ull blog

valimiste ja poliitika teemadel pole viitsinud eriti sõna võtta, sest sellega ei ole võimalik mitte midagi võita. samas ma usun endiselt selle blogi sotsiaal-terapeutilisse mõjusse ehk mõjju – loodan peale kirjutamist sellest teemast ise rahu saada. et ei tuleks tihtilugu mõttesse. aga see pole siin mingi küll-mina-juba-tean tüüpi infobulletään, vaid niisama suvalise kodaniku järjekordne heietus hetkeolukorrast.

ma olen rapla valla kodanik ja ehkki on väga lihtne e-hääletamise võimalus, siis vahel käin ikka õigel valimistepäeval ka kodila raamatukogus omale saadikut valimas.

esimesed valimised, mis meenuvad, on tegelikult nõuka-ajast, kui valimistepäeval näidati kooli saalis kino, mis oli muidugi lastele väga tore asi. isa, kellega mul need käigud ikka seostuvad, oli ära hääletanud ja selle küsimise peale alati vastas, et hääletus on salajane  ja ta ei pea oma kandidaati avaldama. see muidugi lisas asjale tähtust ja salapära. samas muidugi ma ei tea mida seal nõuka-ajal üldse valida oli või mis sellest olenes. aga juu midagi ikka – et kas kamandavad inimesed, keda sa juba tead, või siis mingid krt-teab-keslased.

ev ajal meil kahjuks kinu ei näidata, aga ma olen ikka vähemalt ühe korra ka martini ja nüüd siis kärdi kaasa võtnud, et neist ikka vastutustundlikud kodanikud kasvatada. need lastega käigud on üldse hästi toredad, sest valimiskomisjoni liikmetega on mul tükk ühist ajalugu. õpetajad, raamatukogu töötajad jne – selline usaldusväärne ja väärikas seltskond. alati rõõmsameelsed ja positiivsed minuarust. dokumenti pole minult kunagi küsitud, sest ma esitan selle ilma küsimatagi. ma olen täiesti kindel, et nad tunnevad kõiki oma ringkonnas hääletajaid nägupidi ja nad ei lase neist kellelgi häält anda ilma dokumenti kontrollimata. professionaalne värk ma ütlen teile, mingit valskust seal kindlasti ei tehta. nii nagu mina aru saan, siis nemad ise loevad õhtul need hääled ise üle ka, panevad oma allkirjad ja saadavad ära. võib-olla on veel mingeid lisavaatlejaid. pole nii hästi kursis. aga muidu tundub see salajase paber-hääletuse süsteem ikkagi veidi kummaline. selle usaldusväärus põhineb ainult valimisjaoskonna inimestel. antud jaoskonna personali ma muidugi usaldan sama palju, kui oma digiallkirja, aga millest see “ausad valimised” rühmitus jahub, ei saa küll üldse aru.

mul pole mingit illusiooni poliitika täieliku aususe ja läbipaistvuse suhtes – ühiskond koosneb inimestest, kes on, nagu klassikud ütlevad, nii nagu nad on loodud, või isegi hullemad. ma olen valinud kahe põhimõtte järgi – kas inimest, keda ma usaldan, olgu ta siis mis erakonnas või grupis, tahes… või siis just erakonna järgi, kui ma arvan end nägema nende reaalseid tegusid ja saavutusi ja see juhtub mulle meeldima. praegu ma olen küll eesti riigiga rahul ja mitte seda segi ajada eesti eluga. kuigi ma olen ka sellega rahul. kuritegevus on madal, tarkasid inimesi leidub, vaeseid on vähe*. ettevõtlikel on head võimalused äri ajada ja seeläbi ühiskonna nõrgemaid liikmeid tasapisi aina rohkem toetada. muidugi võiksid pensionid, õpetajate ja med-töötajate palgad olla kõrgemad, lapsetoetused muidugi ka. aga väikeetevõtjana, no heaküll, iseenda ja siis veel natukese tööandjana, olen sunnitud tõdema, et asju ja ei saa ehitada ideaalidest. selleks, et midagi paremaks läheks, tuleb vaadata olukorda realistlikult, valida realistlik suund ja teha selles suunas palju reaalset tööd. nutikus ei tee ka paha. negatiivne suhtumine kisub arengut ainult tagasi. see, kui lubatakse vähendada maksusid ja ühtlasi tõsta toetusi on minuarus võimatu ja populistlik ja püütakse inimesi, kes on kaotanud elus usu paremale tulevikule ja kes pigem valivad ilusaid lubadusi, mis kunagi ei täitu ja süüdistavad selles lõpmatuseni kas koalitsiooni või opositsiooni, kui karmil reaalsusel põhinevaid väljavaateid pisikeste sammude haaval edenemisele ning tunda rõõmu sellest, et elu vähehaaval ikkagi läheb ju paremaks, kui seda ainult märgata taipad.

• see väide väheste vaeste kohta tahab täpsustamist. ma vaatan, et inimesed sõidavad liisinguautodega ja poodide parklad ja müügisaalid on rahvast täis. ei paista nagu vaesus. ja kui nende vanemad elavad maal, siis neid nad ju ka aitavad. alati võiks olla rohkem, ükskõik kui palju sul on. sageli virisevad kõrgemapalgalised isegi rohkem, kui need, kellel on tõesti enne palga- või pinsipäeva taskus ainult käed, näos aga rõemus meel.

ja vaeste vähesus on minuarust väga hea asi. kui vaestel on riigis liiga hea elada, siis ei viitsi inimesed enam tööd teha, sest lihtsam ja mugavam on olla riigi ülalpeetav vaene. lisaks tuleb neid nn vaeseid ka mujalt sisse ja nõuavad eneste ülalpidamist. ise ajaviiteks kasvatavad kuritegevust. võta Rootsi või Prantsusmaa – kas me ikka tahame sellist elu? mina ei taha. seepärast ma ei toeta progresseeruvat tulumaksu suuremate toimetulekutoetuste tõstmise nimel. siia see kalade ja ritvade lugu ka. ja muidugi vajavad osa inimesi tuge, aga olgem sellega mõistlikud.

