tulime jõululaupäevaks minu vanemate juurde kodilasse. ilus lumine, päeval paistis päikestki. koer oli nõus poseerima jõulupostri jaoks. nüüd lähme vaatame raplasse, äkki mahume kiriku ukse vahelt kuulama kübekest jõulumuusikat.
noh ja kui mul mingi jõulusoov oleks, siis võiks tänaseks peatada igasugused maailmaparandamised ja nautida seda mis olemas on.
viimastel kuudel on ilmad veitsa jahedamaks muutunud ja aega jääb sukeldumise kõrvalt muudele asjadele. nojah, tegelt jääb aeg lihtsalt üle ja tuleb midagi muud teha või siis teha mitte midagi muud…
pinksi käime ikka mängimas korra-kaks nädalas. see on lahe, mäng on huvitav ja ei käi üle jõu. meil on veel kahekesi seal harjutamist küll ja küll enne kui üksteise nipid ja trikid käes on ja enam põnevust pole. eile lõpuks sattusin siuksesse kohta, kus müüakse igast pinksivarustust (www.pingpong.ee) ja sain sealt omale uued tennised. vanad olid natuke liiga parajad ja hakkasid varvast hõõruma.
müdistasin natuke arvutitega ka. müügile on tulnud sellised pisikesed arvuti emaplaadid koos pisikese protsessoriga. kui kunagi ehitati laptoppe suure arvuti osadest enamvähem, siis nüüd on vastupidine trend. lapakatele mõeldud protsessorid jms on toodud tagasi tavalise arvuti formaati. igatahes ma sain omaarust maru odavalt ehk ca 1k eest terve emaplaadi koos protsessoriga poest. väga vähe võtab voolu ja ruumi. peal on intel atom 330 protsessor. igatahes töötab seal peal väga hästi nii windows, linux kui ka osx86 (häkintosh). 720p ja isegi 1080p h.264 videot üritasin vaadata. windowsi all coreavc dekooderiga kurat mängib nagu loom. lahe. musaprogrammid käivad seal ka, aga lindistada pole veel midagi jõudnud, pealegi pole mul ühtegi korralikku usb helikaarti.
koer. koerale meeldib väga haukuda siis, kui keegi on kodus ja rahvast tuleb juurde. hullupööra meeldib. kui kedagi kodus pole ja astud uksest sisse siis see nuustik lihtsalt haigutab ja ringutab. paremal juhul toob sussi. veel meeldib talle põriseda ja haukuda kui näeb rõdu ukse kaudu tänaval mõnda koera kõndimas. võibolla see on tal geenides. igatahes saame temaga hästi läbi. täna, laupäeval ärkasin kell 8 ja hakkasin oma asju toimetama arvutis, koer magas edasi. magab siiamaani, kell on 6. vahepeal lihtsalt ärkab, ringutab, kõnnib vaikselt teise kohta ja käntsatab seal uuesti maha magama. hull unekott.
jõuludepressioon pole veel haripunkti jõudnud. tellisin saksamaalt omale uue väikse klaviatuuri jälle. nüüd on hea närvitseda kas jõuab sel aastal kohale või mitte. natuke ikka tahaks sel aastal juba. tahaks aasta lõpus antslas puhata ja mängida. ühesõnaga elu on kuidagi mõnusalt laisaks ja rutiinseks muutunud. võta või midagi ette.
panin just oma laua-arvutisse natuke mälu juurde ja sellega seoses tuli meelde vana hea lugu arvuti kiirusest.
installisin kunagi arvutisse, kus sõdurilehte küljendati 486 protsessori soketisse pentium overdrive, et arvuti oleks kiirem. pärast uurisin kas on arvuti kiirem. vastuseks öeldi et on jah, palju kiiremini jookseb kokku.
teine it uudis on see, et meie koeral on nüüd oma server. server on 1U rackmount p4 2.8, 2gb ram ja 2x320gb hdd. server asub koera puuri katusel.
vahepeal olin haige. hea asi kodus haige olemise juures on see, et saab palju magada. isegi päeval. kui enam magada ei jaksa ja silmad kannatavad, saab palju filme vahtida. seekord vaatasin ära kõik episoodid sarjast “My name is Earl”, mis on ka eesti televaatajaile teada-tuntud sari.mulle täitsa see teema meeldib, karma värk ja lihtsad, pahelised inimesed.
