ull blog

täna sai vabariigi auks tehtud äntus kaks jääsukeldumist.

ühega lõpetasin ametlikult padi ice diveri kursuse. pidin sõber peebuga köie otsas jää all aega veetma. köie otsas oli üsna konservatiivse loomuga mees, kes hoidis nööri ilusti pingul. seega kui all paigale jäime, siis jälle natuke augu poole tagasi saime tiritud. aga vahelduseks on tore tunda, et keegi seal otsas ikka on olemas!

teise sukeldumise tegime sama soojaga. õigemini väike paus pinnal lebotades ja siis uue kambaga alla tagasi. pidime demonstreerima nö peak performance buoyancyt ehk üsna veatut ujuvust ehk tegelikult lihtsalt hõljumist. iseenesest ju lihtne, eriti kui see on eesmärk omaette. kokku vist ca 25 minutit seal madalas vees, kus rõhk ja ujuvus eriti järsult muutuvad, pidasime üsna hästi vastu. vahepeal kippusid küll jalad kas alla vajuma või üles tõusma, aga siis natuke niheled, surud jalad natuke alla või ülespoole et neisse siis õhku juurde või vähemaks lasta. siin andis tunda ka uus raskusvöö, mis ei ole nii libe ja püsib end liigutades paremini paigas.

teise sukeldumisega peaks olema nüüd kõik aowd (advanced openwater diver) nõuded täidetud. langevarjunduses umbes nagu b-kat.

äntu sinijärve äärde on rmk ehitanud toreda piknikupaiga, mis töötab isegi talvel. sealhulgas lõkkeplats grillimisalusega ja puud. meie rahval olid muidugi omad puud ka kaasas. väga mitut sorti vorstikesi ja grill-liha, väike rüübe punast veini ja lõpuks peale vastlakukkel. uah.

senised jääsukeldumised piirdusid minu jaoks jääga vaid läbi jääaugu sissemineku ja väljatulekuga, pärast natuke tagurpidi jää all ka. aga mingit klaustrofoobilist effekti need ei sisaldanud.

nüüd oli siis lisaks ka pime ja ilm õues natuke kurjem (-5 ja tuul 5-10 m/s). koht polnud mitte otse augu all vaid paarkümmend meetrit eemal. õiget teed juhatas jää peale kühveldatud raja kohalt näidatud lambivalgus. plaan oli õnneks suht tagasihoidlik – lihtsalt minna korraks kohale ja siis ära tulla.

kohati kippus peale tunne, et siiski natuke liiga palju uusi või valesid asju on korraga – uus mask, mis läks alul uduseks, siis jäässe ja lõpuks lasi vee sisse; puuduv vesti voolik ja mittetöötav inflaatori õhu väljalaskenupp ning asjaolu, et köis oli lihtsalt teist otsapidi auto küljes ja keegi teda kastist käsitsi järgi ei andnud ja signaale ei kuulanud.

kui lõpuks vana maski ette sain, saime ka alla. pilt natukene oli udune, aga see eriti ei seganud. läksime kohale otse jää alt, sest sügavamal poleks näinud läbi jää näidatavat juhatusvalgust. paarkümmend meetrit sedasi minekut ja siis alla. väga põhjalik eeltöö – suvine kaardistamine, pinnal koha välja otsimine ja juhatamine olid tehtud hästi, sest sattusime täpselt selle vidina kohale, mida otsisime. rõõm seegi. laskusin tiba liiga negatiivselt ja alla jõudes pidin haarama kuskilt kinni. kerge tolmupilveke. timmisin ujuvust. vaatan paarimeest, kellel pöial püsti!? huhh…

kui üles minnakse kellegi teise algatusel, siis tekib alati küsimus, kas ikka kõik on korras või miks üles lähme. eks oma kujutluses pidasin “otsime üles ja tuleme ära” all silmas, et teeme ikka ringi ja vaatame üle. ühesõnaga küsimused-küsimused. ja ei olnudki kaugel mõte, et äkki on mingi probleem. ja kui nüüd on probleem ja kui köiega on ka probleem, siis on jama majas. eks tuli mõelda nagu ikka, et lennukid siiski iga päev ka alla ei kuku, kuigi võiksid, ja tuleb lähtuda mitte tunnetest vaid faktidest. paariline ei rabelenud ega sööstnud kiiresti üles vaid tõusis rahulikult. õhku meil oli ja lambid töötasid.

