ull blog

üsna segaseid ja arusaamatuid radu pidi sattusime oma sukeldumisvarustusega veskijärve äärde. ilm oli üsna tuuline, aga et kohale sai tuldud otsustasime ikkagi varustuse märjaks teha.

vesi madalas peaaegu rabajärves oli pruun. nähtavus paarkümment sentimeetrit. sügavust kaelani. sukeldumiseks täitsa sobimatu koht.

maski külge kinnitatud uue kerge lambikese abil võis siiski kompassi näha ja orienteerumist sai harjutada. lisaks paistis naatukene päikest ikkagi läbi ja ka päikese asukoha järgi andis ujumist proovida.

kõige huvitavam oli aga siiski väike ujuvuse harjutus. viskad lihtsalt selili ja vahid lakke. ujuvust reguleerid ainult valguse järgi. põhja ligidale vajudes läheb lihtsalt tuba pimedaks. hingad sügavalt sisse, ootad natuke ja vaatad kas läheb heledamaks või mis. ei midagi mõistlikku.

olematu nähtavusega vees freeflow regust hingata on kah pull. lisaregu leidmine ja tagasipanemine kobamise peale võttis samuti aega rohkem kui arvanud oleks.

normaalne.

aowd ehk advanced open water diver on natuke laiemate oskuste ja kogemustega vennikene kui tavaline owd. tegelikult ei pea olema üldse mingi advanced nõudmistega, et aowd kursustel õpetatavat vaja oleks. iga sukelduja tahab osata natuke rohkemat kui lihtsalt vee all hingata.

kümnekonnast võimalikust variandist peab ära tegema vähemalt 5, kaks neist on orienteerumine ja sügavsukeldumine. täna tegime valgel ajal ära orienteerumise, ootasime pimeduseni ja siis tegime ühe soojaga ka öösukeldumise.

orienteerumine käib vee all ilmselt sama moodi nagu maa peal. peamine abivahend on kompass aga ka kõiki muid looduslikke vihjeid võib kasutada. keeruline on ainult vahemaade hindamine. täpselt meetri või poole meetri pikkust või noh ühepikkust sammu astuda pole raske. vee all tuleb lugeda lestalööke või aega. mitte et ma iga kord ühetugevuselt lööks ja seda paarimehega võrdselt teeks.

esimese katsega pidime “pimesi” ehk ilma kompassita ujuma ca 30 m kaugusel oleva poini ja tagasi. paarimehe kaotasin kohe ära ja ise ujusin teisest poist ca 4 m kauguselt mööda ja mitte ligidale. 30+10 lestalöögiga olin vist 50 meetrit maha kimanud.

sama nali kompassiga oli juba lihtsam ja tuli päris hästi välja, olime targemad ja vahtisime ka rohkem ringi. lõpuks pidime ühest punktist alustades läbima 20 lestalöögi pikkuse servaga ruudukujulise trajektoori. üle kivide ja kändude, kallakutest alla ja üles kulges tee püha poini. aga kohale jõudsime ca 3 m täpsusega.

pimeduse saabudes pidime tegema taas kompassi abil ühe poi juurest teiseni ja tagasi triki. kökimöki.

vabakavaks valisime retke ekskavaatorile, ehkki õhku väga palju nagu polnud enam. vot see teekond väsitas natuke ära. ja krdi kalu on öösel põhjas nii palju, muudkui üritavad sind õigelt teelt kõrvale meelitada. nägime üht uut kala ka – havi! nii suurt kala polnud ma näinudki. tükk aega lasi end imetleda. muud träni paistab ka ikkagi öösel rohkem silma, eks kõik ikka eksitamiseks.

õhku juba natuke 50 bari reservist hingatud aga ekskavaatorit ei kuskil. läksime pinnale. eelmise nädala öösukeldujad olid kopa leidmiseks paar pudelit nööriga kinni sidunud, need olid üsna meie lähedal. passisime nagu kitsed kahe heinakuhja vahel. otsustasime ikkagi ekskavaatoril korra ära käia.

päris terve ja õige suhtumine see vaevalt on, et keset ööd mingid mehed hingavad õhku ühest balloonist, et ainult saaks käidud. kui paarimees üles signaalraketti süütama läks, passisin kopa noka peal ja vahtisin kurva näoga oma rõhumõõdikut. ootasin, millal hingamine raskeks läheb.

aga peagi tuli kolinaga alla ilus punane signaaltuli. kolises ja mürises ning põles mõnda aega veel põhjaski. ilus.

