ull blog

vend mikk sai jõuludeks lumelaua. saapad olid tal enne ning sidemed pärast. eile siis läksime laululava mäe pealt lauaga alla laskma.

minu varasem kogemus mäe otsast lauaga alla laskmisest on väga väike. kunagi ammu olen ühe korra madalast mäest puudris otse alla libisenud ja nüüd jõulude ajal antsla staadioni mäest kah. aga sellist ilusat laia slaalomit ühe kandi pealt teisele, pole teind.

esimene üllatus oli see, et laulukaare juures selle mäe peal polnudki pinke. olin kogu aeg mõelnud et mis kuradi moodi nad seal liugu lasevad, aga oeh, seal ju igavene lai värk. läksime aiaga eraldatud tuletorni poolse serva juurde, kus nagu ohtlikud loomad puuris, noored ja vihased lumelaudurid igasugu torusid ja palke mööda sõitsid ja trikke tegid. mõned head hüpekad olid sinna ehitatud, neist nad siis ikka hüppasid. õnneks oli umbes pool rahvast lihtsad harjutajad, kes ei teinud eriti mingeid trikke vaid lasid lihtsalt mäest alla.

tuli välja et mikk oskas lauaga alla lasta väga ilusasti. kohe hea oli vaadata. mõnus lai slaalom. mul õnnestus alguses ikka iga laskumine kolmeks-neljaks etapiks jagada. et siis tuli ette kukkumisi või nii. aga mikk vaatas ja ütles rahulikult mis oli hästi ja mis põhjustas kukkumise. nii ma siis proovisin ennast parandada ja tegelikult jäin lõpuks täitsa rahuli. “imelik tunne”, mis takistas varbapoolsel kandil libisemist jäi iga korraga aina väiksemaks.

kogu tarkus ongi vist selline, et toetama peab selle jala peale mis läheb ees ja pöörata tuleb tagumise jalaga. see andri kolleegi antud näpunäide, kuidas käsi tuleb hoida laiali kord laua suunas ja siis kui pöörata tahad, siis risti lauaga kuni ülejäänud keha koos lauaga ka järele tuleb, osutus samuti tõeks.

kõige raskem osa on ikka see mäest üles ronimine. seal on tegelikult tõstuk ka, aga meie kasutasime tõstukist kõige kaugemat mäe serva, niiet poleks olnud eriti praktiline sellega jamama kahata. ja noh, väike trenn ka ju!

kõlab provokatiivselt? lahe!

1. hommikuks oli maja ümbrus lund täis tuisanud ja tuiskas aina juurde. tegin veel viimased spurdid, lükkasin lume minema ja sõitsime ära kodilasse. kodilas tuiskas samuti väga mõnusalt ning kasutasin võimalust lohetamiseks. vend mikk oli ka vaatamas ja tegin 10 väga tempokat minutut sõitu soomlastele kuuluva karjakopli peal tee lähedal. oeh. väga äge tuul, 12 ruudusega tolmutasin koledasti. mikule meeldis.

õhtul leiti kusagilt üks suur kast kingitustega. isegi martin oskas ühte jõululaulu. laulis seda siis korra soolos ja hiljem esinesime triona. päris kift värk. vennapoeg mathias oli ka hunniku lühikesi salme ise välja mõelnud. asjalik tüüp.

1. sõitsime veel korra tallinna tagasi, lund oli jälle kõik-see-ilm täis. lükkasin veel nii palju kui jõudsin. lasin kombeka pesumasinast läbi ning sättisime end martiniga teele antsla poole bändilaagrisse. jõudsime kohale alles õhtul. pakuti suppi ja saadeti sauna. veidi kühveldasime lund kah, et autod ilusti parkima mahuks ja ise ka seal ümber liigutada saaks. trummid jäid autosse.

