ull blog

olen aru saanud, et talv töötab praegu täiega minu kasuks. vees ma hakkama ei saaks veel ja mida rohkem jõuab lume peal harjutada seda rohkem saan lume peal harjutada.

laubal käisime andriga jüris proovimas, aga tuul oleks vast sefiiri jaoks paras olnud kuid mitte meie lohedele. madalamate kohtade peal oli tuult veelgi vähem ja kui andri sealt tagasi jalutas, siis uurisime mobiil-internetist kuidas on lood laulasmaal. pakri tuulemõõtja näitas 8.9ms. panime lohed bussi ja kimasime minema. laulasmaal oli kahe päevaga pilt muutunud, enam polnud ilus lumine sile väli vaid kohati oli lumi ära sulanud ja vesine loik uuesti ära jäätunud. algul ei tahtnud üldse jää peale minna ja andri üritas sõita rannal, aga selle kohta ütles varsti et, et see on edasijõudnutele vist ja pole sugugi lõbus. niisiis käisin ja testisin jääd ja see tundus tugev. pealegi seal ei lähe nii kiiresti sügavaks ja me väga kaugele ei plaaninud minna, tuul oli otse merelt kah. ükshetk märkasime veel meist paremal veel ühte kollast lohet just sedasi madala vee kohal jää ja lume peal sõitmas. mõeldud-mõeldud.

sõita saime. aga ei olnud väga mõnus, see osa kust lumi oli sulanud ja oli jäine, libises täiega. sai sisse korraliku vungi ja eriti vahet polnud kuidaspidi laud ees on, see pani kolinal kasvõi risti üle jää. niisiis tuli seal ka seda täpsussõitu proovida ning üritada jäiseid alasid vältida. pööramistel tuli ikka sageli istuda ja muidugi lumisema koha peal. lume all muidugi vesi niiet väga ei pea nurisema et oleks liiga kuiva tagumikuga jäänud. umbes kell viis keeratu tuul kinni nagu kraanist. kõik kolm lohet kukkusid üsna korraga maha. mina siukest asja enne näinud polnud ja sain korralikult itsitada.

leidsin ka asja, mida oma riietuse juures impruuvida ehk parendada. trapets tõmbab jopet kõrgemale ja vahel jääb vöökoht üsna õhukese riide varju tuule ja külma eest. kaks järgmist päeva andis see korralikult tunda.

…

täna hommikul juba enne kella üheksat lugesin kitezone lehelt, et martti läheb jürisse. vaatasin et mul on ka ishias vist kadunud selleks korraks niiet pean ka minema, kuniks lund veel on. k-rauakeskkost sain u 360 krooni eest talvise töökombeka, mis polnud küll lohesurfi jaoks spetsiaalselt disainitud, aga vöökoht oli kinnine ja sellest esialgu piisas.

jüris kaks lohet juba sõitis. tuulemõõtja siiberdas 3-5 vahet niiet võis asjad kokku panna küll. lohe pumpamiseks kasutasin seekord 1,5L 200bar ballooni, mis sai soetatud kuiva ülikonna argoonitamiseks. minu lohe esiserva toru täispuhumiseks kulus sealt umbes pool. humm. martti proovis ülejäänud 100 bariga oma 10m lohet pumbata kuid natuke jäi puudu. niisiis väga hea lahendus see pole, sest üksi ma ju lohetamas ei käi eriti ja kuidagi tobe on sõbramehed pika ninaga jätta. 6L 300bar balloonist jätkuks mitme peale mitmeks korraks, aga seda randa tassida on jälle natuke raskem. njah.

aga lohetada sain ikkagi. tuul oli veitsa puhanguline küll ja põld selline naljakas. kõrgematel kohtadel üsna jäine ja madalamates kohtades palju pehmemat lund, mis hästi lauda ei kanna aga peal on kerge koorik. igatahes tegin lausa kolm sõitmist ja vahepeal puhkasin. viimasel korral olin poomi veoliinide ja juhtliini vahelt läbi pannud ja muidugi enne lohe üles tõmbamist väga ei kontrollinud ka. väike jenka ja võiks öelda, et tasub kontrollida.

ahjaa, peaaegu läks meelest. kui jürri jõudsin siis panin auto ukse tagantkätt kuidagi nii kinni, et nimetissõrme ots jäi tibake ukse vahele. lund jahutamiseks ei tulnud õnneks kaugelt otsida.

