ull blog

aowd rahvas tegi oma vrakisukeldumist raa peale ja igal paaril oli lisaks ka üks dm hakatis kaasas.

kõige vingem asi oli aga laeva kapten, kes nägi ainult riietuse poolest välja nagu tavaline inimene, hääl ja jutt ja muu olid pärit justkui mingist mereröövlifilmist. viskas vana merekaru nalju ja spottis laeva väga huvitavalt, kõigepealt mingi poi ketijupi ankruga vrakist üle sõites vette ja siis järgmise või ülejärgmise ringiga saatis ankru järele. ja nii suure paadiga ma pole paremat spotti enne näinud, ankur oli nii kuradi vingelt pandud et paremat ei oska tahta – jooksis kergelt diagonaalis üle vraki, aga vrakki justkui ei puudutanudki, vaid oli põhjas miski võrgu sees kinni. igatahes alla minnes kohe vrakk näha ja ülestulekul ka lihtne köit leida.

sukeldujaid oli kah huvitav jälgida. ilmselt käis nende peas mõte sügavusest ja võrkudest ja ujuvusest jms, oleks sinna veel mahtunud ka mure oma paarilise pärast, siis poleks mul täna kirjutada millestki. aga eks iga asi tuleb omal ajal. täna said nad vist küll piisavalt kogemusi lisaks vrakisukeldumisele ka üldise sukeldumispaari koostöö vajaduse ja mõtte osas.

minu paarikesega sai juba alla minnes selgeks, et erilist tiimitööd täna ei tehta, sest üks läks ees alla ja eriti tagasi ei vaadanud. teine tuli aeglasemalt. alla jõudes leekis ka esimene mees kohe tuhinal minema, vahepeal siis ootas teisi ka vist järele. selle suure kihutamise peale tuli tal aga lesta küljest üks rihmapool kuidagi lahti, niiet see tolknes pikalt järel. teine paariline, kes ikka tiba kõrgemal järele üritas ujuda, nägi ja tõttas teatama, appi parandama. üks näitas siis valgust ja teine istus põhjas ja sebis lestaga ja mina vaatasin alguses seda lihtsalt pealt. siis võeti lest üldse jalast ära ja otsiti välist abi. ega kui kuival maal pole seda lesta rihma klõbinat sinna lesta külge kinnitanud, siis seda esimene kord teha 26 meetri peal võib olla paras katsumus. saime selle kinni ja jalga tagasi, teekond jätkus.

vahepeal üks mees näitas siis mulle, sest paariline oli kole kaugel, et tal õhku nüüd vaid sada. jäin mõtlema palju siis teisel võiks olla. õhumuret õnneks polnud ja selleks ajaks, kui ühel 50 bar piir ette tuli, hakkas õnneks teisel külm, suhtlemine käis miskipärast läbi minu ja üles me suundusime.

teel köie juurde ujus vastu veel üks huvitav paar, hoidsid üksteisest lausa kinni, esmapilgul ei pannud tähelegi, et tuldi õhujagamisega…

ja paadis midagi nagu oli ka kolmandal paaril hingel ja kui tagasi sõitsime, siis olid näod rahval sellised mõtlikud ja pilgud maas, aga ilmselt oli juba märjarahval lihtsalt külm ka.

asjad kaile vinnatud ja viimased paadist lahkumas, käristas merekaru järele, et järgmine kord villased särgid selga ja lähme aga jälle. vinge vennike.

õlg ja pool selga miskipärast ullult kanged kogu eilse päeva, selle nahka läks ka retk Vanja peale. aga päevake määrimist ja puhkamist lubas täna vähemalt proovima minna. mõtlesin, et kui omal jõul asju paati ei saa, siis ei lähe sukelduma kah. aga sain.

ja käisime ennelõunal korra raa peal. nähtavus oli seal kehv ehk tavaline, loodetud üldmuljet vrakist ei saanud. aga noh nii palju nägin ära, et tõesti on ta jämedatest palkidest ehitatud, tulevad sedasi alt kiilu juurest üles välja ja seal on olnud peal ristipidi ehk piki laeva lauad, mis on ilmselt plahvatusega välja pekstud ja vedelevad igal pool ümber vraki. muud nagu põlndki, tunne oli ok ja õlg pidas vastu. aga noa kaotasin ära ilmselt kama paati venitades. see nüüd mu esimene asi, mille ise ära kaotasin. siiski ma veel mõtlen, kas järgmise vestinoa ikka panen kummipaelaga kuskile kinni või mitte.

