ull blog

augusti keskel pidasime maha põhikooli klassi kokkutuleku. seekord natuke teisiti, sest ei rentinud peopaika vaid müdistasime vaikselt ühe klassikaaslase majakeses. kohal umbes pooled ja ilm mõlemal päeval väga ilus. reedel, nagu ikka, pillerkaar, saun ja bassein (jah, jõge seekord polnud, aga oli äge õuebassein!). laupäeval ehk laubal meesterahvad veitsa nokitsesid grillimaja vundamendi kallal kah. kogu värk sujus üllatavalt ladusalt, aga eks järgmine kord ma tean ikkagi mõne asja paremini ette valmistada, see on selge. oeh jah, minule see kokkutulekute traditsioon hullult meeldib ja paistab, et ma pole ainus.

muki oli kodilas tubli majavalvur tervelt 13 aastat enne, kui ta täna hommikul igavestele jahimaadele läks.

enne mukit on olnud vanematel veel paar koera, kes olid ka väga toredad seltsilised seal. nendega kindlasti tegeleti rohkem ja neil oli rohkem vabadust, mis sai aga ka saatuslikuks külavahelt läbiruttavate autode tõttu. muki ajaks hakkasid ilmuma ka lapselapsed ja ehkki majale ehitati ümber aed, oli muki ikkagi alati ketis kas maja taga või kuuri kõrval. teda ei koolitatud ega kasvatatud ja tuppa teda ei saanud lasta. oma eelkäijate õnnetu lõpp oli pererahvast hoidnud samal määral kiindumast, sest ehkki koer pole inimene, siis on ta ikkagi inimese parim sõber ja truu seltsiline, kelle kaotamine pole kerge.

minu jaoks oli muki selline kift krants, kes leppis sellise eluga, nagu talle oli ette nähtud ja ta ei nurisenud selle üle kunagi. alati oli tal hea meel, kui keegi teda sasis ja sügas või grilli kõrvalt palukese tõi.

lahe on meenutada, kuidas kaks kutsikat – muki ja martin teine teisel pool lapseaeda suvel muru peal üksteist uudistasid. hiljem on miku ja eha lapsed ka kõik teda paitamas ja snäksi viimas käinud. kuna muki polnud mingi sülekoer, siis tehti seda ettevaatlikult lugupidamisega, olles rõõmsad ja tänulikud, et koer ennast paitada lasi ja sugugi ei hammustanud 🙂

tundub, et koertel on sageli oma kindel territooriumi ja karjasuhte arusaam, millest inimesed alati täpselt… või üldse aru ei saa. korra naksas muki ka ema mingi nageluse käigus. teine hammustamislugu on päris huvitav.  koer istub kuuri kõrval rahulikult maas ja kett on tema kõrval maas, aga keti teine ots polnud kusagil kinni, vaid oli katki läinud. ja muki oli jooksnud läbi lahtise autovärava tee peale ja naksanud naabrite juurde minevat tädikest kõhust. pärast aga tulnud oma koha peale tagasi. ilmselt polnud ta plaan tervele maailmale näidata, kui kõva tegija ta on, vaid lihtsalt kaitsta oma territooriumit.

täna hommikul lamas muki rahulikult oma kuudi ees, koera kohta pikk ja oma võimaluste kohta väga hästi elatud elu seljataga. tal õnnestus elada kuni lõpuni väärikalt, ei muutunud kuidagi imelikuks ega kaotanud nägemist või liikumisvõimet. peale viimset teekonda ümber koduõue sättisime ta mõnusalt puhkama kenasse hauda krundi serval koos kolmeteistkümne oranži lilleõiega ja kalmuküünlaga hauakünkal.

puhka rahus, sõbrake.

teadagi, eestis ikka veel uusi väljamaa filme netist osta ja tirida ei tohi jne, aga see-eest saab juba jupp aega osta päris paljusid eestis välja antud raamatuid ka e-raamatuna osta. see postitus on selle tõiga kiituseks.

eilaõhtusel jaltuskäigul koeraga nõmme kaunite metsade-tasandike vahel mõtlesin, et proovin järele. põhimõtteliselt sai vasaku käe lõdva randmega nutitelefoni kaudu raamatu välja otsida ja ära osta ja koju jõudes kohe lugema hakata.

kas sellist e-värki tahtsimegi vä? jaaa!

