ull blog

17 ruudune ozone vaikse tuule “salarelv” zephyr jõudis kohale ja täna käisin sellega sõitmas.

lohusalus oli parasjagu 4,5 keskmine tuul. lahel oli sõitjaid teisigi. andri läks teele oma 14 ruuduse 2008 aasta cabrinha contraga ja mina zephyriga.

ma kohe ei teagi kust otsast seda asja kirjeldada. igatahes kõik oli väga lihtne. hea rahulik lohe, tõmbab naks lauale ja kruis algab. vastu tuult läks üli-mega ilusasti isegi minu kasinate oskuste ja kogemustega. juba kahe otsaga sain nii palju ülestuult, et hakkasin muretsema veidi – laht saab ju otsa sedas!? üritasin ühtepidi tulla võimalikult palju allatuult ja siis teistpidi ülestuult, nii saime andriga täpselt üksteise suhtes ovaale sõita.

kõik see pull kestis seni, kuni tuul nulli kukkus. mina olin siis kalda all aga andri merel vraki juures. aga ta on varem kah sedasi merelt tagasi triivinud niiet polnud muud muret, kui et ainult vrakile pihta ei triiviks. ei triivinud.

kuna viimati oli lainetega väga vahva kogemus, siis läksime täna jälle. kuigi oli teada, et on korralikud puhangud. 10(19) m/s peaks tähendama umbes sama, kui sõidad autoga rahulikult 100km/h ja siis äkki kiirendab sekundiga 190 peale 🙂 või midagi sellist. aga no ei me läksime ikka vaatama et kui jube see asi tegelikult on. tuulemõõtja näitas meil 10, puhanguti 15. pumpasime jälle 7 ja 9 täis ja lasime üles. 9 pole mul käes kunagi sedasi rapsinud ja rahmeldanud. aga tundus kontrolli all ja mõtlesin et proovin ikka.

tugeva tuulega on ikka lahe, et ei pea väga vaeva nägema et lauale saada ja peal seista isegi väikse hooga. lohe laperdas kuskil 1-2 vahel ja sai ilusasti üle suurte lainete ka. hoogu väga taga ei ajandki. paar triipu sain sedasi teha kui järsku tegi lohe mingi imeliku liigutuse – pakkis ennast justkui tagurpidi kokku ja siis käkerdas alla, tõmbas uuesti purje pingule ja kukkus sikutama. mulle näis, et ta tegi liinide vahel salto ära ja otsustasin selle asja ära lõpetada. oleks võind rahulikult lahti huukida aga tahtsin sellel lohel chickenloopi katsetada. velcrost lahti ja läks. aga see lohele meeldis, sest ehkki esime serva liinid läksid meetri võrra pikemaks, siis jätkus tal südikust akna serva ronida ja sealt ise lendu tõusta ja sikutama hakata. alati kui üritasin mööda leashi poomi kätte saada et juhtliinist võtta ja edasi toimetada, siis sai ta tuule alla, lendas ja lohistas ning minu töö ja vaev nulliti. lasin leashist ka lahti et kurat mingu siis kibuvitsa põõsasse, kui see tõesti ta kodu ja kindlus on.

see kõik oli kaldast veel parasjagu kaugel, aga mul ilusti jalad põhjas. lohele järele rühmata oli üsna väsitav. keegi kaldal liikus ka päästma, aga enne liiva peale jõudmist jäi lohe ikka vette lesima ja sain ta kätte. tegelane kes kaldal uurima tuli ja oli ka 9-sega sõitnud, kurtis sama probleemi. lohe rannale ja liinid ka ning lauda otsima. mitu-setu korda kõndisin piki randa seda ala kuhu laud pidi triivima ja lõpuks sedasi leidsin kah. ja kohe kui mina oma laua kätte sain, nägin kuidas andril 7 ruudune, mis oli kuidagi tühjaks visisenud, ka temal ennast kokku pakkis ja käkkadi-käkkadi vette tukkuma jäi lõpuks.

pean veel natsa mõtlema ja uurima, (kuigi mida sa sellisest ilmast tahad!?) miks see lohe sedasi tegi, ilmselt oli power väga maha keeratud ja pagide ajal andis seetõttu liiga palju järele. samas kui power peal, siis oleks teistpidi ebamugav olnud? oeh, kahju, et ei jõudnud 7 ruudust ise proovida – pidime linna tagasi jõudma varsti. aga eks teinekord.

praegu meenus ühe prantslase jutt, kes on lohedega sõitnud üsna algusest ja rääkis et alguses polnud mingeid erilisi turvavärke nagu chickenloop ja leash ja isegi konksu vist polnud. a-la mingi polt oli kuskilt läbi keeratud ja kui mingi selline jama juhtus, siis polnudki muud, kui pidi järel lohisema ja samal ajal seda polti välja kruvima. niiet meil on elu ikka paganama mugav ja lihtne!

tänaseks oli lubatud umbes lõunani kestvat mõnusat põhjatuult. läksime siis lohusallu seda asja uurima. algul randa jõudsime, siis vaatasin ja muigasin ja üritasin ette kujutada kuidas meie seal sõidame – lained mingid meetrised, harjad valge-vahused. tuult oli muidu nii, et me oleks saand 7 ja 9 ruudusega sõita aga andri proovis ja ütles et see laine võtab kõik jõu ära ja kiirust ei saa enivei koguda, niisiis sõitsime 9 ja 12 ruudustega.

