ull blog

suvi on sujunud mõnusalt, kõiki suviseid asju on saanud teha, isegi rannas päevitatud. tegemist on olnud parasjagu palju ja tihedalt. midagi sellist ka pole olnud, et kohe peaks muud toimetused katki jätma et siia midagi kirjutada. kuid see ilus idüll lõppes eile pärastlõunal!

tegime aowd sügavsukeldumist. meri oli rahulik, aga vee pealmine kiht üsna õietolmune. all oli hämar aga teha nägi kõike. sellel sukeldumisel olime lausa kolmes grupis all. mina tegin kahe inimesega neid katseid, et kui purjakil keegi on või kui kiiresti mõte sügavamas liigub. üks osa oli värskelt õpitud sõlmed värskelt õpitud viisil. tegime seal oma sõlmekesi kui meile tuli külla teine grupp oma lampidega. sellel grupil polnudki vist midagi väga erilist plaanis ja luurasid niisama meite järgi. me siis sidusime nende ümber ka mõned sõlmed ja pakkusime poomissõlme ning lõpuks tegime oma nöörijupi kumbagisse otsa aasa, pistsime ühe ühele ja teise teisele ümber käe nagu lasteaialastele ja läksime ise edasi.

ohutuspeatuse sügavusel rippus tagavaraballoon reguga. proovisime sealt ükshaaval hingata. kõik oli tore kuni äkki ilmus mööda ankruköit alla kirjutustahvel kuhu oli suurelt kirjutatud “käige kõik kanni!”. itsitasime ja saatsime vastuse. kes ei tea kuidas ankruköiepost toimib, siis saatmiseks tuli lihtsalt seda nööri, mille küljes oli kiri, natuke sikutada. vot siuke tähelepanuväärne lugu juhtus.

hoolimata kurjast ilmaennustusest oli meri aegna all üsna rahulik. purjelaudurid ja muud purjekad tiirutasid edasi tagasi sadama lähistel, aga laineharjad ei vahutanud. halli pilve tagant paistis vahepeal päike üsna hästi läbi. uh milline ilukirjandus.

enne sadama akvatooriumist välja jõudmist selgus, et uue gpsi huvipunktid on muudetud ja polegi vraki koorinaate äkki seal sees. ots ringi, võtsin autost oma käsika kus kõik asjad sees. asukoha ringitippimise käigus selgus et koordinaadisüsteemid on erinevad. süsteem muudetud ja asukoht sisestatud algas merereis.

vrakil oli ots küljes ja see püsis paari pisikese võrgukorgia ilusti pinnal. panime sinna oma otsa külge lihtsalt. asjad selga ja selgus, et paarilisel lisaots susiseb. vahetasime käbe varuregu pealt selle lisaotsa ära. üks mees vette allapoole lainetust ootama. siis mina vette. pahiseb. lisaots. ja täpselt nii lollisti et ei saanud seda kinni patsutada kuidagi. ei ulatanud kinni ka keerama. paariline just sel hetkel vaateväljast eemal. noh viskasin vöö paati ja hakkasin vesti ära võtma. tuli paarimees ja keeras ballooni kinni. regu sulas lahti ilusti. õhku järel 120 baari. sellist tunnet et nüüd jääb sukeldumine päris ära ei olnud kordagi. kasvõi lähme korra alla ja tuleme kohe üles. pekki – kedagi teist polnud ja me võisime teha mis ise tahtsime!

läksime tasakesi alla. sedasi on isegi natuke igav, et ei ole erilist ootusärevust kas ankur on ikka vraki juures või näeb ainult kõhtviburlasi. ots oli ilusti vrakil ja vahtsisime seal veitsa ringi. tegime rahulikult tiiru peale. see vrakk pole väga suur. kolu ja värki seal veitsa vedeleb, nöörijuppe ja võgke leidub kah. mingil hetkel sõitis vist liinilaev sealt mööda ja alla kostus paras mürin.

saime tiiru peale ja tulime tasapisi üles. meie paadi ots, mis poi küljes oli, oli vees üsna pikalt niiet ohutuspeatuse sügavuses vaatasime seda karabiini. arutasime seal et kas võtame karabiini sealsamas lahti või mis. see suhtlus oli üsna koomiline lõpuks.

