diversnight ja surfersmorning

eila õhtul toimus diversnight 2010 üritus, mille raames palju sukeldujaid eri maades ronivad korraga öösel vette sukelduma. eestis toimus see vist neljandat korda ja ma arvan et ma olen neist kõigist nüüd osa ka võtnud.

seekord oli ilm muidugi täitsa külm võrreldes varasemate kordadega. algne sukeldumiskoht oli puha ära jäätunud, niiet kalasadama asemel mindi vette hoopis pirita topi juures. sukeldujaid oli arvestades segadust ja külma ilma vähem kui varem, aga kõvemad jääkarud olid kenasti kohal. isegi gren!

vesi oli sealkandis üsna madal, aga põhi ilus liivane ja veepind mõnusalt jääsupine. vesi oli lisaks jäätükikestele ka paksult igasugu elukaid täis. nägime ühte pisikest lestakala, keda martti natuke patsutas ja lõpuks lahti lasi. kohe peale kohtumist lestaga sattusime peale hiiresuurusele merikilgile, kes tsillis ja hängis seal üsna laisalt. vesi oli 1 kraadi soe ja meie sukeldumine kestis natuke üle kümne minuti, sest marttit tema sukeldumiskarjääri algusest ustavalt teeninud kuiv ülikond hakkas saapa juurest veidihaaval külma vett sisse niristama. jalutuskäigul veest välja kuni autoni läksid asjad ilusasti jäässe, nii nagu lootsime. aga polnud probleemi.

jõime siis telgi juures maitsvat teed (anu ütles et oli sinna igasugu asju sisse pannud). pakuti ka kellegi tehtud kooki ja martti sai siis vastu pakkuda omatehtud piparkooke. glasuuritäppidega ja puha. need olid ka väga maitsvad.

* * *

veel enne kui päike uuesti tõusta jõudis, helises mul hommikul telefon, sest sebisime end andri ja maxiga jürisse surfama. -10 kraadi ja 3,6-6,3 m/s tuult tundus küll tiba lahja, aga siiski optimistlik prognoos.

kohapeal selgus, et olin seekord saabaste asemel maha unustanud oma lohe, oeh. sõitsime seekord siis maxi sefiiriga ning andri sussutas oma kontraga. tuul oli risti teega, niiet sõita sai teega peaaegu rööbiti. andrile see rööbiti sõitmine hästi ei lõppenud, sest kui ta auto juures jäi telefoniga rääkima või maxiga juttu ajama, lohe õhus, siis see lohe ühel hetkel ikkagi kukkus alla ja muidugi seal selle aida või laohoone katusele. lohe läks aga allasebimise käigus natuke katki ja üks liin jäi kah otsapidi katusele kinni.

aga maxi sefiiriga kannatas sõita küll, ehkki mingit väga ägedat vedu polnud. lohega tuli ikka ülesalla vuhistada et sõita saaks.

me katsetasime andriga ära ka minu uue catalysti. võrreldes sefiiriga meenutas catalyst natuke meie 3,5m õppelohet. umbes sama kiire ja antud olukorras (nõrk tuul) umbes sama võimas. aga kuidagi hullult ülesalla sebides saime andriga kordamööda ka catalystiga triibud tehtud.

ebatüng

nagu kokku lepitud, saime umbes 11 ajal järvel kokku ja kärutasime maxiga jürisse. andri pidi tööd tegema jälle, vaeseke, ja tema ei tulnud.

tuul oli midagi 3,5-6,5 m/s, niiet panime igaks juhuks jälle sefiirile hääled sisse. huvitav, et mitte kedagi teist polnud kohal. huvitav oli ka see, et traktorimehed olid tee väga laialt lahti lükanud ja kummalegi poole teed põllu peale veel ühe lisaraja teinud. nende lisaradade sihtotstarve jäi segaseks, aga lohe ülessättimiseks ja liinide sebimiseks sobis see asi väga hästi.

esimese hooga käisin kohe näoli lumme. teise ja kolmandaga ka. laud oli justkui maa küljes kinni. selguski, et laud oli bussi sooja põranda peal olnud ja muidugi sulas sinna lumes kohe kiirelt paras jääkoorik alla. kuni mina oma lauda aknakaabitsaga puhastama läksin, oli maxi kord sõitu proovida. sõitis küll ja tegin sellest isegi ilusa pildi, ehkki just siis kui mina tahtsin hakata pildistama, läks ta kuskile ära kaugele ja veetis suurema osa ajast kas selili või kõhuli.

