ull blog

täna oli võimalus osaleda ühel vaatlusretkel shcleswig-holsteini rusudele (mina ei suuda selle kohta “vrakk” öelda). see laev olla kunagi andnud teise maailmasõja avapaugu. ka tegin oma esimese sukeldumise vahetult peale owd kursuse lõppu sellele vrakile kunagi 2005 aastal.

praegu on schleswig-holsteini lähedal ankrupoi, kuhu külge saab kinnitada paadi, kui sinna sukelduma minna. loodetavasti on ühel päeval mitte väga kauges tulevikus kõigil eesti vrakkidel selline poi. esiteks on nii lihtsam vrakki üles leida ja teiseks pole vaja ankruga vrakki lõhkuda. iseenesestmõistetav tegelikult…

oli keskpäev ja valgust oli ilmatumalt, nähtavus “rummu kohta väga hea”, nagu ma olen märganud end võrdlemas viimasel ajal. ehk siis 4-5 meetri kauguselt võis veel kellegi punaseid lestasid või regu või midagi muud läikivat vabalt näha. mul oli kaasas olympuse 770sw veekindel digiseep, mis enamvähem 10 meetri sügavuseni vett peab pidama. tegin ka mõned pildikesed. üks tuli täitsa huvitav välja minuarust.

nüüd hakkas pihta.

eile õhtul just mõtlesin, et krt mingit elevust pole enam järel selle pika ootamise peale. aga hommikul kui kursus pihta hakkas ja üksteise tutvustamine käis, siis hääl ikkagi veitsa värises. mingis mõttes on see lahe, sest kurb on küll kui peaks ükspäev tõdema, et enam pole maailmas midagi järel mis seda põhjustada võiks.

sissejuhatuseks kuulasime veel ära loo sellest, mis on PADI. edasi tulid kaks loengut õppimis- ja õpetamismeetodite kohta ja lõpuks pidime kamba peale ühe presentatsiooni ka kokku panema. minul polnud küll sellist asja elus enne ette tulnud, et istud selliste inimestega laua taga, kelle nimesidki pole veel jõudnud meelde jätta ja kohe antakse 15 minutit ja ülesanne, et tehke ja tehke koos. üks viis minutit läks aega enne kui kõik oma “kommunikatsioonitestid” ära tegid ja sai selgeks mismoodi me seda asja tegema hakkame. teema oli veel üsna värske ja meie jaoks toores ning käis paras puterdamine, aga põhimõtteliselt midagi me ikkagi tehtud saime.

nüüd on nädal aega aega teha ära iseseisev töö – hunnik lugemist ja ilge paks pakk teadmiste kontrolle, lisaks ette valmistada esimene minipresentatsioon välja loositud teemal. saime kohe alguses loosiga kõik oma kursuse jooksul tehtavad ülesanded kätte: 2 microteaching presentatsiooni, kaks suuremat, 4 basseinitunni ülesannet ja kaks kahest ülesandest koosnevad avaveetunni ülesannet.

kuigi igal pool rõhutatakse, et see kursus pole ettevalmistus eksamiks vaid instruktoritööks, siis praegu neile ülesannetele mõeldes kuvandub mulle küll pigem närviline olemine ja mingi võõra kotkapilguga, iga tehtud vea peale õelalt naeratava eksamineerijaga silmitsiolemisest ja mitte mõnusast kursusest päris õpilastega. nii lühikese ajaga ilmselt ei õnnestu kasvatada nahka piisavalt paksuks, et iga hindamist külmalt võtta, seega pean lihtsalt kujutama ette, et instruktor/eksamineerija on mitte hindaja vaid teadmistejänune õpilane, lõvi on hiireke, karu on rebane…

aeg lendab märkamatult. kuu on möödas ja pole mingit märki siia maha jäänud sellest…

idc kursus algab alles mai keskel ja lõpeb teises pooles. eksam peaks olema juuni alguses. seni olen käinud basseinitundides kaasas ja hinnanud enda etteasteid kahe kriteeriumi järgi – kui hästi see vastab sellelele, mida ma ise endalt ootan ja kui hästi sellele, mida võiks mult oodata eksamineerija. varem piisas, kui olin ise rahul ja paistis, et õpilased ka. kuid enam sellest ei piisa. tuleb aina veel käia ja ilmselt võtta vahepeal aega ilma õpilasteta proovida mõnda asja mitu korda läbi. ma ei saa ju õpilaste nähes katsetada mingit harjutust.