õhujagamisega üles ning ees ootas taas pikk ja raske pinnal tagasiujumine pimedas. aga eks vanarahvas on alati rääkinud – kui ei jaga pea, peavad jagama jalad.

läksime rummu tagasi eile leitud mänguplatsile, et seal tiba edasi lõbutseda. ilm oli kehvem – lauspilves ja tuulisem, paati kah polnd. tuli jala kohale minna.

panime tavapärasest vetteminekukohast kompasside järgi leekima. leekisime ja leekisime kuni ära tüütas. siis leekisime natuke veel kuni leidsime mingit kola. prozektorikest ja jalgrattaraam. jalgratas ei olnud kahjuks sõidukorras ja seekord jäi vesijalgratta trikk tegemata. lõpuks läks ikkagi üks jälle üles vaatama mis värk on. värk oli üsna nadi ja otsustasime pinnal mastini ujuda. pinnale jõudes selgus, et olime õigest kohast väga osavalt mööda põrutanud, krdi kiir-kaugujujad sihukesed. täiesti uskumatu kuidas tegelikult nii väikese füüsilise pingutusega ja õhukuluga võib nii kaugele ujuda.

pinnal mastini ja alla. hästi ei tasakaalustunud jälle. kõrvadega kõik ok, aga kuskil peas ikka väike pitsitus sees. enne sukeldumist just sain noomida et nii kaua molutan. aga no mis sa vaene hing teed. ootasin postinajal minutikese kuni tundsin tuttavat susinat ja pitsutus kadus. suunurgad kerkisid ülespoole tagasi ja pidu võis alata.

ma pole päris kindel, kui seaduslik see akt, mis järgneva 10 minuti jooksul aset leidis, oli – igatahes jäi meist üks vidin nööri otsas keset vett põhjas oleva konteineri katuse külge rippuma.

teine katse oli ühe isetehtud tõstekotiga. masti jalamil vedeles üks kiviankur (nöör ilusti ümber seotud), sellele kinnitati tõstekott, lisaregu sisse ja õhku täis. kott pani koos kiviga paraja vingaaliga üles. njah ja siis jäin mõtlema, et kui see vettinud nöörijupp peaks järgi andma, siis tuleb see kivi meile sama targalt pähe tagasi. hoidsin end igaks juhuks eemale ja ülestuult.

tagasiteel üritasime ujuda kuni paari meetri sügavusel kuni õhku jätkub. ca 2 meetri peal ujuda on üsna imelik, ümberringi vaid ühtlane helerohekas vesi. pool tagasiteest tuli ikkagi pinnal sõuda ja see oli kogu sukeldumise kõige vaevarikkam osa. osta või paat.

rummu karjäär on kui “vanaisa juures aidas” – seal on igasugu huvitavat träni. seekord läksime uurima keset karjääri meetrikese jagu välja turritavat metallkonstruktsiooni.

aga enne veel kui tolle metalljura kallale asusime, tsekkisime ühte veepinna all püsti seisvat posti. post oli puust ja seisis keset põhja lihtsalt püsti. ta polnud kusagil kinni, lihtsalt seisis niimoodi. posti ülemises otsas oli paar metalljurakat, mille küljes ilmselt isolaatorid on olnud, elektripost ühesõnaga. selline ringi hulkuv post tundus kuidagi ohtlik, kuna ülemine ots oli veepinnast ehk pool meetrit allpool. egas muud, kui nöör külge ja paadile sleppi.

sleppimisega sai kah nalja, paat vedas seda ja meid selle küljes vist natuke liiga kiiresti. paarimehel hakkas lisaregu voolama ja ta pidi lahti laskma, kadus nagu takutuust. ootasin natuke, et ehk paat märkab ja võtab hoo maha. sedasi hoo pealt sealt metallkonksust lahti lasta hästi ei julgenud, ehk on tagapool mõni veel ja sinna otsa lennata ei tahtnud. paat võttiski hoo maha. lasin ka lahti ja uurisin olukorda. too freeflow peale jäänud lisaregu ei jätnud järele, paarkümmend meetrit tagapool oli paarimees veepinnal nagu mingi kihisev tablett veeklaasis, susises ja pritsis vett. seks ajaks kui kohale jõudsin spurtida, oli kutt vesti juba seljast ära võtnud ja kraani kinni keeranud. pärast hakkas lisaregu jälle tööle, aga üle 50 bari õhku oli kadunud ja mul kompuutril hakkas mingi tundmatu tekst “AC” vilkuma. manualiast vaatasin järgi, see tähendab “active water contact” – kurdab, et keegi on ta märjaks teinud. post sai pärast kaldale veetud, et kõik näeks meie tublidust ja saaks selle peale jalgu puhata.

