ull blog

nüüd on vist küll talv pihta hakanud, sest avavette ei õnnestu enam kuidagi kedagi saada. pühapäeval käisime hoopis valtu ujulas koos ühe põngerja ja ühe natuke vähempõngerjama proovijaga.

põngerjas, täpsemalt martti esimeseklassijunsust poeg hingas isa akvalangi lisaotsast, minu scubapro mask ees, hoidis 2,5 kg pehmet raskust käes ja kõndis mööda basseini madalama osa põhja nagu mingi tuuker, ausõna. piisavalt väikeseid lesti talle jalga panna meil polnud. vaatepilt väga naljakas.

suuremal tüübil võis olla ka üsna põnev, sest alguses hingas lisaotsast mask ees, polnud tal lestasid ega midagi. nagu tavaline ujuja, kes on vee alla sukeldunud ja sinna väga kauaks jäänud. pärast panime talle ikka raskusvöö ka peale ning toppisime vee all vesti selga ja lestad jalga. lõpuks mõned lihtsamad harjutused ka, nagu regu leidmine ja maski puhastamine. see tegelane läheb kindlasti kursusele ka, tal pole nüüd enam mingit pääsu.

martti proovis ise ka seal meelde tuletada oma owd harjutusi, maski ära võtmist ja vesti ära võtmist. lõpupoole jätsime vestid basseini põhja vedelema mingi vahemaa taha ja ujusime ilma õhuta ühe vesti juurest teise juurde nagu tanklast tanklasse.

praegu on üsna mõttetu aeg sukeldumiseks, sest õhk on juba külm, aga jääd veel pole. meil oligi siis mõte proovida sellist natuke mõttetut sukeldumist, sest muidu ju ei saagi teada mis värk on. tegime väikse öösukeldumise rummus. õhk -10 ja vesi +7 kraadi. vesi auras autotulede paistel nagu mingi aurusaun.

kobisime vette ja mis me näeme? mitte midagi ei näe, sest nähtavus on 1m. ilmselt need pikalt puhunud tuuled said lõpuks oma tahtmise. läksime sügavamale aga nähtavus ei paranenud. lasime siis mööda karjääri serva ühe kivimüraka juurest teiseni. kivide peal muidugi magasid ahvenad, ühte vähki nägime ka. vahepeal ujusin vastu mingit suurt kivi. kohati oli küll tunne, nagu vaataks mingit filmi või midagi, sest olukord oli üsna ebarealistlik ja ei sarnanenud enam isegi eesti kehva nähtavusega vett arvesse võttes ühegi varasema sukeldumisega. see-eest uus elamus ja noh, igati rahul.

ronisime välja ja asjad läksid jäässe, käed hakkasid ka hullult külmetama pinnal kohmitsedes. seda polnudki varem juhtunud, sest seni olin talvel käinud vaid kuivade kinnastega. külmaga on ikka väga suur vahe, kas käsi on märg või kuiv, see on nüüd selge.

sain nüüd lõpuks oma uue kalipsoga vette. ära sai tellitud juba suve keskel, tuli teine üsna nobedalt, nii 3-4 nädalaga kohale, aga kuradi kurat, xl saabas polnud mitte 45-46 vaid 43-44 ehk siis mulle väike.

järgnes pikk otsimine ja ootamine, kuidas saaks saapad kohapeal ära vahetada. lõpuks nüüd saigi ja vette ma läksin.

kõigepealt eestlaetavasse pressitud neopreenist ülikonda on väga midagi muud, kui turjalukuga trilaminaati astumine. lisaks ei ole uus kuiv mulle üldsegi liiga suur, nagu oli eelmine. paar korda proovisin kuivalt selga ajada seda värki ning lõpuks lugesin ikka manuali ka läbi. muide väga lahe manual on bare poolt kaasta antud! seletatakse punkt punktilt kuidas sisse ronida ja kuidas välja saada. lisaks kuidas lukku ja õhuklappe hooldada ning kuidas hoida. ma kohe pean siin tähtsamad punktid välja tooma, mõni võibolla ei teagi ju.