peale lõunasööki ja vajalikke asjatoimetusi mindi veel korra bungsbergi peale ka, tükk aega põdesin kas ikka minna, aga lõpuks otsustasin minna. ootasime rahva laekumist üle tunni ja selle jooksul kahtluseuss muudkui näris mind. ilmselt jäi ussile õlamääre kurku kinni ja ringi ei otsustand.

olin dilliga kahekesi paaris ja panimegi alla. dill hullu vingaaliga ees ja mina vaikselt järgi, ikka hingetõmme, neelatus, tötrs ülikonda või vesti ja pool meetrit allapoole jne. ega ma peale raal käiku mingit nähtavust siit ei oodanud küll, kuid nähtavus oli veel täitsa okei. dill tegi plaani, et vajume trümmiaugust sisse ja ujume läbi selle augu, mispärast laev üleüldse põhja läks, sest kui seda auku ei näe, siis pole justkui õige bungsbergil käikki. selle auk, mis bungsbergile saatuslikuks sai tahtis mindki rajalt maha võtta, kuidagi suutsin nii sealt läbi ujuda, et regu voolik jäi mingi serva taha kinni. aga ei hullu, sain selle kätte ja retk jätkus. august läbi, vaatasime natuke auku ja ujusime tekile tagasi. seal tahtis dill natuke veel trümmis liikuda, a ma eriti ei kippund ja kulgesime ahtri suunas edasi. ujusime mööda veel mitmetest trümmidest ja mootoriruumist, ja hülgest, mis võrkudes rippus nagu ilmatu pirakas herilasepesa või mingi muu kookon, ise üleni valge. aga mootoriruum paistis ülevalt sisse piiludes väga vinge, servad mitme korruse jagu redeleid, treppe ja selliseid pulkadest keevitatud rõdusid täis nägu filmides on tehastes. ja keskel all mingid jurakad, mis pidi siis äkki mootor olema. panime aga edasi, ahtris mingit kola, aga sellel väga ei peatunud, plaan oli minna sõukruvi kaema. minul päeva teine suht sügav sukeldumine ja dekovaba aega järel 1 minut. no sitta kah, vajusime uuesti alla. see sõukruvi oli suur nagu vannituba. ilmatu jurakas. ja dekoaeg tuli peale. ning õhku 90 kandis. suus oli selline maitse, nagu keegi puuriks hammast. väike ärevus ja süda tahtis tempot tegema hakata. hingasin mõttega ja hoidsin end rahuliku, küll jätkub õhku ka deko jaoks ja leiame ankru kenasti üles, loomulikult on ta veel alles ka. tagasi tekile ja vaikselt ujudes peatusi tegemata köie juurde tagasi. vastu tuli igasugu vendasid veel, kes mootoriruumi sisse ujusid. läksime üles. kompuuter käskis üles minna mitte rutem kui 5 minutiga. 15 meetri peal tiba passisime ja tiksusime sealt edasi 5 peale. üritasin meelega natuke silmi kissitada, et võimalike tõllaratastega endast mitte väga ähmis muljet jätta, sest köis oli väga imelik, tundus, et triivime. aga no mis sa ikka teed, ehk ka viimased mehed on kuskil köie küljes rippumas. juu olidki, sest paati me kõik jõudsime.

nii ja nüüd ma üritan meelde tuletada detaile, et tuvastada tänase joobe tugevust. vööris rippusid laes mingid moodustised, nagu koobastes. hülgest juba juttu oli ja mootoriruumist ka. suuri trümmilauke oli päris mitu, neise lambiga näidates paistis põhja välja. sõukruvi oli minuarust 4 labaga. meie ankuruköis oli üle kolmiktoru ja kohe selle taga niimoodi otse haruliselt kuskil peal, ükski ankru laba millegi taga otseselt kinni polnudki. dilli tähelepanu sain alati nii, et sabistasin oma lambi valgusvihuga üle ta maski. kolmesõrmelise kindaga ei saa numbreid näidata.

ega mulle vist rummus ka asjadest esimese korraga rohkem meelde ei jää, niiet olulist narkoosi siiski ehk polnud, mingi väikene kindlasti, aga ilmselt ei midagi murettekitavat. max sügavuseks sain nüüd 37 meetrit ja “sooja” 3 kraadi.

bungsbergist rahvas räägib alati sellisel saladuslikul ilmel stiilis, kes teab see teab, sest tihtilugu juhtub seal midagi ebaharilikku või siis muudab see vrakk ise kõik juhtumused natuke ebaharilikumaks oma sealolekuga.

niisiis ma ei teadnudki sest vrakist muud, kui et see üsna suur ja seal on palju igasugu vaatamist ja et ta asub seal üsna hobisukeldumise sügavuse piiril.