metalljuraka otsustasime ikkagi kah üle tsekkida. selle küljes oli isegi redel. tundus, et tegu on mingi prozektoritorniga, millel hiljem pealmine ots koos platvormiga maha saetud. osa servasid veel üsna teravad. allaminek sellise fix objekti kõrval on väga kift. proovisin ujuvusega timmides vaikselt alla ronida ja lestasid mitte väga kasutada.

all torni kõrval oli kohe üks täitsa töökorras paadiankur ja spinningu lant, eemal igasugu muud rauakolu. ujusime sealt põhja suunas ja leidsime kohe jälle uut kolu. mingid sellised elektri alajaama kuubikud või niisama konteinerid. üks betoonist elektripost oli lihtsalt pikali kukkunud mingi aja peale ja selle pikalt ümber ajanud. ujusime veel ja leidsime sissevarisenud katusega soojaku. nagu nukumaja, asjad on kõik sees, seina peal ripub mingi ülekanderihm naela otsas. ukse kõrval on lüliti. see lüliti aga ei töötanud enam, tuled põlema ei hakanud.

mingi metallist alajaama katus oli kaheosaline, üks osa ca 3 m kõrgune ja teine veel 2 meetrit kõrgem. proovisin sealt kõrgemalt katuselt alla hüpata. krt küll ajas muigama. paarimees oli muidugi tegijam, tema ronis üles ja hüppas alla saltoga.

navigeerimisega on igatahes meil nii, et sellega on üsna sitasti. võibolla segas suures koguses metalli meie kompasse või tegime ise midagi valesti, aga kompasside järgi ei leidnud me tagasiteed raudmasti juurde mitte kuidagi. vahepeal käis üks üleval vaatamas ka, tuli alla, ujusime, ei krt ei ole, üles – jälle uus suund.

peale viimast vaatamaskäimist ja ujumist ja mitteleidmist näitab paarimees äkki, et tal õhk otsas. aga sedasi rahulikult näitas ja ei rabelenud üldse, ei rabanud mu lisaotsa ega regu suust. krahmasin oma rinnarihma d-ringist küljest lisaregu ja ulatasin. võttis, viskas enda jao suust ja hakkas minu omast hingama. voolik oli kuidagi lühikene, mul vahest on keskmine jupp veel kuskil ühe klõpsakaga kinni ja pealegi jookseb see voolik parema käe alt. proovis regu ühte ja teistpidi kuni lõpuks rahule jäi.

tõttöelda ma selle kõige peale väga rahulikuks jääda ei tahtnud, ehkki mingit otsest põhjust paanikaks polnud ja see tibake häiriski vist. üles minnes kukkus mul kompuuter piiksuma ja karjuma. tõusukiiruse postid kõik põhjas, ehkki ei olnud tunnet, et liiga kiirelt läheme. lasin tiba õhku välja, hakkasime kohe vajuma. no mida ta raibe karjub siis? soovitas teine tungivalt meil 5 meetri peal teha 3 minutine dekopeatus. aga kohustuslik see polnud ja pealegi on dekohaigus ravitav, uppumine mitte. läksime üles.

vahepeal oli kuri kahtlus, et paarimees on mingi tünga teinud ja testib mind, et tegelikult polegi tal õhk otsas. pinnal selgus, et ikkagi oli. mitte täiesti otsas, aga balloonist õhk enam ise välja voolata ei tahtnud, vesti lasta ei saanud, aga mõned sõõmud andis sealt veel imeda.

nähtavus on rummus sügise poole ikka tublisti parem kui kevadel. põhjast päikese poole vaadates võis näha pinnalainetus, seega kuni 9 meetrit. täitsa hea ju – pole meile seda egiptust ja punast merd vajagi?

igasugused ööaktsioonid on teinekord päris põnevad. ööhüpped näiteks, miks mitte siis ka öösukeldumine? aktsiooni agiteeris nautic, seega oli rummu karjääri ääres rahvast tiba rohkem kui tavaliselt.