sisseminek käib järgmiselt – paned ühe jala sisse ja tõmbad ilusasti üles välja. siis paned teise jala ja tõmbad jälle sääre korralikult sirgu ja üles välja. siis tõmbad kalipso omale rinnani üles ning raskem osa võib alata. nüüd on ka paras aeg käemansette talgitada. talgikott oli muide kaasas. pistad vasaku käe varrukasse ja sebid läbi manseti. tõmbad luku üle õla. siis paned parema käe küünarnuki kalipsosse ja torkad sealt käe varrukasse. nüüd peab vaatama, et luku otsi väga laiali ei rebiks. vasaku käega peab aitama serva üle õla ja vajadusel tegema seda järkjärgult ning metoodiliselt. kui õlad sees, võtad kummalti poolt pead luku ülemisest servast, mis on kukla taga, kinni, pea ette ja lõug vastu parempoolset rangluud, vajadusel kükitad veitsa ja tõmbad luku serva üle pea. siis aitad peopesadega neopreenmanseti üle pea ja sebid selle serva sissepoole kahekorra. luku esimene osa pannakse kinni vasaku käega. paremaga ei ulatagi. ja kui lukku kinni tõmbad, siis väike sõrm jookseb mööda kalipso sisemist poolt, et vältida alusülikonna vms riiete luku vahele jäämist. ja lukku ennast tuleb ikkagi iga kord määrida sellise pehme parafiinitaolise asjaga, mis on kõvasti pehmem kui valge majapidamisküünal. peale määrimist tuleb paar korda lukku kinni-lahti tõmmata, et määre sulaks hammaste vahele.

väljasaamine on veel raskem. lukk lõpuni lahti ja kaelamansett üle pea. siis hakkab parema käe välja sebimine. vasakuga aitad serva üle õla ja sebid kätt varrukast välja jälle järkjärgult ja tasapisi, vaatad et luku otsi väga ei lõhuks. parem käsi väljas, siis on edasi juba väga lihtne.

hooldamise kohta on selline jutt, et lukku tuleb enne iga kasutamist määrida ja lateksist käemansette talgitada. luku otstesse soovitati natuke silikoonmääret panna, aga ei mingil juhul aerosooli ega vedelat variant ning üldse igasugu petrooleumi jms õlivärki asjast eemale hoida. lukk peab hoidmisel alati lahti olema ja kõige parem on hoida ca 10cm läbimõõduga toru peal. manuaalis on isegi väike õpetus kuidas sellist asja teha. et võtad aga jämeda toru, lõikad paraja jupi ja pistad nööri läbi, teed nöörile sõlme ja saad sedasi konksu otsa riputada.

sukeldumisel erilist vahet ei tundnudki, natuke ehk oli jäigem, aga ei saa öelda, et oleks liikumist seganud. kaelal ei hakanud külm, kui vette läksin. kahekorra keeratud neopreen on ikka midagi muud, kui õhuke lateks. sisselaskeklapp on teistsugune ja teise külje peal, mul enne oli vasakul, nüüd paremal pool ja uuel tuleb nuppu alla vajutada, vanal said sõrmedega ümber klapi hoida ja ühe sõrmega serva peale vajutada. kuidagi kindlam tundus vana variant. seekord tegin siis nihukese tüki ka ära, et enne esimest kasutamist keerasin klapid küljest ära üldse ja panin tagasi. ja hakkan seda nüüd tegema iga mingi arvu sukeldumiste järel, et see tihendivärk seal liiga ära ei harjuks kinniolemisega, kuni lõpuks enam üldse lahti ei tule. mul on tunne, et eelmisel kuival hakkaski lõpuks õlaklapp vett sisse laskma ja seda asja lahti keerata enam ei õnnestunud mõistliku jõuga.

ainke asi, mille kallal võiks norida, on natuke lühikesed sääred. alguses oli plaan, et lõikab vanad saapad küljest ära sedasi, et jääb ca 5 cm saabast sääre külge ja saan pikemad jalad. aga millegipärast tehti töö ära ikka by the book mitte ja minu erisoovi eirati. seekord polud enam mingit huvi edasi jännata, sest kurat ma tahan ikka sukelduda mitte kalipsopedereerida. aga vaatab, millalgi ilmselt ma selle 5 cm sinna vahele veel suran.