eile saime laulasmaa flätil proovida ozone zephyr 17 lohet. see lohe on tehtud just väikse tuulega sõitmiseks, pind on suur ja lohe ise on hästi kerge. nagu enamus moodsaid lohesid ehk lohi on ka see ühest august pumbatav ja need nöörid mis on lohe küljes, on ka hästi lihtsad. seal pole mingeid liikuvaid plokke jms. mind huvitas rohkem see, et saaks sõita ka sellise pisikese tuulega, sest enamasti kui meie tahame minna lumele siis ongi täpselt 2-3ms.

laulasmaal oli ka täpselt selline tuul kui sinna jõudsime ja polnud mingit probleemi lohet üles saada. sai täiesti rahulikult sõita, ei pidanud üles-alla sahmimagi. minul oli tunne väga mõnus. kui meelde tuli siis sain rahulikult end sirgeks ajada ja korralikult trapetsile toetada. lumi oli veitsa sula ning eks selle tõttu oli kantimine ka natuke lihtsam, sain kohe ilusasti ülestuult ka. merejää lume all oli vesine juba, niiet ringi pööramiseks väga ei tahtnud maha istuda enam ning harjutasin hoo pealt pööramist. pooltel kordadel tuli välja, teistel pooltel mitte. aga asi seegi.

ma ei saa ikka märkimata jätta kui märkamatult see lohetamine naha märjaks ajab ja sellise treenimata keha ära väsitab. huhh. iga kord kui käin proovimas siis ei saa aru kuidas see võimalik on ja kui kodus paar päeva hiljem juhtun suvalist lohevideot nägema siis ka ei saa. ma saan aru et need kes hüppavad ja sahmivad… aga lihtsalt niisama sõites? õnneks ei pane ise eriti tähelegi ja sellist suure kannatamise tunnet pole.

andri oli ka kohale jõudnud. tema on 20kg kergem ja tundus et sõit oli veelgi lõbusam. tuul tõusis ja kuskil 6ms juures lasime sefiiri alla. tõime 9 ja 12 lohed välja ja bootisime üles. saime need kah kumbki üksi üles ja veel tükk aega sõita kuni tuul ka nende jaoks liiga suureks läks.

kui flätile jõudsime, siis polnud jääl ühtegi jälge, aga kui ära tulime siis oli see ilgem sea songermaa. päris äge, röhh-röhh.

täna läksin jälle. tuul pidi olema vaiksem ja oli kah. algul oli nii vaikne, et ainult üks 17m zephyr sõitis nagu rong. aga natukehaaval tuli tuult juurde ja sain proovima minna. algul muidugi ei osand selle väikse tuulega kuidagi lohet majandada. kui oli vaja järsult poomist keerata aga poomi üleval hoida, siis see tundus kuidagi ebaloomulik ja tahtnud tulla. vastupidi aga ei töötanud. tuli võtta see ebaloomulik kuid töötav variant mida tungivalt soovitati ja õigesti tehti. nii kui minema sain siis kihutasin kuskile karu kanni ehk kaugele ära suht allatuult. aga sain natuke seda mängimist harjutada ja funi ka suure ja raske töö vahele. lõppes nii nagu pidigi lõppema, et lohe kukkus maha ja ei saand seda enam ise lendu. aitajatest olin end eraldanud pika vahemaaga. võtsin laua alt ära, sain lohe lendu, aga kui lauda jalga hakkasin häkkima siis lohe muidugi läks uuesti lumele päevitama.

martti (ainola) tuli ja sõitis kõige selle kiuste selle lohe ja lauaga rahulikult parkla juurde tagasi. kurtsin et nüüd tahaks puhkust, aga neile kes sõita ei oska pole puhkust ette nähtud. ja see oli tõsi – tulin siis läbi mitte niiväga kõva koorikuga lume, iga viies samm vajus läbi kooriku ja väsitas mõnusalt. tulin aga krt tuju oli ikka hea. pealegi üks teine saatusekaaslane nägi seal samasugust vaeva ja see lisas meeleolule vürtsi veelgi.

peale hüdreerumist ja banaanide närimist ja naha kuivatamist auto tagaluugil ja selle saatusekaaslase ponnistuste vaatamist tuli jõud tagasi ja tundus et tuul on ka suuremaks läinud. läksin jälle proovima ja sain ikka päris palju sõita. nii palju et jalad olid nagu pulgad juba. sain igast asju harjutada, seda hoo kogumist ja lohega vähem mängimist  üles-alla ning hoopis poomiga reguleerimist. natukene kantimist ka, aga kuidagi füüsiliselt ebamugav oli see kantimine. maiteagi miks. võibolla sellepärast, et laual on sidemed mäe konfis ehk varbad pole piisavalt väljapoole ja sedasi on raskem. jah, muidugi oli süüdi ikka laud ja mina ise olen osav…

jalad ja kann on nüüd nii valusad et ei tea kas homme liigun rullimise või veeremise meetodil. lisaks on väike merehaigus. monitori tahab mind üle arvutilaua tirida, lükkan küll klaviatuuri eemale ja kallutan end tahapoole aga kasu pole. väga mõnus.