ujumas pole saand käia, olin veitsa tõbine. selline tobe tõbi, mis esimesel nädalal tegi nohut ja pärast seda kohatist köhimist ja palavikusarnast tunnet, ehkki palavikku justkui õieti polnudki. hoolimata sellest käisin bassus ja niisama sukeldumas ja midagi hullemaks ei muutunud. ujumiseks siiski jõudu ei jätkunud.

jeerum kuidas aeg lendab ja vesi voolab. millalgi võtsin elu eesmärgiks ujuda kunagi 400m vabatehnikas ära ajaga 8:40, aga ega ma pole seni kordagi harjutanud küll. ok, eile hakkasin proovima. käesoleva treeningu esialgne eesmärk on ujuda see 400m järjest maha ilma vahepeatusteta ja vahepeal peatumata. esimesel katsel õnnestus 250m maha ujuda kuidagi. põhiline häda on tempoga, ei leia kuidagi seda õiget tempot, mille juures ma veel normaalselt hingata suudan. teine väike peetus on sellega, et vesi kipub kurku ja sisse hingates ninna. kuidas ja miks vesi kurku satub ei tea, väga imelik igatahes. tempo kohapealt leiutasin nipi, et kui paremalt hingan, siis tuleb teha hästi suur kaar parema käega ja vaadata lakke. siis püsib tempo enamvähem stabiilne ja rahulik ning on aega ka hingamiseks ilma et vett kurku pritsiks. höhö, nüüd on endalgi huvitav jälgida, kas ja millal järgmine katse tuleb.

eelmisel pühapäeval nägime rummus, et ekskavaatori juurde on veetud jäme terastross ja peale veest väljumist oli kaldal mingi onuke, kes näis asjaga seotud olevat. käis ilmselt tsekkamas, ega keegi ei tegele tema trosside hiivamisega.

noh me mõtlesime, et võiks natuke neid trosse hiivata küll, sest ega meile pea ilmtingimata meeldima, et keegi oma suures rahaahnuses töötegemise asemel ühtesid eesti tähtsamaid sisemaavrakke ära tahab hiivata.

reede öösel oli ilm külm, tuuletu, läbi õhukese lauspilvisuse säras täiskuu. puudus vaid kusagil mäe tipus kuu taustal uluv hunt. karjäärile oli peale tekkinud 1-2 cm paksune jää. jää oli täpselt nii paks, et sealt sai läbi astuda ja vajadusel käega altpoolt puruks lüüa. või lihtsalt turjaga alt välja pressida, vähemalt siis, kui jalad on põhjas. eelmisel talvel ootasin väga sellist sukeldumisvõimalust, käisime mitu korda proovimas, aga jääd polnud ja vesi oli sogane, kui jää tekkis, oli ta korraga 10 cm paks.

marssisime hiivitsad hõlma all läbi jää nabani vette ja tsumasime lambivalgel alla. natuke justkui kaldusime kohe kaldteest kõrvale, sest see kaldtee on peale ühe roomiku väljatõmbamist nüüd muutunud. algul leidsime ühe vana trossihunniku, aga see polnud see, ujusime kompasside järgi edasi ja leidsime õige trossi ka. vaatasime mööda trossi veitsa edasi, ühest liitekohast mööda ja veel natuke. siis proovisime natuke trossi saboteerida, aga see oli nagu hane selga vesi kahjuks. mõtlesime, et läbi sellise jää pinnal tagasi minna küll ei tahaks, pöörame parem otsa ringi ja vaatame, kuhu on kaldapoolne ots peidetud. pöörasime otsa ringi ja varsti märkasin, et mu lamp hakkab vaikselt lahjemaks jääma. õigemini üsna kiirelt. väike mure ja ärevus tuli peale ja ligi hakkasid kippuma igasugu mõtted. siiski jäid nad sellise stressialge tasemele. kustutasin lambi ära ja jätkasime ühe lambiga, valgusviht trossil, mina poole mehepikkuse jagu eespool. mingil hetkel hakkas ka teine lamp hägusemaks jääma. küsisin, kas üles, sest päris pimedas on üles minna ikka veidi jama, aga minu lambis oli veel surtsakas valgust järel ja vaikival kokkuleppel jätkasime teekonda kuni üks lamp päris pimedaks jääb ja siis tõuseme minu lambi viimaste valgusräbalate saatel pinnale.