üllataval kombel õnnestus isegi ülestuult saada. kõige pullim muidugi on üle laine saamine. algul käis see nii, et ei teind midagi ja laine tuli lükkas külili või mattis laua vee alla ja ise panid karsumm vette. kõige mõnusam oli aga sedasi, et lohe oli suht kõrgel ja hoog selline paras aga mitte suur ja kui laine tuli siis tuli teha nagu kükitaks – nagu ripuks kuskil ja tõstaks jalad üles, et laine alt läbi saaks. täiega kift värk.

kitezone foorumis käis kõva arutamine. täpselt ei teagi mida arutatakse, aga muuhulgas keegi pakkus et kuna uuno loop elab laulasmaa fläti ääres, siis võiks olla mõne triki nimi uno loop või siis ranna nimi lausa. täna käisin seal üksi ja üritasin sõita. tuult oli ikka tsimarukese vähe minu kaalule ja lohele. uno loll tunne oli küll, aga sain mõned triibud läbi häda ikka teha ja mis kõige ägedam – sain üksi lohe üles väga ilusasti ja alla sain ka ise. vees kerisin ühe juhtliini natuke poomile ja siis kui lohe tilpnes madalas adruvabas vees lõdvalt, kerisin ülejäänud ka peale. näis kuidas mahakerimine õnnestub. aga see, et peale sõitu pole liinid nagu adrutuustid ja lohe nagu liivakoll, on uus asi.

aga pühabal… oli vist jah pühabal, oli küll mõnus harjutamispäev laulasmaal. mina ei teagi palju seda tuult võis olla, aga äkki oli 8-9? igatahes mina sain oma lohega väga ilusti lauale ja sõita ja tuul ei vedand alla ega midagi. seal oli veel paar sõitjat, keda me seal üldse nüüd tihti oleme kohanud (ja ega seal muud rahvast väga palju polegi kohanud), niiet oli sümboolset traffikut ja tuli juba seda ka vaadata. aga nii on mõnus, et tuul on paras ja saad ilusti sõita natuke ja siis alles peab hakkama teisi vahtima. kõike kohe esimese korraga nii nagu tõelised mehed mõnes hästirahvastatud kuurordis, mina lihtsalt ei suuda/taha/oska. poogen kah, nüüd olen laual ja kõik on äge.

vaja on veel ära oodata kunas see suur 17 ruudune zephyr kohale jõuab. täna oleks väikse tuule ja lainega olnud ju väga tore üksinda kruisida. loodan et see värk jõuab lähema paari nädala jooksul siiski kohale. nojah… ja nii ongi.

täna lubati õhtuks tuult ja sättisime sedasi, et viiest saime linnast minekut teha. laulasmaal tuult nagu oli aga selgelt vähe. samas martti ja veel üks 12 ruudune seal sõitsid. pumpasime kah ainult 12-se ja panime tuunitud poomi külge. toimis ilusti. andri sai täitsa mõnusalt sõita ja ma sain ka kõva sahmimise peale väiksed triibud kirja enne kui tuul päris väikseks jäi.

poomi tuunimise lugu on aga selline, et eelmine omanik oli teinud poomi käiku lühemaks, et oleks powerit rohkem peal ja saaks paremini trikke teha jms. mulle see väga ei meeldi, eriti väikse tuulega on raske majandada. kui poomi käiku reguleeriva nööri pikemaks tegin, siis tuli saada pikemaks ka juhtliinid. nendele sai janeki abiga tehtud pikemad nöörijupid, millel ühes otsas aas ja teise otsa tegin oma rehkenduste järgi õige koha peale sõlmed. mõte oli, et kui vaja, siis saab sõlmesid mujalegi teha, et välja selgitada milline konf see kõige mõnusam on. tundub et see praegune toimib päris hästi. on nii powerit kui de-powerit. mõnus!

jääd ja lund on väga vähe järel, aga see-eest on meres palju sõiduvett. sel nädalavahetusel puhus tuult ja käisime eile-täna laulasmaal. tuulemõõtja on meil tuksis, niiet täpselt ei teagi kui palju seal midagi puhus.