seekord ma valisin erakonna järgi. oma nimekirjast neid, kellest polnud kuulnudki googeldades leidsin ühe sümpaatse kandidaadi. tõenäoliselt mandaati ta küll ei saa, aga fb sissekannete järgi tundus reaalne ja ehe inimene. mind müüs lugu lapsest, kes rääkis, kuidas iga päev algab valikuga – kas tõusta üles ja asuda oma unistusi ellu viima või siis jääda voodisse edasi unistama.

mõned head päevad on olnud väike väikeste tülikate asjade ärategemise mõttes päris edukad. olen majas tasapisi lambilüliteid vahetanud uuemate retrolülitite vastu seal kus vaja ja ühe pistikupesa vahetasin kah ära, et saaks ühest kaks jne. eile ja täna hakkasin garaazhis ka kohvilaua kohale seinale kinnitatud telku ja laual veekannu jaoks korralikku kaabeldust vedama. ja kui juba tegemiseks läks, siis muidugi paar cat5 kaablit ja pesa kah ühtlasi. niiet tubli jah?

erilist rõõmu tehtust tegelikult ei olegi, sest kuidagi jube kaua võtab see kõik aega ja väsitab ära ka. eile panin rennid seina ja siis täna käisin otsimas elektroskandiast ja esvikast ja espakist puuduvaid vidinaid. muideks mul on siin legrandi mosaic sari, mida õnneks müüvad mitu firmat, aga kõiki asju laos neil ikka pole. aga kombineerida ei keela keski! a ma tahtsin öelda, et peale hilist ärkamist ja tööasjade ajamist poetiiru tegemine võttis kogu ülejäänud tööpäeva. huhh. krt, kuidas aeg lendab. istud kodus ja nokid midagi arvutis või vedeled niisama ja ei ole üldse siukest tunnet, et aeg kiiresti läheb, aga vot tee midagi, siis kohe kihutab. ja ehkki üht-teist saab tehtud, siis kuidagi kahju on ka veel sellest ajast. või krt ma ei teagi. krt krt jah, võtab vanduma.

aga ega ma ainult varjatud enesekiidu mõttega seda lugu täna siia ei kirjutand siiski. ma olen vist varem maininud ka, aga teen seda uuesti, et ikka ilge retsept on tekkinud selle olemise endiste majandusjuhatajate suhtes. ma olen kuidagi ikka harjunud, et midagi on pidevalt lohakil ja tegemata, sest junou… noh põhjust ikka leiab. siin on aga näha, et mingi ajani oli kõik pidevalt väga korras. ja mul on kaks teooriat selle kohta. esimene, et oligi siuke hoolas härra, kes üle kõige armastas seda, et asjad on korras. või siis vihkas seda, kui asjad ei ole korras. ja teine teooria on, et hoopis perenaisega oli nii ja ta sundis härrat kõike pidevalt kõpitsema. ja muidugi kui sul juba siuke proua kodus on, siis vast hea meelega parem leitakse lõpmatuseni kusagil midagi kõpitsemist, et saaks rahus olla ja teha.

muidugi umbes kümne viimase aastaga vms on asju minna ka lastud, aga see aja-joon on selgelt näha. ma olen siin muide veel vahepeal võtnud kipsikrohvi ja vett ja silunud ära need augud garaazhi seinas, mis jäävad peale sealt kruvide eemaldamist. noh kui on midagi kruviga seinas olnud ja siis see ära võetud ja jääb kruvi auk. ja kõik on nüüd kinni pahteldatud ilusti, ise olen üsna uhke. siit järgmine samm on veel ainult seinte uuesti ära värvimine, aga see tundub veidi liiast. ma proovisin mõnes kohas krohvitud ja värvitud seinu seebivee ja harjaga pesta, et autoremondist õliste buffaika hõlmadega ära määritud või niisama igasugu õlide pritsmetest määrdunud seinad ilusamaks saada. kergema mustuse saab isegi maha, aga õli- ja laki- ja värvitilgad ei tule maha mitte.

kuna ainuke asi, ilma milleta ma kodust kunagi välja ei lähe, on telefon, siis pole mingi ime, et sellele nii suurt tähelepanu peab pöörama. peale asus padfone fiaskot on mul olnud päris mitu nutitelefoni, kõik veekindlad ja sony xperia sarjast – go, v, zr ja nüüd z ultra. go oli ikkagi liiga väikse ekraaniga ja oli tegelikult mõeldud rannast kaugematele lohesõitudele kaasavõtmiseks ja selleks sobis see päris hästi. igapäevaseks kasutamiseks natuke väike ja natuke lahja siiski. andsin selle ära ühele sõbrale ja ostsin asemele xperia v. see oli põhimõtteliselt samasuguse ehitusega, aga suurem ja võimsam, aga see kahjuks kadus ükskord pärnu rannas peale surfi riideid vahetades imelikult ära. järgmine oli siis xperia zr, mis oli natuke suurem ja võimsamgi kui v, ehitus jällegi umbes sama. tagumine pool oli neil kõigil plastmassist ja äravõetav. sealt sai ligi mälukaardile, sim-kaardile ja akule. klaasist tagaküljega z mudelitest hoidsin eemale, sest kuna tagumine pool on ka klaasist, siis peaks see olema raskem ja libedam ja hapram, kui plastik. samas jälle mõlemalt poolt kokku liimitud disain äkki on paremini vee ja tolmukindel?

peab tunnistama, et vist kõik telefonid käisid vähemalt korra remondis, mõni isegi kolm korda. ühel läks klaas katki ja ühel tungis natuke vett sisse (kaamera klaasi taga udu) ja ma poleks kellegagi vaielnud teemal, kas olin ise süüdi – muidugi olin, aga need probleemid lahendati garantiikorras. tegelikult ma vist ei ole seni xperia telefonide remondi eest midagi maksnud. niiet ehkki probleeme aegajalt on ka sony telefonidel, siis vähemalt emt kaudu ostes on nende garantii ja hooldus väga hea.