valgust jätkus kuni trossi lõpuni. enne lõppu liitusid kaks trossi, st põhja on neid laotatud vähemalt kaks, kuhu läheb teine, ei teagi praegu – võibolla ka teise kopani juba nöör paika seatud… tõusime mööda trossi kalda ääres üles. arvasin, et äkki on parem seal auku mitte jäässe toksida ja minna sisseminekukoha lähedusse, aga ega ei saa sellises olukorras inimesele ette heita soovi natuke värsket õhku hingata ja kindel olla, et jää selle koha peal siiski liiga paks ei ole altpoolt läbimurdmiseks. ei olnud. minul ju valgust polnud ja ma eriti ei vaadanud, milline see jää altpoolt välja näeb, aga kui lõpuks nägin, siis näis ta ikka nii 3-4 cm paks ehk täpselt selline, kus peal võiks vabalt hüpata. ühe vahepeatusega leidsime lõpuks oma sissetuleku augu ka üles enne, kui valgus täitsa ära kadus.

hästi veider, kuidas mingis situatsioonis hakkab pea tööle. kohe, kui esimene asi juhtub, siis hakkab pommitamine, et kui nüüd veel juhtub see ja too ja kolmas?! tekib tunne, et õhku justkui ei tule õigesti ja iga krõbin tundub kuidagi kahtlane. samas tead, et aju lihtsalt nii töötabki ja sind üritatakse meelega närvi ajada, et sa põgeneksid potentsiaalsete ohtude eest kaugele ära. sellisel hetkel paistab välja, kas on kogemust ja närvi piisavalt, et selliseid asju teha või on õigus su instinktidel, mis käsivad kodus diivanil istuda ja telekat vaadata ning arvata, et oled iseenda peremees.

varustust lahti harutades selgus, et mu lambi akukanister oli ikkagi vett sisse lasknud ja/sest juhtme pistik oli üsna lõdvalt kinni keeratud. eks selle pärast nii kiiresti tühjaks saigi. ilmselt tuleb lamp viia võõrutusravile – ikka ei saa nii, et esimesel võimalusel tõmbab end täis ja kustub kohe ära!

ka sel pühapäeval kostis juba varahommikust kilkeid ja naeru basseiniveerel… st sõbralikku sõimu ja plätserdamist… ühesõnaga sukeldumas käisime jälle seal!

sukeldumisvirmade veebides küsitakse viimasel ajal – “kas tunned soovi elada huvitavat elu sukeldumisparadiisis… siis tule dm ja idc kursusele!” muidugi tahame elada huvitavat elu sukeldumisparadiisis niiet kindlasti on vaja järgmised kursused ette võtta. et kursusteni on veel üle kuu aja aega, siis mõtlesime ikka veidi meelde tuletada ja läbi proovida need peamised harjutused.

printisin kodus 20 harjutusest koosneva scuba skill circuiti välja, selle, mida dm kursusel tahetakse näha demonstratiiv-tasemel, pistsin kilesse ja basseini kaasa. oeh. sellega on tegelikult vist enamus öeldud. osasid asju tegime mitu korda, sest alguses ma näitasin marttile, siis näitas martti mulle ja siis tundus mulle, et krdi lohakas värk ja kui see oli minu ettenäitamise tulemus, siis peab liigutuste konkreetsust ja selgust veel peale keerama ja igasugu muud sabinat maha tuunima. muide üks esimesi asju on õige tinakoguse määramine. tegime selle tõesti ära, marttil oli 4,5 kg ülearu alguses, mul oli paras kogus, aga vee all sellise ideaalse kaaluga harjutusi teha on raskem – ei püsi põhjas. teine asi on see snorkel. maskiharjutuste juures see muudab pilti ikka tublisti segasemaks, aga standard nõuab…

vahe, kas teed lihtsalt mingit protseduuri või tahad seda näidata nii, et vaataja saaks aru miks ja mismoodi täpselt tuleks teha, on ikka palju suurem kui tundub. ühtepidi peaks juhtima tähelepanu olulistele punktidele, teistpidi aga ei ole hea liiga palju vehkida, sest siis ei pruugi vaataja üldse aru saada mida sa seal õiendad. mis on oluline ja mis ei ole, see on vaja ära otsustada enne kui käed ja jalad liikuma hakkavad, sest ilma mõttejõuta need esialgu päris õigesti siiski ei liigu.

