Uidakad

ilmajaam

läinud päevadel olen istunud käsipõsakil arvuti ees ja head tuulist ilma oodanud. tahaks ju juba lohetama minna. paar korda käisime isegi randades kontrollimas kas ikka tõesti tuult ei puhu. ilmaootaja lõbustamiseks on tehtud palju erinevaid ilmajaamu internetti. kahjuks on need kõik üsna keerulised, niisiis tegin ise ühe tõsiselt hea ilmajaama, see on vähemalt sama täpne kui kõik ülejäänud, aga see-eest hea lihtne ja konkreetne

http://ull.kiri.ee/ilm.html

idee kõigi heade ilmaennustamise lehtede juures on see, et ei ole mõtet ennustada halba ilma homseks ja ülehomseks. inimesele peab jääma lootus heale ilmale. prognoosi tuleb kord ööpäevas korrigeerida ja head ilma natuke edasi lükata ning tänasesse päeva sobib alati ilus pilvine, tuuletu, mõnigate sademetega sokiheegeldamisilm.

hellusehoog

vennapoeg ikka käis ja kallistas oma ema ja põhjendas, et tal tuli hellusehoog peale. mul tuleb väike hellusehoog vahel peale siis, kui koer suvaliselt keset päeva end mõne põõnaku vahepeal püsti ajab, ringutab ja kõnnib minu töölaua juurde ning toetab esikäpad põlve peale ning vahib üles. siis ma ikka sasin ta kiharaid ja kiidan kui lahe koer ta on.

sõber koer

kiirlahtisti

kutsusin ühe sõberi sukelduma, et saaksime kunagi koos reisimas käies ka sukeldumas käia. andri muidu ise käib võimalusel ka lainesurfi tegemas ja snorkeldamas. nüüd tal tuli mõte, et kuna meil eestis üldse surfilaineid peaaegu polegi, aga see-eest puhub tihtilugu tuult, siis peaks hakkama lohesurfimist õppima. kuna üksi on paha käia, siis kutsus mind ka kaasa…

lohesurfiga mul üks teine sõber tegeleb veel natukene, aga tal on see aja ja… peamiselt vist ikka aja tõttu täielikus unaruses. igatahes ma olin korra kunagi käinud rannas vaatamas mismoodi seda siis õpitakse. see oli ikka vähemalt 3 aastat tagasi ja mul on sellest ajast meeles niisugune asi. kuni minu sõber seal lohe üleslaskmist ja juhtimist õppis kaldal ning mingit muud tarkust omandas, siis oli seal samas rannas üks tegelane vees ka oma lohe ja lauaga. küll ta ei saanud seda lohet õhku kuidagi. siis sai õhku, aga siis oli laud kadunud. siis ajas lauda taga ja kui laua üles leidis ning hakkas jalga panema siis muidugi lohe pani laraki vette ja kõik hakkas otsast peale. mulle sai kohe selgeks et liiga kergesti see õppimine vist ei käi. sellised mälestused ja eelarvamused niisiis.

kui lohusalu kooli ees parklas instruktorit marttit (veel üks martti) ootasime siis tahtsin andriga kihla vedada, et ta tuleb kas väikse bussi või mahtuniversaaliga. andri ikka arvas et tavalise sõiduautoga. mina igatahes võitsin, sest meie juurde sõitis vw sharan. instruktor nägi välja natuke vanem kui ma olin oodanud, aga selline päevitunud ja tätoveeritud ja mingisuguse chilli kõnnaku ning rõõmsa näoga. teretasime kõik kättpidi ja puha ning hakkasimegi pihta.

tuli välja (no andri teadis varem aga mina polnud süvenenud), et tegemist on IKO (rahvusvaheline lohesurfi organisatsioon äkki?) sertifitseeritud instruktoriga, kes võib õpetada vees ja lumel lohesurfi. veel pidi olema mingi kolmas liik aga seda tema ei õpetavat. näitas meile IKO sertifikaati või liikmekaarti ka mille meie pärast kursuste edukat läbimist saama peaksime. see oli nagu ikka, krediikaardi suurune aga mitte plastikust vaid siukesest kilesemast tugevast materjalist ja sinna on kirjutatud nimi ja tase ja instruktori andmed jne. natuke meenutas see mulle (juba hakkasid paralleelid sukeldumisega pihta) DSD kaarti, mille me anname koos voldikuga proovisukeldujatele. järgmiseks tuligi välja ankeet mida täita tuli. nagu ikka, enda andmed ja töö ja muud hobid ja kontaktid ja siis see isik kellega ühendust võtta kui vaja. sama paberi peale kirjutas instruktor hiljem veel juurde muud meie kursuse edenemist puudutavad asjad nagu läbitud etapid ja makstud raha. padi paberimajandusega võrreldes muidugi lihtne, kompaktne ja arusaadav.