pimedas pinnaletõus on üks huvitav asi – päeval läheb vesi aina heledamaks ja valgemaks. öösel ei saa aru kottigi. pigem tunned pea ja kõrvadega kuidas rõhk väheneb. kompuutrit vaadata ei saanud kah, sest pealamp jäi teise maski külge. aga saime ilusti üles ja isegi köis oli mu küles alles. jooksis jää all loogeldes kaugusesse. ujusin köit mööda. vahepeal tsekkasin paarilist, oli alles.

ühel momendil köis enam ei loogelnud ja ots suundus üles. seepidi olema auk. ja oligi. saime välja ja olime õnnelikud…

koju sõites ei pannud isegi raadiot mängima ja kohale jõudes polnud erilist jututuju. peas oli mõtteid ja rääkimist piisavalt.

seekord läksime alla teise satsiga ning pidime lumele kodarad rookima. tegi naha märjaks. lõpuks tuli rakett (ivari koer) ka appi, hoidis labida varrest hammastega ja siblis kaasa.

sukeldumisel oli meil kaameramees ka kaasas. vahepeal sain kaamerameest filmida. siis hakkas äkki nina alt sügelema. mõtlen ja mõtlen et kuidas saab nina alt sügeleda, kui ma olen vees?! või olen peast natuke segi läinud ja kogen väikseid hallukad juba. kuid ei, lihtsalt köis oli mul tiiru või paar ümber kaela ja jooksis kuidagi naljakalt maski ja regu vahelt sedasi kergelt. nagu keegi silitaks magajal heinakõrrega nina.

üles tulime mitte augu juurest vaid tiba eemalt. et saaks näha mis värk otse jää all on, sest nelja meetri sügavusel enam erilist vahet pole, kas on peal jää või mitte. no vahetult jääpinna all oli vahva. keerasin pea alaspidi ja lasin ülikonda õhku. jalad muutisd magnetiks ja kinnitusid lakke. käisin nagu kärbes. väga võimas. aga siis pidime välja tulema, sest aeg sai otsa.

on täiesti selge, et väga oluline osa sukeldumisest on sukeldumisjärgne piknik või niisama kellegi pool borši söömine ja kohvi joomine. selline väga mõnus tunne tuleb peale. hiljemalt siis saab alati selgeks, et elu on ilus ja olla tore.

• dillingeri tehtud video sellest sukeldumisest
• priidiku pildid

jääsukeldumine on umbes sama nagu talvehüpe. tegelikult tavaline sukeldumine, lihtsalt peab arvestama mõne lisapiiranguga. esiteks ei pääse igalt poolt pinnale ja teiseks kipub varustus, eriti regud, pinnal ära jäätuma.

kuna tegu on padi ice diveri kursusega, siis tegime kõik, nagu peab. ümber jääaugu labidaga lumesse vankriratas – ring ja kodarad, et alt hästi näha oleks, kus suunas väljapääs on. paarilisega ühe köie otsas karabiiniga kinni väikse lõtku otsas ja köie teine ots muidugi pinnal kellegi käes. signaliseerimine sikutamisega.

meil õnneks selle köiega suuremaid probleeme polnud – ei keerutanud üksteist sisse ega haakinud ennast kusagile taha. ekskavaatorile saime rahulikult tiiru peale teha ja natuke seda vahtida ka. aga siiski, uus paariline, köievärk ja lekkiv kinnas natuke hajutasid tähelepanu.