polnudki erilist plaani sinna minna, sest kuidagi minu ajakavadega ei klappinud teiste minekud. aga siis selgus, et mu ajakava oli kehvasti tehtud ja päevaga pole muud teha, kui oma koolitükke õppida. õppisingi, kuni saabus ihv, kes kamandas koju varustuse järele, sest on iseenesestmõistetav, et iga normaalne inimene jätab kõik muu pooleli, kui on võimalus bungsbergile sukelduma minna.

tunniga olin asjadega tagasi ja kruvisin värgid käbedalt kokku kai peal, otsisin ja laenasin kokku kuiva ülikonna ja muud puuduvad aksessuaarid ning üldiselt oligi kohe minek ka, ilmselt olin rahval nii pool tundi väljasõitu edasi ka lükanud, aga sellest juttu ei tehtud.

paat kihutas kui pöörane, tundsin, kuidas tuul läbi alusülikonna tuhiseb ja teadsin, et sellest ma veel paraja seljavalu saan. sõidu suunas vaadata ei saanud, sest õhuvool surus silmist vee välja. paremal pool silmapiiril oli lai tume pilv, selle all väike keeris.

üks vend istus ahtris pehmel toolil ja ütles äkki lambist kaptenile – õu, vaata et mööda ei kihuta. ja olimegi kohal, kust ta aru sai, ei tea.

rahvas oli üsna huvitavalt varustatud, oskasin see kord juba vaadata ümberringi toimuvat. üks oli tehnilise sukeldumise varustusega, puudu vaid dekoballoonid. üks sidus randmekompuutri ümber konsooli. üks oli liblikvesti kuid märja ülikonnaga ja tal oli veel õhku ka natuke vähem kui arvas. ja noh dilli varustus polnud vahepeal muutunud, ikka seesamune orants kostüüm. minul ka standartne konf, kui alusülikond välja arvata, bare oma tundub kuidagi õhem kui soprase jagu, seega väike kahtlus, kas tina sai õigesti. viimati sügaval käies oligi ikaldus, sest tina oli palju ja pidevalt tuli palju õhku sisse lasta, pärast jälle välja ka, tookord tekitas tiba sebimist ja stressi, aga seekord olin selleks ette valmistatud.

dill ja ahto ja mina olime pundis. ühesõnaga dill vaatas ahto järele ja mina olin lisaks, vähemalt nii ma tundsin ja see oli hea vaba ja muretu tunne, võrreldes viimaste dm-ina võõrastega paadist sukeldumisega. ehe fun-dive.

fun hakkas otsa saama umbes poole tee peal, sest ahto ei saand alla miskipärast. dill käis tal järel ja jätkasime laskumist. vahepeal dill näitab, nagu all oleks vrakk. mina ei näinud kottigi. läksime edasi, siis hakkasin piirjooni eristama. ja tõesti olime alles poolel teel. ankur polnud vraki peal kinni vaid selle kõrval, kuid ilus valge köis jooksis piisavalt lähedalt selle nähtavuse kohta, et võisime varsti köiest eemalduda ja laskuda otse vraki kohal.

ahto pani kõmmdi otse tekile ja dill läks tema juurde toimetama. midagi nad seal seletasid kuni mina ikka keset vrakki hõljusin ja seda seninägematut suursugust vaadet kaifisin. näen tervet suurt vrakki kogu laiuses, enda all pirakat trümmiaku nagu liftishahti, vraki kõrvalt diagonaalis üles jooksmas meie ankruköit, kaugemalt, kuhu silm enam vrakki ei seletanud, oli siiski näha teise paari aeglaselt, ma ütleks isegi majesteetlikult ülespoole sõudvaid õhumulle. all tekil toimetavad tegelased olid hästi nähtavad, aga siiski kaugemal, kui mina olin seni harjunud nii hästi kedagi vee all nägema.

dill ja ahto ikka midagi toimetasid seal, ilmselt ahto väga ei kontakteerunud, sest hoidis ikka veel vrakist kinni, dill näitas, et ahtol on peaga probleem, sellises sügavusest sai see tähendada vaid seda, et kahtlustas lämmastikunarkoosi. küsin kas üles, ütleb et oot. mul ka kiiret polnd sel hetkel veel ja väga ei muretsenud.

hingasin. õhk tundus paks ka kare. kriipis natuke suulage, umbes nagu talvel kõvast suusatamisest kõvasti lõõtsutades. vahepeal libises üle maski ka mulle ajal, kui ma sisse hingasin. huvitav kust need pärit võisid olla, kas on regu huulik jälle pragunenud või on midagi kapuutsi serva alla kogunenud. ei saanudki selget sotti sellest asjast. üldse oli kõige selle peale tunne kuidagi naljakas. otsest suurt hirmu polnud, väike ärevus, mis oli segatud võimsa nähtavuse ja vraki poolt tekitatud eufooriaga.

