ull blog

panime ennelõunal juba lohusallu, sest õhtuks pidi tuul veidi vaibuma. saime päris kobedalt sõita ja mul õnnestus ka natuke hüppamist harjutada. paar korda sain ikka mitu sekundit rippuda ja see oli väga mõnus. ühtlasi sai muidugi ka rohkem kui kunagi varem harjutada bodydragi ehk kehalohistust, et laud uuesti kätte saada kui oli jalast ära kukkunud.

ahjah, andri tegi ettepaneku võtta natuke suuremaks südameasjaks eestikeelse loheterminoloogia… emm.. noh, kasutamise esialgu.

nüüd siis mõned ettepanekud erinevatelt autoritelt (sõnaraamat, andri, minu isa, mina ise):

heelside – kannuli, kandsõit

toeside – varvuli, varvassõit

bodydrag – kehalohistamine

flat – siledik, lausik

hangtime – rippaeg

eile maal olles tuli see teema jutuks ja siis pakkus mu isa välja varvuli ja kannuli ning palus ära märkida kus ja kes need välja pakkus. annika, kutseline keeletoimetaja, arvas et äkki need on natuke liiga luulelised. mulle need igatahes meeldivad, sest nendega saab asendada lauset praktiliselt muutmata seal praegu koletsevad heel- ja toesided. aga no vaatame, kui lohetajad tulevikus ainult värsivormis suhtlema hakkavad seetõttu, siis pakume välja midagi proosalisemat.

varem, kui ma veel vaene olin (höhö), siis tuli kasutatud autodega sõita. need eriti vaeste aegade odavamad mudelid kulusid kiiresti ära ja tuli ikka uuesti osta. kasutatud auto ostmisel oli alati müüjal selline jutt, et selle autoga on sõidetud ainult väga korralikult, sest see kuulus ühele viiuliõpetajale.

täna käisin mikrobussiga tehnoülevaatusel ja ülevaataja suutis väga viisakalt mõista anda, et ma sõidan nagu viiuliõpetaja –  ega see auto vist palju pöördeid pole saanud? diiselmootori nad nüüd lasevad 1,5 krpm juures 75 kraadini soojaks ja siis vajutavad lapatsi põhja. ega väga palju seal auto taga enam midagi näha siis polnud – kõik paksu tossu täis.

see on siuke naljakas teema. et kui mootor on tahmane, siis võtab rohkem kütust, aga kui pidevalt kõrgetel pööretel sõita, siis ju võtab ka rohkem kütust? nii et igatepidi võtab rohkem kütust ja kes selle kõik kinni maksab, ma ei tea. enne järgmist ülevaatust peaks paar päeva sõitma kõrgematel pööretel, et tahma mootorist välja jõuaks köhida ja piinlikust olukorrast ülevaatuspunktis pääseda.

niiet, igatahes, pill häälde!

viimased paar aastat olin õnnelik windows mobile telefoni kasutaja. sellega sai lugeda posti, vaadata kodukaid, terminaliga servereid torkida kui vaja. kaarte sai laduda kui kuskil midagi ootama pidi. mulle õudselt meeldis see ka, et telefonil oli mini-usb pesa ja kui ühendasin juhtmega arvuti külge, siis hakkas kohe laadima ja outloogiga kontakte ja kalendrit sünkima. ainult et aku hakkas tasapisi lahjemaks jääma ning uus aku tundus kuidagi kallis – üle tuhande krooni.

vahepeal mõtlesin et peaks iphone hankima, aga see on ikka kuradima kallis. kallim kui läpakas, niiet ei raatsinud. kuidagi pooljuhuslikult jäi silm peale ühele peaaegu kõige soodsamale android telefonile – samsung galaxy spica. mulle kui elioni ärikliendile maksis midagi 4300 kopikatega. nüüd olen seda mitmed nädalad kasutanud ja kirjutan siia üles mis ma sellest asjast arvan.