kõige rohkem kartsin, et vette minnes on näol rajult külm, niiet kohe jube, aga 2kraadine vesi ei erine äntu 4kraadisest kuigivõrd. kuiva ülikonna ja alusriide all oli muidugi villane kampsun kah. kompenseerimiseks 1,5 kg lisaraskust oli selgelt vähe. allasaamise esimesed 3 meetrit olid ikka üsna vaevalised. ja muidugi ülestuleku 3 viimast samuti.

kopa juures oli üks ahvenapoiss ka. tema tundus ka jääkaru, või siis tiba soe peast, sest lasi omale jube lähedale.

viimati olin seal paldiski basseinis ühes oma owd kursuse tunnis. pidin vist vesti seljast ära võtma ja tagasi panema ja see tundus hull stunt! seekord oli kama juba põhjas kui basseini serva pealt vette hüppasime, all regu ja maski ette panime, vesti selga ajasime, lestad otsa, korra ujuvus neutraalseks ja siis jälle seljast ära ja üles tagasi.

tõtt-öelda olin ma enne sukelduma hakkamist arvamusel, et igasugused maskid ja prillid on mingi narrus. sellest, et nendega vee all paremini näeb, polnud erilist aimu. polnud muidugi ka sellele mõlenud. ujunud olin ikka silmad lahti ja eks midagi hägusalt vees ikka ju näha oli.

nüüd, mõnda aega maski ja fokusseeritud nägemisega vee all olemise järel tundub aga palja silmaga vee all millegi nägemine täielik müstika. mina ei tea mismoodi teised said kõigepealt maski ette ja siis regu otsima hakkasid, mina vist leidsin hingamisotsa üles ainult tänu natuke eristuvale kollasele voolikule. esialgu sai regugi valetpidi suhu pistetud ja siis ei saanud sealt kuidagi vett välja. hull luristamine. maski puhastamine selle lurina saatel oli sama ebamugav. lisaks kippus vett ikkagi ninna kah ja oeh, ühesõnaga paras pein harjutus. hea et sel hetkel kui mina proovisin, kaamerat vees polnud. sealt oleks tulnud väga piinlikud kaadrid.

õnneks sellega kõik ebameeldivused ka lõppesid. sain lihtsalt teada, et need on nõrgad kohad ja tuleks natuke harjutada (ilma maskita hingamine jms).

nojah. tasakaalustamise teema sedasi on ka pull. sukeldud mask ees alla. leiad mõne regu. hingad mõnda aega ja siis lähed üles. õhk kopsus ja suus tõesti paisub ja mulle jätkub kauemaks. kõrvad muidugi teevad, mis nad tegema peavad. krõbisevad ja sulisevad.

vee all plastpudelist joomise juures on kõige raskem ärajoodud vee asemele basseinivee sattumise vältimine. kolmekesi me sellele pudelilel päkad silma panime. lõpuks oli aga ikkagi pudel poolenisti täis.

seekord müdistasime ujumisriiete väel, pärastpoole panin mõned kilod vöö peale ka, et paremini põhjas püsida. kunagi peaks ikkagi proovima ka kalipso ja raskustega seda värki, sest kalipsos sarnaneb see kõik päriselusituatsioonidega natuke rohkem. ja liikumine on raskendatud jne. tegelt on huvitavaid harjutusi, mida seal katsetada saab, tõesti rohkem, kui esmapilgul võib tunduda. all varustuse vahetamine. ja seda näiteks ühest regust hingates. hullumeelsusel ei ole piire!

taaskord juba tuttaval koljunukil. ühel vaja lihtsalt uut kaamerakarpi katsetada ja teisel niisama sukelduda.

plaan oli sihuke, et mina üle 30 m ei lähe. kes tahab, see läheb reeli otsas ja mina passin ja kerin reeli. ja noh et väga kauaks alla ei jää ja et hiljemalt 80 bari pealt hakkame üles tulema.

ilm oli õnneks tuuletu, luuletama ei hakanud, asjad kokku ja vette. kivid raisad olid üsna libedad, ikka täitsa libedad. vees seistes kenasti tunda, kuidas vesi jalgu jahutab. nägu vette pannes lõi kah külm põmmdi. aga noh, ei midagi erilist, nagu äntus.