sedasi kordamööda me seal siis sõitsime. vahepeal oli sefiiril power päris maas ja püsti seistes kippus maast lahti tõstma (aga ei tõstnud) ja sellise vungiga sai läbi paksu lume väga kiftilt kimada, lund lendas laia kaarega ja puha, väga võimas.

need tugevad puhangud ei kestnud muidugi kaua. just siis kui suurem rahvas hakkas kohale jõudma, hakkasid ka puhangud vaiksemaks jääma ja oma väikeste mudel-lohedega nad muidugi sellistes karmides tingimustes korralikku sõitu ei saanud.

me maxiga igatahes olime üsna rahul ja tegime sealt kiirelt sääred, enne kui tüngasaajad kadeduse pärast kallale võiksid tulla.

ps! max proovis minust ka pilti teha, aga ta ikka ei oska telefoniga pilti teha. kui nuppu vajutada just siis kui mina kõrge hüppe haripunktis olen, siis jõuab telefon pildi säritatud alles ajaks, kui ma sealt pooleteise meetri kõrguselt selili lumme olen maandunud.

puudrimöll

täna sain jälle omikul maja ümber veidi lund rookida. nüüd käib meil siin kõva võistlus, et kes esimesena peale lumesaju lõppu õue lund kühveldama jõuab. passisin küll hoolega peale, aga ikka jõudis üks mees teisest trepikojast enne mind. aga õnneks polnud ma viimane ja lund jätkus mulle piisavalt.

käisime maxiga jüris ka, sest tema oli eile vaadanud lumesurfi videot ja oli väga aktsioonis. ma küll veidi kahtlesin, kas seal üldse mingit tuult on, aga läksime ikka.

seal seisis 5-6 autot ja ühtegi lohet ei lennanud. päike säras ilusasti. tuult eriti polnud, aga natuke siiski puhus kohati. mingit imelikud jäljed olid lumel. uurisime olukorra kohta ja selgus et nad ikka olid natuke sõitnud. lasime minu sefiiri balloonist kiiresti täis ja sebisime liinid külge. kaks madratsimeest ronisid kah lumebasseini ja üritasid vahelduva eduga läbi selle põlvestsaati puudrimassi kuidagi liikuma saada.

oh, see oli täiesti uus kogemus! laud libises mööda kõva lund, mida võis olla maksimaalselt 5cm maapinnast. kogu ülejäänud lumepuuder oli nii kerge ja kohev, et laud selle peale ei tõusnud kuidagi. tuligi sõita siis mööda kõva pinda ja sõna otseses mõttes künda läbi paksu tuhksuhkru.

üsna samasugune tunne oli kord kloogal, kui vesi oli adrust täiesti paks, niiet isegi ei lainetanud. kui sealt läbi sõita siis takerdus adru uimedesse ja pidi kõvasti vaeva nägema, et üldse liikvel püsida. jüris nüüd muidugi mingit ülestuult saamis polnud, üldse liikusin pigem 5-20m kaupa. tuleb tunnistada, et see kõik oli siiski väga lõbus vähemalt mulle. loodan et ka maxile, kes sõita ei üritanudki ja sumas aegajalt läbi paksu lume ja aitas mul lohet üles.

nii on ikka tegelt mõnus käia sõitmas, kui pole vaja väga kaugele minna ning saab kohe auto juures lohe täis pumbata ja sõitma hakata. veel kergem elu näis olevat madratsimeestel, kes ei pidanud isegi lohet täis pumpama. ka liinid on neil vist püsivalt lohe küljes ja neid lahti ei võetagi. ei tea kas mul oleks ka äkki siukest lohet tarvis…

word

see taies on siin nüüd eksponaadina väljas, et niigi erudeeritud külastajaskonna silmaringi veelgi rohkem avardada.

ridi-radi-ralla

nüüd on siis talv käes. lumi ‘n shit yo!

eile kühveldasin maja taga laternate valgel kõvasti lund. huvitav tunne valdas mind seda tehes, sest lund justkui oli palju ja seda oli üsna tülikas kühveldada, selg valus ja puha. lisaks sadas seda tuisates aina juurde. aga teisalt jälle teadsin, et mida rohkem seda sajab ja mida rohkem tuul puhub, seda rutem saab minna lume peale lohetama. kui kõik mu tehtud töö kinni tuiskab uuesti, teadsin, siis saan juba homme sõitma minna!

hommikul vara, juba poole ühe ajal, vaatasin et oi lund on päris palju juba niiet võib jüri põllule uudistama minna küll. andril on aga nohu kallal ning max pidi projekti lõpetama, kedagi teist ka kaasa ei saanud – sättisin end üksi minekule. alguses oli ju plaan enne bussil rattad ära vahetada, sest suvel on mul ees suht siledad suvekummid, aga et kell oli juba palju ja ilm niikuinii üsna hämar, siis lükkasin selle töö edasi ning uisutasin suvekatega jürri.