minu sukeldumise ajaks jäi 18 minutit, sügavuseks 25m ja õhukuluks 120-70, niiet üsna rahule võis jääda.

kihutasime tagasi sadamasse, panime kola autodesse ja võtsime rüübet. minule ilgelt meeldis. taamal müristas.

avastasime enda jaoks mõned uued sukeldumiskohad. kohe kõigest lähemalt.

pikema marttiga käisime ükspäev skautimas (välja tsekkimas) maidla veehoidlat, et näha mis seal siis ikkagi põhjas on. milline on põhi ja kui soe on vesi. lootsime et vast 8 kraadi ikka. ootasime ju aega millal saab uute õpilastega vette. maidlas oli vesi 12 kraadi. väga soe. lähimaks pühapäevaks plaanisime väikse laagri.

laubal, enne seda pühapäeva, käisime eelnimetatud marttiga ikkagi veel paaris meeste kohas sukeldumas. esiteks raplas savikates. see on vist rapla linna ainuke koht kus üldse vahel ujuda ja sukelduda kannataks põhimõtteliselt. tegemist on mingi iidama-aadama (ok, tsaariaegse) savikaevanduse piirkonnaga. servast vaadates paistis vesi isegi enamvähem läbi. sees oli kahjuks nähtavus kehva, ühtlaselt üsna sogane ja nägi vast meetri või poolteist. põhjas paks savimuda sete või midagi. sügavus umbes-täpselt 3 meetrit pluss natuke muda. sukeldumiseks väga ei sobi. uurisime seal kaks suuremat auku läbi, mõlemas sama pilt.

edasi läksime järvakandi kanti, järvakandist umbes 5-6 km eemal, kus on tehtud korralik ujumiskoht ja rannavõrkpalli väljak. minuarust väga ilus ümbrus ja plats, mis asub põhimõtteliselt ikkagi parajas karu… karu kodus. kuidagi irooniline on see, et koht on ilus ja kõik on lahe aga kohale viib kruusatee. igatahes on seal selline liivapõhjaga süvendatud veekogu, kust voolab läbi jõgi. jõgi tuleb paraku rabast ja vesi on rabane, selline pruunikas. olin seal suvi-paar tagasi ujumas käinud, aga ei mäletanud et see nii pruun oli. sisse me sinna igatahes läksime. ja jumal tänatud! üks üllatavamaid sukeldumisi. päike paistis üsna kõrgelt ja selgelt oli näha, kuidas kiired tungivad poole meetri-meetri sügavusele ja seal vee virvenduse rütmis mänglevad. kõlab üsna geilt aga tõesti huvitav vaadata. need kiired maanduvad siin seal erinevatele veekihtidele, mis muudab pildi veel huvitavamaks. virmalised. teine tore asi on seal ca 2 meetri sügavuses lihtsalt selili vedeleda ja lakke vahtida. raske seletada. igatahes üllatavalt lahe.

pühapäeval kui maidlas õpilastega käisime, siis oli vesi 13 kraadi juba ja viimase otsa tegin paljakäsi. ei olnud just soe aga sõrmed külmetama ka ei hakanud. maidlas muidu on selline üsna rohune põhi, vahepeal mingid vetikalaadsed. sees on ahvenaid ja vähke. nähtavus minuarust väga hea, 4-5 meetrit umbes ja sügavus ka kuni 4 meetrit. esimeseks avaveeks või proovisukeldumiseks on väga kift koht. kahe sukeldumise vahepeal grillisime vorstikesi ja logisime.

täna käisime lühema martti ja ainiga ikkagi rummus ka kontrollimas kas poid on alles ja kuda vesi on. vesi oli 10 kraadi, aga nähtavus 1,5-2 ehk pigem sant kui hea. martti läks vette ja nentis, et nojah, fotokaga siin täna midagi teha pole. võttis hoopis kompassi ja lubas meid navigeerida. mina haakisin end kohe talle lesta külge ja ootasin mõnusat sõitu poini. pärast ikkagi selgus et saime ilusasti kolmekesi rahulikult käidud ilma üksteisest kinni hoidmata ja ära kaotamata. esimese poi leidmine võttis veitsa aega, aga kui leidsime, siis ajasime poi punni. see käib nii, et tirid mööda köit poi alla, rõhk surub selle kössi. keerad korgi maha ja lased õhku sisse kuni poi on vee all normaalse kujuga. siis lased poi üles ja pinnale sõites ta paisub ning on lõpuks ilus trullakas. nojah poi all ma mõtlen muidugi tavalist auto tuuleklaasipesuvedeliku kanistrit. viieliitrist.