ahtost ei saanud asja ja hakkasime ülespoole minema. dill hoidis temast veel kinni ja ujusid mingi ilge kaarega, justkui tahaks siiski veel natuke midagi vaadata ja näha teel üles. küllap nii oli ka, aga ankruköie kaotasid hetkeks silmist selle käigus. mina mölutasin ju niisama ja mul polnudki teha muud, kui vaadata mis toimub ja kus on köis, niiet saime köie kätte ja hakkasime tõusma. ahto pani alguses paraja vudinaga ülespoole ja dill krabas tal persest kinni. 15 meetri peale jõudes olid kõigil justkui pead selged jälle. pidasime nõu, kas lähme dilliga veel alla, aga läksime ikkagi üles. 5 meetri ohutuspeatuses tavapärased lõbustused igasugu meestenaljade näol ja siis paati. ahto kirjeldas meile oma joovet ja eks teistel oli ka elamusi kas siis seoses ahto joobega või niisama vraki nägemisega.

tulid ka viimased mehed ja sõitsime minema. kuradi kõva värk ikkagi, mõtlesin ja muhelesin ja hakkasin aru saama nendest, kelle bungsbergijutte seni vaid kuulnud olin.

räägitakse, et väriseva pildi jälgimine tekitab väsimuse ja peavalu, sest aju näeb pilditöötlusega väga palju vaeva…

seekord me siis sukeldusime lihtsalt niisama, kaasas reel ja kompassid ning üritasime erinevate objektide vahemaid ja suundasid mõõta. kirja saime vist 4 punkti. polnud just teab mis suur töö, aga küll väsitas alles ära kurask. pidevalt hõlju, pea silmas, kus teine mees on, toimeta reeliga ja jälgi suunda. peale esimest mõõtmist hakkas asi ka natuke segadust tekitama, sest asjad ei klappinud kuidagi.

tõenäoliselt lihtsalt kasutasime kompassi valesti. osadel sukeldumiskompassidel on ketta peal põhja suuna peal mitte 0 vaid 180, õhesõnaga kogu skaala on 180 kraadi nihkes, et näitu ei peaks lugema ketta pealt vaid kompassi külje peal olevast aknast. aga sellele me ei enne ei mõelnud. no ja siis ongi, üks ütleb näidu ühtemoodi ja teine saab aru teistmoodi, paneb need tahvlile kirja ja üritab visandada, aga visand ei klapi gps-iga valmis tehtud kaardi ega ka oma varasemate mälestustega sellest kandist.

lõpuks kui selle kompassi järgi visandatud kaardi peast välja viskasin ja hakkasin ringi vaatama, sain aru küll kus asjad on ja leidsime vajalikud kohad ka üles.

ülestulek reeli ja poiga peale sellist sukeldumist osutus raskeks, sest pea oli väsind ja ei teinud ilmselt asju piisava mõtte ja rahuga. poi sisse sai alguses õhku liiga palju, enne juba kui sa reeli külge kinnitatud ja reeli korralikult kätte võtta, kippus poi liialt tõstma. pärast õhku juurde pannes läks liiga kiiresti käest ära ka seetõttu ja kuna enne oli kõvasti reelitatud mõõtude võtmiseks, oli nöör ilmselt lohakalt seal pooli peal ja muidugi jooksis poi üleslaskmisel nöör maha ja üritus peeti. õnneks jäi rull rippuma vaid paar meetrit meist kõrgemal ja saime selle küljes oma ohutuspeatust harjutada. ka see ei taht hästi tulla, sest poi raibe ei hoidnud ju midagi ja vajusin korra “läbi põranda” ning pidime otsast alustama.

vaatan ikka seda padi rec deep dive videot, kus mehed kuiva ülikonna, kahe ballooni ja seljaplaadi/liblikvestiga seda kõike basseinis harjutavad. neil muidugi lisaks ilmselt tiba sitemad võimalused tasakaalu hoida (liblikas tõstab ainult ballooni ümbert, tavaline vest ka külgede pealt) ning lisaks igasugu lisakola nagu dekoballoonid jms. vaadates tundub ilgelt lihtne, aga ise proovides esiteks ei tule kottigi välja ja teiseks, kui sukeldumine niigi natuke keerulisem oli, siis see va mental overload muudab üldse kõik toimingud kuidagi kohmakamaks, ei suuda enam nii hästi keskenduda ühele konkreetsele asjale.