2. käisime haanjas suusatamas. martinile oli see teine kord suusad alla saada elus. eks ta alguses rohkem nagu pardipoeg seal liikus, ebakindlal sammul, käed külgedele laiali ja suusakepid sealt rippumas. minna võis ainult paremaks! jällegi õnnestus tal mind üllatada, sest julges seal pikkadest laskumistest alla lasta ning ei löönud poolel teel araks. olin salaja väga uhke selle üle. antslas käisime andri ja martiniga veel staadioni juures mäest alla laskmas. martin kelguga, andri ja mina lumelaudadega. mäest ülesronimine on väsitav. varvuli kandi peale keeramine ei tule välja. aga sain mäest diagonaalis alla sõita ja siis natuke slaalomit juurde lisada. õhtul panime andriga pillid ja võimendid ja värgid üles. ennustasime dani, tõnni ja jaanika saabumise aega. arvestasime hilinemiste ja sättimise aegade ning statistikaga. paraku õnnestus neil enne antslat teelt välja sõita ja ehkki dani väiksel maasturil on nüüd ägedad talverehvid, läks ikkagi aega kuni nad põllult teele lendamiseks uue hoovõturaja kühveldasid. lõpuks saabusid ja rääkisid igaüks oma natuke erinevat lugu suurest seiklusest.

3. haanjasse suusatama kogu kambaga. martiniga harjutasime natuke suusasammu, sest kaua sa ikka paterdad sedasi. mis õhtul toimus, enam ei mäletagi. mängiti pilli ilmselt ja tehti sauna.

4. natuke oli tuult tulnud. käisime andriga lohetamas. tuul polnud väga suur, sõitsime kordamööda zephüriga. aga lumi põllul oli mõlemale uudne. selline hästi kõva koorik. kohati kandis isegi. inimese tunne jälle sees.

5. ei mäleta

6. ennelõunal midagi erilist ei tehtudki. pärastlõunal läksime suusatama. haanjasse. ilm oli -10 kraadi tuuris niiet martinil oli aeg esimesele iseseisvale suusaretkele asuda. ma sõitsin nüüd ka pikad rajad läbi. martinit enam ei näinudki. teised ikka olid näinud, aga kui üritasin neid radu mööda talle järele sõita, siis teda ikka polnud. tegin veel pikad rajad läbi ja olin juba “kergelt väsimas” kui lõpuks seal taga ühe kurvilise laskumise käigus tuli suusal talla alt mingi jublakas ära ning tegin kukerpalli. korjasin jupid kokku ja sõitsin minema. martin oli ise suusad ja värgid laenutusse tagasi viinud ja ootas rahulikult. väga hea.

õhtul tuli veel üks liisi sõbranna juurde, kes, nagu ma kahtlustasin, oligi tegelikult langevarjur. hm, millalgi tuli ju ka alla. meestega istusime saunas peaaegu aastavahetuseni. kella kuuest päeval oli alanud erinevate ilutulestike ja niisama tulevärkide shõu. liisid tegid lahedad valgustid lumest ja õueküünaldest. küll lume sisse ja küll kõrgete lumekoorikust laotud tornide otsa. ilus. nad tegid ka mitmest pillimänguõhtust räsitud toa korda kuni mehed saunas tähtsaid maailma asju arutasid. mulle on alati meeldinud kui keegi midagi koristab. retsept igatahes!

aastavahetusel lasti veel rakette ja joodi shampust ja kõik kallistasid ja soovisid teadagi midagi, ikka uut aastat! hm, ei, head uut aastat siiski! toas toimus väike esinemine ja siis tehti mõned cypress hilli ja krt teab kelle räpilood. päris naljakas oli.

1. aasta algas üsna varase ärkasmisega. andri sosistas pööningu luugist et ull, lähme lohetama või midagi. natuke kahtlane see kõik ju tundus. esiteks harjumatu et andri nii vara üleval on ja et üldse kell 1 sobib ärgata kui 6:30 magama lähed. aga sõitma me läksime ja sõita me saime. seekord võtsime sangaste lähistel antsi bussipeatuse kandis. sõitsime üsna kaldus põllu peal. väga ilusaid ja pikki hüppeid sai teha. andri leivanumber oli hüpped üle heinapallide ja minule meeldis sõita üles maantee ääreni ning lumevalli äärel väikse hüppega tagasi pöörata ning kohe vallist alla hea hooga minema kütta.

õhtul saabus ivi, kes utsitas rahvast veel edasi pidutsema. tal tuli see välja päris hästi.