teise poiga nii kergelt ei läinud, sest köie asemel oli üsna peenike nöör. poi allatirimine tundus palju-palju raskem. tegime siis nii, et kerisime nööri ümber ühe kivilätaka kahekesi. ma ise olin väga rahul sellise leidlikkuse leidumise üle. aga kui poi alla olime tirinud ja minu kord oli seda täitma hakata, siis martti midagi puterdas ja tundus et nöör pääseb valla. kerisin käbe korgi peale tagasi ja jätsin ta rahule. kui poi lahti lasime oli tore vaadata kuidas see umbes raamatusuurune lapik kivi, mille ümber nöör oli keritud, seal põhjas energiliselt breikis.

aga põhikino oli muidugi see, et üsna sukeldumise alguses ujusime mingis suunas ja siis hakkasime vaatama kas on õige koht. mina olin teiste sabas ja vaatan et hm, martti on oma fotoka pannud ühe suure kivilahmaka peale. mõtlen et julge tegu siiski ja pistsin igaks juhuks taskusse. kui nägin, et seal mõningase ringivaatamise järel ta ei üritagi fotokat pandud kohast üles võtta, hakkas mul tuju aina paremaks minema, sest millalgi pidi saabuma hetk, kui ta avastab et on kadund. see hetk tuli üsna sukeldumis lõpus kui ta ühte vähki või asja tahtis pildistama hakata. sebib seal ja näitab et “tema” ja “fotokas”, mina laiutan algul käsi, ise muigan. lõpuks tirisin taskust ta fotoka välja. see nägu oli isegi martti kohta üsna juhm (ja kes meid ei tea, see ärgu arvaku et ta üldiselt rumal inimene on). küsib seal et möhh ja möhh aga krt kuidas ma talle peaks seal seletama et vaata, … vot sedasi. ta oleks parema meelega arvanud, et ma selle talt salaja pätsasin. aga et ta selle tegelikult täiesti labaselt vahepeal ära kaotas ja mina selle sama labaselt lihtsalt leidnud oli, see… selle peale tuleb ikka üsna juhm nägu ette küll.

Äntu Sinijärv ja Valgejärv on üksteisest vast kilomeetri kaugusel. Üks oli täiesti jäävaba, teine täiesti jääs.

Käisin kahe Marttiga Sinijärves sukeldumas. Üks Martti tahtis pildistada ja teine oma uut kuiva ülikonda testida. Mina reisisin kaasa ilma mingi erilise plaanita. Ainult regu tahtsin peale hooldamist natuke katsetada.

Peab mainima, et jube mõnus on vahelduseks sedasi käia, et ärkad Tallinnas ja vurad otse Raplasse, kus rahvas juba ootab, varustus, sh minu oma, on juba peale laaditud ja isegi kuum tee on valmis tehtud. Istud lihtsalt autosse ja lased end kohale vedada.

Martti uus kuiv ülikond on sama mudel mis minu oma. Bare on seal vahepeal teinud mõned muudatused. Lukk on veitsa pikem ja jookseb all mitte küljejoonest ette- vaid tahapoole. Pealmine lukukate on ka natuke teistmoodi joondatud, niiet sellega on lihtsam opereerida. Kaelamansett oli justkui laiem, mis tundub imelik. Aga manseti ümber on veel üks riba, niiet kapuutsi serva saab sättida kaelamanseti ja selle riba vahele. Kevlarist-vist põlvekaitsmed on suuremad. Noh ja Martti on enamvähem sama pikk kui mina ning ta lasi sääred kohe veitsa pikemad teha tehases, et LT standarmõõt sihvakale eesti mehele ka selga mahuks.

Sukeldumine oli hästi mõnus. Sujusime väga mõõduka tempoga allikate kohale, vaatasime seal ringi ja vedelesime niisama. Ma mõõtsin allika sügavust, lasin kompuutri selle koha peale kust kraater algab. 7,4m sain. Martti tegi pilte ja Martti mängis oma tasakaalu ja ujuvusega. Peab ütlema et sai päris kenasti hakkama, mingeid probleeme tal küll ei pannud tähele. Väga mõnus. Aga Marttil jällegi oli mingi maskiprobleem, pidevalt pidi seda kuivatama ja lõpuks näitas et tal on sellest maskivärgist juba kõrini.