laubal mina oma lohega sõita hästi tahtnud ja kui lõpuks proovima läksin, siis lauale ei saanud ja sain lohe pahupidi ning sain kaldale. pärast proovisin andri lohega – pidin korralikult sahmima, vedama saada, aga kui hoo sisse sai siis sain sõita kah. mõnus oli see kah, et sõitjaid oli vähem kui palmisaarel.

täna läksime jälle. tuul oli tuntavalt kõvem, aga otsustasin ikkagi oma lohega ka proovida. see lohe on ikka üsna rajus konfis, st de-powerit eriti nagu polegi. trikkide tegemiseks on see vist väga hea, aga minule, arale harjutajale selline värk väga ei istu praegu. sellegipoolest on väga vahva tunne, kui ei pea üldse sahmima, keerad lohe seniidist alla ja juba sõidadki. paraku akna servas ja seniidis oli jõudu nii palju taga et lauaga sebimine jms olid suht tülikad. võtsin maha enda oma jälle ja pärast proovisin uuesti andri lohega. sahmida oli vaja vähem kui eile, kogu see sile flat oli minupäralt, sest rahvast oli vähe ja kes olid, olid mujal. paar korda õnnestus sedasi ringi pöörata et ei pidanud vette istumagi. üürike, aga mõnus.

varem, kui ma veel vaene olin (höhö), siis tuli kasutatud autodega sõita. need eriti vaeste aegade odavamad mudelid kulusid kiiresti ära ja tuli ikka uuesti osta. kasutatud auto ostmisel oli alati müüjal selline jutt, et selle autoga on sõidetud ainult väga korralikult, sest see kuulus ühele viiuliõpetajale.

täna käisin mikrobussiga tehnoülevaatusel ja ülevaataja suutis väga viisakalt mõista anda, et ma sõidan nagu viiuliõpetaja –  ega see auto vist palju pöördeid pole saanud? diiselmootori nad nüüd lasevad 1,5 krpm juures 75 kraadini soojaks ja siis vajutavad lapatsi põhja. ega väga palju seal auto taga enam midagi näha siis polnud – kõik paksu tossu täis.

see on siuke naljakas teema. et kui mootor on tahmane, siis võtab rohkem kütust, aga kui pidevalt kõrgetel pööretel sõita, siis ju võtab ka rohkem kütust? nii et igatepidi võtab rohkem kütust ja kes selle kõik kinni maksab, ma ei tea. enne järgmist ülevaatust peaks paar päeva sõitma kõrgematel pööretel, et tahma mootorist välja jõuaks köhida ja piinlikust olukorrast ülevaatuspunktis pääseda.

niiet, igatahes, pill häälde!

viimased paar aastat olin õnnelik windows mobile telefoni kasutaja. sellega sai lugeda posti, vaadata kodukaid, terminaliga servereid torkida kui vaja. kaarte sai laduda kui kuskil midagi ootama pidi. mulle õudselt meeldis see ka, et telefonil oli mini-usb pesa ja kui ühendasin juhtmega arvuti külge, siis hakkas kohe laadima ja outloogiga kontakte ja kalendrit sünkima. ainult et aku hakkas tasapisi lahjemaks jääma ning uus aku tundus kuidagi kallis – üle tuhande krooni.

vahepeal mõtlesin et peaks iphone hankima, aga see on ikka kuradima kallis. kallim kui läpakas, niiet ei raatsinud. kuidagi pooljuhuslikult jäi silm peale ühele peaaegu kõige soodsamale android telefonile – samsung galaxy spica. mulle kui elioni ärikliendile maksis midagi 4300 kopikatega. nüüd olen seda mitmed nädalad kasutanud ja kirjutan siia üles mis ma sellest asjast arvan.

kui eelmine telefon oli mul 2,5″ ekraani ja qwerty klaviatuuriga, siis spical on ekraan suurem ja nuppe vähem. mini-usb asemel on nüüd micro-usb. räägitakse enamus telefone lähevad sellele üle. mulle hetkel on see siiski pigem ebamugav, sest gps ja fotokad kõik on mini-usb otstega ja mul neid mini-usb otsaga juhtmeid ja laadijaid igal pool arvutite juures ja autodes. aga midagi pole parata, tuleb vist üleminekujupid hankida.

android on praegu veel üsna noor telefonitarkvara, aga enamuse mulle vajalikest asjadest on seal olemas. brauser ja google maps gps tarkvara olid kohe peal, terminaliprogrammi ja backgammoni tirisin telefonis oleva android marketi kaudu. päris normaalsete eesti kaartidega gpsi programm on sygic, seda olen nüüd kasutanud ja ajab asja ära.