1. kojusõit ei sujunud dani ekipaazhil ka seekord viperusteta. kusagil jõgevakandi metsade-põldude vahel sai neil autos kütus otsa. tõnn käis hääletades jõgevalt kütust toomas, sest lähikandi talud olid koertega tugevasti relvastatud olnud või siis lihtsalt polnud inimesi koduski hädalitestele bensiini pakkumas.

kes lugesid kogu selle kroonika läbi, et teada saada misasja see armastus täpsemalt siis siin lahku rebib, see ei pea pettumusega lahkuma. see oli lihtsalt üks neist lugudest mida seal mängiti/lauldi ja jäi kuidagi kummitama. armastusest siin igatahes juttu ei tule. lohutuseks lihtsalt mõned pildid. vanasõnagi ütleb, et parem pilt blogis kui armastus katusel.

ahjukartulid kõrvitsas © alla

kelguga õlle järel © alla. pildil: alla, andri, ull, tõnn, kuuseke

õudselt rahulik on kõik. tuult pole, sõita ei saa. isegi lund pole niiet ka lund lükata ei saa. kõik soovivad rahulikke jõule, mul on kõik nii rahulik nüüd, et isegi kingijahil ei suuda enam närvi minna.

eile oli väike bändiproov. algul lootsin sealt ära pääseda, sest oli kokku lepitud shoppamine. 23:05 helistas aga andri ja ütles et nii, nüüd on poed kinni ja tulgu ma ka kohale. ega ma midagi väga mängida ei saanud. selline hea tava on välja kujunenud, et kui mõne loo selgeks suudan õppida siis seda enam ei mängita ja võetakse midagi uut või improviseeritakse. kõigest hoolimata päris mõnus vahepala.

täna käisin nostalgiliselt kühvli ja sahaga ümber maja ja vaatasin, kas kuskile on ehk natuke mingit lund kõnniteele jäänud. treppidelt ja teeservadest midagi õnneks leidsin. hea seegi.

hindasin ka maja soojapidavust. maja seina äärde loobitud hangedesse on tekkinud viimase umbes nelja päeva jooksul sellised mitmesentimeetrised vahed. maja välissein on ikka nii soe.

kolin selle blogi aadressile http://ull.kiri.ee/blog

explorer’iks ristisin need tänaostetud columbia saapad seepärast, et käisin nendega eksploreerimas erinevaid võimalusi järvele pääsemiseks…

ja vannis ning kaelani vett täis on need praegu seepärast, et jää oli kõrkjate vahel liiga nõrk.

ei maksa arvata, et sõit sõitmata jäi. läksime ringiga järve teisele kaldale, panin kuivad sokid ja lauasaapad ning tegime maxiga sefiiridega mõnusad triibud. kui pimedaks läks, siis ma tulin maha ja kohtasin jää peal mehi labidate ja suuskadega. suvel olin kogemata ühe besti lohepumba neilt hakkama pannud laulasmaal. kui jutud said räägitud, siis tuli lõpuks kuskilt pimedusest ka max välja.

kodos selgus, et lauasaapad sobivad lumelükkamiseks ka päris hästi.

täna nägi naabermaja väga hurmav välja. aknad puha kinni tuisanud. õnneks meie korteri aknad on sellises suunas, et lumi pole neid kinni katnud. väga tore on vaadata, mis ümberringi toimub. kuidas autoomanikud ja muidu lume-entusiastid labidatega oma autode ja majade ümber lund loobivad. ja kuhu keegi oma lume ka paneb. üldiselt paistab, et korralikesse lumelabidatesse investeerimine ei ole üks selle talve trendidest. mingite läbipainduvate plastmasskräkatsitega tehtud korralik töö aga kiidab tegijat.

max tuli hommikul maalt tagasi ja tegime umbes poole ühteteistkümne paiku jüri poole minekut.

tuul oli võrreldes eilsega ristipidi ja tuli üle metsa ning oli seetõttu kõvasti ebaühtlasem. eile läbitriibutatud ala oli nüüd nagu kartulipõld, täis vagusid, millest üle sõitmine raputas jalgu ikka korralikult. kaugemal, kus eile vähem sõitjaid käis, oli lumi aga pehme ja tuul ka kuidagi parem, seal sai sõita küll. ma lasin ettevaatlikkuse mõttes esialgu catalysti üles. tegelikult oleks saanud sõita ka zephyriga nii nagu max seda tegi.

proovisin triibu otstes ringi pöörata väikse 360 kraadi pöördega ja et pärast ei peaks poomist tiiru välja kerima, proovisin hüppekese ajal teha lisaks ka kerge lohekäär ehk kiteloop. täitsa vahva värk.