varustuse hämaras kokkupanek on ise juba natuke teistmoodi – asjad, mis on parasjagu käes on kindlas kohas ja nende ühendamine pole probleem, samas pole mingi probleem jätta märkamata pagasniku põhja ununenud lisaraskusi, nuga või kindaid.

lestad jalga üsna kalda lähedal ja selg ees sügavamasse. jämedamat sorti keemiline valgus rippus nöörijupiga küljes, paarilist oli pärist hästi näha. viimasel hetkel meiega liitunud üksik sukelduja oli valgustamata ja mina teda vee all kordagi ei näinudki. niipalju siis kolmesest paarist.

pimedas vee all on tegelikult ikkagi umbes sama, mis päise päeva ajal. eriti, kui enda ümber suur mudapilv kokku keerata.

meil oli väike plaan ka – proovida keemilist valgust ja siis mingit eredat signaalvalgust vette lasta.

valguspulgast välja lastud helendav vedelik valgus laiali tilkadena tekitades meie ümber tähepilve. paarimehe kalipso peale ja põhja maandunud piisad joonistasid punktidena pinnakontuuri. väga vinge vaatepilt.

põlev signaaltuli kadus vee alla hirmsa mürina ja kolina saatel, ajas kõvasti mulle välja. mina talle järgi ei jõudnud, ei suuda nii kiiresti laskuda. üritasin küll kõigest väest, tasakaalustasin ja vahepeal tundsin kuidas õhk vaevaliselt läbi siinuste pressib. kujutasin ette juba mitut päeva peavalu ja verist nina. aga ei kottigi. ei jõudnud valgusele järgi, ei saanud peavalu ega ninagi verele. organism vaikselt harjub selle veevärgiga.

ülejäänud aja ajas üks mees lambiga kalu taga ja teine vaatas eemalt seda nalja pealt. leiab lambiga kala, hoiab valgusvihus, hea näha kohe mida vaatab. siis ujub vaikselt lähemale, laskub, sirutab käe, põnevus aina kasvab… haarab! ja… noh ja kala lidub minema nagu varblane. jube kiiresti liiguvad. ja mitte ilusti otse vongeldes nagu filmides delfiinid, vaid sellise heleda rabelevad koguna mingit natuke imelikku trajektoori pidi. osa eriti kavalaid kalu põgenes sedasi kõrgemale.

kivide vahel kohtasime paari vähki ka. liikus tõesti tagurpidi, aga oskas ka edaspidi liikuda. imelikul kombel lasid ahvenad vähke endale palju lähemale kui inimesi. lõpuks aga kaotasime ikkagi ka kõik vähjad silmist ja vahtida polnud enam muud kui kalu ja mingit pirakat elektrigeneraatorit, mis võis vabalt ka alalisvoolu mootor olla.

viimane kõige suurem katsumus oli pimedas kerge ballooniga lauge pinnaletõus. lisaks tõusukiiruse jälgimisele ja ülikonna ventileerimisele tuli ka kuidagi valgust näidata. need helendavad instrumentide taustad ei õigustanud end. näitad lambiga peale, siis mõnda aega helendavad, aga seks ajaks kui uuesti tahad vaadata, hakkab helendus tuhmuma. hea asi oleks pisike pealamp.

enamus rahvast oli meie veest väljatuleku ajaks juba kas ära sõitnud või soojendas autot. hilisest tunnist hoolimata tegime siiski väikse grilli kah. kerge rammestus, värske õhk, tähed, sealiha, aargh!

aware international clean-up day on selline iga-aastane üritus, mille käigus tuuakse veest rämpsu välja. nautic askeldas sel aastal pirita topi jahisadamas. noh ja mina muidugi ka.

esimene kamp alustas laagriplatsile kõige lähemalt, välja toodi sealt peamiselt kilukarpe, pudeleid, päikseprillid, mobiiltelefon ja puurisu. noh asi seegi. nähtavust üle meetri kindlasti ei olnud, põhja nägi alles väga lähedalt. hetkedel, kui päike pilve tagant välja vaatas, oli isegi midagi näha. kui aga midagi põhjast üles korjata või katsuda, tekkis tihe mudapilv ja nähtavus kadus. lisaks kahele kilukarbile ja pudelile ja puuoksale leidsin vee alt ka 3-4 sukeldujat. see võis olla päris karm elamus, kui tundmatust pimedusest mingi asi su peast haaras… höhö.

kai teisest otsast, seal, kus väiksemad paadid pesitsevad, toodi pärastpoole välja terve prügikonteineritäis autokumme ja muud suuremat kola. vedas krt.

pärast sukeldumist pakuti head suppi kah. tee-, kohvi-, kakaomasin oli ka selle kõleda ilmaga igati abiks. pärast sain osalemise kohta tunnistuse, asjakohase voldiku ja ürituse t-särgi. vist minu esimene sukeldumisteemaline hilp.