ujusime siis kuskile 10 meetrist allapoole. paarimees näitab, et noh kallak!, mina lugesin aga, et kallak? näitan okei ja uhame edasi. ühtäkki saan aru, et oleme juba järsema kallaku peal ja jään mõtlema, et mismoodi siin pidama saab ja kuidas see reeli ühendamine välja näeb? nõuan peatust, et saaks reeli ära ühendada ja paari meetrise lõtku otsas alla minna. ja ega ma kellelegi muidugi seda plaani lahti ei seletanud, paarimees sai aru et mulle sügavusest aitab. aga see selgus hiljem.

oh häda! sedasi jalad ülespidi või mis iganes pidi olles ja põhja puutudes vajub selga liivapilv. ja seal oli juba piisavalt pime ka, igatahes ilma lambita ei näinud midagi teha. no ja siis hoiad seal lampi, jälgid et alla ei kukuks ja üles ei kerkiks, otsid paarimeest ja sebid reeliga. alguse kerisin kohe uljalt paar tiiru ilma nööri otsast tõmbamata, selle tulemusel kukkusid need paar keerdu nööri lihtsalt pooli pealt vända peale ja siis nöörist tõmmates läksid sõlme. vinge.

vaikselt tekkis tahtmine sukeldumine pooleli jätta ja teha midagi, mis paremini välja tuleb. sebisin siiski reeli korda ja andsin paarimehele. too kinnitas üle, et ma jään siia ja ta läheb käib allpool ära. heaküll siis. sügavus 20 m. edasi vedelesin seal oma peale pressivas liivapilves, vaatasin kuidas reeli vänt pöörleb ja nöör jookseb. vahepeal tuli mõte, et on ikka pime küll ja hirmus ja… sain aru, et mõtlemine ei ole hea, vaatan parem kuidas reel pöörleb ja nöör jookseb ega mõtle midagi.

ühel hetkel lakkas vänt pöörlemast. proovisin natuke tagasi kerida. tuli. edasi lihtsalt kerisin. kerisin ja kerisin ja nihkusin ikka tasapisi liivapilve eest ära, kuni kuskilt mustast sügavikust hakkas paistma õrn valgus. paarimees ilmus oma kaamerakarbiga välja. vaatasime siis seda, väike tilk oli ikka sisse pressinud.

üles tulime aeglasemas tempos. ja nigu ikka, lapiti tulles ikka jalgades vist rohkem õhku ja lihtsalt vasakut külge ülespoole keerates ventiilist mingit õhku ei tule. ei tulnud ca 10 meetri jooksul. siis tiba tuli, aga ikkagi kuidagi ebamugav. õnneks on põhjas kiva küll, üks jälle pihku. 5 m peal ohutuspeatuses mõtlesin suures pool-ebaõnnestunud sukeldumise ahastuses välja päästva plaani… ja joonistasin tahvlile maja. hea jobu.

paarimees testis oma uut videokaameraboksi ja mina vahtisin niisama ringi. tempo oli päris kõva ja nähtavus päris kehv. see-eest õnnestus korra kellegi lestaga vastu pead ja üle näo saada niiet regu lõbusalt freeflow’tades jeehat lendas. õnneks see apeksi hingamisots puhub üsna tagasihoidlikult ja väänlevat, pahisevat tuletõrjevoolikut ei tekkinud. koputasin sõrmega otsale, keerasin otsa tagurpidi ja pistsin suhu tagasi. omal ilge muig peal.

teine tore moment on meeles ühe huvitava objekti juures, mida filmida taheti. passisin natuke eemal, et mitte muda üles keerutada. vahin seda vidinat ja märkan, et selja tagant vajub vaikselt-vaikselt ikkagi peale kõrge tolmupilv. hirmus kahju küll, aga teha ei saanud midagi. vaatad niimoodi rahulikult kuidas pilv objekti ühe huvitava külje sisse mässib.