ja soojem on ta tõesti. all oli ainult soprase alusülikond ja 11 kraadises vees oli soe, oleks võinud isegi vähem ehk all olla. tina panin 10 kg asemel 12 kg, aga seda oli tegelt natuke palju, järgmine kord proovin 11 kiloga. meenus, et korra ju olen bare alusülikonda ka kasutanud, see on tõesti õhem, nagu manuaalgi väidab, aga pidada sooja pidama sama hästi kui paksud, kuna bare oma on rohkem kihiline ja kihid on need, mis sooja kinni hoiavad. ühesõnaga nii peaks saama sama sooja vähema ruumalaga ehk vähema tinaga.

öääh, ma ütlen. pole kahtlustki, et see on väga jama aeg, aga vähemalt saab kaks punkti sellegi eest. viie punkti jaoks on vaja ujuda alla 6:30, mis on umbes poole kiiremini kui mingu hetke tippmark. nii totaalset muutumist, mis võimaldaks mul sellist aega ujuda, pole kindlasti plaanis, aga no ühel päeval võiks nelja eest ehk 8:40 selle ära kühveldada küll. täna läks alguses kohe hingamine pekki, sest alustasin krooliga. siis äkki tuli veel mingi jorss minu võistlust segama ja loomulikult, loomulikult võttis siis natuke seda ringi vahtimist ja sahmimist mul aega 57 sekundit, mis jäi puudu kolmest punktist. arenguruumi igatahes natuke nagu oleks.

keset päeva käisime täna veelkord bungsbergi peal, sest ilm oli niivõrd tuuletu. ja minul lubati paati juhtida ja kohe esimese kilomeetri peal jäi paat lihtsalt seisma. selgus, et bensiinivoolikul see käsipump oli katki rebenenud. teipisime selle kinni ja sõitsime edasi. bungsbergi peal oli vesi soe, 14 kraadi või sedasi ja nähtavus kehva, 3-4 äkki. naljakas oli see, et alla jõudes oli ühel tegelasel, kes ankrut kinnitas, ümber käe üks mask, mis polnud mitte sukeldujal pinnalt kaasa võetud, vaid selle oli sinna umbes kuu aega tagasi visanud üks teine sukelduja. lamp muide töötas ja leidmise hetkel isegi põles. ilmselt oli meie ankur täpselt lambile pihta kukkunud ja selle sisse lülitanud. olime üsna hämmeldunud igatahes. see poi, midamooda eelmine kord olime toimetanud, seda enam polnud, ilmselt oli pinnalt pall ära lõigatud ja köis vedeles keset vraki tekki.

tagasiteel sõitsin jälle ja muidugi üle laevatee ühe suure laeva eest läbi üsna napi varuga. saime üle laevatee ja natuke veel, siis sai üks paak tühjaks. höhö. enne sadamasse jõudmist muidugi läks see meie teibitud bensiinipump veel korra katki, siis hoidis üks mees lihtsalt seda värki oma käte vahel koos ja sõitsime minema. pirita paadipoes oli täpselt selline käsipump olemas ja vahetamiseks oli vaja ainult kääridega sukeldumisnuga ja pisikest tellitavat võtit, mis mul muide kaasas olid. ühesõnaga remontisin paadi ära, ja nagu ikka, mingit asja natuke parandades tekib kohe väike omamehe tunne niiet ma arvan et paat väga ei pahandanud, et ma teda täna tiba roolisin.

teine ots oli värskete owdkatega heino peale, kus mina üritasin neile instruktori järelvalve all väikse briifingu maha pidada. tavaliselt ma muidugi olen rahvale natuke rohkem rääkinud jne, aga seekord oli neil oma instruktor ka kaasas, kellel oli ka rahvale ühtteist öelda. minu töö oli siis veel viimasena vette ronida ja lõpuks ankur lahti teha. aga enne kui vette jõudsin, tuldi juba pinnale, sest ankur polnud vrakil ja nähtavus oli kehv. noh ja siis ootasime, kuni rahvas kõik pinnale tuleb, et saaks paadi käima panna. siis olin mina  paadis, 6 inimest vees, sõitsin seal inimeste vahel ringi, vaatasin aga kajaloodi ja gpsi ja üritasin ankurt vrakile saada. mitte et mul oleks olnud au seda kunagi varem enne teha olnud. samas peab ükskord ikka esimene olema ja on neid esimesi kordi ennegi üle elatud niiet mis seal ikka. lõpuks olin paigas vraki lähedal ja instruktor läks alla tsekkima. päris vrakil ankur ikka ei olnud, aga oli siiski nii lähedal, et ankrut kaotamata õnnestus vrakk üles leida ja ankur üle vraki parda kinnitada. kamp lidus alla, mina sebisin ennast ka käppelt kokku ja lidusin järele.