ikkagi ei saa mina oma, mis seal parata – madalakubatuurilise ajuvõimsusega liiga kiiresti end keerulisematesse olukordadesse sättida vaid pean tasapisi harjutama ja mitte ainult toiminguid vaid ka enesekontrolli ja keskendumist sellises pealtnäha lihtsas kuid kehale kurnavas olukorras. ja noh muidugi neid olukordi ära tundma ja hindama ka. praegu jääb igatahes mulje, et koormus ei kasva lisatoimingute suhtes mitte lineaarselt vaid ekspo… ekspn… taalselt.

ja teine värk on see, et kompass ja reel peaksid ikka head olema, kui neid reaalselt kasutada peaks tahtma. täna sain lõpuks omale suunto randmekompassi ka. numbrid on ilusad suured ja kannatab üsna kõva kalde all hoida enne kui ketas sees kinni kiilub. aga reeli asja peab veel mõtlema.

ja kolmas värk on see, et reeliga ujudes ei saa ikka nuga sääre külge kinnitada, sest seal ta raisk jääb kergesti reeli nööri külge kinni.

kunagi peaks sama asja proovima teha öösel.

basseinis ja soojas vees on kuivaga kuidagi imelik käia, nüüd sain lõpuks siis omale märja kalipso kah. kaheosaline bare artic fullsuit vist õige nimi, suurus LT ehk large tall – suurpikk.

varrukad ja sääred tegelikult on tiba lühikesed, aga saapale pikka säärega neopreensokk alla ja sääremure kaob. kompuuter hoiab vasaku käe varrukat nii, et kindaga ikka napilt vaheliti on ja noh parem käsivars vahel ikka on tsimarukese paljas ka. kuid on olemas pikema käisega kindaid, mis ka selle mure murraks.

nüüd olen sellega paar korda vees ka jõudnud käia. äntus 8 kraadises vees ära ei külmunud lühikese ajaga ja sellest tegelikult piisas teadmiseks, kuna ta on ikkagi ju sooja vee puhuks mõeldud. praegu paraku kuiva mul enam polegi ja täna käisin sellega pakri panga peal kah, viimati oli seal all 14 kraadi sooja ja see tundus kökimöki. täna oli aga meri üsna sile ja vesi oli taas soojuse järgi ära sorteeritud. üleval suviselt 20 kraadi kandis, kuskil 5 meetri peal läks jahedamaks ja siis seal 9 meetri peal keeras 4 kraadi ette lõpuks. ikkagi tunneb külma alguses vaid nägu. ükskord, kui nägu jahedamaga ära harjub, siis on ülejäänud keha ka harjunud ilma, et eriti tunneks. sulistasime seal ringi ja nautisime vaadet ja ära ei külmunud. niiet tegija värk.

eile käidi heinol külas korraga kahe paadiga, üks viskas ankru ja teine seoti esimese paadi külge kinni. meri oli ilus ja rahvas asjalik, niiet sellest pole rääkida midagi.

raskustega majandamine on nüüd aina huvitavamaks muutunud. peab arvestama, kui seo on all. kui raa peal oli all 4 kraadi ja seda võis arvata, tuli kuiva alusülikonna alla toppida fliis, muide termokiil või kliin vms oli ca 14-15 meetri peal. heino umbes sellisel sügavusel asubki, niiet fliisist võis loobuda. järelikult on vaja kilo-pooleteise jagu vähem raskust. noh ja siis oli seekord veel balloon ka 12 liitrine, mis on ka mõned kilod kergem, kui mu tavapärane 15 liitrine, aga selle pisiasjaga ma seekord ei arvestanud suures tuhinas.

alla venitasin esimesed 5 meetrit end mööda ankruköit ja vrakini jõudes sain paar törtsu õhku ülikonda ka lasta, et päris kokku ei pigistaks. noh ja siis olin seal all, üsna neutraalne, hingamisega sain timmida parasjagu ja mõtlesin, mis saab, kui õhk hakkab otsa saama ja balloon veel kilo jagu kergemaks muutub. plaan oli siis võtta ankur ja tulla üles koos sellega. õnneks saigi teistel isu või õhk enne otsa ja meie tiiduga jäime kahekesi alla. hõljusin oma 100 bariga ankru juures ja aina muigasin. tiit tegi paar tiiru veel vrakile peale, kontrollis kas kõik on juba läind ja siis hakkas ülesminek. ankru viskasime liiva sisse ja köit mööda üles. 5-6 meetri peal natsa õhk paisus ja sain seda välja lasta ülikonnast, aga 5 meetri peatuses kippusid jalad ikka ülespoole tahtma. hoidsin siis varvastega köie madalamast otsast kinni ja olin seal köie küljes väga mugavalt nagu miski laiskloom oksa peal.

statistika mõttes:

