Lemmeranna surfilaager 2013

algusesse muud juttu kah!

siin pole ammu ühtegi lugu olnud sest… sest teadagi miks – elu väikese lapsega on kindlamates rööbastes ja vaba aega tegemiste jaoks küll leiab, aga rahus mõlgutamiseks ja kirjapanemiseks mitte, isegi kui on midagi uut öelda. teine asi on muidugi see ka, et ega üksitegemist on vähe ja pole mullegi päris selge kuidas tõmmata jooni seotud isikute privaatsuse ette sotsiaalmeedias.

juulis on ilmaennustajate töö eriti raske ja riskantne ja ma saan sellest aru. suurem osa viimaseid sõite on tehtud nii, et parimal juhul sama päeva ennustus midagi näitab, aga vahel mitte sedagi. ükski koht tuult ei luba, aga tegelikult puhub ja mõnikord puhub ainult ühes kohas. olla seal ühes kohas õigel ajal on keeruline, aga “andrei” raalib selle vahel välja ja oleme ikka sõita ka saanud. viimati käisime nõval, peraküla rannas. seal on kallas ülsna järsk ja alati on laine, niiet vaiksema tuulega ei pruugi sõita saada, kuid kui saab siis on alati väga tore.

esmaspäeval sõitsime peraküla randa, vaatasime üle valli, jänesed peal – keskmised lohed. kui lohed täis saime, siis sõiduks seda enam ei piisanud. vähemalt 12 ruudusega mitte. zephyrile ka balloonist õhk sisse, et vähemalt midagi saaks. sai üle noatera kuni enam hästi ei saanud ja siis andsin lihtsalt lohe andreile üle ja vahtisin niisama ringi. rannas oli tegelikult päris mitu loheseltskonda ja üks üksik sahmija veel lisaks. eks me oleme ikka enne ka näinud kuidas lohe ranna peal loope keerab ja sõitja läbi madala vee kaldale lohiseb kuni lohe võsasse kinni jääb, aga too ei jätnud jonni, sai ise lohe üles ja aina üritas. kuna teha niikuinii midagi põlnd siis läksin vaatama, kas saab kuidagi aidata vms. parasjagu oli käsil adru nokkimine ja tuli välja, et preili oli varem, kui tuul tugevam, ikka sõita ka saanud natuke, aga nüüd enam mitte. nokkisime andru lahti, tuul hakkas tasapisi jälle tõusma ja peopesad poomi järele sügelema. juttu oli veel neljabal algavast lemmeranna surfilaagrist ja see oli juba teine täitsa tore inimene, kes surfilaagrit julgelt soovitas.

seni pole ühestki suuremast surfilaagrist, peale meie enda pundi omast, osa võtnud ja/sest järelkaja nendest on sisaldanud liiga noori inimesi, kes veel juua ei oska, aga see-eest tuleb jälle lällamine hästi välja. ilmselt on nende ürituste võti ikka su oma seltkond, kellega mõnusalt tiksuda. meie punti on raske isegi kolmepealise kambana surfama saada, rääkimata siis veel laagritest.

mul oli väikest vaheldust vaja ja esmaspäeval otsustasin et lähen käin nüüd ära kasvõi üksi, päevitan, joon õlut, kuulan mussi ja vaatan kas leian laagri pealt vähemalt ühe tuttava inimese.

interneti ja väikse õnne abil leidsin esmaspäevase peraküla paugutaja ja tema suurepärase seltskonna ka üles platsi pealt oma autosuvilakese juurest ja põhimõtteliselt nendega ma siis järgmised päevad hängisingi. siin on see privaatsuse teema nüüd mängus, niiet tegelaste iseloomustusi ei tule ja eks ma proovisin ise kah mitte millelegi erilisi hinnanguid anda, vaid lihtsalt mõnusalt ära olla. haa, aga selle leidmise loo ma räägin küll ära, see on päris kift! nii, ma teadsin ju ainult eesnime. unitedkitersis oli selle nimega kaks erinevat inimeset ja feisssbuugis oli ainult üks neist õiget nägu ja vedas et ta kiivrit või kapuutsi ei kandnud, sest niisama ju näevad inimesed hoopis teistsugused välja ja täitsa tavaline on, et rannas oled surfivarustudes liikudes aastaid teretuttav mõnega, aga erariietes võid üsna rahulikult mööda kõndida, sest sarnasus on nii väike, et ei lähe ehku peale käppa pihku viskama. kusjuures mul on nüüd ka kuri plaan hakata sellega eksperimenteerima edaspidi. tagasi loo juurde! panin feisbuugis sõbraks ja sain äksepti ja infot kuidas üles leida õige koht. jalutan siis seal ja vaatan auto numbreid ja tuttavaid nägusid ei ole, siis hüütakse, et märt, märt! vaatan – ei tunne! täitsa võõrad inimesed hüüavad, mismõttes? aga nemad lihtsalt teadsid, et ma olen tulemas ja hakkasid lihtsalt vaatama, et kes möödakõndijatest võiks märt olla. kõiki vist ei proovitud, aga esimene keda prooviti, see kohe oligi! siis tuli tegelane ise ka kusagilt tagasi ja nii oligi! kas pole ilus lugu?!