kui eelmine telefon oli mul 2,5″ ekraani ja qwerty klaviatuuriga, siis spical on ekraan suurem ja nuppe vähem. mini-usb asemel on nüüd micro-usb. räägitakse enamus telefone lähevad sellele üle. mulle hetkel on see siiski pigem ebamugav, sest gps ja fotokad kõik on mini-usb otstega ja mul neid mini-usb otsaga juhtmeid ja laadijaid igal pool arvutite juures ja autodes. aga midagi pole parata, tuleb vist üleminekujupid hankida.

android on praegu veel üsna noor telefonitarkvara, aga enamuse mulle vajalikest asjadest on seal olemas. brauser ja google maps gps tarkvara olid kohe peal, terminaliprogrammi ja backgammoni tirisin telefonis oleva android marketi kaudu. päris normaalsete eesti kaartidega gpsi programm on sygic, seda olen nüüd kasutanud ja ajab asja ära.

fotokas, mis on telefonil peal, on üsna siuke nadi. tahaks loota et kunagi on telefonides mitte ainult megapikselid vaid ka natuke optikat. aga võibolla ma pole lihtsalt veel aru saanud mille jaoks see silm seal on. eks suvel kui valgust on õues rohkem, saab proovida.

gprs ja 3g ja kogu see mobiilne interenet on väga mõnna. panin sim kaardi sisse ja kohe sain surfata. ei küsi ka midagi, lihtsalt teeb ühenduse ja asi käib. väga mõnus värk, vaatan hoopis tihedamini windgurut ja kitezone lehte ja veel muidki asju. pm pole midagi uut tehniliselt, sest eelmises telefonis oli see ka kõik olemas, aga just mugavust on juurde tulnud ja see muudab minu jaoks palju.

öhh, mis veel… aku. aku peab vastu normaalse tarvitamise juures 3-4 päeva. aga kindlasti on võimalik see ka päevaga tühjaks pigistada kui kõvasti youtubetada ja gpsitada. aku koha pealt on kõik umbes sama või isegi parem, kui mu eelmise telefoniga tema parematel päevadel. minupoolest võiks telefon olla ka veerandi või kolmandiku võrra paksem ja raskem kui aku poole kauem peaks.

seda, et androidi juured on googlega seotud on hästi tunda. igasugu gmaili ja faceboogi ja kontaktide ja kalendrite tugi on kohe telefonis sees. arvutist saan nüüd outloogi välja rookida ja saan sünkida otse internetti. see on tegelikult suurim ja parim muudatus seoses telefonivahetusega. teine hea asi on see android market. siuke programm, millega saab otsida ja alla laadida lisasofti. väga mõnus. mingeid naljakaid asjakesi olen sealt tirinud. näiteks tallinna ühistranspordi jubin. seisad peatuses ja jubin ütleb mis kell järgmine buss tuleb. saad ka otsida tänavaid kuhu liikuda tahad, siis kuvab need bussid, mis sinna viivad. ma ei tea paljud androidikasutajad jala käivad, aga no lahe vidin ikkagi.

üks tähtis uuendus on ka see, et telefon jaksab mängida divx/m4v videsi. mkv konteinerit praegu ei toeta ja ma ei tea kas 720p sisu mängida jaksabki, aga ikkagi on päris pull mingeid vilmikesi telefonisse laadida ja jälle teinekord igavlemise ajal neid piiluda.

spical on peal android 1.5, aga räägitakse (kuradi kaabakad), et millalgi tuleb sinna ka 2.1 versioon. mitteametlikud variandid on juba liikvel, aga ma ei tea kas ma nii friik enam olen. lisaks käib jutt (on värdjad), et tuleb ka flash 10. elu oleks palju rahulikum kui selliseid asju üldse ei teaks. tegelikult pole mul seda 2.1 versiooni ju vaja (multitouch tugi, uuem kaamerasoft ja popim ui). flash võiks olla. täna just mingi vimeo link brauseris ei töötanud, sest need va vimeod ja zimeod on kõik flashis tehtud. ja kolmas asi mis ajab närvi on jutt ps3 mängukonsooli remote play toest. mõnus oleks telefoniga ps3 juhtida, mis siis, et pult on ka laua peal olemas. ps3 kaudu vaatan kodus vilme telekast. asjad mille kohta on teada ainult see, et neid praegu veel ei saa, teevad tiba tõredaks. tahan kohe!