• jääsukeldumisel – roheline õhuke sõjaväe soe pesu või dressid, fliis, alusülikond, trilaminaat kuiv. ¹⁵⁄₂₀₀ – 16,5kg
• suvel soojemas kui 10 kraadi – alusülikond, ¹⁵⁄₂₀₀ – 10kg; ¹²⁄₂₀₀ – 11,5
• suvel põhjas alla 10 kraadi – alusülikond, fliis, ¹⁵⁄₂₀₀ – 11,5kg

karu oli rebane ja raa oli polaris. raa seepärast, et polarise nimeline laev oli eestis juba olemas, kui see laev siia osteti, siis tuli nimi ära muuta. aga miks karu rebane oli, seda ma ei tea.

tegemist on puust mitmemastilise kuunariga, millele eestis väike mootor ja vint külge kruviti ja nagu ikka, lasti see laev lõpuks põhja. millegi pärast oli tekkinud arvamus, et laevast on järel ainult kaared ja külgedelt on lauad maha kukkund ja see vrakk näeb välja nägu luukere.

paraku oli nähtavus üsna kehva, et mingit üldmuljet saada, aga samas piisavalt palju, et niisama vahtida. laeva tekil olid suured umbes 3 x 3 meetri suurused augud, kust pääses trümmi. ühest august sai siis sisse ja järgmisest välja ujuda, sest trümmid on seest üsna tühjad. vana puust laeva kohta vedeles siin ja seal üllatavalt palju mingeid elektrividinaid, juhtmeotsi ja väike isolaator.

kuidagi imelik tundus, et mina ei näinud seda teist paari, kes samal ajal all pidi olema, aga nojah. kui laevale all ühe ja tekil ka paar tiiru peale tehtud sai, siis oli paras aeg üles minna. üks mees võttis lihtsalt selle kümnekilose ankru ja ujus sellega eemale, et ta pärast kuskile ümber vraki vedeleva puumaterjali külge kinni ei jääks. seekord tehti 15 meetri peal 1 minutine peatus ja 5 meetri peal 3 minutine. seda 15 meetri peatuse asja polnud varem nagu teinudki, aga ega pole varem palju sügaval käinud ka, siin oli ca 20-25 meetrit.

all oli mööda sõitvate reisilaevade mürinat päris kõvasti kuulda, selline tunne, nagu vesi lausa vibreeriks kergelt. ja ülestulles kuulsin justkui raadio mängiks ja keegi räägiks ja laulaks plekkämbrisse. tegelikult polnud mingit raadiot, vaid ühe mehe ülenäomask. jube abitu tunne, tahaks nagu midagi vastu möliseda või jõurata, kuid ainus viis end väljendada on keskmine sõrm püsti ajada. selline dialoog muutuks üsna kiiresti kuidagi ühekülgseks ja tuli see laulujoru vaikides ära kannatada.

heino on üks ca 15 m pikk ja 5 m lai puksiirivrakk aegna saare lähedal merepõhjas, erilisi ohtusi seal pole, sügavus 15 meetrit, peetakse heaks kohaks esimeseks vrakisukeldumiseks ja dm nagadele sukeldujate järele vaatamiseks.

laine oli muidugi vastu ja sinnasõit kestis vist kolmveerand tundi, aga paat oli selline tagant lahtine ja pinkidega, asjad mahtusid ilusti ära ja omal oli ka mugav istuda seal. kola oli juba maa peal kokku pandud ja kalipsod seljas. vaja ainult kohale loksuda, tee peal väike briifing, kohal kama selga, vette ja pärast tagasi, selline lihtne plaan.

lainetega merel on ikka tiba midagi muud kui kuskil rummus või siledal merel. vette minnes pole ühtegi stabiilset asja, kust kinni hoida või tuge otsida. paat kõigub, ankruköis käib ka üles ja alla , ühesõnaga natuke erinev, aga mulle polnud see õnneks mingi uudis.

ankrusse jäädes selgus, et vist päris vraki kohal me ei ole, 120 jalga eemal olime pidama saanud. aga ankruköis oli piisavalt pikk, niiet tundus üsna tõenäoline, et ankur ise on põhjas üsna vraki lähedal. läksin alla asja uurima, enne kui rahvas peale lendab. oli võõras regu ja konsool ilma kompassita, käsikompassi kaasas eikellelgi. orientiir umbes selline, et köie suunast risti vasakule. kaasas üks ujuv nöör, ühes otsas väike karabiin ja teises viskipudel. karabiin vesti külge ja alla. ankur ilusti liivas kinni. krt oleks võinud hoopis reel kaasas olla, et oskaks tagasi tulla kui vaja. nojah. vedasin siis näpuga liiva sisse väikest jutti ja kütsin natuke vasakule. ma arvan et see vrakk üle 10 meetri kaugusel ankrust ei olnudki. poi vraki külge ja üles. väike suplus paadini ning rahvale jutustama kuda olukord on.