läksime randa ja räägiti sellest mida peaks vaatama ohutuse mõttes. et tuul oleks sobiv ja varustus ning oskus oleksid vastavad ning üldse et ennast ja teisi ära ei lõhuks.tuule kiiruse mõõtmise vidinat soovitati. sealt jäi peamiselt meelde et maatuul on halb, aga hea on merelt tulev ühtlane külgtuul. tuulevärk tundub minule alati natuke segane, ma pole kunagi purjetanud ja pole tegelikult lõpuni endale selgeks teinud sedagi, mis puudutab eestit, geograafiat ja ilmakaari rääkimata sellest mismoodi purjetamine täpselt üldse käib. niiet kui tuulest juttu tehakse siis on alati veitsa imelik tunne.

lappisime lahti ja nn trainer kite ehk väikse madratsi. maha laotatuna meenutas küll pigem magamiskotti. see nägi väga kandilise langevarju moodi välja. kaks kihti kangast mis on torudeks jaotatud. eest servast tuleb õhk sisse jne. kaskaadid on küljes aga alla tuleb ainult kaks pikka liini. nad nimetavad neid nööre seekord liinideks. langevarjudel on nöörid tropid ja paadimeestel on köied vahel otsad ja vahel veel midagi muud… siis me panime kohe trapetsi ka külge. trapetsi küljes on ees konks ja konksu külge käis poom ja poomi küljes käivad lohe liinid. äge onju? poom on see paganama juhtkang. tõmbad vasakut poolt veitsa enda poole siis lohe pöörab vasakule… esimese korra kui mina proovisin siis pööras väga kiirelt. aga see on väike lohe kah, 3 ruutmeetrit. õppisime siis tuuleakent ja kella ja lohega kaheksate tegemist ja hoidmist ja lendava lohega ringi kõndimist ja okste korjamist ja keerutamist ja tagasikeerutamist ja võibolla et midagi veel. ahjah, istukil olles järsu jõnksuga enda püsti vedamist või vähemalt selle veojõu tekkimise tunnetamist. täitsa pull oli. sokid olid liiva täis veel koduni. kui laiali läksime siis lõime käppa juba mingit uut moodi, väike kängiliikme tunne lisaks.

teisel päeval võtsime oma kalipsod kaasa sest pidime hakkama vees solberdama. algul oli tuul nii kõva ja pagiline et tekkis juba kahtlus kas ikka saame. neil on reeglid kursuste pidamise ja tuule suhtes. me läksime ikkagi kohale ja kuna seal läks niikuinii sebimisega kõvasti aega siis ka tuul veitsa vaibus. muideks neid lohesurfijaid oli seal illlge… pp, emm palju. algul kui läksime siis umbes 20 ja tipphetkel lausa 35 korraga üleval. meie võtsime algul mingi väiksema lohe ja sumpasime vette. tegime samu asju mis madratsiga. oli ikka tunda küll et on suurem ja tugevam. aga see-eest oli suurem tüki maad rahulikum ja ei rapsinud nii kiiresti iga pisikese liigutuse peale. tuleb välja et tänapäeva lohedel on kõvasti tootearendust tehtud. igasugused turva-leashid ja chicken loobid ja asjad. langevarjukeeles lihtsalt cutaway, lohekeeles quick release ehk kiirlahtisti, nagu andri tõlkis. protseduurid ei ole tegelt väga keerulised. self rescue osas oli juttu sellest mis teha kui oled ülepea vees ja lohetada ei saa mingil põhjusel ja tahad kuskile triivida või paati oodata.

tuul vaibus veelgi ja võtsime veitsa suurema lohe. see meie suur lohe oli igatahes väiksem kui ükski nendest mis seal eemal ringi kihutas, aga meie jaoks piisavalt suur et saime bodydragida. bodydrag on hullult fun asi. langevarjunduses ja sukeldumises sellist lahedat koolitusetappi polegi. see käib nii, et otsid lohega veojõudu ühele ja teisele poole pöörates ning lohised ise kõhuli mööda vett järel. vett pritsib ja lendab ja silmad ja suu on seda täis. kätega küll tõmbad poomi enda poole aga edasi loobib sind tegelikult trapetsist ehk püksirihmast tirides. andri on minust kergem ja tegi vast midagi teistmoodi kah ning ta sai mõned päris korralikud hüpped sedasi kogemata.