• garmin connect logi

õhtu on veel noor, aga juba on olnud õnn kohtuda kolmede mardisantidega.

esimesed “mardisandid” tulid juba päeval. kui neile alla ukse juurde vastu läksin, siis nägin maja ees seismas pirukaautot mille roolis istus suur hundikoer. kedagi teist esialgu näha polnudki. pärast puges tagauksest tagurpidi välja ka teine mardike, kes mulle uue Catalyst 12 lohe kätte andis. oleks ma juba päeval teadnud et tegu on mardipäevaga, oleks kindlasti ka kommi pakkunud et tuleks ikka hea loheaasta.

pärastlõunal alt-naabrid juba hoiatasid, et õhtul on päris mardisante oodata. annika tõi poest marmelaadikomme- ja küpsiseid ja läks ise veel linna asju ajama. juba kobistatigi ukse taga. mina piduliku näoga avan ukse, aga ukse taga kaks täiskasvanud inimest kes olid end maskeerinud siniste kilest haiglasusside abil ning nende etteaste koosnes gaasiarvesti näidu kontrollimisest. unustasin ka neile kommi pakkuda, niiet oodata on suht kehva gaasiaastat.

aga lõpuks tulid ikka need päris-mardid ka. nad laulsid oma mardisantide laulukest, pärast paitasid stännut. need mardisandid said kommi kah, niiet loodetavasti läheb järgmisel aastal kõik veel hästi.

viimasest sissekandest on möödas rohkem kui kuu ja nüüd siis saabki kirjutada ainult seda tähtsat kraami, mis on sellest kõigest veel meelde jäänd.

lohetamisest on kõige tähtsam asi see, et sain umbes kümnendal katsel sõidu pealt veest kätte pisikese punase pardikujulise liivavormi, millele sõites silm peale jäi. ja ei olnud seda üldse kerge kätte saada. peale igat ebaõnnestunud katset tuli saada veitsa ülestuult ja siis part uuesti üles leida ja jälle proovida. aga ma sain selle kätte ja ma olen ikka päris uhke selle üle. sõitnud olen viimasel ajal pükstrapetsiga, mis ei käi selja ja ribide peale, ei tule üles aga külgedelt teeb “peki” hellaks. hüppeid harjutan väga tagasihoidlikult. ikka backroll pöördega ja ilma aga suht väikse hooga lohe üleval niiet kõva petuga pooleks. ükspäev sain sefiiriga ilmatuma kõrge hüppe juhuslikult.

klassikokkutulek oli sel aastal ka. juubel – 20a põhikoolist. jeerum. kohal oli 10 tegelast, oli lõbus nagu ikka. elevust lisas stiilinüanss – pidulik nagu lõpupidu. nägin kaisma järve peal päikesetõusu ja luigepere toimetamist, ja see oli… ilus. sääsed, parmud ja mingid jõledad kärbsesuurused kollaka-roheka värvikribuga väga valusalt hammustavad ning mitmeks päevaks punnid jätvad tegelased ründasid agaralt. õnneks peamiselt viimase päeva hommikul ja lõunast lasime jalga.

korterisse on köögimööbel ära tellitud. gaasitoru oli vaja natuke ringi teha lasta, aga ei tehtud väga hästi, see teeb natuke närviliseks. täna oli üldse üks huvitav päev. enne kokkutulekut juba otsisin kus on eelmise kokuka pildid ja ega ma neid ei leidnud. arvasin et on ühes kohas. pärast kokukat otsisin edasi ja ei olnud seal kohas midagi. mõtted läksid üldse igasuguste fotode, videote jms failide varundamisele. täna hommikul oli pooleteiseterane ketas laua peal ja sõbralt laenatud dv kaamera kah. arvutil hakkas vent veitsa urisema ja kui väikse müksu talle andsin, siis jäi ventikas vait aga kõvaketas hakkas kolksuma. külm higi kattis keha, aga õnneks sain sellest kolisevast vindist teha koopia. see võttis küll 6-7 tundi, aga ära tegi. niiet pragu arvuti taas töötab uue ketta pealt ja teen sellest juba omakorda koopiat. ei või ikka edasi lükata sihukesi asju. pean välja mõtlema mismoodi välistada võimalus, et ma mingis kiires ruumipuuduses selle backupi vindi jälle üle kirjutan mõttega et ah teen varsti uue koopia ja siis muidugi unustan… nagu juhtus viimane kord.