fotokas, mis on telefonil peal, on üsna siuke nadi. tahaks loota et kunagi on telefonides mitte ainult megapikselid vaid ka natuke optikat. aga võibolla ma pole lihtsalt veel aru saanud mille jaoks see silm seal on. eks suvel kui valgust on õues rohkem, saab proovida.

gprs ja 3g ja kogu see mobiilne interenet on väga mõnna. panin sim kaardi sisse ja kohe sain surfata. ei küsi ka midagi, lihtsalt teeb ühenduse ja asi käib. väga mõnus värk, vaatan hoopis tihedamini windgurut ja kitezone lehte ja veel muidki asju. pm pole midagi uut tehniliselt, sest eelmises telefonis oli see ka kõik olemas, aga just mugavust on juurde tulnud ja see muudab minu jaoks palju.

öhh, mis veel… aku. aku peab vastu normaalse tarvitamise juures 3-4 päeva. aga kindlasti on võimalik see ka päevaga tühjaks pigistada kui kõvasti youtubetada ja gpsitada. aku koha pealt on kõik umbes sama või isegi parem, kui mu eelmise telefoniga tema parematel päevadel. minupoolest võiks telefon olla ka veerandi või kolmandiku võrra paksem ja raskem kui aku poole kauem peaks.

seda, et androidi juured on googlega seotud on hästi tunda. igasugu gmaili ja faceboogi ja kontaktide ja kalendrite tugi on kohe telefonis sees. arvutist saan nüüd outloogi välja rookida ja saan sünkida otse internetti. see on tegelikult suurim ja parim muudatus seoses telefonivahetusega. teine hea asi on see android market. siuke programm, millega saab otsida ja alla laadida lisasofti. väga mõnus. mingeid naljakaid asjakesi olen sealt tirinud. näiteks tallinna ühistranspordi jubin. seisad peatuses ja jubin ütleb mis kell järgmine buss tuleb. saad ka otsida tänavaid kuhu liikuda tahad, siis kuvab need bussid, mis sinna viivad. ma ei tea paljud androidikasutajad jala käivad, aga no lahe vidin ikkagi.

üks tähtis uuendus on ka see, et telefon jaksab mängida divx/m4v videsi. mkv konteinerit praegu ei toeta ja ma ei tea kas 720p sisu mängida jaksabki, aga ikkagi on päris pull mingeid vilmikesi telefonisse laadida ja jälle teinekord igavlemise ajal neid piiluda.

spical on peal android 1.5, aga räägitakse (kuradi kaabakad), et millalgi tuleb sinna ka 2.1 versioon. mitteametlikud variandid on juba liikvel, aga ma ei tea kas ma nii friik enam olen. lisaks käib jutt (on värdjad), et tuleb ka flash 10. elu oleks palju rahulikum kui selliseid asju üldse ei teaks. tegelikult pole mul seda 2.1 versiooni ju vaja (multitouch tugi, uuem kaamerasoft ja popim ui). flash võiks olla. täna just mingi vimeo link brauseris ei töötanud, sest need va vimeod ja zimeod on kõik flashis tehtud. ja kolmas asi mis ajab närvi on jutt ps3 mängukonsooli remote play toest. mõnus oleks telefoniga ps3 juhtida, mis siis, et pult on ka laua peal olemas. ps3 kaudu vaatan kodus vilme telekast. asjad mille kohta on teada ainult see, et neid praegu veel ei saa, teevad tiba tõredaks. tahan kohe!

• Samsung Galaxy Spica

selline vanarahva ütlemine on ebaõnnestunud kalalkäigu kirjeldamiseks. me käisime täna veel jüris sõitmas. jõudsime kohale alles poole kahe ajal ja seal käis kõva sagimine. madalamad kohaks olid juba vesisemat värvi tõmbunud ja läbi lume astudes paistis ka kohati alt vett. tuult see-eest tundus mõnusalt ja lasime balloonist lohed täis. proovisin sõita ka läbi märgade alade ja lausa läbi vee, sai ilusti. kuni tuul langes. viimaseks potsatasin istuma mitte küll päris loiku, aga vette sellegipoolest. päris kobe tunne. vähemalt oli särjesaak korralik.

emhi leht arvas, et kesk-eestis on tuult rohkem ja sõitsime raplakanti kodilasse, kus mu vanemad elavad. seal kahe asulakese vahel on laiad põllud, kus saime sõita kumbki sadakond meetrit. tuul langes ka seal ja lumi oli väga märg, pehme ja raske. võibolla veelauaga oleks paremini läind. õnneks jäi seekord tagumik kuivaks. noh ja nagu maal ikka, kus sellist narrust nähtud polnudki et suured tuulelohed lendavad, seal siis võis näha tee ääres uudistajaid.

5b juntsu matemaatikavihiku tagakaanel.