• rahva raamat

kuna kõige suurem joomahull sattus keri välislähetuse asemel hoopis hiinasse

siis jõime rummi kokonuttidest loputamata oma maksasid viinasse…

tegime kerise alla tule ja ronisime majakasse binokulaarsete pillidega

pärast sauna ees sigarit tõmbasime paljaste…

mõni päev tagasi nägin ajakirja Kroonika esikaane siseküljel ASUS PadFone reklaami. veidi imelik see tundus, et EMT reklaamib seda toodet Kroonikas varem, kui näiteks expansys.com, kes ka mulle ikka uudiseid saadab niisuguste asjade kohta… igatahes tundus see täpselt selline asi (jälle), mida ma olen tegelikult kogu aeg õudselt vajanud ja ilma milleta pole enam kuidagi võimalik edasi elada…

kuna tegu on peaaegu uue kontseptsiooniga, siis on alguses natuke raske seda asja aduda, eriti reklaampiltide järgi. aga pole vaja muretseda – ma räägin selle siin lühidalt lahti!

tegemist on tänase seisuga päris moodsa android 4 nutitelefoniga. ikka 4,3″ ülitugev klaas ja super amoled ekraan ja kahetuumaline 1,5Ghz protsessor ja 1GB mälu ja 12GB sisseehitatud salvestuspinda ja 8Mpix LED välguga kaamera telefoni taga ja pisike kaamerake ka eespool videokõnede jaoks. aku on vahetatav, micro-sd/mmc kaardi saab sisse pista, sim kaart on tavamõõdus. siiamaani on kõik üsna tavaline – lihtsalt üks moodne nutitelefon. see on siis PadFone ise ja eraldi maksab praegu emt kliendile 499€.

aga sellele telefonile saab külge panna 10″ ekraani kus on suurema ekraani suurema voolutarbe rahuldamiseks ka oma aku sees. lisaks on ekraani sees väiksed valjuhääldid ja mikrofon ja selle küljes on helitugevuse sättimise nupud, kõrvaklapipesa ja toitelüliti. ekraan jällegi ülitugevast klaasist mitmepuutetundlik. niiet kui pistad telefonile selle ekraani külge (noh tegelikult pistad telefoni hoopis suure ekraani taga olevasse pesasse), muutub ekraan järsku tahvelarvutiks. siis on ta umbes nagu samsung galaxy tab või midagi. saab pilte ja videosi vahtida mõnusamalt kui telefoni enda ekraani pealt jne. lisaks hakkab ekraanis olev aku laadima telefoni enda akut. seda ekraani nad nimetavad PadFone Station’iks ja koos telefoniga maksab see praegu emt kliendile 599€.

lisaks pakutakse veel ekraani külge kinnituvat klaviatuuri, millel on samuti lisaaku sees ja kui see ekraani külge ühendada, siis hakatakse jälle laadima ekraani ja ekraan telefoni… niiet hädapärast saab seda klaviatuuri ja suurt ekraani kasutada lihtsalt suure akuna. suvel vooluvõrgust eemal viibides võibolla on see mõne jaoks kasulik. igatahes on klaviatuuri küljes kaks “tavalist” usb pesa ja täismõõdus sd/mmc kaardi pesa ka. seda klaviatuuri nimetatakse PadFone Station Dock’iks ja see tuleb eraldi juurde osta, minu oma maksis 120€.

veel on neil olemas mingi pliiats, millega saab ekraanil sodida ja kus sees on bluetooth telefonitoru. maksab midagi 59€ umbes, aga ma pole kindel, kas minul seda ikka vaja on.