üks tähtis asi, mis mulle nende veekindlate xperiate (välja arvatud go) juures meeldib peaaegu sama palju, kui nende veekindlus, on laadimisdokk. üliloogiline asi, mis on arvutilaual ja kuhu maha istudes torkad telefoni lihtsalt sisse ja hakkab laadima. ei pea veekindlaid klappe microusb pesa eest lahti katkuma ega midagi. eeh, no võiks rääkida sellest, et kas need laadimisjaamad peaksid kogu xperia seeria piires omavahel ühilduma, aga kui ma neid vaatan, siis justkui lähevad aina paremaks ja oleks patt hoida innovatsiooni tagasi ainult paarikümne-eurose laadimisjaama tagasiühildumise pärast. ahjaa zr ja z ultra tulid karbist koos laadimisalusega, mis on veelgi mõnusam. autosse ostsin kah broditi aktiivhoidiku – põhimõtteliselt laadimisalus autosse. brodit on eraldi teema, aga soovitan väga. neil on iga automudeli jaoks paar-kolm alternatiivi, kuhu hoidik kinnitada ja siis on iga vähegi levinud telefonimudeli jaoks passiivne ehk ilma laadimisklemmideta ja kaks aktiivset – sigaretisüütaja pistikuga ning autosse integreeritava toiteadapteriga varianti. ostad oma auto ja oma telefoni jaoks sobivad jupid ja kruvid omavahel kokku. kui vahetad telefoni, ei pea autopoolset osa vahetama ja vastupidi.

lõpetuseks z ultrast. see on minu esimene labidas-telefon või phablet. 6.4″ full-hd ekraaniga veekindel mõlemalt poolt klaasist üliõhuke aparaat. muide kõrvaklappide pesa on veekindel – ei mingit korki. alguses, kui ultra välja kuulutati, siis oli see muidugi sigakallis ja tal on üks suur puudus ka – 8MP kaameral puudub led-välk. kuidagi juhuslikult sattusin hiljuti xperiate hinnakirjasid sirvima ja avastasin, et ultra eest küsitakse praegu alla 300€ ja tehnoloogia seal sees on veel üsna tänapäevane. 2013 a. mudel. uuemat alternatiivi sony praegu ei paku ja minuteada ei paku keegi nii suurt veekindlat labifoni. muidugi on seda telefoni kuidagi natuke imelik kõrva juures hoida, aga see ei ole nii suur, kui 7″ tahvelarvutid! meesterahva jope-jaki-mantli taskutesse mahub täiesti vabalt ja kuna ma püksis telefone pole kunagi kandnud, siis kaasaskandmine pole päriselt probleem. neti kasutamiseks on see suur seade ülimõnus. kahe käega hoian ees ja pöialdega tipin klaviatuuril. palju mugavam ja juba praegu on selge, et olukordades, kus varem tundus liiga tülikas hakata telefoniga midagi netis tegema, seda tunnet nii palju suure telefoniga ei ole.

ja veel üks aspekt. seni on mul autos eraldi androidiga autoraadio, et podcaste ja spotify kaudu mussi kuulata ning teada saada, kui keegi mingeid sõnumeid saadab. selge see, et sõidu ajal vastamine ja isegi lugemine ei ole mõistlik. aga foori taga korra pilk peale visata suurele ekraanile on lihtne ja mugav. lisaks muidugi navigatsioon. sisse-ehitatud nutiraadio suur eelis on see, et see on alati olemas ja pole mingit juhtmepusa armatuuril ja aku ei saa tühjaks ja ekraan on suur… aga suur miinus on vähemalt minu lahendusel praegu see, et kui auto seisma panen, võtme välja võtan ja uksest välja lähen, siis lülitab raadio ennast välja ja kui tagasi tulen poest või statburgerist, siis hakkab raadio ennast uuesti üles bootima ja jälle peab programmid käima panema ja see on lihtsalt tülikas. nüüd ongi mõte, et viskan nutiraadio välja, panen sony bt nfc 1DIN mõõdus odava raadio autosse ja selle kohale ultra jaoks aktiivlaadijaga hoidik, millel mingeid juhtmeid väljas ei tolgenda. et siis tulen poest, pistan telefoni pesasse ja pidu jätkub sealt, kus enne pooleli jäi. vähemalt selline on praegu plaan.

Eelmise aasta surfilaager osutus täisvõiduks, niiet ilge tahtmine oli sel aastal ka minna. Samas räägiti ikka Roosta laagrite kohta hulle jutte ja olin pikalt kahevahel. Lähemad surfibuddyd, kellega niisama sõitmas käime ka nagu tegid mingeid ebamääraseid häälitsusi surfilaagri jutu peale ja lõpuks ei tulnd ükski peale Elena, kes on muidugi hoopis purjelaudur!

See purje- versus lohelaudurite teema on üsna naljakas tegelikult. Viimati, kui Pärnus hängisime, siis tutvustati sama Elenat ühele üsna karvasele paksude prillidega meesterahvale, umbes nii, et see on Elena ja tema on purjelaudur, mille peale karvane kõva ja käreda häälega naerma- ja Elena õhku ahmima ja silmi pööritama pahvatas. Lõpuks muidugi naersid seal mõlemad ja päris täpselt ei saanud keegi aru, mille üle siis lõpuks. Surfilaagris oli jälle vastupidi, kui jalutasime puhkekülas ringi ja kõrvalt üks vanem purjelauahunt hüüab Elenale, et kuule, kellega sa oled seal, kas see on su isa? No ja siis tuleb kiire vastus, et ei, see on üks lohelaudur. Võib arvata, kes naeris ja kes silmi pööritas seekord.

Mina ei oska siiamaani täpselt defineerida, mis värk selle purje ja lohe vahel on, aga kõige sarnasem võrdlus on mul siin kodus koera ja lapsega. Koer oli siin enne ja oli end koju ilusasti sisse seadnud enne kui laps toodi. Esialgu oli koer väga umbusklik, aga ei rünnanud, vaid hoidis viisakat distantsi ja ehkki ei tahtnud seda välja näidata, siis kehakeel reetis mingisugust sisemist hoolimist nõrgema, rumalama ja abituma järelkasvu suhtes. Nüüd nad mängivad koos ja üsna head sõbrad, aga kui laps hakkab liiga hoogu minema, siis koer ikka uriseb ja tuletab meelde, kes oli siin enne ja kellel on teravamad hambad.