kaks paari tulid vette ja kadusid alla. kergematel sukeldujatel on lisaks lainele veel see ikaldus, et väiksed vestid on väiksema tõstejõuga ilmselt. paned tina natuke ülearu ja ei püsi enam pinnal. sebisime vöö kergemaks, aga ega seal laintes vöö tagasipanek ja kogu see juramine sukeldumishimu selleks korraks suuremaks ei aja. ankruköis ka loksus ja loopis, ega kui pole sinu päev, siis pole mõtet lõpmatuseni võidelda vetevanaga.

läksin teist korda alla vaatama, kuda ülejäänudel läheb. tegin ise kah vrakile tiiru peale, ikka päris laeva moodi ju, miski väike ruum laevatekil ja ahter selline kumer nagu puksiiridel ikka. tekil palju igasugu kola vedelemas, lisaks üks vonklev emakala. ühe paari leidsin üles, neil läks küll hästi, ujusid rahulikult üksteise kõrval ja vahtisid ringi. sain tiiru peale, aga teist paari ei kohanud. tegin kiirelt teise tiiru ka, nüüd ei kohanud ka enam esimest paari. kusiganes nad olid, minu kinnitatud nööri nad ülesminemiseks ilmselt ei vajanud, või siiski? mingi nipiga sain üles minna mööda oma nööri nii, et nööri läks mingi asja vahelt läbi, võtsin lahtise otsa ja hakkasin üles minema, ülemine ots liikis selle käigus siis allapoole. nagu lipu langetamine. 3 m kandis jõudsid otsad kohakuti. sõlmisin pudeli lahti ja liikusin ülespoole. pinnal selgus, et ülejäänud rahvas on kõik pinnal, seda oli igatahes väga tore teada.

owd kursuslastega koos meretundides ja teises basseinitunnis on juba käidud, nüüd siis esimene tund ka – see, kus nad esimest korda vett näevad 🙂

tehti igasugu harjutusi, näo vette panemine ja regust hingamine, maski puhastamised ja regu leidmised ja puhastamised kuni vee all maski ära võtmiseni üheks minutiks ning need harjutused, kus kraan kinni keerati, ja pidi paariliselt õhku võtma (nii kui paariliselt võetud õhule üle mindi, keerati oma kraan ka salaja lahti tagasi). muid harjutusi muidugi ette ja taha ka.

mina sain kaks uut kogemust:

kui pidid harjutama ilma maskita hingamist, siis üks tibi hingas väga rahulikult ja ma olin peaaegu kade, sest mina küll turtsusin ja plärtsusin suht kõvasti oma tunnis kunagi. nii, hingab ja sai minut täis, hakkas maski ette panema ning kuidagi ei saanud maski tühjaks. korra oli näha, et tõmbas natuke ningaga vett ja kohe tahtis putku pista, aga pigistasin tal nina kinni ja hoidsin all. hingas suu kaudu edasi, rahunes natsa ja askeldas edasi. mask tal oli natuke kehvasti istuv, puhastas küll õigesti, aga ilusti oli näha, kuidasi kusagilt külje pealt ikkagi mullirida üles jookseb ja natuke vett sisse nirises. igatahes sai hakkama.

teine õpetlik (või noh, maiteagi veel mis seal õpetlikku oli) lugu oli õhk-otsas-sest-kraan-kinni-anna-õhku harjutusega. seda peab üsna nobeldat tegema, sest nüüd ei saa enne harjutuse alustamist kopse korralikult õhku täis tõmmata. kui kiire on piisavalt kiire, selgub harjutades. korra juhtuski, et tekkis enne juba õhuvajadus ja väikseid mullikesi (ilmselt natuke liiga suured mullikesed ka) ajades oli viimanegi raas saanud otsa. paarimehe lisaotsast aga tuli kogemata vesi suhu (keelt ei hoidnud ees või võttis liiga ahnitsedes). edasi käis kiirelt, regu sülitati välja, mask visati eest naahui ja kimati üles. mina muidugist järgi, vaatasin et ta nina pinnale ulatuks ja vest õhku täis saaks. pinnal selgus, et tema ei mäletanud maski ära viskamisest midagi. vot selline lugu.

eelmisel aastal samal ajal tegin nõva laagris oma viimased owd meretunnid ja söötsin kõhud täis sadadel rannasipelgatel, jõudsin reedel kohale ja laupäeva lõuna ajal panin jeehat. seekord pidasin vastu kõik kolm päeva ja tegin igal päeval ühe sukeldumise kah.