Põhisündmuseks kujunes regupiinamine. Seal ca 6 kraadises vees proovisin oma lisaregust õhku lasta ühte ja teistpidi, see töötas ilusasti. Kui kord jõudis põhiregu kätte, siis see oli mul siiski liiga tundlikuks reguleeritud niiet kui ta voolama hakkas siis ta ka voolama jäi. Polnud varem vees proovinud seda ballooni kinni keeramist. Näitasin Marttile et keera kinni, keeras. Vool lakkas. Paari sekundi pärast keeras lahti, vool jätkus. Nii paar korda. Lõpuks sain Martti lisaotsa ja lasime veitsa pikemalt sulada. Keerasin kruvi veidike koomale ja umbes 10 sekundi pärast sai ballooni jälle lahti keerata ning enam ei voolanud kuskilt. Üks lahe asi oli see, et tegime seda keset vett hõljudes. Natukene muidugi kõikusime, aga põhja ei pidanud toetama ja pinnale ka ei tõusnud. Sedasi rahulikult neid asju katsetada on ikka kift küll. Pole mingit stressi.

ühe talvise kursusega käisime basseinis sukeldumas. kui tavaliselt üritatakse 4-5 sukeldumismoodulit kokku pressida 2 basseiniaja peale, siis nüüd talvel oli hea võimalus proovida teha iga kord 1 moodul. peamine vahe et tegelastel on rohkem aega harjutada. aega on nii palju, et nad hakkavad ise asju välja mõtlema ja lõpuks vaatad neid tõesti juba nagu iseseisvaid sukeldujaid. lahe.

marttil on viimasel ajal mingi naljakas komme kahe tinaklotsi ja nööriga põhjast umbes 30 cm kõrgusel hõluva rõnga ALT läbi pugeda. õpilsed muidu ujuvad ikka läbi rõnga. martti võtab vesti seljast ära, topib rõnga alt läbi ja ujub ise järele. kuna mina pean igas asjas kõvem mees olema, siis ma võtsin lisaks vestile ja maskile ka lestad, saapad, raskusvöö ja kalipso seljast ära, toppisin teisele poole ja teisel pool selga tagasi. kalipsoga majandamine on veitsa keerulisem kui muud asjad, sest ta on väga kerge ja kipub pinnale. tuleb kuidagi sedasi saada et kohe raskusvööga seda põhjas saaks hoida. no pärast uuesti selga saamine on ka kaerajaan. ühel hetkel keset seda sebimist, kui polnud maskigi ees, tuli huulikust täiega vett suhu. huulik oli regu küljest lahti tulnud selle pusimise käigus. lisaregu oli kohe võtta, aga naljakas, et esimene ja ainuke mõte oli et kuidas see krdi martti mul nii salaja regu snorkliga nüüd ära vahetas. igatahes kui martti tahab nüüd paremini teha siis ta peab ujukad ka ära võtma.

täna käisin esimest korda elus autoga “hoolduses”. praktikul täitus 15kkm. kohapeal selgus et ma ei tunne eriti hästi kella, aga ilma asja eriti piinlikuks ajamata sebiti asjad sedasi, et saab ikka kõik asjad ära teha täna, ehkki tund aega hiljem ära tõin auto. kuna polnd varem käinud siis ei teadnudki kas kaasa võtta laptop või jalgratas. keegi arvas et jalgrattaga on natuke pahavõitu netis passida. tahtsin igasugu mootoripesusid ja asju, niiet 2-3 tundi pidi minema. rattaga sain ilusti koju ja pärast tagasi ka.

rattasõiduks kasutasin juba üle aasta keldris tolmunud langevarjukiivrit, millel suurelt ULL otsa ette kirjutatud valgete kleeps-tähtedega. suusamüts kiivri all tuhisesin diagonaalis läbi mustamäe. tibid tee ääres mind nähes sosistasid üksteisele midagi. ega tänapäeval enam neoonliibukatega kellegi tähelepanu ei äratagi, peab originaalne olema.