• Samsung Galaxy Spica

5b juntsu matemaatikavihiku tagakaanel.

naistepäeval läksid naised peale kohvi ja koogi ja lillede kätte saamist ja ära söömist (lilled jäid tegelt söömata) sõbrannadega spa tuurile ja hiirtel võis pidu alata.

palmisaarel oligi kuidagi imelik mõelda, et kiitled kuidas meil-eestis on mitu meetrit lund maas aga lumesurfi pole tegelt proovinudki. täna sai proovitud. sõitsime jüri põllule, mis on vist üks põhilisi lohesõidu kohti tallinna lähedal (käiakse mujal muidugi ka) ja vaatasime kola üle. käisime veel linnast parajamaid saapaid toomas ja võtsime igaks juhuks maxi lumelaua ka kaasa.

väga imelik oli istuda lamedal kõval lumel see lumelaud jalgade küljes ja lohe seniidis. loksutasin seda seal mitu minutit enne kui suutsin kuidagi moodi ette kujutada mis nüüd juhtuma hakkab. lumelauaga olen vist elus ühe korra mäest otse alla lasknud ja lauaga kantimisest lumel olen ainult kuulnud.

esimesel katsel oligi laud lamedalt vastu maad ja kohe kui lohe kuskile küljele tõmbas, siis surus esimese kandi lumme ja sain ilusti kõhuli. pärast lükkasin laua liiga risti ette, siis ei jaksand lohe vedada ja sattusin istuma. lõpuks hakkas instruktori  jutt tasapisi kohale jõudma ning suutsin seda jalga, mis jäi sõidu suuna poole, suruda rohkem sõidu suunda et saaks mingit hoogu. samal ajal tuli ikka kallutada, et laud lamedalt maas poleks.tuli vähem koogutada ja proovida rohkem külg ees sõita, puusad eespool hoida ning ülakeha tahapoole kallutada… samal ajal ikka esimese jalaga veidi sihtida sõidu suunda. kõrvalt vaadates tundus see lihtsam. lõpuks sain ma sõita ikka ka. jess.

lumel on seal peale sulasid päris korralik koorik peal, see kannatas kõndimist täiesti vabalt. kooriku peal oli natuke lumepuudrit. siledamate ja kõrgemate kohtade peal vähem ja lohkudes rohkem. sõites laud all värises ja vibreeris rohkem kui olin oodanud. meenutas paluküla mäest minisuuskadega alla laskmist.

hommikul just mõtlesin et kas tavalise mäe lumelauaga ka saab sõita ja saingi teada et tegelikult ju saab. aga mäelauad on keskelt kitsamad kui otstest ja startides tahtis see justkui sõita mitte otse vaid kaarega. eks selle vastu aitavad tugevad jalad ja oskus neid õigesti juhtida, aga mis lohetamine see oleks kui ei saaks oma saamatuses varustust süüdistada 🙂

viimasel õhtul läksime whitebeachile prassima õige varakult, et saaks mõnusalt lamamistoolis päikseloojangut nautida.

leidsime sellise rahulikuma kohakese, kus sai segamatult vaadata, mismoodi päike madalamel laskub. vahepeal ilmusid kuskilt tagantpoolt käekesed, mis tõstsid toolide vahele pisikese lauakese ja natuke aega hiljem tõid samad käekesed sinna klaasid ja õlled. väga mõnus.

