oleks midagi teinud ja näinud ka. minul rõhk muidugi ujuvusel. usun, et umbes poole teest sain siiski ilma kusagilt kinni hoidmata lihtsalt ise ujudes, hingamise taktis kergelt üles ja allapoole õõtsudes liigutud. jõudsime oma ankruköieni tagasi, tsekkasime õhku, mul ca 100 ja tal palju, uuris veel, ega mul külm pole. tol hetkel polnud, aga kui nüüd sellele mõtlema hakkasin, siis tundsin muidugi kuidas aina rohkem ja rohkem külm hakkab. kinnas polnud enam varrukaga sugugi vaheliti ja eks sama lugu oli saapa ja säärega.
üles tulime koos ankruga, hoidsin konsooli koos kõrgusenäitajaga silma all samal ajal ja tõusime vestist õhku natukehaaval välja lastes pinna poole. kella kahjuks polnud, vot ei tea kas kulus 2 minutit, vähem või rohkem. pinnal selgus, et mul oli ninast ikka üks väike tilk verd ka välja pressinud. tegelikult ei mäleta, et mul kunagi ninast verd jooksnud oleks. alguses isegi ei uskunud, kui öeldi.
vinnasime end paati tagasi, kuivad riided selga, muljetamine, kolad kastidesse kokku ja pugama.
kogu see paadibisnis on merel sukeldumise juures põnev. on gps ja veel üks aparaat, mis näitab merepõhja. sügavust, sealt on näha vrakid, kui neist üle sõita ja isegi kalad. iga kala juures on number sügavusega. nagu arvutimängus.
peab otsima võimalusi veel seda ujuvusevärki harjutada, praegu on tunne nagu langevarjuril kes ei suuda end õhus kontrollida, on krampis ja närvis ja ei kuku stabiilselt.