õhtul käisime kaesime ka ürituse afterparty üle. eriti veel kedagi ei tunne ju ning autoga tulek ei lasknud ka alkoholil vennastumist kiirendada. igatahes sain teada, kuhu Seiklusjuttudes kaob meetrite kaupa benediktiini (Benedictine DOM?).

roosta puhkeküla ja rand on ilmselt rohkem surfajate suvekodu. osa seltskonnast muidugi tegeleski koha sihtpärase kasutamisega, meie pugesime aga ikkagi vee alla.

sügavust seal muidugi polnud, maksimaalseks jäigi 2,7 meetrit, aga tegemist oli seal kõvasti. kaasas olid tühi pooleteise liitrine plastpudel ja viieliitrine kanister. jupp takunööri. noad.

kõigepealt tuli proovida, kas vee all saab õhku pudelisse lasta. saab küll, ehkki nirult. kui pudel enne lössi vajutada ja siis õhku sisse puhuda, siis saab üsna kiirelt täis. muidu tuleb tükk aega lisaotsast tilgutada või siis suunata pudelisuule õhumullid, mis regust välja hingates tulevad.

mismoodi õhku täis pudelist üles tõstes mulle alt välja ajama hakkab, seda sai ka näha. pinnal käinud pudelist oli alla tagasi tuues miski viiendik õhust veega asendunud.

järgmine katse oligi kivide kergitamine. parajale kivikamakale nöör ümber ja nööri teise otsa kanister. ja siis kanistrisse õhku ajama kuni kivi maast lahti tõusis. päris lahe. veel lahedam oli ainult neutraalse ujuvusega kivi. see hõljus päris mõnusalt. andis väikest veealust võrkpalli või siis veealust kivipalli mängida küll.

märja kalipsoga rahval on vist üsna raske end pea alaspidi hoida. kui aga pudel lesta külge siduda ja õhku täis lasta, siis ripub päris kenasti. kuiva ülikonnaga pole see mingi probleem, õhk läheb liigagi meelsasti jalgadesse ja veab vertikaali. sedasi kahekesi seal pea alaspidi rippumine tuletas küll meelde mingeid paremaid freefly videosi, palli või pistriku osatäitjaks oli üks millimallikas. jubedalt ajab muigama siuke värk.

veest väljuvaid sukeldujaid ja surfajaid tervitas jõle näljane sääseparv. olid nad tulnud randa imekaunist päikseloojangut nautima või kerget õhtueinet võtma, seda ei tea, aga kui päike merre vajus ja tähed taevas põlema pandi, kadusid ka sääsed järsku täitsa ära.

see on üks kohakene hara lahes, kus läheb vesi mõnusalt kiiresti sügavaks otse kalda äärest. vetteminek meenutas natuke paldiskit – alguses ronid natuke mingist järsakust ja siis üle kivide jne, aga paldiskiga võrreldes oli siin muidugi mõnusam ja lihtsam. koljunukk asub ühe väga ilusa vana-aja stiilis kena külakese ja sealsete elanike eramaa taga. isegi ühe külamemmega kohtusime.

igatahes oli vaim valmis, et proovida ära mõni natuke suurem sügavus. väike plaan ja kalkull ikka ka, et õhku jätkuks jne.

vees enne alla minekut meenus, et 3 kilo jagu vesti lisaraskust jäi vist panemata. ilm muidugi ilus palav, kuivas ülikonnas ringi lippamiseks suisa loodud. raskused küljes ja kõik asjad veel korra üle kontrollitud ja vaadatud, algas tee allapoole.

eks see jooks ajas natuke hingeldama ja vees oli paarimehe tempo ka natuke kiire, et hingamisrütmi õigeks saada. võtsime hoogu maha.

põhi oli ilus liivane ja kallak lauge. hea lihtne tasakaalustada jne. kuskil 10-15m vahel muutus kallak järsemaks. mulle sealt pea ees sügavusse suunduda ei tundunud kuigi kutsuv. leppisime kokku, et lähme natuke pikuti.