minu senine kasutajakogemus on olnud üsna positiivne. kui telefonile ekraan külge ühendada, siis arvutatakse kõik automaatselt ringi, pilt läheb suuremaks, aga ette jääb sama sisu mis enne telefonil oli. ja vastupidi ka, saab suht suvaliselt telefoni ekraani küljest ära rabada. ainult kõne ajal vist hästi ei toimi see asi. ainuke asi mis mulle siiamaani kerget hämmingut tekitab on see, et telefoni pole mul õnnestunud kuidagi autos laadima saada. sama micro-usb kaabli ja 1A auto usb toiteadapteriga, mis eelmisele nutitelefonile kõlbas, enam asuse omale hästi ei sobi. ei teagi miks, kas vool liiga nõrk või mis. ekraani laen kah praegu ainult vooluvõrgust asuse enda usb toitekaga. kui panen kaabli mingi suvalise usb toiteka külge, siis ütleb viisakalt, et palun kasuta asuse adapterit. aga kuidas ekraani autos laadida saab seda ma üldse ei tea. arvatavasti tuleb tellida kas asuse enda laadida või lihtsalt mõni võimsam adapter. siin ongi see, mida alguses mainisin, et sellise combo ideega seadme kasutamine tahab natuke harjumist.

noh aga milleks seda ikka üldse vaja on? minul on see häda, et õudselt oleks vaja pidevalt ühendusvõimeline olla. peaks saama veebi kaudu asju teha ja tekstiterminalis ka. aga üldiselt ei viitsi ikkagi läpakat tassida. nutitelefonidega saab hädapärast midagi tehtud, aga ikka niru on väikse ekraani ja veel väiksema ekraaniklaviatuuriga midagi korda ajada. niiet nüüd ma vist hoian seda ekraani ja klaviatuuri kotis või autos, et ta oleks alati võtta kui vaja, aga kui vaja pole siis ei peaks eraldi tassima. või midagi sellist. lisaks saab õhul kodus ka midagi nokkida seal võibolla… ja no kui muud ei saa, siis vähemalt saab teada kas see idee minu peal toimib või mitte.

UPDATE:

selle laadijaga saan autos ka laadida telefoni: MicroUSB autolaadija Cellular Line keritava juhtmega.

vanasõna ütleb, et kõige ohtlikumad on aktiivsed lollid… need inimesed, kes teevad midagi huvitavat peavad olema antuke erilised, sest tavalised toimetused pole ju varsti enam huvitavad. huvitavad asjad on tihtilugu natuke ohtlikud. niiet eks need tegijamad kipuvad ikka väikese kiiksuga olema…

mul mõned sellised tuttavad on kes aegajalt mingi hullu ideega lagedale tulevad ja ega mul ka harilikult pole piisavalt oidu sellest end eemale hoida. eks vahel kantakse kergeid kahjusid selliste asjadega, aga kui midagi korda läheb, siis on pärast mida meenutada.

seni kõige ägedam mälestus on jägala jõest ritvade otsimine ja nüüd oli siis üks vääriline sündmus samasse riiulisse.

seekord oli plaan keset metsa ühe ca 30 meetri kõrguse metalltorni külge päikesepaneele kinnitada. mida rohkem ma selle torni kohta kuulsin seda kahtlasem see plaan tundus, aga samas oli kindel plaan ise ka kaasa lüüa jälle – ei oska täpselt öelda miks. projekti detaile ja nimesid niikuinii polnud plaanis avaldada, niiet feimi väga ei olnud loota, ju siis mingi mehelik vajadus panna proovile aru, ettenägelikkust ja julgust.

torni mina polnud näinud, aga jutu ja piltide järgi sai selgeks, et seal tuleb kas konstruktsioonide vahel liikuda, ehitada ajutine platvorm või mingi muu moodus paneelide kinnitamiseks. igatahes ei saanud ma päris mitu ööd korralikult magada ja päeval nuputasime kuidas seda üldse oleks võimalik ise teha või kuidas seda peaks tegema. minu jaoks hakkas asi realistlikuna tunduma peale seda kui vintsisüsteemi välja olime mõelnud ja janeki ka kampa saime. temal on niisuguste komplitseeritud projektide vastu ilmselt samasugne nõrkus.

nagu janek kohe arvas, läheb see asi suht ladusalt kui on korralikult ette valmistatud kõik, nii ka oli. kohapeal vaatasime veel olukorra üle ja otsustasime tõstmiseks kasutada ikka vintsi ja panna ka kaks statsionaarset stabiliseerimisköit, et paneelid tõstmise käigus tuule käes ei laperdaks liiga palju ja vastu torni ei puutuks.