surfilaager ise oli üsna teistsugune, kui olin arvanud. noori jobusid oli nii vähe, et ei pand neid tähelegi. purupurjus räuskajaid ka mitte. kempsud, kraanid, õlle-, backardi-, jätsi- jms müügikohad igal pool. turvamehed jms meeskond selline sõbralik ja abivalmis. mitu lava ja muud kohta, kus õhtul midagi mängiti ja mõnusalt pead, põlve või kogu keha nõksutada sai ja õnnetuma näoga inimeste rivisid segamini ajada andis. ilm oli kah kuiv terve aja, päeval päike ja õhtud vähemalt fliisisoojad. ainuke asi, mida see kõik meenutas oli whitebeach boracay saarel.

teisel päeva hommikul, kui päike mu buss-öömaja kütma hakkas, kuid kõik teised veel magasid, kastsin end rannas korra vette, sõin kõhu kõvasti täis ja jäin lõpuks ühte purjelaua algkoolitust kuulama rannale koos mõnekümne teise kuulajaga. niisugune vanem härra rääkis ja kõik tundus üsna arusaadav. ma kusjuures olin arvanud, et purjelauda juhitakse ka jalgade survega, aga tuleb välja, et purje asendiga hoopis. igatahes tundus jah, et õppida seda nii lihtne ei pruugi olla, kui lohetamist hoolimata sellest, et purjelaua peal saab püsti seista, aga nüansse ja värke on rohkem ja tasakaalu on ka ilmselt raskem hoida.

rääkides tasakaalust – proovisime selle sup-iasja ka siis ära. muidugi ei võtnud mingit koolitust, rentisime lihtsalt lauad ja mõlad ja ronisime peale. põlvili peale istuma saada ja ringi sõuda oli lihtne, põlvedel seistes juba hakkas õõtsutamine pihta, eriti kui kerge laine külje pealt kaasa aitas. püsti saamine ei olnud ka raske, aga sealt edasi muidugi selgus, et midagi tasakaalu hoidmise osakonnas pole veel välja arenenud sai ikka vette käratatud kümneid ja veel kordi enne kui siukse paarikümnemeetrine jupp järjest maha õnnestus aerutada seistes. täitsa lahe ajaviide võib see olla tuuletu ilmaga vee juures toimetamiseks. mõtlen seotamisele.

teise päeva pealelõunal hakkas midagi nagu puhuma piki randa ja üks 17 ruudune slingshoti race lohe läks liikvele. see mulle väga veel korda ei läinud, sest mine tea, seal võis olla otsas mõni 50 kilone. aga kui rahvaga hängides võis läbi männiriba näha merel 12 ruuduseid sõelumas, siis ei suutnud küll enam tagasi hoida – tõin suure lohe ära ja kobisin ranna otsat peale. jeerum! tuul oli hästi ühtlane ja täpselt selline sefiirikas! vesi praktiliselt sile, kõik asjada mida proovisin tulid välja. ranna ääres pidi veitsa vaatama et mõned purjelaua õppijad ja sup-lejad ka ära mahuks, aga jah, ülimõnus sõit! ilmselt see oligi selle suve ainuke lühikeses kalipsos sõitmine ja nüüd on see ristike seinal olemas. vesi oli tegelikult ikka päris jahe laupäeval, aga päike küttis mehe eest ja polnud hullu. ühesõnaga oli suvi!’

ps! ilgelt kahju, et õiget telefoni praegu veel ei ole ja pilte ei saanud teha. vana telefon kadus pärnus ära ja uus mudel peaks lähikuul müüki paiskuma, siis saab jälle!