umbes-täpselt aastajagu olen edasi lükanud ülenäomaskiga mõne asja järele proovimist basseinis – tegin selle ka nüüd ära. esiteks ühegi kapuutsiga ma seda tööle ei saanudki nii, et mask oleks kapuutsi serva peal, nagu ta vist mõeldud on. otsaeest keskelt rihma alt kuskilt tuleb pidevalt natuke läbi. tuleb ikka panna vastu nägu ja kapuutsi serv peale või hankida eraldi kapuuts ning selle näoauk ülenäomaski jaoks parajaks trimmida. proovisin ka maski äravõtmist vee all. peale näost eemale tõmbamist tuleb hull pahmakas õhku kohe, aga see jääb kiiresti ise vakka olenemata sellest mis asendisse mask jääb. edasi varuregu suhu ja taskust tavaline mask asemele. proovisin proovimise mõttes ka ülenäomaski vee all uuesti ette panna – jah saab. lihtsalt lükkad rihmad eest ära, surud maski vastu nägu nii, et ülemine serv on tugevamini vastus, vajutad purget, maski sees algab hull orkaan ja tuisk korraks, aga üsna kiirelt on suurem vesi väljas ja saab hingata. siis hoiad aga maski edasi vastu nägu ja teise käega sebid rihmad. sellist asja, et mask läheb vett täis, ei õnnestunud mul saada – kui tirid kuskilt serva lahti, sisi hakkab sealt kohe õhku välja puhuma ja vett sisse ei tule.

algul mõtlesime minna ikka merre sukelduma, sinna martti osmiku lähistele vanasse sadamasse, aga oli tuuline. niisiis panime sauna sooja ja tomtom juhatas meid otseimat teed pidi karujärve manu.

jõudsime siis järveni – järv oli alles, aga paadisild oli kaldale veetud ja kalda ääres oli mingi hull jääsupp. tuldud-mindud ehk kui siin juba olime siis ikka läksime sinna sisse ka.

alguses proovisin ülenäomaski ja uue kaputsiga, aga midagi oli sellel konfil viga, sest nägu oli küll kuiv, aga kapuutsi alla pumbati pidevalt külma vett juurde ja see oli päris ebamugav. ronisime välja, õhk kinni, ülenäomask küljest ära ja tavaline regu otsa, kapuutsid ka ringi ja tagasi.

uuesti vette minnes oli kohe selgelt tunda mis vahet on ülenäomaskil ja tavalisel – nägu hakkas korralikult külmetama. mask kippus uduseks ka. proovisin siis kangelaslikult külmas vees teha maski loputamist vee all. teadsin küll, et see on väga külm, aga oli natuke veel külmem ikkagi. minu kompuuter näitas 2, marttil 1 kraadi sooja.

kogu karujärve jää oli tuul puhunud kalda äärde just sellele kaldale kust meie vette läksime. tuul oli nii tugev, et jäätükid olid ristipidi üksteise vastu pressitud, selles supis oli päris huvitav kõndida.

järjejutt “pühapäeval bassus” jätkub, lühidalt eelnenust… eelmine kord tegime andrile introt ja kaklesime marttiga. tänases osas…

harjutasin ballooni kinni ja lahti keeramist. algul niisama, pärast ilma maskita. seejärel harjutasin vesti seljast ära võtmist ilma maskita. samal ajal harjutas martti ballooni salaja kinni keeramist. kui olin vesti selga saanud ja mõtlesin veidi puhata ja selgus, et ega ei saagi enam hingata, siis kuidagi teadsin, et õhk pole otsas vaid martti keeras selle kinni. imelik. tahtsin veel imestama hakata et kuidas ta küll nii salaja suutis, aga imestamiseks oleks olnud vaja veidi õhku ahmida… kõik need emotsioonid ja asjad tuli edasi lükata ning hoolimata mitteviitsimisest uuesti vestihõlmad lahti teha, ballooni ülespoole lükata et teise käega kraanini ulatuks ja see lahti keerata. ahjah, martti oli vahepeal harjutanud jalgade köiega kokku sidumist.

ega ta, reo, ise ka kergemalt ei pääsend kui hakkas ilma maskita toimetamist proovima. kohe leidus sõbrakäsi, kes maski ära peita aitas, ballooni kinni keeras ja raskusvöö pannalt lahti katkuks.

pärastpoole käis basseinis martti sõber profifotograaf. ma ütlen, sellel inimeste edevusel ei ole mingeid piire – nüüd on meil endist siis proffe promopilte vaja, et kui ägedad mehed me basseini serva peal välja näeme?! aga no kui on vaja, siis peab saama – ma ei oska muud öelda.

ja lõpetuseks väike piltmõistatus: mis toimub pildil? ja lisaküsimus ka: mitu inimest on pildil?

ps! seda pilti ei teinud proff, vaid amatöör – anka

kandsin mõned viimased sukeldumised logiraamatusse ja avastasin, et nüüd olen ma siis maa peal tagasi otsaga, sest õhus ja vees on oldud samapalju kordi. 151. ilus sümmeetriline number ka, kas pole? olen ikka mõelnud kirjutada loo ja võrrelda langevarjundust ja sukeldumist, aga teha seda siis, kui olen mõlema asjaga sama palju kokku puutunud. nüüd on see siis käes, aga kuidagi hakkab see targutamise tuhin üle minema… see lugu aga kirjutamata ikkagi ei jää.