väike trikk oli sellega, et vintsi tross oli 5 meetri võrra liiga lühike. lasime tipust umbes sama palju köit alla ja enne lõppu riputasime ajutiselt paneelid selle otsa külge, kerisime trossi lisajupi jagu allapoole, võtsime lisaotsa küljest ära ja kinnitasime trossi otse. ja meie all ma mõtlen jälle janekit, sest ta käis seal konstruktsioonide vahel nagu poleks tema asigi, et enne maani jõudmist saaks kolm saltot teha. heaküll, ohutusrakmed olid ikkagi ka kasutusel, aga ikkagi…

paneelid saime paika ja seal veel natuke nokitseda ning lõpuks lähedal asuva veekogu ääres rmk platsil maitsvata valla vorsti ja tallinna peenleiba näksida. ja maitsva vorsti all ma mõtlen muidugi seda, et isu oli päris hea.

põhimõtteliselt oleks saanud muidugi paigalduse võtta elukutselistelt päikesepaneelide tornide külge paigaldajatelt (kui neid on), aga kus seal see lõbu oleks olnd?!

see jutt on elust. ma olen vahel mõelnud, et milline see elu siis olema peaks, et pärast poleks piinavalt valus… 9-5 töölkäimine  mulle üldse ei sobinud. ärgata oli raske ja mis mõte on kogu elu end sedasi piinata eks? vaba graafikuga, olgem ausad, kipub ajakasutus pigem sinna laisklemise kasuks pöörama. samas tekib siis mõte, et kui selline chillout tüüpi elu on mõnus ja on aega asju tähele panna, kas see siis saab olla väga vale? samas midagi peaks ju tegema ka, midagi, millel oleks mingi point isegi. mitte nühkima vana sissekäidud rada vaid tegema midagi uut millest on rõõmu ja kasu. aga hakkad midagi sellist tegema, siis on kuu aega möödas ja avastad, et  see on läinud nagu unenägu. tead, et oli ilus, aga ega väga midagi ei mäleta sellest…

tegelikult ma mäletan küll, kui nüüd seda siin üles kirjutama ja meenutama hakkan. eks peamiselt selle pärast ma seda siin kirjutangi.

tuult on olnud vähe ja lohetamist ka. mitte vähe, aga vähem. aga see-eest oleme sel talvel palju andri ja maxiga kolmekesi käinud ja pärast sõitu siin taaras sauna ka teinud ja see on päris mõnus rutiin. täna oligi esimene kord, kui käisin lohetamas üksi, sest teised olid linnast ära.

täna viidi ka koer nädalaks komandeeringusse. ma küll ei ole täielikult nõus sellega, et koeri peaks pügama keset talve, aga selline see koera elu kord juba on. mis see kaelarihma otsas jalutamine tema jaoks teistmoodi on eks – suva, eks pügage siis juba paljaks kah, mõtleb, kui hull see ikka olla saab? meie koer mulle väga meeldib, selline seltsimehelik sõbrake. siin on temaga justkui uus rütm tekkinud. kui hommikul varem (9 ajal) ärgata, siis tüüp tõstab elutoa diivanilt pea ainult ja vaatab üleõla, et kes see seal kooserdab. ennelõunal teen temaga väikse taara-lehola-hiiu tiiru. haugutame seal aia- ja ketikoeri. ühel on seal ilge pirakas koer kõrge aia taga ja see koer hüppab hoo pealt käppadega vastu kivist aianurka ja saab sedasi hooga oma pea üle aiaserva, et öelda “auh” ja kontrollida tänaval toimuvat kui mõni rihmakoer mööda läheb. talvel on see suur koer vahel ka kuuri katusel, sest mööda lumist puuriita on võimalik sinna kergesti pääseda. sedasi igal hommikul sealt mööda tulles tahaks tollele juba käega viibata ja hõigata “terekest!”, aga siis ilmselt kutsuks keegi varsti hullumaja auto järele, niiet ma lihtsalt siis muigan seal endamisi. õhtuti kui külarahvas magab ja koeri haugutada poleks viisakas, siis käime üle vabaka väikse parkmetsa vahel luusimas. jah ja oma õhtust õllesnäkki olen kah stännuga hakanud rohkem jagama. niiet mõniõhtu kui telekast seepide vaatamist pole ja snäkki ei pakuta, on koer kerges hämmingus.