selle sukeldumise tähtsaim tunne oli hea trim. need kummist lestad on natuke raskemad ja tina oli ka 14kg. vahepeal lihtsalt hõljusin täiesti liikumatult, ainult hingasin ja asend püsis täpselt paigas, ei kippunud jalad tõusma ega langema. ringi ujudes pole sellega muidugi kunagi mingit probleemi, aga just paigal vedeledes või vertikaalasendis üles tulles. ülestulemist kaifisin ka täiega nii tõustes kui ka ohutuspeatuses vedeledes. kummilestade ainus miinus on nende jalga saamise ebamugavus – kumm pole ju nii libe nagu plastmass ja mingeid klambreid ja kiirpinguteid neil ka ei ole. samas on palju parem tasakaal seda pisikest ebamugavust kindlasti kuhjaga väärt.

reede õhtal sõitsime laeva peale ja purjetasime hommikuks stockholmi. sealt oli vaja ainult 970 km veel edasi kütta ja olimegi hitra saarel. kohale jõudsime umbes kesköösel ja tegime väikse uinaku. kella viie ajal hommikul hakkasime tagasi sõitma ja jõudsime kenasti kella kuuese laeva peale ja näe täna hommikuks juba kodus tagasi nigu niuhti ja selle peale võiks kerge vene aksendiga öelda “ah, see on huinjaa!”, mis oli reisikaaslastel põhikild ja öeldi iga asja peale.

rootsis oli kõik lihtne, toll vaatas et aa, divers, ah hitrale jah, no head reisi jms. teed hästi märgistatud ja meil gps ja legend ees. teed ise muidugi meie omadega võrreldes head, suures osas sellise laia teepervega ja kui mingile tüübile selga sõita, siis võttis ta kohe sinna laia serva peale ja lasi su mööda. ilm oli ka ilgelt ilus, ainult majad olid neil kõigil punased, nurgad ja raamid valged. autod muidugi peamiselt volvod.

norra tollipunktis polnud kedagi, sõitsime rohelise foori alt läbi, sest deklareerida polnud meil muud, kui et kõik on huinjaa. mõni kilts eemal peeti ikkagi kinni ja alustuseks küsiti kohe hjöögrä-mjöögra? möhh? tollirahvas oli sellises lõbusas tujus, küsiti siis et noh palju suitsusid ja alkoholi kaasas on, aga meil polnd suitsetajaid ja kogu õlu oli öösel laevas ära joodud, ühesõnaga polnd meil mingit alkoholi. tädi tegi igasugu nägusid, et kas kohe üldse ei ole. vaatas mind ja ivarit aga ei osanud meist vist midagi arvata, väga suurt usaldust me vist ei äratanud, tahtis ikka kasti ka vaadata. siis veel tuli välja üks meestoll ja küsis “juhiluba?” höhö. meie kord oli nägusid teha. igatahes last oli meil korras nagu norras ja tõmbasime sealt jeehat. norra ise läks üsna kohe üsna mägiseks ja teed üsna kõveraks ja ega see asi jäigi nii. sõitsime nii neljast-viiest tasulisest tunnelist läbi ja kiirusepiirang oli seal igal pool mitte üle 80 km/h. päike läks looja ja keerasime viimase E tee pealt maha, kohalikku 714 maanteed garmini worlmapi peal enam polnud. sõitsime legendi järgi aga edasi. mägiteedel hästi palju järskusid ümberkuklakeerasimise kurvisid ja mäest üles ja mäest alla. keskköö paiku ikkagi tuli viimane tunnel, mis viis mere alt läbi hitra saarele. tunnelis tuli usinalt kõrvu tasakaalustada, langust võis olla mõni paarsada meetrit, jalg pidi muudkui pidurit vajutama, aga kiirus ikkagi kasvas. keset tunnelit pidada olema ka fotokaamera, mis kiirust mõõdab. sõit üles käis kolmanda käiguga, aga välja me saime.