üks asi mis siin saarel teha oli vaja, oli batcave külastamine. tänane pärastlõuna näis selleks sobivat. sõitsime motikaga nii kaugele kui motikas sõitis ja kõndisime kruusateed mööda ülesmäge jalgsi. mingi tillukese neljarattalisega tüüp käis ja soovis meid ükshaaval kohale viia, sest minna olevat pool tundi. aga käia oli tore ja see aparaat ei liikunud oluliselt kiiremini kui meie.

see koht ise asus jungles ja mingi naabertalu mees haakis meile sappa, sest tema tahtis meile olla tähtsaks guide. uh, minu jaoks oli see “bisnis” seal üsna koormav. ikka et 50 on sissepääs ja lambirent on 50 ja guide teenus on ülitähtis ja maksab 250 inimese kohta. andri ütles tüübile et ei me tema teeneid ei vaja, võtame kellegi teise kui on vaja sest ta küsib kuidagi palju. tüüp ikka käis kaasas ja sebis lambi. maksime kumbki 50 sissepääsu eest ära ja läksime junglesse. tee peal oli pisikese tabalukuga värav kah. koopa sissepääs ja tee ca 10m sügavusse koopasse oli suurtest konarlikest kividest, mis kaetud teatud orgaanilise ainega. õhk oli veitsa paks ja palav, kivid libedad. meie guide eriti midagi rääkida ei osand ja valgust oli ka parasjagu nii palju, et vahel sain vaadata kuhu jalg või käsi toetada.

koopa lagi oli auguline ja seal oli kobarates nahkhiiri. vahel lendasid nad seal ringi ja ühest pisikesest kohast lendas neid välja ikka  palju. püsisid teised seal lae all ringi sebides meist kenasti eemal. koopa põhjas/lõpus oli vesi ja päris taga servast paistis veest valgus. selgus, et seal on väljapääs merre, aga läbiminek olla vee liikumise tõttu ohtlik ja sinna sukeldujad ei pidand kõik elusalt välja saama.

üles tagasi ronimine oli lihtsam kui alla minnes arvasin. andri vuras nagu orav ees minema ja mina tulin guide kannul ka järele. sealt läksime lähedale randa käsi ja jalgu loputama ning näo pealt higi pühkima. guidele andsime  lõpuks ikka veitsa vähem kui ta küsis. igavene ahnepäts siuke, rääkida ka midagi ei osand.

aga koht ise muidu oli tore ja käiks mõnus ädventsjö.

täna tähistasime tuulevaba päeva snorgeldamisretkega. võtsime whitebeachilt purjeka koos kapteni ja jungaga ning seadsime kursi krokodilli-saare juurde. minek oli vastutuult niiet tehti sik-sakke. sõitsime vast nii pool-kolmveerand tundi kokku kuni jõudsime kohale. seal olid järjest poid põhja kinnitatud nööride otsas olemas ning paat seoti sinna ankrusse.

kärasime vette ja saime kohe tunda päris mõnusat hoovust. vees põhimõtteliselt paigal olla ei saanud muidu, kui paadist kinni hoides, muidu sõidutas kohe ära. aga õnneks polnud hoovus ka nii suur, et üldse hakkama ei saaks. mina sõudsin pidevalt vastuvoolu ja tegin paadi ümber mitu tiiru. vesi oli vast 3-4m sügav ja seal leidus koralle, meresiile, meritähti, väikseid kalu ja suuremaid kalu, mustvalgeid kalu ja värvilisi kalu. ja vahel ujus hoovusega mööda veel igast muud värki nagu vetikatükid vms. tagasiteel sõitsime allatuult ja see käis palju rutem. ahjaa, minnes aerutas meie paadi külje alt läbi pirakas kilpkonn. tüübid nägid ka ja olid ikka väga imestund et ma seda kinni ei üritand püüda sealt. on ikka metslased.

peale merereisi võtsime inglish bakeris väikse eine koos filipiini kastmega, mida eile piknikul riisi kõrvale pakuti. andrile see väga meeldis ja nüüd tellisime kohe ekstra, kuigi menüüs seda polnud. oli täitsa maitsev. seda saaks lihtsalt keedetud riisile peale panna ja oleks roog olemas.