Aga surfilaagrisse mineku otsustasin neljapäeval peale Lohusalus surfamist, kui sain eelmise aasta surfilaagrituttavatelt sõnumi. Laulasmaa Maximast sai okei hinnaga kraami kaasa ostetud, kodus asjad kokku pakitud ja teele asutud. Kraami peitsin igale poole lohede ja asjade vahele, aga kuna mul hipi märki auto peale kleebitud ei ole ja juuksuris käisin ka alles eile, siis polnud väga põhjust väravas auto läbivaatamist karta. Lohed võtsin kaasa, aga millegipärast jätsin aerusurfi laua maha ja ma ei tea miks. Vist plaanisin kohapealt rentida, kui sõiduisu peaks tulema.

Sain seekord päris hea parkimiskoha Roosta “peamaja” taga väikeses tupikparklas. Tegin bussis endale juba magamisaseme valmis, et õhtul mässamist poleks, siis segasin joogi ja läksin uitama. Muidugi ei kohanud ühtegi tuttavat. Istusin randa maha ja hakkasin jooma. Kolmveerand pudelit hiljem olin veel peaaegu kaine, aga pidur oli maas ja läksin Roosta puhkekülaga tutvuma. Ma olen Roostal paar korda surfamas käinud, aga see on olnud nii, et otse randa ja sealt minema ja kohaliku taristuga pole üldse kursis. Ega ma ei saanudki väga kaua seal seigelda, kuni sattusin surfilaagrisõprade peidupaigale peale ja noh siis oli kõik korras.

Ega seal Roostal vähemalt minuarust midagi viga küll ei olnud, lihtsalt kõik oli kompaktsemalt koos ja natuke segasem, sest ei teanud kus mis on, aga seda rohkem oli avastamist ja peamine hirm, et tuleb palju laps-joodikuid, osutus samadel päevadel toimuva Õllesummeri tõttu põhjendamatuks. Võib-olla ainult osa bände olid natuke liiga julgelt valitud, aga ega ma eelmisel aastal vist ka ühtegi kontserti eriti ei kuulanud, vaid tiksusime rohkem omas rütmis ja tempos.

Esimene päev lõppes üsna kiiresti ja õhtu oli päris jahe. Ikka selline sokid ja jope tüüpi jahe. Teise päeva hommikul kuulasin rannas jälle purjelauakoolitus, niiet ma olen purjelauakoolituse kuulamises juba päris kõva käpp. Pärast käisin Peraküla rannas lohetamas ka, kuigi väike võimalus oli, et naastes on parklas mu auto asemele midagi muud juba pargitud. Matkatooli seljatoele Statoili salvkale kirjutatud teade oli aga piisav, sest ega erilist tungi ilmselt ei olnud ja igatahes oli mu koht alles. Max ja Andri käisid ka pärast kaemas, kuidas see elu seal laagris käib. Neil oli plaanis väravast küsida, kas võib korra vaatama minna, aga kuna keegi neid ei peatanud, siis kõndisid lihtsalt ausate nägudega sisse ja nii oligi. Tegin neile ekskursiooni ja sõime praetud lestakesi ja siis nad läksid jälle Talina poole tagasi. Kuidagi läks nii, et need erinevad seltskonnad omavahel ei kohtunudki ja selle kohta tehti väike etteheide ka, aga no ju siis oli laager ikka piisavalt suur.

Kell kuus sai jälle Cor-i pudel jooki täis segatud ja hakatud doseerima. Muideks need on väga lahedad pudelid, sest saab ühe sõrme otsas kaasas vedada. Käivad piisavalt kergesti lahti, aga korgi saab lukustada. Kork käib maha hinge küljes, niiet see ei kao ära ka. Eelmisel aastal laagris ma neid nägin ja talvel mingi kampaania käigus tellisin endale ka. Praegu pidid otsas olema ja ei teagi kuda neid saab.

Laagris oli HIV kiirtesti telk ja esimese hooga tuhisesin sealt mööda, sest kõht oli tühi ja tegelane, kes seal rahvast testima kutsus, oli selline mõnus tüüp, ei hakanud midagi müüma suure hooga, vaid kiitis, et mine söö muidugi kõht täis jne. Pärast oli kogu meie seltskond end nende telgi ette kogunud ja kamandati ikka sinna testima. Ma enne veel olin jõudnud mõelda, et kas ma ikka tahan teada, et äkki peaks ennast moraalselt valmis panema igaks vastuseks. Ilmselt mõtlesid paljud nii, et ei taha teada, sest siis on pidu rikutud. Aga mis kuradi suhtumine see selline on, et käin ja möllan ja kui hästi läheb, siis rikun veel kellegi elu ära. Test oli negatiivne, aga ma olin välja tulles ikka minestamise äärel. Sedasi on olnud kolm korda üldse. Kunagi sõjaväes, kui kõik verd andsid, sest kuidas muidu, aga seal oldi selleks valmis ja kästi natuke istuda rahulikult. Teine kord oli vaktsineerimisel ja neile ma seal ütlesin ka, et ma pole kindel kuidas ma talun süstlaid ja hopsti oli nuuskpiiritus nina all. Kindlasti ei ole asi vere nägemises, sest mul on põlved ja käed üsna armilised, aga mingi värk on ilmselt süstaldega. Ma ei tea. Igatahes peas sumises, aga püüdsin ise olla rahulik ja mõtlesin umbes välja, et kui enam sirgelt kõndida ei suuda, siis istun maha. Mõne minutiga läks sumin üle ja kõik oli hästi.