ajee, oskan ma jah kung-fud. kultusfilmis matrix on selline lahe koht, kus peaosaline on kuskile masinasse ühendatud, silmad on kinni, keha ainult väriseb. viie minuti pärast teeb silmad lahti ja teatab – “i know kung-fu!”

no mul läks ikka 2,5 üsna tihedat päeva, et paar uut trikki ära õppida, aga no alustuseks käib kah ja eks seal matrixis oli, ma usun, ka mingi filmitrikk.

kursus oli dan hml ja dan hmli. niiet isegi kaks asja. maakeeli öelduna on dan hml neljast osast koosnev kursus: mereelukatelt saadud vigastuste esmaabi, hapniku kasutamine esmaabiks ja hapniku kasutamine esmaabiks edasijõudnutele. lisaks automaatse elektrishoki aparaadi kasutamine. ja pärast nende kõikide asjade instruktorikursus kah.

kursused ise olid huvitavad ja instruktori kursuse osa oli veel eriti huvitav. mingil omapärasel moel. dan ja padi näikse päris head sõbrad või vähemalt head tuttavat olema, koolitamismetoodika on üsna sarnane. ütleme nii, et saime natuke seda koolitamismetoodikat drillida ja et see vähemalt mul küll raisatud aeg ei olnud. isegi kui arvata, et suur osa sellest metoodikast eestis ei pruugi kõige paremini toimida, siis õpetamise õppimise seisukohalt… rõhuga sõnal õppimine… loeb mitte see, kas metoodika on hea või paha vaid see, kui õppimisvõimeline sa ise oled. ja just sellest nurgast oli pilt väga huvitav.

tegime mrt algatusel omale väikse preemia ja läksime kahekesi oma lõbuks sukelduma, nii nagu vanasti.

mrtil oli muidugi omakasu ka mängus, sest ta sai hiljuti oma fotoaparaadi ja välklambi vahele sellise julla, mis seda kõike koos hoiab ja nüüd lootis ta rummu viimasest allesjäänud ekskavaatorist veel mõned paremad pildid saada.

see nn. teine ekskavaator on kaugemal, kui esimene oli. see-eest on ta aga minuarust palju paremini säilinud. seal käidi üldse vähe ja kõik ei teadnudki, et see üldse olemas on. praegu on aga ka sellel masinal trossid küljes ja nagu selgus, on seda ka lohistada jõutud.

kohale ujusime pinnal, pooleteistliitrine läbipaistev pudel oli märgiks peale seotud. kaldalt seda kahjuks eriti märgata polnud. kaldtee kõrval askeldasid kalamehed oma spinningutega, me läksime sisse veidi eemalt, et mitte kinni püütud saada. rohu seest leidsin suure rohelise kanistri. ilmselt olid selle lintraktorimehed sinna kaotanud. kuna ma tõesti ei taha neile eriti kaasa tunda selle kaotuse pärast, siis otsustasin selle leiu panna heasse kasutusse. ohverdasin 10m jupi väga head nööri isegi ja sidusin ühe otsa selle kanistri külge enne kui ekskavaatorile suundusime.

kohale jõudes tundus koht natuke vale, sest eelmisel korral oli kaks pudelit peal ja kuskil eemal veel kolmas. kopalohistajatel on kombeks trossi liitekohtadesse neid pudeleid riputada. niisiis arvasin, et nüüd laskumegi liitekoha peale. aga ei, all oli ekskavaator. seda oligi ilmselt natuke lohistatud vahepeal. panin äbariku pudeli asemele kaasa toodud võimsa kanistri. mrt ujus ümber kopa ringi ja aegajalt sähvatas tema välklamp. ilma kapuutsideta oli hästi kuulda teise sukelduja hingamist ja üldse kõik helid olid teravamad ja selgemad.

hängisin ümber kopa, poseerisin mrtle ja vahepeal ehmatasin tohutu-pirakate ahvenate peale. krt need olid suured nagu kalossid. tõesti, mingi 30cm pikad kohati, ilgelt laiad ja jämedad – rasva söönd teised end sügiseks. väiksemat puru muidugi ujus ka ringi hulgaliselt. meie sukeldumisstiil on ikka nii aware, et kalad ei teinud meist eriti välja… või siis olid nad ise ka oma suuruse üle uhked ja julged, igatahes sai mrt neist päris palju pilte.