eelviimati käisime martti ja andriga basseinis. marttil käivad vahepeal sellised hood, et tema peab igatahes vette saama. andri tahtis niisama sukeldumist proovida ja näitasime siis talle kuidas käib. umbes selline intro, nagu mulle tehti. marttiga proovisime vahepeal jälle allveekaklust – mina olin james bond ja tema oli tombraider, höhö. põiklemisosavust on vahepeal tulnud juurde, enam ei käi nii lihtsalt, et tõstad teisel regu suust või maski eest. kraani kinni saada on ikka ka raske. samuti ei lõhu enam nii kergelt käsi ära. kraani kinni keeramisest nii palju, et kui martti mul õhu kinni keeras siis ma igatahes seda lahti ei saanudki esimese hooga. käsi sedasi kookus kukla taga on väga nõrk.

nüüd laubal käisin abiks kalevspas introtamas. 4 m basseinis on ikka hoopis teine asi. mina sain jõudu proovida ühe umbes omavanuse meesterahvaga, kellega ei olnud mingit muret. lisaks oli kaks naisterahvast, kah noored. ühel oli väike hirm ikka ka, sest kuskil kuurortis oli natuke segane ja ebameeldiv kogemus tekkinud. minu jaoks muidugi huvitav, natuke nagu psühholoog või nii… jah, see on lihtsalt põnev. ja lõppes ka kõik hästi, loodan et sai väikse julguse ka tagasi. viimase tegelasega oli ka põnev, kuna meid kiputi basseinist vaikselt välja pressima igasugu suurte plastikpalli atraktsioonide ja administraatoritega, aga kuidagi väga ei seganudki see sehkendamine ja saime ilusasti hakkama. pealegi sügavas otsas oled veidi nagu omas maailmas. üleval ujuvad inimesed, nad on ikka pinna küljes kuidagi kinni ja ei saa nad kuidagi vees rahulikult ringi liigutud. all toimetavad sukeldujad ja mõtlevad omi mõtteid, vahel muigavad pinnal-pimeduses rassijate peale.

ootamatu jää ootas meid eelmisel reedel äntus, kuhu meie läksime hästi lihtsat ja mugavat öösukeldumist tegema ja mina oma uut kapuutsi koos ülenäomaskiga testima.

orgunn käis kuidagi kiirelt ja muud tegemist oli palju, martti tahtis reedel minna aga reedel pidin muid asju sebima. laupäeval oli kopp ees muude asjade sebimisest ja läksime äntusse. teel raplasse helistab martti ja hakkab rääkima, et ei tea kas peaks kirve ka võtma juhuks kui jää on peal. nädal enne lõuna-eestis polnud mingit erilist jääd, kus siis nüüd siin järsku? jäi nii, et kui jää on, siis ilmselt õhuke kust astub läbi või toksime labidaga, mis mul talvel autos on.

raplast äntu poole sõites nägime tee ääres üsna usutava jääga loikusid ja hakkasime veidi muretsema. peale paidet teeäärsetes poodides pesunnööri igatahes enam ei teatud ega müüdud. koerus õnnestus saada pakkimisnööri nii 20 meetrit igaks juhuks.

jää oli peal! aga paistis läbi. nagu snorgeldaks ilma vette minemata. toksisime labidaga meeter korda meeter augu silla kõrvale, jää oli ca 5 cm.

üks umbes 4 meetri pikkune buddy-köis oli meil õnneks ka kaasas. aga kuna seal oli vesi suht madal, siis sisse minnes läks veidi sodiseks vesi ja kahe nööri ja mitteootuspäraselt toimiva ülenäomaskiga tundus see, et eriti alla ei saa, üsna loomulik. loobusin pikast nöörist ja sidusin lühikese mingi posti külge. labida lõime põhja ja vilkuri panime külge. solistasime seal silla ümbruses. seal on vist ca 2m sügav parimal juhul, püsti end ajada ei õnnestunud. mask mulises. kolisin välja.

läbi jää oli üsna tore vaadata kuidas sukelduja all toimetab. äkki käis hull pragin ja jäässe tekkis meie august lähtuv hääästi pikk pragu. martti pistis pea välja ja võis arvata, et tema kuulis seda natuke valjemalt seal vee all, höhö – paras!

proovisin seekord end autos riide ja riidest lahti sebida. liiga palju toole oli sees ja tuli üsna ägedalt väänata ennast. tulemuseks nädalane kangekaelsus.