naistepäeval läksid naised peale kohvi ja koogi ja lillede kätte saamist ja ära söömist (lilled jäid tegelt söömata) sõbrannadega spa tuurile ja hiirtel võis pidu alata.

palmisaarel oligi kuidagi imelik mõelda, et kiitled kuidas meil-eestis on mitu meetrit lund maas aga lumesurfi pole tegelt proovinudki. täna sai proovitud. sõitsime jüri põllule, mis on vist üks põhilisi lohesõidu kohti tallinna lähedal (käiakse mujal muidugi ka) ja vaatasime kola üle. käisime veel linnast parajamaid saapaid toomas ja võtsime igaks juhuks maxi lumelaua ka kaasa.

väga imelik oli istuda lamedal kõval lumel see lumelaud jalgade küljes ja lohe seniidis. loksutasin seda seal mitu minutit enne kui suutsin kuidagi moodi ette kujutada mis nüüd juhtuma hakkab. lumelauaga olen vist elus ühe korra mäest otse alla lasknud ja lauaga kantimisest lumel olen ainult kuulnud.

esimesel katsel oligi laud lamedalt vastu maad ja kohe kui lohe kuskile küljele tõmbas, siis surus esimese kandi lumme ja sain ilusti kõhuli. pärast lükkasin laua liiga risti ette, siis ei jaksand lohe vedada ja sattusin istuma. lõpuks hakkas instruktori  jutt tasapisi kohale jõudma ning suutsin seda jalga, mis jäi sõidu suuna poole, suruda rohkem sõidu suunda et saaks mingit hoogu. samal ajal tuli ikka kallutada, et laud lamedalt maas poleks.tuli vähem koogutada ja proovida rohkem külg ees sõita, puusad eespool hoida ning ülakeha tahapoole kallutada… samal ajal ikka esimese jalaga veidi sihtida sõidu suunda. kõrvalt vaadates tundus see lihtsam. lõpuks sain ma sõita ikka ka. jess.

lumel on seal peale sulasid päris korralik koorik peal, see kannatas kõndimist täiesti vabalt. kooriku peal oli natuke lumepuudrit. siledamate ja kõrgemate kohtade peal vähem ja lohkudes rohkem. sõites laud all värises ja vibreeris rohkem kui olin oodanud. meenutas paluküla mäest minisuuskadega alla laskmist.

hommikul just mõtlesin et kas tavalise mäe lumelauaga ka saab sõita ja saingi teada et tegelikult ju saab. aga mäelauad on keskelt kitsamad kui otstest ja startides tahtis see justkui sõita mitte otse vaid kaarega. eks selle vastu aitavad tugevad jalad ja oskus neid õigesti juhtida, aga mis lohetamine see oleks kui ei saaks oma saamatuses varustust süüdistada 🙂

viimasel õhtul läksime whitebeachile prassima õige varakult, et saaks mõnusalt lamamistoolis päikseloojangut nautida.

leidsime sellise rahulikuma kohakese, kus sai segamatult vaadata, mismoodi päike madalamel laskub. vahepeal ilmusid kuskilt tagantpoolt käekesed, mis tõstsid toolide vahele pisikese lauakese ja natuke aega hiljem tõid samad käekesed sinna klaasid ja õlled. väga mõnus.

üks asi mis siin saarel teha oli vaja, oli batcave külastamine. tänane pärastlõuna näis selleks sobivat. sõitsime motikaga nii kaugele kui motikas sõitis ja kõndisime kruusateed mööda ülesmäge jalgsi. mingi tillukese neljarattalisega tüüp käis ja soovis meid ükshaaval kohale viia, sest minna olevat pool tundi. aga käia oli tore ja see aparaat ei liikunud oluliselt kiiremini kui meie.