kohapeal nägime laeva ja kuda neid karpe süüakse, sõime sidrunipipraga paar tükki ära ka. siis kähku miskisse pisikesse majja madratsi peale sirgu ja järgmisel hetkel oligi kell 5.

tagasi tulime jälle suht läbi öö, aga vaikselt harjus silm ära ja koit polnud kaugel, niisiis sai tsimarukese neid mägesid ja järvesid ja kõveraid teid ja udu imetletud. sõitsime mööda sama teed ja imelik oli näha seal tuttavaid kohti. rootsi tollis polnud kedagi, sest ega neid, kes ürgkallist norrast midagi rootsi smuugeldaks, väga palju ei saa olla. rootsis jälle majad punased, valgeservalised, igas kohanimes oli paar-kolm ö tähte, mõni koosneski ainult ö tähest ja noh, igas muus mõttes ka täielik heaoluvärk.

laevas olin tagasiteel kajutis ühe kahtlase väljanägemisega härraga, kes ei teinud suurt saladust, et ta on iraagist, aga elab rootsis. valis omale koiku välja ja keris sinna peale mingit araabiakeelset raamatut lugema. mõtlesin et tea kas peaks koti kaasa võtma kui kajutist väljas käin, pärast on kindlasti pomm sees vms. läksin kähku ära sööma. kuidagi ei tahtnud pärast kajutisse tagasi minna, aga laeva peal polnud mitte kottigi teha ja tuli minna. lugesin natsa oma mingit koolivärki, kuni iraagivana läks oma kilekoti kallale askeldama, võtab välja liitrise viina ja mingi mahla. noh kas viina võtad? oi ei-ei. noh, tema ka mitte, aga valas topsid täis. panime siis seal na-zdarovje ja rääkisime juttu. lühdalt, tema oli 60 aastane, hiljuti abiellunud, läks tallinnasse mingite arstide juurde. ise oli filosoofia doktori kandidaat vms. poliitika teda ei huvitanud, ütles et see on lihtsalt rahavärk. kapitalism talle ka ei meeldinud, sest siis inimesed teevad kõike rahapärast ja sisemiselt jäävad aina vaesemaks. veel jäi meelde, et islam on paha, kuna islamirahvas miskipärasat kipub olema vägivaldne ja üldse on see koraan üks tobe raamat ja allah paras homoseksualist. samas ma pole ammu vene keelt rääkinud ega kuulanud, niiet kogu see meie jutt võis üsna vabalt olla hoopis autodest, igatahes polnud elus iraaklane midagi nii hull, kui bbc räägib.

täna sai basseinitunnis sada sukeldumist täis. üsna raske tund oli. kõigil ei tule hingamisteede kontrolli alla saamine nii ludinal (tõmbavad vett ninna) ja kipuvad kohe pinnale – ei julge/taha selle asemel nina kinni suruda ja end suu kaudu tühjaks köhida. aga ega sundida ju ei saa, st tegelt saab ka, aga alati ei julge/taha. nii palju siis sajast.

koju jõudsin, sõin kardulat ja seenekastet, nii palju siis seentest.

kõvad diipdaiverid läksid siis bunsgbergi peale kahte järjestikust sukeldumist tegema, aga hästi see neil ei kulgenud, vähemalt lõppes hästi.

lühidalt kokku võttes tegime ilget sitta kokku, mina unustasin alguses maha kapuutsi, siis tõnno oma kindad, ja enne seda selgus veel, et naissaare ümbruses traalitakse miine. vette sulpsates kaotas tõnno veel oma maski koos tutika maskilambiga. alla minnes unustas kuiva volla kinnitada ja midagi pusisime seal veel, aga sissejuhatuseks sellest aitab.