meetrid aina kogunesid. esmase plaani jagu saime neid üsna nobeldalt kokku. lisaplaan oli võibolla natuke veel minna, kui õhku on piisavalt ja olemine hea tundub. läksime siis natuke veel. veel ettevaatlikumalt ja üksteist hoolsalt jälgides. ootasin, et millal nüüd nalja saama hakkab, sest sellisel sügavusel ei oleks kerge lämmastikunarkoos miski üllatus. aga naljakas ei hakanud, hoopis kõhedaks võttis. õhk tundus hingates tihedam ja aeglasest põhja puutudes liikumisest kerkiv settepilv häiris ka.

alla 15 meetri ma enam eriti õhku ülikonda lasta ei tahtnud, ainult natukene. liikusin kohati pigem käte kui lestade abil, aga nii oli ka täitsa ok, kindel pind all vähemalt.

minu kompuuter näitas kokku lepitud maksimaalset sügavust, õhku 120, hakkasime üles tagasi minema. jälle põiki mööda kallaku külge. kompassi ma isegi ei vaadanud, seda tegi paarimees, kel sukeldumisi üle poole rohkem ja närv tugevam.

auto juures asjadega sebides kohtasime jälle memmekest, küsis mis kalu ka nägime. aga no mis kalu me seal ikka nägime, põhiliselt millimallikad kaldakivide vahel ja veel üksikud väiksemad elukad. kalu nigu polnudki. kiitsime memme koduranda.

peale sukeldumist on alati paras nälg kohal. kiirgrill sai kuumaks aetud tapurla rannas. ilgelt mõnus pärast nihukest ettevõtmist tsillida ja liha grillida.

esmaspäeva hommikul heliseb telefon – kas jõkke oled sukeldunud, aga kas tahad? eino muidugi ma tahan jões ka sukelduda, miks mitte.

tulihingelised kalamehed sõitsid pisikese kummipaadiga mööda jägala jõge, kohtasid teel purret, üritasid paadi purde alt läbi pressida aga midagi läks ilgelt nihu ja kogu kupatus käis vette. udupeened ridvad ja värgid lendasid kus seda ja teist.

meie, st päästja ise ja mina, tema abiline, olime ilgelt põhjalikult ette valmistanud, lambid, köis ja nöörijupp kontakti hoidmiseks. seda, et jõevesi on sogane, aimasime.

vee asemel voolas 5 meetri laiuses jões koka-koola taoline vedelik. ta oli tõesti täpselt sellist värvi, läbipaistvus vast 20-30 cm. aga see kõik oli köömes, sest vesi jões voolas kiirusega umbes 1 m/s.

algatuseks seoti köie ots miski toika külge, hoiti sellest kinni ja üritati vee alla saada. naiivitarid – vool pressis köit pinnale ja kaldale, enamus energiat kulus vee alla saamisele ja köiest kinnihoidmisele. mina ei saanudki alla, täitsa konn. vool oli nii tugev, et käsi väsis köiest hoidmisega ära mõne minutiga. liikuv vesi tekitas lisaregu ümber sellise alarõhu, et tollest õhk muudkui voolas. peitsid sa ta taskusse või kuhugi mujale, ta lihtsalt voolas ja voolas, aga teha polnud midagi. mööda köit vastuvoolu end tirida polnud võimalik. õnneks leiti üks kahest päästetavast üles kalamehesaabastega roostikus soperdades, kalahullude tuju oli päästetud.

tõttöelda ei lootnud mina küll, et sealt veest midagi üles leiab. aga kuskil see jublakas peab seal ju olemas, ta on veest raskem ja kui aega ja jonni jätkub, mine tea…

õhtul ja järgmise päeva hommikul oli olemine üsna kahtlane, eriti nagu ei kippunud sinna tagasi, pea kah natuke valutab (höhö). aga päeva edenedes tuli julgus tagasi ja peavalu taandus.

teiseks katseks oli ettevalmistus natuke parem. ümmarguse langevarju rakmed, kolmrõngas, cut-away tross padjaga. ca 30 kg ületeibitud rauakolakas, millel rihmajupi küljes metallrõngas. plaan kasutad seda ankruna. julgestusköis ka igaks juhuks. lisaregud küljest ära kruvitud. ja lestadest loobutud.