päike hakkas ennast juba loojuma sättima aga me saime ikkagi natuke ka laua külge sättimist ja startimist proovida. see meenutas natuke shonglöörimist või kahe käega klaveri mängimist kui seda ei oska. päris mitut asja peab korraga jälgima ja kontrollima. eks muidugi mida rohkem need üksikuti käpas on seda lihtsam. et see lohe oleks hea koha peal ja saaks ühe käega laua omale alla sättida ise selili vees vedeledes ja siis veel ühte laua poolt veest väljas hoida ja samal ajal tasakaalu hoida ja siis lohega veojõudu tekitades. krt mul on praegu ka veel see tunne kehas sees kuidas see lohe tõmbab.

aga lähimata päevade ilmaennustus ennustab pigema mõnusaid sukeldumisi ja muid tuuletuid tegemisi niiet näis kas ja millal seda värki edasi saame proovida.

a no reklaami kah. see kustkaudu me instruktori leidsime on http://www.bestkiteboarding.ee/

kokukas 2009

kodila kooli klassi kokkutulek on meil üsna vankumatult nüüd iga kolme aasta tagant toimunud. kahekümnest lõpetanust on alati vähemalt 13 tegelast kohale tulnud, niiet hääbumise märke veel näha ei ole. huhh, kuna järgmisel suvel saab üsna ümmargune number, siis ilmselt tuleb veel erakorraline juubeliüritus.

need kokkutulekud toimuvad alati kusagil piisavalt privaatses looduskaunis kohas ja kestavad reede õhtust pühapäeva pealelõunani. eks see reede õhtu ikka üsna kõvaks peoks kätte ära läheb meil alati. ülejäänud aja sisustamiseks on ka alati mitmeid toredaid võimalusi nagu rabamatk või proovisukeldumine, niiet minuarust ongi see kokkutulek nagu siuke mõnus puhkusenädalavahetus vanas tuttavas seltskonnas.

pidu

raba

vesi

pilte tegid jane, lana ja toivo

hernekepissepp

annika külvas kevadel kodilas paar peenart. eelmisel aastal pani ta hernepeenrale kumbagisse otsa kaks tokki ja vahele keris heinapressinööri. kui herned sinna ennast toetama hakkasid siis vajusid kepid kokku ja nöörid vajusid enamvähem vastu maad. kui ma neid herneid sealt pätsamas käisin siis otsustasin et järgmisel (sellel) aastal aitan ka natuke. ja nüüd siis ongi… niiöelda “tehtud!”

hernekepissepp

põhjalik ajaraiskamine

grand theft auto 4 – 100,0%

väike stats:

  • Playing time: 120:27:01 (120 tundi)
  • Times died: 36
  • People killed: 993
  • People run down: 700
  • Criminals killed: 271
  • Cars stolen: 567
  • Fires started: 101
  • Time spent in the water: 00:35:10
  • Time spent shopping: 00:53:41
  • Longest free fall: 210.14ft

langevarjusid selles mängus pole. sellegi poolest hüppasin alla silla pealt, masti otsast, maja katuselt ja kalju serva pealt ning kopterist. vette kukkudes võib isegi ellu jääda. nojah, 200 tuvi tuli üles otsida ja maha nottida, 50 autot varastada ja maha müüa, 50 stuntsi autode ja motikatega ja iga sõbraga käia kõvasti väljas joomas ja laaberdamas. igast muud tegevust ka.

kõige üllatavam asi selle mängu juures on ikkagi raadiojaamad. masinatega sõites saab valida ca 7 jaama vahel ja päris palju erinevaid saateid tuleb. midagi simpsonite ja south parki huumori vahepealset.

aega sai päris korralikult raisatud, aga kevadet veel ikka pole…

märts 2009

ühe talvise kursusega käisime basseinis sukeldumas. kui tavaliselt üritatakse 4-5 sukeldumismoodulit kokku pressida 2 basseiniaja peale, siis nüüd talvel oli hea võimalus proovida teha iga kord 1 moodul. peamine vahe et tegelastel on rohkem aega harjutada. aega on nii palju, et nad hakkavad ise asju välja mõtlema ja lõpuks vaatad neid tõesti juba nagu iseseisvaid sukeldujaid. lahe.