Igatahes võeti vesipiip ja siis läks pidu sellise hooga käima, et hullumaja. Öösel käis FanSurif telgi ees ilge tants ja möll. Peale eelmist surfilaagrit ma peale kahe erandiga alkoholi üldse ei tarvitanud, sest polnud vaja. Aga mina ei usu iialgi, et selliseid asju, nagu teisel õhtul surfilaagris juhtuks kainete inimestega. Õnneks on kõik juba täiskasvanud ja midagi päris hullu ka ei olnud, aga no ikka. On mida hiljem meenutada ja omaette muheleda. Ööseks pugesin teki all magamiskotti ja magasin ise ka nagu kott. Väga mõnus.

Laupäeva hommikul olid kõik õnneks sõbrad edasi ja kogu päev tuli väga mõnus chill. Käisime Karmoga külmas meres ujumas, või noh vette kastmas, mis on ka üks selline pisike traditsioon nüüd või. Päeval sai tublisti niisama istuda ja jalgu kõlgutada ja uneleda ja rannas päevitada ja aerulauatada ja eriti äge, et ei pidanud väga midagi rääkima pidevalt, sest niisama oli ka mõnus olla. Päris hea üllatus oli rannabaaris grillburger. Selline ilge pirakas, et noa ja kahvliga tuli kallale minna. Hästi mahlakas ja maitsev pihv, millele oli juust peale sulatatud, no ja siis salat ja saiad ja friikartulit kah kõrvale.

Enne õhtut jätsin rahvaga jälle jumalaga ja lõpetasin selleks aastaks laagerdamise. Ega ma teistele väga pikalt ette ei öelnud, et viimaseks päevaks ei jää, sest milleks. Mulle millegipärast meeldib pidudelt ja üritustelt ära tulla, kui kõik on väga mõnus ja ilus. Siis jääb selline hea mälestus ja akud olid niikuinii juba täiesti ääreni täis puhatud, selline mõnus rahu ja rammestus sees.

ei ma ei võistelnud, aga ma sain aru, et selle ürituse mõte oligi pigem afterparty, kui võistlus. sest tuult ei lubanud muuks, kui reedeks ja reede hommikuks ma kuidagi poleks sinna saand. ürituse infolehtedel oli ka võistluse kohta justkui juttu paar rida ja kõik ülejäänud suurelt ainult, kui äge pidu pärast tuleb. samas võistluse osa tegelikult oli kindlasti ka tähtis, ma lihtsalt räägin siin prügi – no-disretsept. aga mis seal ikka, kuna mina üldse mingi peoloom ei ole, siis võtsingi seda challenget rohkem sellise nurga alt. ilge kopp oli ees ka tegelt igapäevarutiinist, niiet läksin umbes sellise mõttega, et kasvõi sõidan supiga ja päevitan või vedelen kaks päeva niisama ja kui pidu ei meeldi, sest kedagi ei tunne, siis lähen lihtsalt minema. tavaliselt kui pärnus käime, siis surfiklubide mademed (yeah, eesti keel, bitch!) on moekat rahvast täis, kõik peesitavad seal peenelt ja mina ei tunne kedagi ja käin kaarega mööda. aga kuna mõni tuttav näib neid asju nautivat, siis minus muidugi väike uudishimu pakitses ja tuli järgi uurida. kui tuul, õigemini selle puudumine, välja arvata, siis oli ilm pärnus superilus ja tõeliselt suvine. nii, siinkohal on vaja kiirelt ära rääkida üks vana lugu. kunagi käisime mingi pundiga pärnus samamoodi tõelise suve algust tsekkamas ja esimese asjana kohe kõmm, randa, särgid ja sokid ja värgid maha ja päikest võtma. õhtul siis pubidesse ja pidudele ja siis hakkas selg täiega tulitama ja palavik ja võimalik, et isegi iiveldus. igatahes magasin tükk aega kõhuli ja päikest ei taht ka näha. see vana lugu sobis siia seepärast, et laupäeval käisin supiga sõitmas, sõitsin ujukate väel umbes tund aega ja pärast veitsa kuivatasin lauda ja hängisin niisama, aga piisas, et jällegi veitsa hõõguma saada turi ja käed. aga nüüd on apteekides ägedaid vedelikke, mida pihustad peale ja teeb olemise päris elamiskõlblikuks, kui just asi väga hull ei olnud. esimesel õhtul oli pidu eriti meeldejääv selle poolest, et käis kõva auru reguleerimine ja rumm ja ginger-ale doseerimine. midagi oli kaasa segatud ja väikse peetri kott sai kõigepealt tühjaks tehtud, pärast veel baarist peale ostetud. sõbrad olid päris vindised, aga seda lõbusam. hm, ma tundusin endale päris kainena ikka selles taustsüsteemis. hiljem osad igatahes ei mäletanud, et öösel sai pärnu ööklubide otsinguil kolmed friikartulid ostetud ja need maksid 1,50€ per pop. eeh, igatahes mina ühtegi öökluppi sisse ei jõudnudki, aga magama sai ikka alles pool neli vist. teiseks õhtuks varusin juba ise ka head soodsat rummi port arturi kõrvalt viinapoest ja tegime segud valmis karastusjoogi pudelisse. kaval värk ikka. ja odav. mul oli kohe plaan, et kuna selg on hell, siis õhtul tuli juua see pudel tühjaks ja kuulata bändid ja dj programmid rannas lõpuni ja siis ei mingit ööklubi minu jaoks ja kohe ära magama ja enne kõvasti vett ka veel juua. pidu oli justkui palju meeleolukam, kui reedel ja ma sain tuttavaks osade oma vanade feisbuugituttavatega ja see on täitsa ajastu teema. st feisbuugis on sul nelisada sõpra, aga osadele pole kunagi pärismaailmas veel teregi öelnud. mulle osad päris meeldivad ja päris meeldiv on sedasi tagantjärgigi tuttavaks saada. ja siis ma tegin veel ühe hullu liigutuse. üks tegelane tundus seal peol ilgelt tuttav boracay reisilt, aga no neli aastat on möödas ja ma ei ole tegelikult ikka see tüüp, kes läheb võõrale inimesele ennast tutvustama ja uurima, kas me kuskil ikka kohanud ei ole. aga challenge on challenge ja rum on alkohol ja minuarust oli väga tore inimene ka, niiet puha tore, et ikka selle riski võtsin ja sain teada, et oli küll sama inimene.