vraki läheduses hulpis pinnal veel üks poi, üritasin seda enne ankrusse jäämist tirida, aga ei saanud hästi aru, kas ta ikka on kinni kusagil või ei ole, igatahes me seda väga ei usaldanud, viskasime oma ankru ja sidusime viie peale oma ballooni koos regudega.

allaminekul rohkem nalja ei saanud, kui see kõrvale jätta, et ankur polnud vrakil. natuke otsisime, aga ei leidnud peale torude suurt midagi ja tagasi pöördudes ei leidnud enam ankrutki. hakkasime üles tagasi tulema. siis läks asi tiba segaseks, mingi hetk me neljakesi justkui tõusime ja ma nägin kõiki teisi ka, tasapisi hakkas aga kogu see way kuidagi pöörlema, aga mitte üksteise suhtes vaid kuidagi imelikumalt. nagu me kõik pöörlesime vees ümber mingi kesktelje nii, et üksteise suhtes olime paigal. kes on pöörlevas kujundhüppes lennanud, see teab täpselt. inimesed on sinu suhtes paigal, aga näed, et silmapiir ja maapind all pöörleb. selline tunne oligi, ainult et kuidas saime meie sedasi vees pöörelda, see on ju võimatu, ütleb aju, aga silm ütleb, et näe pöörleb ju. ühesõnaga miski mul jukerdas seal laenatud kapuutsi all. aga ujuvust ja värki oskasin kontrollida. siis jäi üks mees natuke alla ja instruktor, kellega mina paaris olin, tegi paarides vahetuse ja läks ise allajääja juurde. noh, tulime siis aga ülespoole. siis vaatan, et hoo, ankruköis meie pea kohal, väga timm. vaatan siis, kuidas uus paariline köit mööda end ülespoole veab, kuidagi kiiresti tõmbab, aga sügavus justkui hoopis kasvab, no mida kurat? olime kuidagi sattunud hoopis selle poi köie peale ja tõmbasime poid alla. edasi tekkis väike segadus ujuvusega ja siis kippus arturil raskusvöö üle puusade libisema, aga seda ma sain aru alles siis, kui ta oma lambi oli mulle ulatanud. sebib ja sebib ja siis võtab raskusvöö üle jalgade ja lestade lihtsalt ära ja viskab õlale, üsna kummaline vaatepilt. samal ajal üritab köiest hoida, mis millegipärast ei anna erilist tuge. igatahes asi kontrolli alt välja päris ei läinud, jõudsime ohutuspeatuse kõrgusele ja üritasime seal püsida. aga kui raskusvöö ikka õlal on, siis jalad hästi allapoole ei püsi ning kippusid minema ülespoole. proovisin korra teda ka õiget pidi keerata, aga see asi läks kuidagi liiga keeruliseks kätte ja artur otsustas üles minna. mul kompuuter näitas soovitusliku asemel kohustuslikku dekopeatust, sest ilmselt olin korra tõusukiirust ületanud ja ei hakanud sellega rohkem riskima ning passisin nõutud 4 minutit veel seal poi nööri peal lõpuni.

kõik õnnelikult paadis. mina ikka oma pöörleva kujundi mõju all. vahetasime balloone ja sõime, enne teist allaminekut tõstsime ankru välja ja sidusime end selle poi külge. vaatasin siis neid sõlmesid, millega balloon meile parda külge oli seotud ja küsin veel, et no mis sõlm see veel selline on ja saan vastuseks, et see pole see, mida sa näed… see oli vähemalt sama loogiline, kui all pöörlemine, seega sobis vastuseks küll.

teine sukeldumine oli igavam, siis läks kõik nii nagu pidi. poi oli korralikult vraki peal kinni, jõudsime alla ja ujusime tekil ringi, kuni dekovaba aeg otsa hakkas saama ning tulime vaikselt ülespoole. viimane huvitav seik oli see, kui ivar midagi sõrmedega vehkima hakkas. kas see pidi mingi liitmise või lahutamise harjutus olema, sellest ma seal aru ei saanudki, ilmselt aju oli ikka üsna aeglane siiski. pinnal oskaks üsna kiiresti järeldada, mida tähendab 8 sõrme ja plaadi skrätsimise liigutus kokku – deep stop 8 minutit või 18 meetri peal. aga no see selleks.