ühel suvevaheajal pandi kodila koolis üles kaks pinksilauda. mul ema ja isa siis isegi mängisid seal mingite põhjala reketitega. kui teised mängivad ja ise parasjagu peab passima, siis tekib omal ka isu. noh ja eks sai kooliajal natuke seda pinksi taotud ka. mingit erilist annet ei avaldunud, selline keskmine. piisavalt hästi et vahel kellegist jagu saada ja rõõmu tunda aga keegi teine mängis ikka veel paremini, niiet huvi säilis.
vahepeal käisime mikuga mängimas linnapeal, vahepeal martti ja veel teistegagi valtus, aga nüüd oli jälle vist kaks aastat vahele jäänud. mikk käis ja kutsus et lähme-lähme ja nüüd hakkas veel margusja ka peale. leidsin ükspäev isegi kuskilt kolakojast oma reketid ja tennised üles, niiet eile käisime ja tegime väikse turnamendi.mikk muidugi võitis kõige rohkem ja ma võitsin ka paar korda ja margusja ka võitis vahel niiet kõik võitsid.
aga nüüd huvitava osa juurde. kooli ajal polnud mitte kottigi saada, kuskilt mingid linnapoisid tõid kummid ja siis käis nendega äri. ma arvan et ma saagisin ja käiasin ja lihvisin ise ka vähemalt 3 reketi põhja. üks oli hästi lahe väike. aga no muidugi pallile pihta saada oli sellega raske. mikk käis pinksitrennis ja tal nagu tuligi see päris hästi välja ja ta sai ükskord sünnipäevaks hanoi vms parema reketi ja ükskord sai mingid siuksed suht proffid kummid ka.
korralikke hobimängija reketeid müüakse nüüd aga igas toidupoes. nii pole huvitav. peab ikka uurima milline varustus see ikka parem on ja tellima vist vähemalt ameerikast. vähemalt spetsiaal tennised. aga on ju olemas ka lauad ja võrgud ja pallid ja siuksed aparaadid, mis ise sulle palle pilluvad järjest, niiet saad ühte liigutust timmida kui tahad. kõike seda on muidugi vaja hankida.
naljakas, et igast asjast on saanud tarbimisnarrus. samas muidugi on nii lihtsam, kui on teada et asi pole varustuse taga ja kõik sõltub nüüd tegijast. aga samas kui ei taha ise könn olla ja ikkagi hoolimata varustusest asjad välja ei tule ja pole enam millegi muu kaela ajada, mismoodi siis üldse õndsaks saada?
jälle kuuke mööda läind. oma lõbuks sukeldumisi pole teinud ja see on olnud viga, sest suure maapeal kuivamise ja palja peaga õues trööpamisega on õnnestunud endal nina taaskord nohuseks saada.
valmistume talveks. võtsime maal kartuleid. ema teeb keldrisse moose, salateid ja mahlu. ehituspoisid soojustavad ja kõbistavad kuuri kallal, et saaks oma kolaga sinna enne külmade saabumist sisse saaks kolida. täna tegin ka sellel suvel kolmanda sõidu jalgrattaga.
muidu üldiselt on siuke tunne, et asjad kõik liiguvad jube aeglaselt. aga las liiguvad aeglaselt, saab kannatlikkust treenida. vähemalt ei pea nurisema liigse rapsimise pärast.
noh ja nii see elu siis veerebki. ise olen rahul.
uhh,
juulis tegime raplas ühe sukeldumiskursuse ja natuke aid asju juurde kah. lisaks akadeemilisele ja praktilisele osale muidugi pidime üsna palju ka varustusega tegelema, seda hankima ja konfima ja üldse mõtlema mida ja kui palju meil otstarbekas on soetada. ei jäänud ka üle muud, kui hankida omale väike kompressorike. väike küll, aga vajalik automaatika on tal juba peal ja saab korraga laadida kahte ballooni. esialgu võib rahul olla.
voah, terve kuu ühe lõiguga kirjas või… krt midagi pidi veel olema…
eks see muu osa on nagu suvel ikka. hillallaa-trullallaa, aga niisugust suurt puhkuse moodi puhkamist nagu pole ikkagi olnud. ei kurat mina ei tea kuhu see aeg kadus.
sukeldumisinstruktori digitaalsed paberid sain juba kätte, niiet võin ametlikult ametlikke sukeldujaid koolitada. trahh!
jaanipäevaks olime kutsutud saaremaale mrt ja co suvilakompleksi. praamipileti ostsime internetist ja sõitsime sellega 22-ndal otse bronnirajale. uhkelt ja aeglaselt kulgesime mööda pikast-pikast tavaliste inimeste järjekorrast. olen enne mõelnud mis tunne on sedasi mööda kulgeda. noh tunne on tõesti selline, et miks nad ise pole piletit ostnud ette kui on teada et rahvast tuleb murdu. aga ju alati ei saa planeerida nii täpselt ja tuleb oodata pikki tunde.