minul polnud plaanis kuskile minna, aga kuna koht koos rendiautoga oli juba olemas niiet tuligi vaid pilet osta ja kohale minna, siis hoolimata esialgsetest eelarvamustest sai üsna kiiresti ära otsustatud, et tuleb ikkagi minna – lõuna prantsusmaale, marseille lähistele väiksesse rannaäärsesse linnakesse umbes pooleteiseks nädalaks niisama vaheldust saama, puhkama ja lohetama.

ma olin natuke kuulnud selle kohta varemgi, et ega prantslased väga ei taha inglise keelt rääkida, isegi kui nad aru saavad. see tegi natuke murelikuks. mul oli ju vaja kindlasti juba enne minekut kindel olla, et mul on kogu aeg võimalik internetile ligi pääseda ja portugali kogemus ütles, et kohapeal on see raske, isegi kui keeleprobleemi ei ole. parasjagu sebimist ja segadust oli, aga sim kaardi ma sain ja muret polnud enam miskit.

kohalejõudmine läks sujuvalt, sõber oli meil autoga lennujaamas vastas ja ulualune täitsa mõngel. linnake, kus peatusime, jättis minule igati sümpaatse mulje. selline piisavalt väike ja rahulik, samas kohvikuid ja poekesi ja poode oli jalutuskäigu ulatuses piisavalt. piki randa lookles tee, mille ääres kõnni/jooksutee ja sealt omakorda trepikesed kivisele rannale.

kas inimestest peab ka rääkima? ülekaalulisi mina ei kohanud, aafrika vms asumaadest sisserännanuid muidugi oli, see oli mulle veidi harjumatu, aga kohalikud ei krimpsutanud vähemalt nähtavalt nägu kellegi, isegi mitte eestlaste peale, niiet kes siis minagi olen seda situatsiooni kritiseerima. ja me ikka muidugi kasutasime võimalust ja teretasime ning heataegatasime ilusti prantsuse keeles ja nende vahele palun-tänan ikka ka jah. ja ega muud väga vaja ju polnudki, ah et üks kohvi või piimakohvi või õlu, see tulika ära õppida. ma suures keelepaanikas olin kodus endale ja ka teistele telefonisse laadinud ilma internetita töötava äpi, mis aitas inglise-prantuse vahet sõnu ja lauseid tõlkida ja ette lugeda. täitsa mugav oli vahel kasvõi huvi pärast mõni asi järgi vaadata.

lohetada sain kolme mõõtu lohega vist lausa viiel korral, millest oli peaaegu küll vähemalt kordade arvu, kui mitte kordade kestvuse poolest. üks sõit oli maatuulega, niiet jama korral oleks tulnud läbi madala vee tagasi kõndida või siis mitmed head kilomeetrid allatuult lahe teise serva triivida. vesi oli soojem kui meil, aga ikkagi pigem külm. ma alguses peaaegu kahetsesin, et võtsin kaasa märja ja mitte kuiva ülikonna. ilmad läksid meie sealoleku ajal iga päevaga soojemaks sedavõrd, et viimase sõidu tegin ilma kinnaste ja saabaste ja kapuutsita, oli jahe aga mitte väga külm kuni päike peale paistis ja liigutada sai. vahel sõitsime sama lohega kordamööda ja kui tuul oli ühtlane, siis saime üsna kalda lähedal oma pisikesi trikikesi teha ja kes parasjagu ei sõitnud, sai ühe moodsama seebikarbiga pilte teha. saime päris ilusaid pilte muideks.

meie reisiseltskonnas oli seekord “igasugu” (igast soost) rahvast. kuna on tegemist ikkagi täiskasvanud inimestega ja nagu teada, siis igal endast lugupidaval või vähemalt teistelt enda lugupidamist eeldaval täiskasvanud inimesel on iga asja kohta oma arvamus ja kindel seisukoht ja need asjad ei pruugi üldse ühtida kõigil, siis mina olin juba enne minekut ära otsustanud, et minu eesmärk on hoopis võimalikult vähe mõelda ja võimalikult palju puhata ehk parafraseerides eesti filmiklassikat (mehed ei nuta) – “süüa teie poolt pakutavat toitu ja magada teie poolt pakutavat und”, siis oli sellega lihtne. või kas oli? selgub, et keegi pole siukse asjaga üldse harjunud, et üks on kõigega nõus. a no mis teha, elu on selline.

ahjaa, selle reisiga sai läbi ka üks suur eksperiment. alates eelmisest postitusest (lemmeranna surfilaager) ma seda alkovärki ei tarvitanud ainult selleks, et näha kas mul on sõltuvus ja selleks ka, et näha kas elu on kuidagi teistsugune tegelikult ilma joomata. mul polnud mingit kindlat tähtaega, lihtsalt otsustasin et joon siis, kui ise ka usun, et see midagi olulist juurde annab või hetke määravalt paremaks peaks tegema. see katse kestis vist üle poole aasta ja ma ei jäänud selle aja jooksul küll mitte millestki ilma. muide väikse pohmaka saab ka alkovabast õllest ilma eelnevalt purju jäämata, lahe onju?! aga et prantsusmaa on kuulus ka heade veinide poolest, siis _igatahes, mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!_ ja muide veinide hinnad algasid meie poes 1.55€ ja alla 3€ oli valik päris suur.

nüüd kaks kõige suuremat tähelepanekut lõpetuseks. esiteks olid kõik majad enamvähem sama värvi ja katused oli samast punasest kivist ja teiseks kohtas ennelõunal sageli onkleid rahulikul sammul vastu jalutamas, käes ainult värske pikk sai ja ajaleht, vahel sai ajalehe sisse keeratult.

algusesse muud juttu kah!

siin pole ammu ühtegi lugu olnud sest… sest teadagi miks – elu väikese lapsega on kindlamates rööbastes ja vaba aega tegemiste jaoks küll leiab, aga rahus mõlgutamiseks ja kirjapanemiseks mitte, isegi kui on midagi uut öelda. teine asi on muidugi see ka, et ega üksitegemist on vähe ja pole mullegi päris selge kuidas tõmmata jooni seotud isikute privaatsuse ette sotsiaalmeedias.