viie meetri peal hulpis meil balloon, kust pidime vähemalt minuti hingama, kraan keerati lahti ja proovisin siis kah. ühe käega pidi korralikult balloonist kinni hoidma, sest see ikka loksus üsna korralikult.

pinnale jõudes teatati, et keegi admiral pitka sõidab meist kümne minuti pärast üle, niiet tuleb vaikselt liikuma hakata – mida iganes!

täna oli see tähtis hommik, kui algasid meil stamina testid. neid on kokku neli, seekord saime ära tehtud kaks – veesvedelemiseveerandtunni ja väsind sukelduja vedamise. lisaks saime ära teha ka varustusevahetuse.

pidime hulpima basseinis 15 minutit. ja et liiga lihtne poleks, siis võisime hulpida käsi-jalgu liigutamata – end ainult kopsudega pinnal hoides. alguses ma vaatasin et ei ma ei püsigi pinnal üldse, aga krt selgus siiski, et kui kopsud õhku ääreni täis tõmmata, siis ikka püsis nägu uhkelt pinnal. välja ja uuesti sisse tuli hingata suht kiiresti, et vahepeal vajuma ei jõuaks hakata liiga palju. teine võimalus oli hingata välja ainult pisike osa ja kohe uuesti sisse samapisike osa, niimoodi vaikselt lõõtsutades. 15 minuti jooksul oli aega mõlemat varianti proovida, aga ei olnud kumbki hea, ikka kippus pinge kehasse kogunema ja väsimus tekkima. siis jälle tuli mõelda, et tuleb lõdvestuda, et keha vähem hapnikku tarbiks ja lihtsalt ära kannatama. viimase 2 minuti jooksul tuli käsi ka veel vee peal hoida. muidugi mitte õlast alates, vaid lihtsalt randmest sõrmedeni jääv osa või nii. peab ütlema, et see oli üks väga harjumatu harjutus. vahepeal keski hüppas kõrge ääre pealt basseini ja väike lainekene lükkas mind vastu basseini serva. end eemale lükates läks tasakaal korraks ikka päris käest ära ja sain hea lahmaka vett kurku ja ninna ning kippusin vajuma. see oli siuke rõve koht, muu oli rohkem ebamugav kannatamine. kui aeg täis sai ja veest välja tulime, siis tuli kuulmine jälle tagasi, vees ju vaikne, pinnal ilge pladin ja muu müra, kerge shokk ma ütleks. ja ega nägemine oli ka alguses üsna udune.

veel tegime väsind sukelduja vedamist. noh ütleme sedasi, et me otsustasime kõik vedamise asemel tõugata, ehk hoida väsinu jalgadest ja ise nägu vees regust hingates täiega lestadele valu anda. 25 meetrises basseinis pidime tegema ka 3 pööret, kuhu kulus ka hulk aega ja hoogu jne, aga oluliselt seal kaotatud aeg meie tulemusi vist mõjutanud poleks, sest maksimaalsest skoorist jäi vist ainult ühel tegelasel natuke puudu, ülejäänudel rohkem. mina oma tulemust hetkel ei teagi, aga vist sain 4 punkti ikka kätte. pikad lestad selle harjutuse jaoks head ei olnud, sest jalgades pole lihtsalt piisavalt jõudu, et neid efektiivselt kasutada. ja hingeldama võttis ka ikka korralikult. lõpuks kadus igasugune huvi kõige muu vastu ja lihtsalt vajutasin lestaga nii palju kui tuli, et vähemalt pärast poleks mõtet, et oleks võind veel vajutada.