marttil on viimasel ajal mingi naljakas komme kahe tinaklotsi ja nööriga põhjast umbes 30 cm kõrgusel hõluva rõnga ALT läbi pugeda. õpilsed muidu ujuvad ikka läbi rõnga. martti võtab vesti seljast ära, topib rõnga alt läbi ja ujub ise järele. kuna mina pean igas asjas kõvem mees olema, siis ma võtsin lisaks vestile ja maskile ka lestad, saapad, raskusvöö ja kalipso seljast ära, toppisin teisele poole ja teisel pool selga tagasi. kalipsoga majandamine on veitsa keerulisem kui muud asjad, sest ta on väga kerge ja kipub pinnale. tuleb kuidagi sedasi saada et kohe raskusvööga seda põhjas saaks hoida. no pärast uuesti selga saamine on ka kaerajaan. ühel hetkel keset seda sebimist, kui polnud maskigi ees, tuli huulikust täiega vett suhu. huulik oli regu küljest lahti tulnud selle pusimise käigus. lisaregu oli kohe võtta, aga naljakas, et esimene ja ainuke mõte oli et kuidas see krdi martti mul nii salaja regu snorkliga nüüd ära vahetas. igatahes kui martti tahab nüüd paremini teha siis ta peab ujukad ka ära võtma.

täna käisin esimest korda elus autoga “hoolduses”. praktikul täitus 15kkm. kohapeal selgus et ma ei tunne eriti hästi kella, aga ilma asja eriti piinlikuks ajamata sebiti asjad sedasi, et saab ikka kõik asjad ära teha täna, ehkki tund aega hiljem ära tõin auto. kuna polnd varem käinud siis ei teadnudki kas kaasa võtta laptop või jalgratas. keegi arvas et jalgrattaga on natuke pahavõitu netis passida. tahtsin igasugu mootoripesusid ja asju, niiet 2-3 tundi pidi minema. rattaga sain ilusti koju ja pärast tagasi ka.

rattasõiduks kasutasin juba üle aasta keldris tolmunud langevarjukiivrit, millel suurelt ULL otsa ette kirjutatud valgete kleeps-tähtedega. suusamüts kiivri all tuhisesin diagonaalis läbi mustamäe. tibid tee ääres mind nähes sosistasid üksteisele midagi. ega tänapäeval enam neoonliibukatega kellegi tähelepanu ei äratagi, peab originaalne olema.

Maskita vööga

talveuni

väike kokkuvõtte selle talve toimetustest

käisime ühele läbi jää käranud tsiklile nööri külge panemas. minna tuli üle jää ja ots tuli tuua kaldale jää alt. täitsa huvitav ülesanne. nähtavus oli kehva. regu oli veitsa tundlik.

käisin ühel sünnipäeval, kus jäin nii purjakile et isegi 4km jalutuskäik koju ja magamine ei aidanud kaineks saada. aga see oli ka äge pidu, kestis 12 tundi ja lõhkusime ära pool klaasi tunnis.

erilist sukeldumiskihku millegipärast pole, ilmselt seepärast, et rahvas on üsna passiivne. otsustasin tegeleda asjaga ise ka aktiivsemalt siis, kui teistel ka suurem huvi on ehk siis kevade poole. seniks ostsin ps3 ja gta4 ja noh väikse hd teleka.

gta4 on mingi ameerika standardi järgi alla 18 aastastele ebasoovitav. idaeuroopast ameerikasse põgenenud mees üritab uut elu alustada liberty citys. tööotstest on kõige legaalsem nõo taksofirmas juhuslikke otsi tehes. ülejäänud missioonid sisaldavad tagaajamisi, varastamist ja niisama füüsilist vägivalda. aja jooksul koguneb sõpru, kellega on kasulik hästi läbi saada, käia nendega väljas jne. enamus sõpru pakuvad lõpuks omapoolseid kasulikke teeneid. naissõpru on kah, neist võib kah kasu olla. autodes on raadios mitu erinevat jaama. osadest tuleb mussi, osadest jutusaateid ja reklaami, mis on väga ühiskonnakriitilised, aga seda kuidagi hästi humoorikas võtmes. ajab muigama. kogu mäng matkib päriselu üsna hästi. 3d graafika võibolla ei peta veel päris ära, aga autod, inimesed, igasugu kõrvalsagimised ja asjad on nagu päris. jääd ghettos tänavanurgale niisama passima siis lõpuks tulevad mingid jorsid tüli norima ja annavad kere peale.