nähtavus läheb jah aina kehvemaks. mina ei tea kuhu ta läheb, aga ära ta läheb. võibolla on valgust vähem kui suvel ja varasügisel, aga juba 2 meetri kauguselt hakkab paarimees ää kaduma. pole muud, kui sabas püsida ja peale passida, et vastu molu ei saa 🙂 okok, tegelt tuleb käia kõrval mitte järel.

me oleme nüüd parajad morsad.

viimased veeskäigud on olnud natuke teistsugused. tulevad tüübid kokku, kama kokku ja vette. uimerdamist on vähem ja kasulikke nippe ja trikke ehk teatud vilumust on tekkinud.

kogemuse, enesekindluse ja ülbusega on aga tulnud ka natuke hajameelsust ja tähelepanematust – njah, loodus hoiab asjad tasakaalus.

kui kuiva ülikonna õmblused ühest kohast üle teibiti, et sealt enam vett sisse ei tuleks, siis järgmisel sukeldumisel olin kinnastega kuidagi hooletu ning tasuks märgade käte ning käsivartega sukeldumine. aga imelikul kombel siiski all külm ei hakanudki. ebamugav ja harjumatu ainult.

järgmisel korral olid ka kindad natuke kindlamalt kinnitatud, igati seo ja kuiv – see-eest ununes aga kompuuter autosse. alla minek kuidagi naljakas selleta, aga sai ilusti hakkama.

aga morsatunne tekib hoopis sellest, kuidas peale sukeldumist tuleb nentida, et mingid pisikesed ebamugavused ja isegi üsna karm ilm ei suuda elamust rikkuda. lisaks veel meeldivad üllatused tehnoloogiavallast ning minumeelest küll väga jõudsad edusammud allveeorienteerumise- ja topograafia osas. tasahilju loodan, et noist viimastest ühel päeval loo põhisüüdlane ise paar rida kuskile kirja paneb.

alajaama täna ei leidnud.

jutt on muidugi rummu karjäärist ja sinna uppunud asulast. kus seal täpselt mis on, ei saa veel ise ka aru. iga kord, kui käime, siis ikka millegi otsa komistame. igasugu masinad ja nende osad, mootorid ja rootorid, autokered ja käruraamid, suured hammasrattad ja trossikuhjad on tavaline asi – eks keegi on nad sinna jätnud. siiski on üsna veider kohata vee all silikaattellisest ehitatud või ehitama hakatud rajatisi. mis ta täpselt olema pidi, ei saanudki aru, kohati nagu laburünt lõbustuspargis. pakutavad atraktsioonid seekord järgmised:

tõrvapada – võtta üks vana tõrvapada. panna see omale pea kohale või pähe. hingata. pada tõuseb lendu ja lendab minema. mõne aja pärast läheb aga ümber, õhk kukub välja ja pada langeb udusulena alla tagasi. püüad kinni ja ulatad järgmisele.

mõõgavõitlus – kaks töömeest ilmselt olid jäänud suitsu tegema ja jätnud seina äärde vedelema kaks töökorras raudkangi. kumbki mängija võtab ühe improviseeritud mõõga ja võitleb.

kiusatuste rada – õhku on järel juba parasjagu niipalju, et kuidagi napilt-napilt ujudes kaldale jõuda. teekonnal kohtad palju huvitavat träni. lahti võetud traktorimootor. automootor. mingi suur kompressor. üritad neist mööda ujuda ilma eriliselt aega raiskamata. tahaks nagu uurida ja vaadata, aga õhku tahaks nagu ka hingata.

vahepeal proovisime selle dekopoi moodi asja ära. pael läks muidugi kohe sõlme. aga pinnale ta läks ja kukkus seal ilmselt külili, kui nöör lõdva. pingule tõmmates sai sealt aga hoida täitsa rahulikult ja 5 meetri peal 3 minutit vedeleda polnud eriline probleem. seda nöörivärki peab harjutama veel.