plaanist kõrvuti pikkamööda allavoolu kulgeda lampide ja kätega põhja kobades läks luhta, kuna mina ei saanud oma lapiku metallplaadiga kuidagi alla. libe ja kerge. nii kui voolu kätte sattusin, kadus igasugune pidamine. ühesõnaga tuli uurida kordamööda. õnnetuspaigapoolse jõepoole läbiuurimisel tõususki see imeritv taas veepinnale. juhuuu!

kõigil oli rõõmu palju, a mul polnud, ma polnud veel sinna põhja õieti saanudki ja lihtsalt niisama jälle minema minna ei tahtnud. ülejäänud rahval ka kuskile kiiret polnd ja pealegi oli kadunuks jäänud veel natuke vähemolulist kola. minek oli ikka rohkem enda pärast.

teise raskusega sain ilusti alla. esialgu passisin suht paigas, sukeldumist see enam ei meenutanud, pigem nagu vabalangemises träkkimine. umbes samasugust survet, nagu vabalangemises õhk, avaldas see veevool kehale seal all. pea tuli igatahes hoida üsna madalal, et vesi üles ei pressiks. liikuda sai ainult külg ees või tagurpidi, selleks tuli leida jagadega kividelt tuge, et end paigal hoida, natuke kergitada kuidagi ja seda rauakolakat kõrvale tõsta. siis sai juhtuda kaks asja, kas kolakas sattus täpselt kuskile tugevalt paigas olevate kivide vahele, või siis mitte. sel juhul libisesid koos selle kolakaga tibake mööda põhja, kuni kuskile kinni jäid. libisemisega kaasnes mõnus liivapilv, lambivalguses paistis see nagu mingi hull liivatorm. kohati sai täiesti rahulikult paigal olla ja vedeleda. kustutasin tule ära, leidsin stabiilse asendi, lasin end lõdvaks. üllatavalt vaikne ja rahulik. ainult regu voolik vibreerib natuke ja väljahingatav õhk paneb ka ilge vulinaga mööda kaela alla.

võtsin eesmärgi ikkagi jõe teisele kaldale saada, ehkki kartsin küll, et jõe keskpaigas on vool veel tugevam ja seal polnud ka nii palju kive, vaid liiv ja väiksemad kivid. nii oligi. lasin mõned täitsa mõnusad liud. ise mõtlesin, et eino paanikaks pole põhjust, mis siis, et mingit kontrolli olukorra üle ju pole. otsisin tuge, sain paigale, harrastasin kruustangi heiteid, ise töllerdasin seal küljes nagu takutuust. mida kaugemale edasi, seda rohkem oli tunda ka julgestusköit, mis oli kinnitatud vastaskaldale ja risti läbi vee kulgev köis toimis omamoodi purjena.

jõe kumbagis servas oli meetri sügavusel selline ca meetri kõrgune muldsein, mis ilmselt enamuse ajast moodustab kalda, aga praegu oli see mingil põhjusel üle ujutatud. kui vastaskaldal selle servani jõudsin, siis polnud enam küll eriti kuskilt kinni hoida. püsti tõusta ei saa, vool pühib minema. kobasin käega seina ülemise serva peal ringi, hoidsin roostikust ja vinnasin end üles. õu jee!

tagasiteel oli plaan proovida ära cut-away süsteem. ankrul ja minul oli ju mõlemal köis küljes. alla ja kaldast tiba eemale, padja leidsin, aga kätte hästi ei saanud. eks ta oli natuke tugevamini ka kinni kui langevarjudel ja juu ma alguses kole ülbelt ühe käega sikutasin. lisaks oli sel vabaotsal üks pööre peal, mis hoidis kah natuke kinni. aga lahti ma ta sain ja panin sealt küljest jeehat. pingul köis ja kiire vool toimetasid mu üsna kiiresti kaldaäärde rahulikumasse vette.

jube kuradi kaif värk, tõesõna. mitte et see kõik mingi ilgelt mõistlik plaan oleks olnud ja mitte et inimene peaks ojasse ehk ojja kippuma, aga ikkagi on alati väike rõõm, kui saad toime mingi meeletusega. nüüd olen sihuke härg, et järgmiseks proovin ära süüa veoauto.

taas rummus. ilm tuuletu ja vesi sile ja kalda ääres hästi läbipaistev. keskpäev, päike keset taevast ja valgust ka palju. plaan ujuda rahulikult otse, ujuvust natuke julgemalt timmida ja lihtsalt ringi vahtida.