käisime jääsukeldumas. maidla veehoidlas pidi järgmisel päeval tulema mingi valla ralli, hea et saime teada enne kui auk päris valmis sai. rummus patrullisid mingid vennikesed kaldal, aga jääle läksime jalgsi ja keegi uurima ei tulnud. jõudsime alla ja üritasin huvi pärast natuke regu provotseerida ja keerasin seda va cracking resistance control nuppu. tulemus oli ühtase keskmise vooga voolav regu. apeksitel on vähemalt see hea, et kui jääbki voolama, siis ei voola pahinal vaid rahulikult ja ei pea poolt regu suust välja võtma, vaid saab rahulikult edasi hingata kuni pinnale lähed. igatahes seda ma teada tahtsingi, et kas viimati oli mingi juhuslik jama või tavaline mustus ja vihje korralisele hooldusele. eks ta ole vatti ka saand.

upgradesin kodust arvutit kah üle pika aja. säästlikult – parasjagu nii palju, et jaksaks hd filme mängida. peale installisin windows 7 beta 64bit. plaanis on praegust 4g mälu veel upgradeda. w7 mulle meeldib. taskbar on mingi kombinatsioon mac osx nupureast ja varasemate windowside taskbarist. minul töötab kiiresti ja palju niisuguseid mõnusaid uuendusi on, mis teevad elu veitsa mugavamaks. telefoniga oskab suhelda loogilisemalt. failide kopeerimisel näitab rohkem infot, failide suurused muutuvad reaalajas. kopeerimise ajal on taskbaril ka progress näha. multitaskib kuidagi paremini. saan korraga faile kopeerida, usb ketast formattida ja hd musa kuulata ja masin ei tundugi nii aeglane. ma ei ütle et midagi revolutsioonilist, aga minule meeldib.

mikrobussil pean hakkama sõidupäevikut täitma. maksud on kõrged ja sõitmist vähe.

otsin wireless surround kõrvaklappe.

koera õpetasin diivanile hüppama ja käppa andma.

suisa-uisa

need peaks olema maiste mati ja elleni kõik lapsed ja lapselapsed uiskudel.

meeskond

uisuässad

suurepärased keemikud

aasta lõpp möödus laagris. toimusid suusalaager, bändilaager ja lihtsalt laager. need toimusid segiläbi kusagil lõuna eestis staabiga antslas.

linnaelu juures on kõige harjumatum see, et jalgratta või suuskadega või rulaga sõitmaminekuks tuleks minna eraldi kohta kõigpealt autoga. seal kohas asjad maha laadida, selga panna, teha oma sport ära ja siis jälle tagasi. kui ma kodilas elasin siis seisis ratas maja juures ja suusad olid keldris või rõdul ja kui oli vaja sõita, siis läksid õue ja sõit algas maja eest. niisiis ma kuulan väikse eelarvamusega kui keegi räägib et käis otepääl suusatamas nädalavahetusel. loomulikult pole ma ise seal kunagi midagi sellist tegemas käinud. seni.

suusalaagris käisime haanja ja kähriku (kääriku) suusakeskuses. kellel omal es olnud see rentis suusad ja sõideti. lisaks sellele kohalemineku värgile oli uus veel see, et maa polnud sile. esimene kord ei saanudki aru mis kurat toimub, võtsin klassika varustuse ja ronisin rajale. algul rühi mäest üles ja siis hirmsa vingaaliga alla, kui hoog otsa sai siis oligi järgmine mägi vastas ja kuku üles ronima. imelik. kährikul seal kekkoneni vms rajal oli umbes sama värk, aga natuke laugemad tõusud ja laskumised. lõpuks viimasel korral haanjas avastasin valgustamata 5km raja kus oli natukene siledamat osa ka.

bändilaagri kohta käib hästi lõik suvel toimunud ruja etendusest, mille video ka nüüd välja on tulnud. kui keegi ütles kui hea keemia bändiliikmete vahel toimub vms, siis pahur rannap käratab et jah meil on siin kõik suurepärased keemikud, aga mängida ei oska keegi. meie muidugi oskame kõik rohkem või vähem mängida. tõsi on seegi, et seekord oli igasugu kola kõvasti kohal aga kasutati neid üsna tagasihoidlikult. eks suusatamine, saunatamine ja muu selline nõuavad ohvreid. paar ühislugu saime ikkagi salvestada ka, niisiis mina jäin rahule tegelikult ka sellega.

Keemik

Previous Next