ühe illegaalse sügavsukeldumise tegelikult olime varem ka teinud, nüüd siis nii nagu peab, puhtalt ja kuivalt. eile tuli natuke teemat studeerida ning hakata vaikselt oma nõrka keha katsumuseks ette valmistama – alkoholi ja kohvi eriti tarvitada ei soovitata.

sügavsukeldumiseks nimetatakse hobisukeldumist vahemikus 18-30 meetrit. meil oli plaanis kuskile sinna 20-25 kanti minna.

päev algas lootusrikkalt, kama autosse tõstes riivisin sõrmelt tibake nahka maha, tuli plaasterdada. järgmiseks jäi paat hiljaks ja siis ei tahtnud ta käimagi minna. enne kama selga ajamist selgus, et üks mu esimese astme regudest on sõelapõhi – eelmisel õhtul tõstsin natuke voolikuid ringi ja peale viimast, edukat, konfimist ilmselt ei keeranud asju kinni.

närvi ei ajanud, õnneks oli paadis kellelgi näpitsad ja isegi 5mm kuuskantvõti. mida kõike seal veel võis olla…

allaminek oli seekord mõnus – mööda ankruköit. tasakaalustamine esimesel kümnel meetril natuke võttis aega, aga edasi oli kõik ok. ega ma päris täpselt ei teadnudki kui palju seda sügavust selles kohas oli. ühel hetkel olime eelmiste paaride peakohal. väga ülbe tunne oli väljatimmitud neutraalse ujuvusega jääda lihtsalt hõljuma ja põhja mitte puudutada.

nüüd siis tehti meile puust ja punaselt selgeks, mispärast see sügavuse piirang alguses peale pannakse. ülesanne oli lihtne – kui instruktor näitab mingit numbrit parema käe sõrmedega, tuleb sellele üks liita, kui vasaku käega, siis üks lahutada. ega ma seda lämmastikunarkoosi väga ei alahinnanudki, kuid väike üllatus oli ikkagi, kui esimese raksuga instruktori parema ja vasaku käe segamini ajasin. kindlasti ta irvitas seal omaette sel ajal.

harjutuste lõpuks oli vesi ümberringi piisavalt sogane, niiet peale paarimehe enam kedagi näha polnud. ujusime sügavamale. langus oli päris mõnus ja varsti seisime taas 30 meetri nähtamatul piiril. võrdlesime sügavusmõõdukeid – sama värk mis eelmine kord, kõige suuremat sügavust pakkus kompuuter, seejärel minu cressi konsool ja viimaseks paarimehe aqualungi konsool. vahe ca 3 meetrit.

ujusime mööda põhja ülespoole tagasi, aegajalt pidin kuiva ülikonda ventileerima, sest seekord ujusin neutraalselt ja ei roomanud mööda põhja. natuke kahtlane see asi mulle tunduma pidi, sest olin põhjast ühe rusikasuuruse kivi lisaraskuseks taskusse pistnud.

sujuvalt ca 20 meetri kanti tagasi ankruköit otsima. aga ei leidnud. ilmselt oli lämmastikunarkoos nüüd nii palju väiksem, et taipasin lisaraskuseks natuke kogukama kivi omale vöö vahele pista. see lauget põhja mööda kuivaga tõusmine on igavene niru värk.

5 meetri dekopeatus on sügavsukeldumise puhul väga soovitav, ah ok, nõutav. kolm minutit niimoodi seal ilma köieta hõljuda oli paras katsumus. ujuvus enamvähem ok, regullisin hingamisega, aga nagu sellega on, kui hakkab minema ühele poole siis paneb paraja inertsiga veel mõnda aega. täitsa ära tüütas. aga hakkama saime. pead pistsime veest välja mõni-viis meetrit paadist.

ilmselt dekopeatusest tõustes olin hooletuks muutunud ja käsi ülespoole hoidnud, varrukatest tungis õhk läbi mansettide kuivadesse kinnastesse, need nägid välja michelini mehikese moodi. lõpuks tuli pinnal üks kinnas lihtsalt otsast ära.

niiet see sukeldumine lõppes üsna õnnetult – üks käsi sai märjaks.