reede öösel käisime dilliga kahekesi kõrgest lainest hoolimata merel ühte vrakki kaemas ca 30 meetri sügavusel. paadisõidust tekkis väike merehaigus, soigusin ja oigasin, aga pidasin vastu. all oli tõesti natuke teistmoodi, kui tavaliselt. vesi oli täiesti pime juba teisest meetrist ja näha võis vaid seda, kuhu lambiga näitasime. maskilambid olid väga abiks, nägi paarimeest ja instrumente. suurte lampidedega sihtisime juba ankruköie suunas ja allapoole, et kus on siis rusud ja meid varitsevad võrgud. esimesena hakkas paistma hoopis ankur, mis sätendas lambivalguses allpool nagu mingi kollane rist. polnud näha kas ja kus ta kinni on, sest näha oligi ainult ankrut ja muud mitte midagi. arvata võis, et ta kusagil kõrgema konstruktsiooni küljes kinni peab olema ja nii oligi – konstruktsiooniks suur kahuritoru, mille otsa ligidal ankur ühe labaga loksus. tegime all kahuritoru peal väikse peatuse, piilusime lampidega ringi, näha oli veel teistki kahurit ning mingeid muid laevakonstruktsioone, all tekki ja kalavõrkusid. kõik mida näha võis, oli ilus terve. isegi kahuritoru oli haljas selle koha pealt, kust ankur oli teokarbid ja muu nõgi maha koorinud. hoidsin käega ümber toru ja määrisin kalipso varruka ära, nagu tavott või krafiit või midagi, aga see selgus alles hiljem. ülesminekul esines veel see tore effekt, et üles suunas vaadates voolavad õhumullid üle maski ja paarimehe lambivalgus värvib need hõbedasteks kuulideks. läigivad niimoodi su sulme ees ja neist kaugemale nagu ei näegi. tuli pea kaldu keerata natuke. paadis jätkus merehaigus.

tagasi jõudes sai veel natuke nalja sellega, et paati ei õnnestunud randa tõmmata, saime üsna märjaks selle käigus (lollid võtsid kalipsod enne maha või lahti), lõpuks tuli ikkagi sadamasse jätta paat. luurasin magavasse laagrisse, panin vaikselt telgi üles, kobisin sisse ja jäin magama, kell oli 5, päike tõusis. südames suur rahulolu vrakil käigust, sest see oli kahtlemata kõiki neid vintsutusi väärt.

laupäeval üritasin saada neugrundi kraatrisse, aga ei saanud, sain hoopis merel loksuda suurema puust paadiga ja kõvasti merehaige olla. jällegi pidasin vastu, aga õhtuks teadis laagris kogu staff, et mina ei söönud eriti midagi ja laevas oli paha.

pühapäeval enne ära minekut käisime uuesti reedesel vrakil. meri oli väga rahulik, pilvi polnud, päike paistis, paadiga kiirelt kohale. seekord oli käijaid rohkem. ankur visati seekord üle laevanina, aga ta ei olnud seal kinni vaid lesis laisalt põhjas. nii ta siis jäetigi. tegime vrakile tiiru peale. vööris kaks kahurit ja mingid ruumid, keskosas küljed laiali vajunud ja laeva keskel seisis põhjas üks ilmatu jurakas tünn. ahter oli jälle tervem, sõukruvi ma vaatamas ei käinud, aga dill ütles, et see oli täitsa olemas ja ilus terve, tõi tunnistajaks näha merekilgi. sel hetkel hakkasin kuulma kõrvades mingit imelikku heli, justkui oleks pulss ilgelt kiire ja kuuled südame tuksumist vms, aga kuulsin seda natuke tugevamini ja ma ei hingeldanud. lisas natuke ärevust. laeva teine külg oli samaoodi kuidagi ära vajunud. põhjas vedeles jäme ankrukett. dill läks alla ankrut kokku sebima, osa rahvast oli juba seda mööda üles hakanud liikuma, mina ja veel üks tüüp vaatasime kahurit. selle juures olid veel mingid haljad metallist karbid küljes ja terved. teel üles kohtus kogu seltskond ohutuspeatuses, kes rippus köie otsas ja pikutas niisama, kes vahtis ringi, kes sebis oma ujuvusega, kes tiirutas ümber seltskonna. rahval sai 3 minutit täis ja kobis üles, meie dilliga jõudsime sinna kõige viimasena, kuna teha polnud seal midagi, siis harjutasime natuke viipekeelt. uskumatu, kui palju on sünonüüme keskmise sõrme käemärgile.