migrude ehk elektroonikaga on olnud hästi palju tegemist viimasel ajal. ja sinna kogu mu vaba aeg põhimõtteliselt kulub kah. taarasse kolides said kokku pandud mõned rf temperatuuri- ja niiskusesensorid ning käima pandud hästi lihtne süsteem sensoritest andmete kogumiseks ja graafikute joonistamiseks serverisse. lihtne tegemise, aga mitte kasutamise mõttes. maxil on omas majas umbes samad probleemid ja nüüd ühendasime jõud, et välja töötada midagi lihtsalt kasutatavat ja spetsiaalsemat. patareiklemmid ja karp ja lihtsaltkasutatav veebisüsteem ka. tuleb välja, et põhimõtteliselt ei ole praegusel ajal mingi mikrokontrolleril põhineva elektroonikajubina ehitamine ja väiketootmine üldse keeruline. aga ühtlasi tuleb välja, et aega kulub sinna ikkagi päris palju. mõtled küll, et oh näe see sensor meil juba selle mikroga töötab ja vaja ainult disainida plaat, kus need koos on ja äkki patareiklemmid ka ühtlasi ja mingi karp kuhu see kõik sisse mahub. ja siis soft, et oleks mõnus. aga tegelikult kulutad päeva ainuüksi karbi otsimiseks… kui hästi läheb. niiet lihtne, aga aega kulub. igatahes oleme üsna elevil sellest kõigest ja päris mitme prototüübi jaoks oleme hiinast trükkplaadid kätte saanud. esimesed skeemid/plaadid olid sisuliselt mõne olemasoleva vabavara riistvara pisimudatused, aga nüüd on üks päris oma arendus ka ja ehkki esimesel prototüübil olid cad-tarkvara mitteoskamise tõttu mõned vead, siis väikeste pisiparanduste abil plaat täitsa töötab. algajate asjaarmastajate kohta minuarust kobe tulemus. eriti uhke olen selle üle, kui kiiresti ja metoodiliselt probleemid üles leidsime (follow the power). loodetavasti saame umbes viiest erinevast tootest/arendusvahendist koosneva tootepere lähikuudel enamvähem lukku ja saab väikse partii valmis toota. maxil on minuarust juba porche välja vaadatud juhuks, kui selle kõigega peaks ootamatult suur rikkus kaasa tulema, höhö.

jõulud läksid ludinal. kuuse saime kurni omadelt ja üldse päris tore oli. annika mooris roogasid ja istusime siis ümber laua ja mõtlesin, et elu on hea. pärast käisime veel kodilas ja siis käisid anka ema ja vend siin, niiet minul tekkis võimalus osa võtta 29-30 toimuvast väiksest bändilaagrist tartus, miinuse juures.

algul kui seda laagriasja ajama hakati meilitsi, siis olin kindel, et mina seekord ei lähe. et ei saa ja vist ei taha ka väga, kuna lugusid ei mäleta ja uued lood tundusid sellised, kus mul nagu polegi midagi kaasa toksida. aga kui maha rahunesin, siis sain aru küll, et asi pole ainult muusikas, vaid ka inimestes ja plaan oligi koos.

miinusel on seal päris tore moodne elamine. läbi kahe korruse avar elutuba, omal kodus olemas Riga klaver ja trummikomplekt. me võtsime kaasa palju juhtmeid, mikseri ja kõlarid. eks kitarremehed võtsid kitarresid ja dan võttis oma sündi. uuele loole (vana klaver lenna moodi) sain saadet mängida natuke ja enamus teisi vanu lugusid tulid kah täitsa mõnusalt. eh, ja seekord oli laulmist kah. põhiliselt laulis jaanika, aga vahepeal, kui midagi paremat teha ei osanud, tekkisid naiskoor, meeskoor ja segakoor. kui miinuse vend oma kitarri ja kaabuga läbi astus ja kogu selles värgis kaasa lõi, siis muutus üritus eriti meeleolukaks.