juulis on ilmaennustajate töö eriti raske ja riskantne ja ma saan sellest aru. suurem osa viimaseid sõite on tehtud nii, et parimal juhul sama päeva ennustus midagi näitab, aga vahel mitte sedagi. ükski koht tuult ei luba, aga tegelikult puhub ja mõnikord puhub ainult ühes kohas. olla seal ühes kohas õigel ajal on keeruline, aga “andrei” raalib selle vahel välja ja oleme ikka sõita ka saanud. viimati käisime nõval, peraküla rannas. seal on kallas ülsna järsk ja alati on laine, niiet vaiksema tuulega ei pruugi sõita saada, kuid kui saab siis on alati väga tore.

esmaspäeval sõitsime peraküla randa, vaatasime üle valli, jänesed peal – keskmised lohed. kui lohed täis saime, siis sõiduks seda enam ei piisanud. vähemalt 12 ruudusega mitte. zephyrile ka balloonist õhk sisse, et vähemalt midagi saaks. sai üle noatera kuni enam hästi ei saanud ja siis andsin lihtsalt lohe andreile üle ja vahtisin niisama ringi. rannas oli tegelikult päris mitu loheseltskonda ja üks üksik sahmija veel lisaks. eks me oleme ikka enne ka näinud kuidas lohe ranna peal loope keerab ja sõitja läbi madala vee kaldale lohiseb kuni lohe võsasse kinni jääb, aga too ei jätnud jonni, sai ise lohe üles ja aina üritas. kuna teha niikuinii midagi põlnd siis läksin vaatama, kas saab kuidagi aidata vms. parasjagu oli käsil adru nokkimine ja tuli välja, et preili oli varem, kui tuul tugevam, ikka sõita ka saanud natuke, aga nüüd enam mitte. nokkisime andru lahti, tuul hakkas tasapisi jälle tõusma ja peopesad poomi järele sügelema. juttu oli veel neljabal algavast lemmeranna surfilaagrist ja see oli juba teine täitsa tore inimene, kes surfilaagrit julgelt soovitas.

seni pole ühestki suuremast surfilaagrist, peale meie enda pundi omast, osa võtnud ja/sest järelkaja nendest on sisaldanud liiga noori inimesi, kes veel juua ei oska, aga see-eest tuleb jälle lällamine hästi välja. ilmselt on nende ürituste võti ikka su oma seltkond, kellega mõnusalt tiksuda. meie punti on raske isegi kolmepealise kambana surfama saada, rääkimata siis veel laagritest.

mul oli väikest vaheldust vaja ja esmaspäeval otsustasin et lähen käin nüüd ära kasvõi üksi, päevitan, joon õlut, kuulan mussi ja vaatan kas leian laagri pealt vähemalt ühe tuttava inimese.

interneti ja väikse õnne abil leidsin esmaspäevase peraküla paugutaja ja tema suurepärase seltskonna ka üles platsi pealt oma autosuvilakese juurest ja põhimõtteliselt nendega ma siis järgmised päevad hängisingi. siin on see privaatsuse teema nüüd mängus, niiet tegelaste iseloomustusi ei tule ja eks ma proovisin ise kah mitte millelegi erilisi hinnanguid anda, vaid lihtsalt mõnusalt ära olla. haa, aga selle leidmise loo ma räägin küll ära, see on päris kift! nii, ma teadsin ju ainult eesnime. unitedkitersis oli selle nimega kaks erinevat inimeset ja feisssbuugis oli ainult üks neist õiget nägu ja vedas et ta kiivrit või kapuutsi ei kandnud, sest niisama ju näevad inimesed hoopis teistsugused välja ja täitsa tavaline on, et rannas oled surfivarustudes liikudes aastaid teretuttav mõnega, aga erariietes võid üsna rahulikult mööda kõndida, sest sarnasus on nii väike, et ei lähe ehku peale käppa pihku viskama. kusjuures mul on nüüd ka kuri plaan hakata sellega eksperimenteerima edaspidi. tagasi loo juurde! panin feisbuugis sõbraks ja sain äksepti ja infot kuidas üles leida õige koht. jalutan siis seal ja vaatan auto numbreid ja tuttavaid nägusid ei ole, siis hüütakse, et märt, märt! vaatan – ei tunne! täitsa võõrad inimesed hüüavad, mismõttes? aga nemad lihtsalt teadsid, et ma olen tulemas ja hakkasid lihtsalt vaatama, et kes möödakõndijatest võiks märt olla. kõiki vist ei proovitud, aga esimene keda prooviti, see kohe oligi! siis tuli tegelane ise ka kusagilt tagasi ja nii oligi! kas pole ilus lugu?!

surfilaager ise oli üsna teistsugune, kui olin arvanud. noori jobusid oli nii vähe, et ei pand neid tähelegi. purupurjus räuskajaid ka mitte. kempsud, kraanid, õlle-, backardi-, jätsi- jms müügikohad igal pool. turvamehed jms meeskond selline sõbralik ja abivalmis. mitu lava ja muud kohta, kus õhtul midagi mängiti ja mõnusalt pead, põlve või kogu keha nõksutada sai ja õnnetuma näoga inimeste rivisid segamini ajada andis. ilm oli kah kuiv terve aja, päeval päike ja õhtud vähemalt fliisisoojad. ainuke asi, mida see kõik meenutas oli whitebeach boracay saarel.

teisel päeva hommikul, kui päike mu buss-öömaja kütma hakkas, kuid kõik teised veel magasid, kastsin end rannas korra vette, sõin kõhu kõvasti täis ja jäin lõpuks ühte purjelaua algkoolitust kuulama rannale koos mõnekümne teise kuulajaga. niisugune vanem härra rääkis ja kõik tundus üsna arusaadav. ma kusjuures olin arvanud, et purjelauda juhitakse ka jalgade survega, aga tuleb välja, et purje asendiga hoopis. igatahes tundus jah, et õppida seda nii lihtne ei pruugi olla, kui lohetamist hoolimata sellest, et purjelaua peal saab püsti seista, aga nüansse ja värke on rohkem ja tasakaalu on ka ilmselt raskem hoida.