veel olen tegelenud ilmajaama ehitamisega. lisaks tellisin arduino konstruktorid ja lõpuks sain ära maksta ka harjutuslohe, mille mille arvet ootasime juba ma ei tea mitu kuud. aga kuna ilmajaam veel päriselt ei tööta ja arduino jupid pole kohal ja harjutuslohe ka mitte, siis saab nende asjade taga olevad pikemad lood jälle edasi lükata.

sukeldumas käisime ka paar korda, täitsa lahe. eriti meres. rummus oli vesi jube soe ja see liiga soojaga sukeldumine ei ole nii mõnus. meil muidugi olid kuivad seljas kah. aga meres, heino peal oli see-eest igatahes lahe.

reede õhtal käisime annika ja martiniga pärnu terviseparadiisis sulistamas. martinil oli seal küll väga lõbus, sest seal oli lausa 4 toru, kust alla lasta ning selline kärestikumoodi asi ja siis selline ringikujuline koht, kus vesi keerles ja vedas suplejaid endaga kaasa. vanematele inimestele muidugi igast saunad ja massaazhivannid. lasime annikaga ka mitmest torust alla ning ma hüppasin korra alla ühest nelja meetri kõrgusest kohast. seal all oli nelja meetri sügavune basseinike ka. kunagi owd ja dm kursuse ajal olin seal basseinikeses enne ka käinud. ilma kalipsota ülevalt hüpata on ikka veidi teine tunne ja ilma maski ja akvalangita põhja sukelduda on veel teistsugusem tunne. noh ja martin hüppas seal 1,5m kõrguse serva pealt paar korda vette. mina pidin ta siis veest välja õngitsema. esimene kord hüppas kergelt kägaras ja väga sügavale ei kadunud, aga teisel korral oli ilus sirge tikk ja pani ikka päris sügavale. aga ootas rahulikult ja tuli pinnale. ujuda suudab ta meil praegu vast paar-kolm meetrit. vähemalt ei karda. kui ükskord minema saime siis oli tüüp ikka rihm mis rihm.

pärnus olles käisime randa ka vaatamas. seal on kah surfiala ja reegilite sildid väljas, poisid, millele sildid viitavad, reedel polnud. mujal pärnus oli teedevärk üsna segi kammitud, hull tegemine oli et kohale jõuda ja pärast ära saada.

puhanguparadiis oli eile laulasmaal. teel sinna käisime vaatamas ka kakumäe rannas, seal puhus tuul küll üsna õigesti ja vähemalt prognooside järgi pidi olema vähempuhangulisem, aga vesi oli üsna kõrge ja rauakolakad (redelid, riietuskabiinid jms) veele üsna lähedal. andrile tundus et ka lained pole piisavalt kõrged ning läksimegi hoopis laulasmaale. seal oli paras laulupidu, kohati kuni 20 lohet lendamas, tuul keskmiselt 10, puhanguti 15. minule väga ei meeldi suur ülepurjestus, niiet 12 ruuduse jätsin kotti. andrile ülepurjestus meeldib ja tema läks oma 9 ruudusega. ma siis võtsin 7 ruuduse. lasime lohed balloonist täis ja kobisime peale. mina sain 7-sega sõita väga hästi, sain üles- ja allatuult. aga lohesid oli ikka palju ja enamus neist pidi võitlema tuulega, et sõita saaks, niiet tuli natuke rohkem ringi vaadata kui tavaliselt. lõpuks kobisin minema sinna laulasmaa spa poolsesse serva. sealkandis muidugi korralikult ka kive ning ühel hetkel kadus mul tuul ära ja tulin mööda randa kepseldes tagasi. tegelikult tuul ära ei kadunud, vaid lihtsalt hakkas teisest suunast puhuma. pärast proovis marek 7 ruudusega veestarti, aga kui nad andriga seda rahulikumasse kohta proovima läksid, siis peale paari pauku tundus neile, et lohe on kuidagi tühi ning tulid tagasi. tuletabki meelde, et peaks minema seda voolikut nüüd lappima…