kui eelmistel kordadel läks rummus omaarust otse vette minnes siiski sügavamaks üle suurte kivide ja kändude, siis seekord läks lauge ja hästi sile kaldtee otse alla välja. mõtlesin juba et olen eksinud, aga see oli suva, sest sile kaldtee oligi parem. kalad suhtusid rahulikku kulgejasse samuti üsna sõbralikult. neile meeldib kõikse rohkem kuskil 3-5 meetri sügavusel, kus vesi on soojem. ääretult rahulik ja vaikne oli kõik. välja hingatud õhk, mis pinnale mullitas, tegi lausa ärritavat müra. aga ujuvus oli väga hea, vahepeal jäin seisma ja vahtisin lihtsalt ringi. ei vajunud ega tõusnud kuskile, õõtsusin hingamise taktis nigu vanem mees.

korraga hakkasin nägema mingeid imelikke asju, justkui mingid kaks 4 cm laiust linti jooksid otse ja nende vahel ja ümber selline paar meetrit lai lohistamise jälg. läksin vaatama, kuhu need lindid välja viivad. väike ärevus tuli sisse, äkki ekskavaatorini. ujusin aina edasi, kuni oligi mingi suur metall-lätakas. ilmselt oli seda veetud vms. erilist loogikat selles kõiges muidugi polnud. miks keegi peaks sealmidagi vedama ja tundus, nagu oleks need veotööd käinud peale ala vee alla jäämist. kuid kes seal vee all ikka enam midagi veab. selliste kahtlaste tunnetega asusin ümbrust vaatama ja silmi teritama. äkki näengi ees mingit pirakat asja. huhh, oligi see ekskavaator. miskipärast ajas see hirmu nahka väheke, hakkasin tiba hingeldama ja ujuvus või tasakaal kippus kaduma. haaran mingist servast kinni, et kindlam tunne oleks. hoian kinni ja hingan. jälle ehmatan, asi, millest kinni hoian, justkui liiguks või koolduks, äkki kukub peale, raisk? või hõljun ma ise. hull segadus. ehkki kuulen koputust paanikaosakonna uksele, jään ikkagi passima ja mõtlema, mis krdi värk see siis on. lõpuks selgus, et kui hoida vee all pead paigal ja lasta pilgul üle asjade joosta, siis murdumisnurk sileda pinnaga maski tõttu muutub, mida kaugemal klaas silmast, seda rohkem. ainult täiesti otse vaadates pole moonutusi, nii kui vasakule või kuskile kõõritad, siis kohe nurk muutub ja sedasi ringi vaadates tekib sihuke silmapete, nagu asjad liiguksid. seni olmselt olen alati peaga vehkinud ja polnud sellist efekti täheldanud.

selgus majas, kuid rahu ikkagi häiritud. tegin kopale jälle tiiru peale. on ikka mölakas ja suur küll. tõusin tiba kõrgemale ning kopakabiini katusel jälle vana tuttav kalaparv.

tagasitee valisin natuke eemal ja kõrgemal. tuli välja küll. lõpuks jõudsin mingite kivirahnudeni, ujusin nende kohale ning jäin sealset kalaparve passima. üritasin kõik liigutused teha võimalikult aeglaselt ja üldse võimalikult vähe liigutada, kaladele see meeldis. harjusid minuga jälle ära ning jätkasid oma toimetusi. krdi naljakas on ikka olla keset mingi kalaparve argisekeldusi. hästi omapärane ja tugev tunne. jätsin kalaküla omapead ja läksin eemale. ilmselt nagu igas ühiskonnas, on ka kalade seas selliseid, kes rohkem omaette eelistavad olla. suurest parvest tiba eemal oli üks teistest oluliselt suurem ahven. see oli neist ikka kõige targem kala, sellise piraka ja aruka mulje jättis. panin talle nimeks Vello.

pinnaletulek läks täitsa pekki, tõusukiirust küll ei ületanud, aga kontrolli alt kippus välja minema küll. üritasin küll õla pealt õhku välja lasta ja sealt seda ikka tuli, samuti kapuutsi alla kogunenud õhu välja pressida, pidin isegi natsa kätega end allapoole suruma. aga tõus oli vältimatu – no sitta kah. pinnale jõudes tundsin otsaees tuttavat valu, ikkagi tõusin liiga kiiresti ja ei lasknud rõhku rahulikult tasakaalustuda. nüüd on kindel – on vaja rohkem tina panna!