***
sukeldumas käisime saaremaal ka. peeter panga puhketalust laadis meil ühe pooliku ballooni täis ja viis kumipaadiga panga tippu. käsisonar näitas 5 m. lainetas, sumasime vette pikema jututa ja vees kohe alla ka. 50 minuti pärast oodati meid tagasi. selles sügavuses vesi põhjas liikus ja loksutas, hakkasime sealt ujuma näidatud suunas, ehk otse läände või itta*. kohe algasid ilusad astangud ja vesi rahunes. nähtavus oli hea ja valgust piisavalt. sarnaneb pakri pangale üsnagi, ainult panga vahel justkui oli vähem raudkive, mis end paasi sisse pesadesse kinni on loksutanud. kuskil 13,3 meetri peal lõppesid astangud ja algas kruus, seal pöörasime ringi ja kulgesime tagasi. nägime lestalaadseid. mrt proovis neid kätte saada, aga jäi teiseks igal katsel. veel häiris teda see, et ta neid ise ei märganud. küll õpib. tagasi jõudsime paadile väga lähedal, vast 10 m. ahjah, mu dekopoi on punktureeritud, seda ma kahtlustasin juba varem, nüüd on kindel ja auk näha.
teistel päevadel oli tuul kõvem ja mereplaanid jäid tahaplaanile. hängisime ja tsillisime. jaanituld tegime kah. mrtide naaber on üks saksa proua, kes oli ka kutsutud lisaks yrt õele ja tema boyfriendile, kes elab lähistel. juttu räägiti suuremas osas inglise keeles. druzba narodõ ikkagi. kift on kuulata kuidas eestlased inglise keelt räägivad. eriti kui õlut ja veini võetakse. vahele sekka ikka küsiti, et kuulge kuidas on mingi asi inglise keeles ja mitmel korral teadis õiget vastust esimesena sakslane. see oli naljakas. selle üle ma veel mõtisklen kui aega saan.
täna laekus kaks positiivset osakest:
tööriistamarket, kelle reklaamis ma nägin odavat (999 krooni) survepesurit, mis peaks minu tagasihoidlike vajaduste ja kulutuste suhte osas mulle hästi sobima, helistas ja teatas et neil on see toode nüüd olemas ja saab tulla ostma. paar päeva tagasi kui seda ostma tõttasin, siis seda kahjuks polnud, öeldi et tuleb järgmisel nädalal. nojah, mõtlesin, oleme kuulnud sellist juttu enne kah. helistasin ikkagi eile et noo, kuidas lood on. öeldi et lubati ju saata aga tänases tarnes neid polnud ja küsiti kas tahan et helistavad tagasi kui saabub. olin üsna kindel et keegi mulle tagasi helistama ei hakka ja vaevalt neid nüüd homme/täna tuleb jne, üsna pessimistlik ühesõnaga – aga võta näpust, helistati ja oligi olemas. uskumatu!
teine on veel kummalisem lugu. ajasin mingil ajal taga creative labsi hübriidklaviatuuri, mis on nagu tavaline arvutiklaviatuur, aga all servas on veel ka väike klahvpilliklaviatuur (37 lühikest klahvi). kui mul klaverihood peale tulid siis olin täitsa kindel, et mul on raudselt seda nüüd vaja. mõtle kui hea on kui loed mingit murettekitavat e-maili ja et mitte liiga sügavale murre uppuda lased väikse koerapolka. nojah, aga seda klaviatuuri euroopasse ei müüdud ja nii ma seda ei saanudki. ilmselt olen mingil meeleheitehetkel jätnud kuskile veebipoodi oma meiliaadressi, et no teatage kui müügile saabub. see pidi olema üle poole aasta tagasi. täna saingi sellise maili, mis teatas et nüüd lõpuks on see veebipoes olemas ja saabki osta. uskumatu!
muideks koerapolkat ei oska ma siiamaani. pole nooti ja kõrva järgi ei oska.
võtsime koera.
koeravõtujutt hakkas pihta juba üsna ammu, viimastel kuudel läks aga kõik kuidagi konkreetsemaks. koer on siin seltsiliseks neile, kes ei käi pidevalt sukeldumas ja ei ole õhtud otsa ninapidi arvutis servereid konfimas.
sordiks valiti kääbusšnautser. selline pidi täitsa hästi sobima korterisse. koer on isane, sest neil snautseritel on ees pikk vunts ja habe ning kuidagi imelik oleks võtta koju koos koeraga veel habemega naine. eks selle võrra on kasvatamist natuke rohkem, aga nagu öeldakse, kui tahad lihtsat elu, siis külasta mänguasjapoodi…
selline ta siis ongi – nagu pudelihari. paar tundi peale kojusaabumist.
seisab tagakäppadega oma territooriumi piiril. kaugemale tulla veel ei julge ega oska, parkett on libe.