ahjah, väga tähtsaks pean siia ära märkida, et minuarust meie tõnniga kahekesi seekord ainult võtsimegi õlut. teised jõid minuarust kas limonaadi, kalja või äärmisel juhul munalikööri. täiesti arusaamatu ja käsitamatu!? olen kaotamas sidet ümbritsevaga… aidake.

pilt pätsatud jaanikalt

kuidagi olen sellest jutustamisest võõrdunud. mitmed projektid on pooleli ja mis sa poolikust asjast ikka kirjutad, mõtlen endamisi. samas protsess on hästi huvitav minu enda jaoks. niisiis, natuke.

garaazhis on valmimas hobituba.

kõige tähtsam eesmärk on seal hobiasju teha nii, et mõnus oleks. seinast-seina ja laeni tööpink moodulriiulitega on juba valmis. esimese riiuli all halogeenvalgustus kah täies ulatuses ning plastkarbikust on kogu ruumile ring peale tehtud, et kusagil pistikupesadest puudust poleks (ja kui on, saaks kergesti juurde lisada). vanast mööblist jätsin esialgu alles ainult puidu tööpingi. kõik muud pilpad ja riiulid saagisin juppideks ja nendega kütan majas igal hommikul pliiti. tööpingil on tinutamisaurude ärajuhtumiseks sundventilatsioon kah ja ühe esimese asjana sai garaazhi paigaldatud õhusoojuse pump.

teine eesmärk on see, et saaks seal vajadusel väikest bändiproovi teha. andriga ehitasime osadest pilbastest ning mineraalvillast paneelid seintele ja paigaldasime need nurga all, et akustikat parandada. praegu on ainus pill minu elektriklaver, isegi kõlareid veel pole, aga küll jõuab.

tööriistadest. alguses ostsin espakist 15 euro eest elektritrelli, sest mul omal es olnd. ja see trell läks kohe esimesel kasutamisel katki. vot nii. aga nüüd on mul äge hitachi löök-piik-trell, millega ma saan kõigist seintest ja põrandatest auke läbi puurida ja betooni lahti lõhkuda. tegelikult saigi see ostetud garaazhi põrandast ühe veetoru väljakoukimiseks. seal on kraanikauss ja äravool tehtud, aga kui sissetuleva vee lahti keerad, siis on surve all nii kraanikauss kui ka õuekraan, mis võib talvel ära jäätuda. niiet oli vaja see eraldada. nüüd on see tehtud. eraldi teema on veel maandus, mis käib seal mööda veetorustikku. tuletan meelde, et tegu on nõmme liivase pinnasega, niiet ma pole üldse kindel kas praegu valmisostetud 4×1,5m maanduselektroodid maasselööduna üldse mingit kasu toodavad. igatahes vedasin praegu vana veetoru asemele jämeda kaabli ja edaspidi on plaanis ikkagi kasutada maanduseks nii veetorusid kui ka neid elektroode. torutööde juures on kõige suurem üllatus see, et mulle meeldib takk ja kitt ikka rohkem kui see moodne keermeteip. ilmselt ma ei oska seda teipi õieti kasutada. seda on alati kas ligia vähe või palju (pigem vähe). kasutasin seda kuni sai pidevast ringitegemisest villand ja läksin taku ja kiti peale üle ning mitte ühtegi probleemi esimesel kasutamisel. võta sa kinni.

ah, tähtis tööriist on korralik akutrell. mul endal on seni olnud üks pigem soodne black-and-deckeri trell, mis korteris on ennast igati õigustanud. aga kui sain proovida vennalt laenatud makita aku-lööktrelli, siis ei taha enam eriti muud kasutada. minu jaoks pole asi üldse mitte kaubamärgis, vaid just selles lööktrelli funktsioonis. enamusel akutrellidel seda enam ei ole ja nüüd müüakse eraldi löök-kruvikeerajaid. aga just see kaks ühes on mega-super-mõnus. esiteks saab kivisse auke puurida sellega. teiseks saab väga ägedaid kruvisid seina lasta. uh, hea kraam.