seal paar lohet juba/veel sõitis. tuult mõõta ei saanud, mõõtjal patarei tühi vist. aga kuna teistel aegajalt lohed taevast alla sadasid, siis lasin balloonist täis suure sefiiri. ei tulnud see mul ise üles, aga head inimesed põllul aitasid üles… kaks korda.

täitsa imelik oli kohe see lumelauaga libisemine. kõrred paistsid ilusti veel välja, kuigi oli ka üleni lumiseid laike. aga kogu see lumesurfi tunne… isegi ei oska võrrelda veesurfiga.

kui teised olid kõik ära läind ja ma sinna üksi triibutama jäänud, siis tuul tõusis, niiet sain ikka korralikult sussutada seal. lõpuks otsustasin ikka maha tulla ja kuna tuul oli nii suur, et kavalusega lohet maha ei saanud, siis proovisin ara-aasa ehk chicken loopi punase lulla abil lahti käristada. esimese hooga ei juhtund muidugi midagi. ma pole seda vist kordagi lahti teinud enne, ju oli seal adrut. aga kui lahti sain siis kukkus lohe nagu kaseleheke ilusasti lumele maha, parkis end ära ja jäi ootama mida peremees järgmiseks ette võtab. aga peremees pakkis lohe kokku ja kobis linna tagasi.

mardisandid

õhtu on veel noor, aga juba on olnud õnn kohtuda kolmede mardisantidega.

esimesed “mardisandid” tulid juba päeval. kui neile alla ukse juurde vastu läksin, siis nägin maja ees seismas pirukaautot mille roolis istus suur hundikoer. kedagi teist esialgu näha polnudki. pärast puges tagauksest tagurpidi välja ka teine mardike, kes mulle uue Catalyst 12 lohe kätte andis. oleks ma juba päeval teadnud et tegu on mardipäevaga, oleks kindlasti ka kommi pakkunud et tuleks ikka hea loheaasta.

pärastlõunal alt-naabrid juba hoiatasid, et õhtul on päris mardisante oodata. annika tõi poest marmelaadikomme- ja küpsiseid ja läks ise veel linna asju ajama. juba kobistatigi ukse taga. mina piduliku näoga avan ukse, aga ukse taga kaks täiskasvanud inimest kes olid end maskeerinud siniste kilest haiglasusside abil ning nende etteaste koosnes gaasiarvesti näidu kontrollimisest. unustasin ka neile kommi pakkuda, niiet oodata on suht kehva gaasiaastat.

aga lõpuks tulid ikka need päris-mardid ka. nad laulsid oma mardisantide laulukest, pärast paitasid stännut. need mardisandid said kommi kah, niiet loodetavasti läheb järgmisel aastal kõik veel hästi.

Klooga

eila käisime andriga kakumäel sõitmas. tuul oli tibens-tobens, rahvast üllatavalt palju hoolimata sügisjahedusest. leidsin uue meelelahutuse mõne teise kiiresti sõitva lohega salaja võiduajamise. kiirusrekordit ei tulnud, ikka 39 km/h.

täna andri ei saand tulla, aga max kibeles juba eileõhtust saadik. tema maja juurest on kloogale ja kakumäele ajaliselt samapikk tee, niiet läksime kloogale. kedagi teist põlnd alguses. nii head sõitu ma polnd oma 12 ruudusega ammu saand. tuul võrdlemisi ühtlane ja tugev. sai igast lollust ja mõttetust tehtud ning seetõttu ka veidi kehalohistamist viljeletud. lained olid ühe koha peal eriti ägedad, 2m kindlasti. samas kalda all oli jälle täiesti siledat siledikku ka, ainult et seal oli vett nii vähe, et sõit jooksis enamasti lõpuks liiva.

http://connect.garmin.com/activity/52579423

lohelammutajad

eila lohusalus suure lohe tuul. kui läksime, siis teisi polnudki. jooksime andriga kiirelt peale, sest oli lootust tuule langemisele. max sebis oma marttilt ostetud kasutatud zephyriga veel üsna pikalt peale seda, kui me sõitma olime läind. nägin et mingit rahvast tuli veel juurde ja keegi hakkas tal lohet üles aitama. mõniaeg hiljem oli aga lohe rannalt kadunud ja vee peal seda sõitmas polnud näha. selgus, et üleslaskmisel oli kas lohet kuidagi murtud vms, niiet esiballoon plahvatas. tulemuseks meetrine lõhe torus ja balloonis. niiet ta ei saanudki sõita sellega. andsin talle lohutuseks enda lohe ja õnneks oli tuult ikka piisavalt, et ta sõita saaks.