tagasi ujusime mööda trossi. mrt, tobuke, ei viitsind jalgadega töötada ja tõmbas end edasi trossist. tross oli kergelt tavotine. käed said mustaks. aga see oligi tal tulemas, sest kunagi ta tahtis minu kulul nalja teha tavotiteemal ja nüüd siis sai selle karmavõla ära makstud.

jõudsime kaldale välja umbes selle koha peale, kust sisse tulime. seal see trossi ots vedeleski. vees olime 57 minutit ja minul jäi 100bar õhku alles. äge. ja kui välja olime pistnud peanupud, siis kalamehed olid ikka veel alles ja küsisid meilt, mis kell on. veidi ajas muigama. kell oli pool kaheksa.

uhh,

juulis tegime raplas ühe sukeldumiskursuse ja natuke aid asju juurde kah. lisaks akadeemilisele ja praktilisele osale muidugi pidime üsna palju ka varustusega tegelema, seda hankima ja konfima ja üldse mõtlema mida ja kui palju meil otstarbekas on soetada. ei jäänud ka üle muud, kui hankida omale väike kompressorike. väike küll, aga vajalik automaatika on tal juba peal ja saab korraga laadida kahte ballooni. esialgu võib rahul olla.

voah, terve kuu ühe lõiguga kirjas või… krt midagi pidi veel olema…

eks see muu osa on nagu suvel ikka. hillallaa-trullallaa, aga niisugust suurt puhkuse moodi puhkamist nagu pole ikkagi olnud. ei kurat mina ei tea kuhu see aeg kadus.

sukeldumisinstruktori digitaalsed paberid sain juba kätte, niiet võin ametlikult ametlikke sukeldujaid koolitada. trahh!

jaanipäevaks olime kutsutud saaremaale mrt ja co suvilakompleksi. praamipileti ostsime internetist ja sõitsime sellega 22-ndal otse bronnirajale. uhkelt ja aeglaselt kulgesime mööda pikast-pikast tavaliste inimeste järjekorrast. olen enne mõelnud mis tunne on sedasi mööda kulgeda. noh tunne on tõesti selline, et miks nad ise pole piletit ostnud ette kui on teada et rahvast tuleb murdu. aga ju alati ei saa planeerida nii täpselt ja tuleb oodata pikki tunde.

***

sukeldumas käisime saaremaal ka. peeter panga puhketalust laadis meil ühe pooliku ballooni täis ja viis kumipaadiga panga tippu. käsisonar näitas 5 m. lainetas, sumasime vette pikema jututa ja vees kohe alla ka. 50 minuti pärast oodati meid tagasi. selles sügavuses vesi põhjas liikus ja loksutas, hakkasime sealt ujuma näidatud suunas, ehk otse läände või itta*. kohe algasid ilusad astangud ja vesi rahunes. nähtavus oli hea ja valgust piisavalt. sarnaneb pakri pangale üsnagi, ainult panga vahel justkui oli vähem raudkive, mis end paasi sisse pesadesse kinni on loksutanud. kuskil 13,3 meetri peal lõppesid astangud ja algas kruus, seal pöörasime ringi ja kulgesime tagasi. nägime lestalaadseid. mrt proovis neid kätte saada, aga jäi teiseks igal katsel. veel häiris teda see, et ta neid ise ei märganud. küll õpib. tagasi jõudsime paadile väga lähedal, vast 10 m. ahjah, mu dekopoi on punktureeritud, seda ma kahtlustasin juba varem, nüüd on kindel ja auk näha.

teistel päevadel oli tuul kõvem ja mereplaanid jäid tahaplaanile. hängisime ja tsillisime. jaanituld tegime kah. mrtide naaber on üks saksa proua, kes oli ka kutsutud lisaks yrt õele ja tema boyfriendile, kes elab lähistel. juttu räägiti suuremas osas inglise keeles. druzba narodõ ikkagi. kift on kuulata kuidas eestlased inglise keelt räägivad. eriti kui õlut ja veini võetakse. vahele sekka ikka küsiti, et kuulge kuidas on mingi asi inglise keeles ja mitmel korral teadis õiget vastust esimesena sakslane. see oli naljakas. selle üle ma veel mõtisklen kui aega saan.