rääkides tasakaalust – proovisime selle sup-iasja ka siis ära. muidugi ei võtnud mingit koolitust, rentisime lihtsalt lauad ja mõlad ja ronisime peale. põlvili peale istuma saada ja ringi sõuda oli lihtne, põlvedel seistes juba hakkas õõtsutamine pihta, eriti kui kerge laine külje pealt kaasa aitas. püsti saamine ei olnud ka raske, aga sealt edasi muidugi selgus, et midagi tasakaalu hoidmise osakonnas pole veel välja arenenud sai ikka vette käratatud kümneid ja veel kordi enne kui siukse paarikümnemeetrine jupp järjest maha õnnestus aerutada seistes. täitsa lahe ajaviide võib see olla tuuletu ilmaga vee juures toimetamiseks. mõtlen seotamisele.

teise päeva pealelõunal hakkas midagi nagu puhuma piki randa ja üks 17 ruudune slingshoti race lohe läks liikvele. see mulle väga veel korda ei läinud, sest mine tea, seal võis olla otsas mõni 50 kilone. aga kui rahvaga hängides võis läbi männiriba näha merel 12 ruuduseid sõelumas, siis ei suutnud küll enam tagasi hoida – tõin suure lohe ära ja kobisin ranna otsat peale. jeerum! tuul oli hästi ühtlane ja täpselt selline sefiirikas! vesi praktiliselt sile, kõik asjada mida proovisin tulid välja. ranna ääres pidi veitsa vaatama et mõned purjelaua õppijad ja sup-lejad ka ära mahuks, aga jah, ülimõnus sõit! ilmselt see oligi selle suve ainuke lühikeses kalipsos sõitmine ja nüüd on see ristike seinal olemas. vesi oli tegelikult ikka päris jahe laupäeval, aga päike küttis mehe eest ja polnud hullu. ühesõnaga oli suvi!’

ps! ilgelt kahju, et õiget telefoni praegu veel ei ole ja pilte ei saanud teha. vana telefon kadus pärnus ära ja uus mudel peaks lähikuul müüki paiskuma, siis saab jälle!

• logi
• surfilaager

uuel aastal hakkan pahaks

rohkem nodi saada tahaks

küüned enda poole kooldu

rahavankril lükkan hoogu

mingid tühised asjad tahavad ka siia kirja pandud saada. mul siin ruumi on, niiet miks mitte?!

windows 8

suvaliselt veebis snorgeldades sattusin peale windows 8 eelversioonile, mida niisama proovisimiseks ja kritiseerimiseks jagatakse enne, kui päris lõplik toode müügile tuleb. tirisin ära ja installisin oma suurde läpakasse. esimene “ohhoo” tuli selle peale, kui lihtne ja kiire on install. teine sümpaatne asi oli võimalus siduda oma windowsi kasutajakonto microsoft live kontoga. see on umbes nagu android on seotud google kontoga, kui tahad. sarnaselt androidile on seepeale sul windowsis olemas kohe kõik asjad, mis seal live konto all on. msn kontaktid ja värgid. selge see, et google/android pealt ahvitud, aga mis siis – hea idee ju. töölaudu on justkui kaks. üks on rohkem tahvelarvuti ja puute-ekraani jaoks mõeldud ja teine on peaaegu sama, mis windows 7 all. ainult start nuppu pole. start nupu asemel on see tahvelarvuti töölaud. kõlab natuke segaselt ja eks see ongi natuke segane kontseptsioon ju, sest mina pole siukest asja varem näind. tahvelarvuti töölaud (mina nimetan seda nii) on ikka väga julge ja erineb täiega kõigist teistest asjadest mida ma töökohaarvutis näinud olen. senised windowsid ja x-window peal elavad asjad ja ka mac os on põhimõtteliselt ühesugused aknasüsteemid. sul on ikoonid töölaual ja selle servades menüüd ja iga programm töötab ikkagi aknas. suures joones. aga windows 8 on, kõlab veidi irooniliselt, esimesena hakanud akendest eemalduma. avalehel on hoopis suured kastid, mida pressides saad programme käima. kui programm seda oskab, siis saab ta käivituskastis ka infot kuvada. galerii kastis pildid vahetuvad jne. ja ei mingeid menüüsid kusagil servades. ekraani nurkasid toksides saab mujale ka, aga muidu on niisugune selge ja lihtne värk. osad programmid, mis windows 8 kaasa on andnud kasutavad ka ära kogu ekraani, ei mingeid ribasid ja menüüsid ei all ega kusagil. lihtsalt su programm infoga ilusasti ekraanil ees. mõeldud kindlasti puuteekraanil sõrmega sibramiseks aga ka hiirega ringi udjades on niisugune lahendus täitsa mõnus.

ah ja veel on microsoft maha viksinud dropbox-i idee, ehk ühe kausta sünkroniseerimise kuskile pilve ja selle kaudu su kõigisse teistesse seadmetesse, mille oled selle teenusega sidunud. microsofti versioon on SkyDrive (google on Google Drive). ja neid sarnaseid lahendusi on veel ja veel. kõik nad annavad mingi mahu tasuta ja tahavad suurema mahu eest raha ka, aga skydrive annab vist 8GB kui ma ei eksi ja see on igatahes 4 korda rohkem kui dropbox. microsoft on isegi androidile tolle skydrive äpi teinud. laisk inimene tahab ühest arvutist saada pilte või videosi teise, siis sõtab naksti skydrive (vms) peale ja mõne aja pärast on nad teises arvutis olemas. ei pea midagi seerima ega mingit serverit kuskile ehitama omale. muidu see skydrive pole ainult windows 8 teema muidugi, aga mainisin siia lihtsalt ära kui juba läks lobisemiseks.

täitsa tahaks juba näha mõnda windows 8 tahvelarvutit ka.

nojah, igatahes tundub see windows 8 värk üsna julge ja suur samm lihtsuse ja mugavuse suunas. mütf maha.