eriti ei edene

yeah’d uut aastat

uuel aastal hakkan pahaks

rohkem nodi saada tahaks

küüned enda poole kooldu

rahavankril lükkan hoogu

 

harilaiu surfilaager 2012

traditsiooniline harilaiu surfilaager toimus selle suve viimasel nädalavahetusel ja on järjekorranumbrilt kolmas.

kuidagi läks nii, et suvel sai kogu aeg ka laulasmaal ja lohusalus sõita niiet polnud otsest põhjust saaremaale minna. nüüd see võimalus tuli ja hoolimata sellest, et enamusel rahval on juba sügiseselt palju muidki toimetusi ja jäi seetõttu laagrist kõrvale, toimus üritus ikkagi! kolmandaks käpaks oli lisaks andrile ja mulle loheheiskaja (kitelauncher) martin.

võtsime aga martini otse tartu bussi pealt ja kütsime reede õhtul saaremaale teele. sõitsime kolinal otse praamile ja sealt maha otse loode turismitallu, mis asub harilaiule piisavalt lähedal. sättisime end sisse, tegime väiksed õlled, vaatasime mobiilse inerneti kaudu minu 17″ läpaka pealt närvekõditavat kättemaksukontori uue hooaja avaosa ja kobisime magama.

lauba ehk laupäeva hommikul peale hommikusööki võtsime talust jalgrattad ka peale ja sõitsime harilaiule. algul tundus et saame napilt zephyridega sõita, sest ega puud väga ei kõikunud, meri ainult kohises. peale veerandtunnist sõitu tulin maha ja tõin 12 ruuduse, mis töötas ilusti ehk ilusasti.

natuke meenutab see haagi lõugas (tolle ranna ametlik nimi) väänat. rand on pikk ja kalda all on parajad lained. need pole teab-mis suured, aga tuule suund oli täpselt selline, et sai mõnusalt kasvõi mööda ühteainsat lainet sõita pikalt pikalt sõita. martin tegi meist kaldalt natuke pilte ka.

peale sõitu võtsime väikse eine rmk platsi peal. seal tuli meile külla väike rebane. istus aga maha ja jäi ootama kas süüa ka antakse või mis. andri siis talle viskas ikka vorstijuppi ja ikka mõnglit. vahepeal käis ja kaevas rebasepoiss osa toitu eri kohtadesse sambla alla mustemateks päevadeks.

tegime ratastega harilaiule tiiru peale. osa teest tuli ratas käekõrval mööda liiva kõndida, aga polnud hullu. loodus on seal ikkagi väga kaunis ja ma ei suutnud vastu panna kiusatusele puhta kunsti kategooria alla käivaid loodusfotosid pildistada.

õhtul käisime sellekandi kultuurikeskuses, Kihelkonnas poest joogi- ja söögipoolist ostmas. sellel õhtul toimus sealsamas üle tee kultuurimajas jaan teäri 50 juubeliüritus/kontsert ning kohale oli saabunud palju rahvast. eks maapiirkondades on sellistel üritustel ikka oma hõng. sinna juurde käib lisaks lipsule ja kontsakinga ka poe kõrval kastanipuu alt kuuvarju otsiv kontingent, keda mingil juhul liigses kainuses süüdistada ei saa, aga kes on ka ikkagi Inimene!

õhtul kuulasime oma aida all andri valitud muusikat ja rüüpasime rummi koolaga, sest see vist on kõige tunnustatum lohesurfari vägijook… või vähemalt neile südamelähedane, kes borakayd väisanud. enne magamaminekut kiitlesin meie hea elu veidike üle ka internetis, sest kurat võtaks – oli ju ka põhjust!

pühabal vitsutasime pudrud ja kohvid sisse ja jätsime loode talu peremehega hüvasti. sõitsime veel haagi lõukas kaks tundi. käisime ära ka kivivalli taga asuval lausikul ehkki tuul sealkandis juba natuke üle maa tuli ja polnud enam suurem asi. vesi oli seal üsna sile ja põhi madal, aga kivine ja veetaimene ja mudane. tulime sealt tulema hüpates ja karates. selliste lainetega sõites tekivad puhta uued võimalused ja piirangud. tagarullide keeramine saab uue hoo ja hüpata on ka nendelt lainetelt mõnus. lõpuks laine muidugi murdub kui sellisel hetkel sealt tõukama sattuda, siis nagu paneks lauaga vastu seina. paremal juhul viskab järsult otse üles ja ülejäänud juhtudel võtab lauast kinni ja üritab pesumasinasse sikutada. pärastpoole ma vahel lihtsalt panin sellisesse lainesse peakat kui parajagu polnud lohes jõudu, et sealt ennast üle tõsta või varem hüpata. ahh, aga päike paistis ja meri sillerdas. isver kui kaunis!