kuid see pole veel kõik! natuke hiljem kuulsin pauku, kui andri oma lohe vette läratas ja kui ta selle uuesti üles sai, siis paistis eemalt nagu oleks lohe kuskilt kahekorra – kuidagi veidra kujuga. tuli lohistades kalda poole. sõitsin seda nalja kaema ja võisin imetleta kaunist lohusalu sadamahoonet läbi majesteetliku avause mis ilutses ta lohekangas. esiservast taha välja kahest kohast lausa. õnneks mitte päris keskelt.

väga eriline tunne oli sellises meeleolus lahel tiirutada. tegime maxiga kordamööda veel mõned tsõõrid. sõitsin maxi suure lauaga ja see ikka kleebib end palju tugevamini vee külge. 360 tagarullist sai 180 tagarull maandumisega selili. paar päris ilusat peakat õnnestus ka panna kui pikem lauaots maandudes või niisama sõites lainesse kinni jäi. oli tsimarukese isegi mures, kas ma nii oma kaelale liiga ei tee. kuid päike tuli enne tuule vaibumist välja, meri oli väga ilus. olin ammu oodanud seda sügisest fiilingut, kui ilmad on jahedamad, puulehed juba kolletavad ja päike paistab kuidagi eriliselt mahedalt, kui ta vahelduseks pilvede tagant välja tuleb. ja et see siin liiga leebe ja romantiline ei tunduks, siis lõpetan nüüd sissekande, raisk!

http://connect.garmin.com/activity/50991656

suts lohusalus

kui andri linna jõudis ja me lohusallu kimasime, hakkas seal tegevus vaikselt vaibuma koos tuulega. lasime balloonist suured lohed täis ja sussutasime vaikselt umbes pool tundi, kuni tuul ikka päris vaikseks jäi ja tulime maha.

ranna peal tuli vastu üks lohetaja kes uuris ega tema lauda pole nähtud. nad olid kellegagi lohed kokku last umbes sealsamas, kus me andriga kunagi. isegi tuul oli umbes samast suunast, niiet teadsin juhatada kustkandist ta oma laua leiab. meie tookord küll laudu ju ära ei kaotanud aga ikka.

ühel triibul proovisin siis kihutada ka, niipalju kui oskasin, sain 39,6km/h. silmist vett veel ei jooksnud. ega pole väga üritanudki ju varem võimalikult kiiresti sõita. tuleb harjutada.

http://connect.garmin.com/activity/50585456

väike gepsu test laulasmaal

nüüd me enam ei piparda, kui ennustus lubab vihma – peaasi, et tuult on!

nii me siis läksime juba ennelõunal laulasmaale ja lootsime sõita saada. teada oli, et ega tuul seal väga heast suunast pole, aga mis siis.

ma sain eile kätte oma garmin forerunner 110 randmegpsi, tahtsin seda ka proovida. see on vist odavaim garmini gps üldse. mulle meeldib ta seepoolest, et on tavalise pulsikella suurusega, peab naatukene vett ka ja pole ülemõistuse kallis. on umbes sama hinnaga (3k ümbrus) muid ja paremaid seadmeid, millega lohetamas käia, aga neid topi veekindlatesse kottidesse ja kinnita krt teab kuhu – ebamugav. aga fr110 käib randmel nagu kell ja lihtsalt nii ongi.

mõtlesin ilgelt kaval olla ja käivitada logimise alles siis, kui olen lohega vees. aga vajutasin mingit nuppu valesti ja treening läks käima ilma gpsita, niiet see katse läks lörri. see-eest oli tuul siis zephyri ja maxi suure laua jaoks väga mõnus. suure lauga hüpata on veider, ta ei tule nii kergelt veest välja ja esimesel korral maandusingi selg ees, aga zephyrile omaselt vaikselt ja pehmelt. pärast proovisin pisikese hüppega ringi pöörata. see on keerulisem kui võis arvata. vähemalt üks lahe asi mida natukehaaval harjutada ilma et peaks hullult punnitama.

andsin lohe ka maxile sõita ja juba teadsin, et nüüd läheb päris kaua aega. tuul oli piki randa ja kalda all oli tuuleke nõrgem kah. eks ta siis hakkaski iga triibuga natuke rohkem ja rohkem klooga poole kanduma.

sõitsin siis vahepeal andri lohe ja lauaga ning enne lõppu tuli korra veel meelde gps uuesti sisse lülitada. tuul oli siis juba nii palju pööranud, et mina enam ülestuult ei saanud ja pidin ise ka jala tagasi tulema.

Previous Next