see koht ise asus jungles ja mingi naabertalu mees haakis meile sappa, sest tema tahtis meile olla tähtsaks guide. uh, minu jaoks oli see “bisnis” seal üsna koormav. ikka et 50 on sissepääs ja lambirent on 50 ja guide teenus on ülitähtis ja maksab 250 inimese kohta. andri ütles tüübile et ei me tema teeneid ei vaja, võtame kellegi teise kui on vaja sest ta küsib kuidagi palju. tüüp ikka käis kaasas ja sebis lambi. maksime kumbki 50 sissepääsu eest ära ja läksime junglesse. tee peal oli pisikese tabalukuga värav kah. koopa sissepääs ja tee ca 10m sügavusse koopasse oli suurtest konarlikest kividest, mis kaetud teatud orgaanilise ainega. õhk oli veitsa paks ja palav, kivid libedad. meie guide eriti midagi rääkida ei osand ja valgust oli ka parasjagu nii palju, et vahel sain vaadata kuhu jalg või käsi toetada.

koopa lagi oli auguline ja seal oli kobarates nahkhiiri. vahel lendasid nad seal ringi ja ühest pisikesest kohast lendas neid välja ikka  palju. püsisid teised seal lae all ringi sebides meist kenasti eemal. koopa põhjas/lõpus oli vesi ja päris taga servast paistis veest valgus. selgus, et seal on väljapääs merre, aga läbiminek olla vee liikumise tõttu ohtlik ja sinna sukeldujad ei pidand kõik elusalt välja saama.

üles tagasi ronimine oli lihtsam kui alla minnes arvasin. andri vuras nagu orav ees minema ja mina tulin guide kannul ka järele. sealt läksime lähedale randa käsi ja jalgu loputama ning näo pealt higi pühkima. guidele andsime  lõpuks ikka veitsa vähem kui ta küsis. igavene ahnepäts siuke, rääkida ka midagi ei osand.

aga koht ise muidu oli tore ja käiks mõnus ädventsjö.

täna tähistasime tuulevaba päeva snorgeldamisretkega. võtsime whitebeachilt purjeka koos kapteni ja jungaga ning seadsime kursi krokodilli-saare juurde. minek oli vastutuult niiet tehti sik-sakke. sõitsime vast nii pool-kolmveerand tundi kokku kuni jõudsime kohale. seal olid järjest poid põhja kinnitatud nööride otsas olemas ning paat seoti sinna ankrusse.

kärasime vette ja saime kohe tunda päris mõnusat hoovust. vees põhimõtteliselt paigal olla ei saanud muidu, kui paadist kinni hoides, muidu sõidutas kohe ära. aga õnneks polnud hoovus ka nii suur, et üldse hakkama ei saaks. mina sõudsin pidevalt vastuvoolu ja tegin paadi ümber mitu tiiru. vesi oli vast 3-4m sügav ja seal leidus koralle, meresiile, meritähti, väikseid kalu ja suuremaid kalu, mustvalgeid kalu ja värvilisi kalu. ja vahel ujus hoovusega mööda veel igast muud värki nagu vetikatükid vms. tagasiteel sõitsime allatuult ja see käis palju rutem. ahjaa, minnes aerutas meie paadi külje alt läbi pirakas kilpkonn. tüübid nägid ka ja olid ikka väga imestund et ma seda kinni ei üritand püüda sealt. on ikka metslased.

peale merereisi võtsime inglish bakeris väikse eine koos filipiini kastmega, mida eile piknikul riisi kõrvale pakuti. andrile see väga meeldis ja nüüd tellisime kohe ekstra, kuigi menüüs seda polnud. oli täitsa maitsev. seda saaks lihtsalt keedetud riisile peale panna ja oleks roog olemas.

õhtupoole läksime siis sinna kalaturule, kust ostsime neid krevettide suuremaid vendi ja lasime need kõrval ühes restoranis taignas ära küpsetada. hiina uusaasta tõttu on sedasorti rahvast sealkandis veel palju liikvel, aga laua saime üsna kiiresti. minu jaoks jälle uudne kogemus. ja toit maitses kah väga hästi.

täna sattusin junglisse. läksime union beachile paadiga, lootuses seal tühjal rannal mõnusalt surfata. osa rahvast pidi sinna sõitma lohedega ja osa pidi sealt tagasi sõitma lohedega vms.