tööpingile tahaks seda kummist antistaatilist matti ka kogu ulatuses. aga see on kallis. mõtlen veel kuidas, millal ja millise. aga midagi oleks vaja, et kaitsta tööpinda ja pisikesi pudinaid, mis staatilist elektrit hirmsasti kardavad.

praegune kraanikauss on nii vana seal, et sõber ei lubanud seda ära visata vaid nõuab endale, kui sinna uue panen. võiks olla korralik suur kraanikauss ja soe vesi. ruumi tee keetmiseks ja pm võiks väike külmik ka olla õlledele… ei tea veel kas ehitan selle kapikese ise või ostan miniköögi sinna. kiiret õnneks pole, kõige tähtsam on, et saan vahepeal käsi pesta.

muidugi oleks tore põrand ära tasandada ja katta mingi antistaatilise mittelibiseva epo või mõne muu tolmuvaba kattega. jah, tegemist jätkub.

peale kärdi ilmaletulekut hakkasime kogu perega taarakollideks. see tähendab, et elukohaks on nüüd annika vanematele kuuluv majake nõmmel, taara tänaval.

elu majas on muidugi hoopis midagi muud kui korteris. minu jaoks on ilmselt suurim vahe see, et saan magada maja teises otsas ja ei sega beebit. annika jaoks on kindlasti kõige tähtsam see, et siin saame ise toa temperatuuri sättida ja ei pea naabritega arvestama. eks kindlasti on väike vahe, mitmendalt korruselt lapsekäru alla peab veeretama.

laps ise käitub minu arust täitsa mõistlikult. eks ta mingil määral end kuuldavaks teha ju proovib. kui põhjus on mähkmetes või tühjas kõhus, siis on asi lihtne, aga kui probleem on gaasidega, siis natuke tülikam, aga siiamaani õnneks midagi hullu pole olnud. muidugi mis minul viga rääkida, mina otseselt lapse päevarütmi järgi elama ei pea.

koer suhtub uude pereliikmesse pasliku viisakuse ja huviga. annikal on nüüd oluliselt vähem aega temaga tegeleda ja ma üritan seda meeles pidada ning ise teda rohkem sasida ja mitte anda põhjust armukadeduseks. igatahes kuri ta lapse peale pole. kui lubatakse, siis nuusutab küll ja patsutab ninaga, aga ei mingit urisemist ega salaja ligi hiilimist.

majaelu rõõmudest veel nii palju, et esimese asjana vahetasime välja katla, mis radikaid küttis. vana katel tilkus seestpoolt natuke läbi juba ja ega see söekühvli või halgudega soojuse reguleerimine just täppisteadus ei ole. efektiivne samuti mitte. uus katel on olemuselt samasugune universaalne tahkekütuse põletamiseks. lisaks katlale on nüüd soojusvahetiga akupaak ja veeboiler ning automaatika, mis juhib puidugraanulite põleti tööd. mulle meeldib see lahendus just seepärast, et graanulitega küttes on kasutamine väga mugav. kord nädalas tuleb põletit natuke puhastada ja graanuleid kolusse juurde valada ning kord kuus katelt ka veidike kraapida. tuhka ja tahma jääb graanulitest ikkagi hästi vähe ning see küttematerjal ise on ju kah üsna “roheline”. samas on alati võimalus põleti eest ära võtta ja uhada katlasse halgusid või naabri aialippe.

ainuke selline ebameeldivam asi, mis siin ette tuleb võtta, on kanalisatsioonitrassi renoveerimine või õigemini selle suunamine tänaval uuendatud linnavõrku. praegu liigub vesi maja kaevust torusse, mis kunagi läks kah linnavõrku, aga praegu toru teisest otsast enam midagi välja ei tule ja ilmselt imbub kõik jõudumööda liivapinnasesse naabri krundi all. kui imbumise kiirus ei jõua sammu pidada vee tarbimise kiirusega, siis saab kaev täis ja tuleb tsistern tellida.

kõige ägedam asi siin on see, et minu arust saab siia keldrisse ehitada väikese saunakese. isegi selline eraldi õue viiva ventilatsioonitoruga väike ruumike on olemas ja selle kõrval vanas pesuköögis on põrandal trapp ning olemas soe ja külm vesi. selline olukord lausa kisendab kerise, lava ja dushinurga järele.