enne stamina harjutusi tegime tegelikult varustuse vahetamise ka ära. rahvas pandi paari, enne ei olnud teada, kes kellega paari satub, ja anti viis minutit aega arutada et kuda ja mida. pärast peksti vette ja siis öeldi kellel õhku pole. kahepeale jäi hingamiseks vaid üks regu, seda tuligi omavahel sõbralikult jagada, sellega koos alla minna, all maski, lestad ja vesti ära vahetada ja siis koos üles tagasi tulla. mina sattusin paari maidoga, leppisime kokku, et raskemaid asju teeme kasvõi kordamööda, et see, kes parasjagu ei hinga ja tal on käed vabad, teeb tegusid ja teine valvab seni. aaga noh all selgus, et asi nii hull ei ole ning osa asju saime rahulikult samaaegselt ära toimetada. maski vahetamine oli sihuke kõige naljakam asi, sest mingil hetkel polnud sul ei maski ega regu. samas oli mingi varasem kogemus, et kui mask siis ette panna, jätkub kopsus olevast õhust nibin-nabin, et sellega veel mask ka vähemalt poolenisti ära puhastada. edasi oli juba näha kus on regu ja mis üldse toimub. me vist saime selle värgi tehtud umbes 5 minutiga ning karistuseks saime kumbki omale veel ühe paarilise ja tegime kumbki sama värgi veelkord läbi. teine kord tegin karitiga, kes esimese korra väikse paanika peale oli osanud ära puterdada. vahepeal kavatses seekord üldse mitte teha, aga lasi end pehmeks rääkida, et hiljem on veel raskem niiet andku minna. ja tegimegi üsna ludinal ära, tema veel oli nii hoolitsev, et kui mul pikemat aega õhku polnud olnud, pistis regu suhu ja vajutas purget, alguses natuke harjumatu, aga pärast tundus üsna mugav.

igatahes peale seda varustuse vahetamist tuli küll ilge kõvamehe tunne peale, et ilged tegijad ikka – tahavad, joovad kisselli ja kui tahavad, vahetavad samal ajal varustust.

vrakk tutti sukeldumiskoha kaardi projekt veel lõpetamata, sest kuda sa joonistad, kui vraki proportsioonid puha ebaselged, ühesõnaga oli vaja korra täpselt üle mõõta see värk.

eelmine kord mõõtsime lihtsalt pikkuse ja laiuse reeliga ära, pikkuseks ahtrist vööri reelingu tipust sain siis 17 meetrit. ametlike andmete järgi peaks vrakk olema oluliselt lühem ja lisaks selgus, et reel millega mõõdan venib päris tublisti.

nüüd oli ehituspoest ostetud odav 20 meetrine vändaga mõõdulint taskus, a4 tahvlile (mis oli suht neutraalne võrreldes paksu ja üliujuva pvc plaadiga) joonistatud eskiis ning huvipunktid, mida peaks vaatama ja uurima, kui aega üle jääb. ilm oli ilus ja päike alles kõrgel taevas, sumasime alla.

põhi hakkas paistma juba 6 meetri sügavusel ja vrakk oli tervenisti korraga näha. mõõdulindi üks ots ahtrisse puksiiri laia reelingu peale, põhjast üks kivi sellele peale, et ära ei libiseks ja saigi mõõdulindi pikuti üle laeva vedada. lint seisis ilusti paigas ja ilma suuremate üles-alla vongeteta ja sai rahulikult rihtida ja vaadata ning tähtsamate asjade kauguse tahtvlile märkida. pilt läks lõpuks üsna kirjuks, sest seal ikka oli neid vidinaid.

mõõtmistööd sujusid väga käbedalt ja jäi aega niisama ringi vaadata ja oma huvipunktidega tegeleda. sõukruvi oli täitsa olemas näiteks, aga rooliratas oli vahepeal merekarpidest puhtaks nühitud. kompassi ei hakanud silma. ahtris on trümm üsna sodi täis, niiet sinna sisse küll ei mahu. pommiauku näha polnud. mootoriruumi pikkuse jagu on mõlemast pardast nii poole meetri kõrgune tükk välja kärsitatud ja need tükid vedelevad üks ühel, teine teisel pool vrakki rahulikult põhjas. mis kuradi torudest konstruktsioon see kohe rooliratta taga on, jäi ikkagi saladuseks, aga küll ma selle veel teada saan.

paarikümne minutiga sai mõõdetud ja vaadatud ja linti keritud ja siis veel ringi vahitud ja juba jõudis igav hakata, sest no nähtavus oli nii hea ja valgust nii palju, et igasugune eesti-vete kehva nähtavuse salapäras oli kadunud. üles vaadates läikis merepind vastu. läksime üles, asjad seljast ära ja paati, päikseprill ette ja toolile lösutama, puudusid vaid margariita ja jäme sigar.