meie siis pumpasime lohed täis ja üks paadimees aitas agaralt andril lohe lendu. aga lasi kuidagi ilma märguandeta lohe lahti ja ikka vedas et midagi hullu sellest ei tulnud. teisel katsel hoidsin ikka ise lohet ja andri üritas sumada vette. aga seal oli sügav ja oli raske liine pingule saada. lõpuks ikkagi saime lohe lendu ja ta läks sõitma. mina vaatasin ringi et krt nii küll ei julgeks riskida nende vennikestega ja jäin esialgu äraootavale seisukohale. mingil hetkel vaatasin et andri on päris kaugel rannast juba eemal allatuult ja jääb seal servas oleva kaljunuki ligi. siis oli tal lohe vees ja justkui ei saandki seda püsti. ma siis ei hakand oma lohega jamamagi ja panin selle igaks juhuks kotti ära et pärast segadust poleks. üks tädike tuli veel rääkima et sinu sõber või jne, aga kui nägi et ma lohe kotti panin siis vist arvas et mul sõbrast poogen (ei tea kas arvas et peaks lohega päästeoperatsiooni alustama?). ma siis läksin ranna lõppu ja sealt mööda treppi mäe otsa vaatama et kus ta seal nurga tagasi siis on. aga polnud. mingi metsarajake viis läbi suure ja palava jungli järgmise kaljukese otsa ja sealt järgmiseni. sealt ta lõpuks paistis kenasti suure liivaranna poole parvetamas lohe vees.

jõudsin kohale samaks ajaks kui andri lohega kaldale jõudis. viga polnud tal midagi, lihtsalt üks liin oli vees üle lohe serva läinud (lineover) ja ei saanud uuesti startida. korjasime lohe kokku ja hakkasime tagasi jungle poole sättima. siis märkasime et ka mööda vett on kahemehekanuul päästeoperatsiooni eksekjuuditud. näitasime küll et kõik on timm ja me lähme jala. nad ikka tulid meid juhatama. juhatasid palju nõmedamat ja pikemat teed mööda – eks tuleb lasta kõigil kasulik olla.

jõudsid kohale ka lohedel tulijad, toimus söömaaeg, aga tuul oli juba vaibunud niiet me ei hakanud rohkem jamama. harutasime liine ja hängisime niisama. päris mõnus hängtaim igatahes.

hommikul oli tuuleke tagasi ja läksime kohe proovima. vesi oli madalavõitu niiet pidin jälle kaugele marssima. mõned päris toredad triibud sain, aga maitea, ikka tundus et vähe on vunki või ma ka ei tea. eks ma siis ikka proovisin agressiivsemalt startida ja see lõppes ikka nii, et kui lohe alla powerzonesse lendab, siis sikutab ilge hooga allatuult, aga siis läheb lohe vette ja hoog saab otsa ning vajun lauaga vee alla, siis tõmbab lohe uuesti ja mina panen ilusa kaarega laua pealt mauhti vette. ühel korral sain hea kõhuka ja teisel korral sain siili käsivarde läbi lükra. eriti valus polnd ja tundus et väga sügavale ka polnud “hambad” ulatunud. tulin vaikselt välja siis.

andri tuli seekord väga ülbelt maanduma, vilistas ja hõikas eemalt ja siis sõitis peaaegu liivani välja, astus laualt maha ja ulatas lohe alla. lohe ilus kuiv ka, sest vette see polnud läratanudki. kuradi raisk ma ütlen.

siin käis jutt, et islakite organiseerib sõidu naabersaarele, kus saab tühjemas rannas lohetada ja kõvemad tegijad võivad sealt siis ise allatuult koju lohetada. me vist saame ka kaasa minna. näis.

update: meresiili hammustuse esmaabi on siin kalamaji või kuidas seda spellitaksegi. igatahes väike roheline sidruni sugulane. hõõrusin seda peale ja loodan parimat.

täna polnd tuult eriti. tundub eesti punt ikka sai kamba kokku ja läkls sekole. windguru näitab neile sinna korralikku tuult ka. see on hea.

kuna harjutada ei saand siis läksime mööda teed üles mäe otsa. sealt oli kena vaade kogu saarele. mineku ja tuleku käigus õnnestus nüüd veel natuke käsivarsi ja kaela põletada, aga see on juba kökikas.

enne loojangut timmisin lohe liine. üks, mida parandati, on natuke lühem ja kiiruga sai tehtud mingi häkk, aga kuna me saime liiniparandajalt sellise õige jupi ka, millega sai natuke ilusamini asja korda teha, siis nüüd seda tegingi. mõnus nokitsemine.

õhtul tahtsid poisid minna kalarestorani, aga mina pidin veitsa internetis tööd tegema ja üldse olin kahevahel kas jääda koju üksi kvaliteet-mossitamist tegema või minna ka whitebeachile. mossitamisest ei tulnud kahjuks midagi välja, niiet läksin.

käisin ära anka vihjatud smokesis, mis oli täitsa tore kohake ja toit mida pool-umbes tellisin, oli maitsev. teistega sain kokku d’malli taga piitsil, kus joodi juba kokonutte. kuskilt olid nad leidnud ka ühe kanadalase, kes ka laine- ja lohesurfar.