täna tegime owsi ie viimased asjad ää ja nüüd polegi jäänd muud kui oodata kuni asja protsessitakse ja meile ca 10 päeva jooksul teada antakse, et võime õpetama hakata.

owsi on open water scuba instructor ja ie on instructor examination – lühidalt peaks ma varsti saama sukeldumisinstruktori paberid.

eksam kestis kolm päeva. esimese päeva õhtul tegime standardite ja teooriaeksami (5×18 + 50 ristikest tuli teha õigetesse ruudukestesse). järgmisel päeval näitasime basseinis 5 harjutust ja igaüks eksamipiletil märgitud harjutust koos briifingu, ette näitamise, õpilaste hindamise ja pärast debriifinguga. õhtul tõime kuuldavale-nähtavale oma presentatsioonid. kolmandal päeval oli “ainult” veel avaveeasjad – rescue 7 ja 2 harjutusest koosnev avaveetund.

selleks, et üldse eksamile saada tuli käia koolis kah. see oli see idc ehk instructor development course. seal me seda kõike õppisime. kestis umbes 10 päeva kokku ja need olid tõsised tööpäevad. igal hommikul olime hiljemalt kell 9 kas klassis, basseinis või kaldal ja õhtul 6-9 ajal saime koju. kodus tuli veel järgmiseks päevaks asju ette valmistada. minul andis kogu ülejäänud elu väga hästi selle järele painduma ja kodus oldi ka mõistvad, niiet otsest stressi polnud ja kogu see aeg oli küll raske ja natuke väsitav, aga samas hästi vahva.

kogu eesti peale oli kokku 10 kandidaati. idc tegid osad maremargis ja osad oxygene tallinnas. ie ajal olime kõik ühes puntras, meid jagati kahte gruppi ja igaühele anti number. mina olin red-three need kolm päeva.

kõige ägedam asi sellest ajast oli red tiimi avaveeharjutuste ettenäitamine. vee all olime 30 minutit ja selle ajaga said 5 kandidaati oma kaks harjutust ära teha. nähtavus oli 1,5-1 meetrit. aga eks me olime saanud kõvasti trenni tiidu katlas (linnahalli kõrval). hoidsime üksteistest kinni ja olime kõrvuti nagu kilud. kes parasjagu harjutust tegi see lahti lasti ja teised hoidsid seni omavahel. assistent piilus üle õpilaste rivi, instruktor dirigeeris kogu seda värki eest ja eksamineerija hõljus kusagil instruktori kohal/kõrval ja näitas õpilastele ette vigu mida peab tegema. meil oli organiseeritud nii, et assistendiks panime selle, kelle skillides me kõige vähem kindlad olime, sest assistent peab ainult ok peale ok vastama ja mitte ära kaduma. õpilase rollimängureil on aga vaja teha harjutust nii perfektselt kui saab ja teha tohib ainult selle vea mis kästakse. noh, vähemalt ideaalis. kui õpilase mängija mingit siga mängib siis instruktorikandidaadi shansid sellest ei parane. aga meil läks küll minuarust ilgelt hästi, sigu polnud, õpilased vaatasid eksamineerija poole ka, et see saaks kohe mingi vea anda ja me ei peaks seal ülearu kaua passima. mõnikord on kohe selline hea tunne, kui mingi raske asi hoolimata kõigest hästi välja tuleb. võib jääda isegi mulje hetkeks, nagu me oleks nii kuradi osavad ja valdame asja.

rescue-7 tuli pooltel teha pocket-maskiga. olime seda basseinis harjutanud ka, aga eks sellega on veidi teistmoodi ikkagi. just see osa, kuidas seda õigesti vastu nägu hoida niiet mask oleks kindlalt näos puhumise ajal, õhk läheks kopsu ja vesi jääks eemale.

ahjah, tegime seda kõike tallinnas (ie avavesi rummus) ja eesti keeles. tiit, kert ja juno olid nii lahked ja tõlkisid jutu lennult eksamineerijale ära – maitea kuidas teiste jaoks, aga minule oli suht suur kergendus, et ei pidanud täiendavalt keeleprobleemidega tegelema ja sai asja sisule keskenduda. niiet, mis see ka maksab, neile suur tänks ja retsept!

• leidsin ja pätsasin juno blogist siia ühe pildi ka.