õhtupoole läksime siis sinna kalaturule, kust ostsime neid krevettide suuremaid vendi ja lasime need kõrval ühes restoranis taignas ära küpsetada. hiina uusaasta tõttu on sedasorti rahvast sealkandis veel palju liikvel, aga laua saime üsna kiiresti. minu jaoks jälle uudne kogemus. ja toit maitses kah väga hästi.

täna sattusin junglisse. läksime union beachile paadiga, lootuses seal tühjal rannal mõnusalt surfata. osa rahvast pidi sinna sõitma lohedega ja osa pidi sealt tagasi sõitma lohedega vms.

meie siis pumpasime lohed täis ja üks paadimees aitas agaralt andril lohe lendu. aga lasi kuidagi ilma märguandeta lohe lahti ja ikka vedas et midagi hullu sellest ei tulnud. teisel katsel hoidsin ikka ise lohet ja andri üritas sumada vette. aga seal oli sügav ja oli raske liine pingule saada. lõpuks ikkagi saime lohe lendu ja ta läks sõitma. mina vaatasin ringi et krt nii küll ei julgeks riskida nende vennikestega ja jäin esialgu äraootavale seisukohale. mingil hetkel vaatasin et andri on päris kaugel rannast juba eemal allatuult ja jääb seal servas oleva kaljunuki ligi. siis oli tal lohe vees ja justkui ei saandki seda püsti. ma siis ei hakand oma lohega jamamagi ja panin selle igaks juhuks kotti ära et pärast segadust poleks. üks tädike tuli veel rääkima et sinu sõber või jne, aga kui nägi et ma lohe kotti panin siis vist arvas et mul sõbrast poogen (ei tea kas arvas et peaks lohega päästeoperatsiooni alustama?). ma siis läksin ranna lõppu ja sealt mööda treppi mäe otsa vaatama et kus ta seal nurga tagasi siis on. aga polnud. mingi metsarajake viis läbi suure ja palava jungli järgmise kaljukese otsa ja sealt järgmiseni. sealt ta lõpuks paistis kenasti suure liivaranna poole parvetamas lohe vees.

jõudsin kohale samaks ajaks kui andri lohega kaldale jõudis. viga polnud tal midagi, lihtsalt üks liin oli vees üle lohe serva läinud (lineover) ja ei saanud uuesti startida. korjasime lohe kokku ja hakkasime tagasi jungle poole sättima. siis märkasime et ka mööda vett on kahemehekanuul päästeoperatsiooni eksekjuuditud. näitasime küll et kõik on timm ja me lähme jala. nad ikka tulid meid juhatama. juhatasid palju nõmedamat ja pikemat teed mööda – eks tuleb lasta kõigil kasulik olla.

jõudsid kohale ka lohedel tulijad, toimus söömaaeg, aga tuul oli juba vaibunud niiet me ei hakanud rohkem jamama. harutasime liine ja hängisime niisama. päris mõnus hängtaim igatahes.

hommikul oli tuuleke tagasi ja läksime kohe proovima. vesi oli madalavõitu niiet pidin jälle kaugele marssima. mõned päris toredad triibud sain, aga maitea, ikka tundus et vähe on vunki või ma ka ei tea. eks ma siis ikka proovisin agressiivsemalt startida ja see lõppes ikka nii, et kui lohe alla powerzonesse lendab, siis sikutab ilge hooga allatuult, aga siis läheb lohe vette ja hoog saab otsa ning vajun lauaga vee alla, siis tõmbab lohe uuesti ja mina panen ilusa kaarega laua pealt mauhti vette. ühel korral sain hea kõhuka ja teisel korral sain siili käsivarde läbi lükra. eriti valus polnd ja tundus et väga sügavale ka polnud “hambad” ulatunud. tulin vaikselt välja siis.

andri tuli seekord väga ülbelt maanduma, vilistas ja hõikas eemalt ja siis sõitis peaaegu liivani välja, astus laualt maha ja ulatas lohe alla. lohe ilus kuiv ka, sest vette see polnud läratanudki. kuradi raisk ma ütlen.

siin käis jutt, et islakite organiseerib sõidu naabersaarele, kus saab tühjemas rannas lohetada ja kõvemad tegijad võivad sealt siis ise allatuult koju lohetada. me vist saame ka kaasa minna. näis.

update: meresiili hammustuse esmaabi on siin kalamaji või kuidas seda spellitaksegi. igatahes väike roheline sidruni sugulane. hõõrusin seda peale ja loodan parimat.