ärasõites olin sel aastal nüüd nii palju targem, et käisin enne praamile minekut kuressaare külje all pesulast läbi ja loputasin autolt harilaiu kruusateedelt peale korjatud liivakihi maha. praamil kohe hea ausa näoga ringi käia, muidu ikka kuidagi imelik kui säherdune määriv ja must.

viimati käisingi vist saaremaal eelmise surfilaagri aegu ja vahepeal praamid on nüüd mõnusamad. palju kiiremini ja ladusamalt käib pealelaadimine. jõuad prae sisse hingata ja oledki juba üle. väga mõnus.

ja nüüd täpselt sama jutt koomiksina sellele keskmisele surfarile, kes isegi lugeda ei oska:

IMG_0007 IMG_0009 IMG_0016 IMG_0024 IMG_0032 IMG_0047 IMG_0050 IMG_0058 IMG_0063 IMG_0074 IMG_0091 IMG_0097 IMG_0103 IMG_0135 IMG_0164 IMG_0166 IMG_0171 IMG_0180 IMG_0193 IMG_0202 PIC000023-001 IMG_0205 IMG_0226 IMG_0233 IMG_0241 IMG_0244 IMG_0250 IMG_0257 IMG_0261 IMG_0263 IMG_0269 IMG_0270 IMG_0275 IMG_0281 IMG_0282 IMG_0283 IMG_0289 PIC000024-001 IMG_0290

lohesurf sügisel

tugev tuuleiil koos korraliku rahesahmakaga tuli üsna tillukese ettehoiatamisega peale, aga saime ikka kaotusteta maha. asjad kippusid rannalt ära lendama ja rahe täristas vastu jalgu ja käsi üsna valusalt. ju saime ilmataadi käest vitsa selle eest, et suvehooajal liiga vähe sõitsime ja pagide üle nurisesime…

IMG_0221 IMG_0222 IMG_0223 IMG_0224 IMG_0225-auto IMG_0226-auto IMG_0227 IMG_0228 IMG_0229 IMG_0230 IMG_0231 IMG_0232 Offroad kaamera ehk aparaat peale rahetormi fotoshuuti

tuuline suvi

jah, suvi on olnud siga-tuuline. augustis käisin sõitmas 12 korda, niiet umbes üle päeva. tööasjad tuleb enne, pärast ja vahepeal ära teha ja jonksus hoida ja lapsevanema/lapsehoidja tööd ka teha sinna kõrvale. õhtul peab telekast seebikad ära vaatama, õlut luristama ja snäkki närima. midagi muud eriti teha pole aegagi.

lohesõidu logid ja kommentaarid hoian endomondos.

täna peale sõitu meestega saunas arutasime ka, et mis siis selle suvehooajaga ära on õpitud või kuidas arenetud. ei ole nii, et iga sõidukorraga saab 2-3 uut asja lukku. pigem on üsna palju pusimist iga asjaga, sest ega midagi ei tule kergelt ja kiiresti, aga kui tuleb, siis on selle üle ainult suurem heameel. andri teeb meil lohesilmuseid (kiteloop) niisama ja koos esi- ja tagarulliga. esirulli ka laua katsumisega. lisaks veel üksjalus (one footer). max on hakanud ka hüppama natukehaaval ja viimane kord minuarust heleri õpetas talle tagarulli kah. minu lohesilmused on veidi madalamad praegu. lemmiktrikk on praegu tagarull lohesilmusega ja tagarulli ajal tagumise käega laua tagaserva katsuda. tagarullid põhiliselt hoo pealt popiga, sest see tundub mulle ägedam. esirulli proovin kah pigem popiga teha, aga see on ikka üsna kõhe värk. pimesõit vasakul halsil tuleb kah vahel päris pikalt.

oi ma pole uuest lohest veel üldse kirjutanud? reo 12 on ozone uus lohe, mis on tehtud tegelikult ainult lainesõiduks. ilgemalt suur tuuleulatus ja ilgemalt stabiilne lohe. hüpata saab hästi ja pöörab väga kiiresti. lendab natuke aeglasemalt kui C4, aga kiiremini kui catalyst. see kiiresti pööramine on lainetes väga mõnus, aga mingeid trikke harjutades võib lohe kergemini uitama minna. samas lohesilmuseid teeb jälle ilusti kiiresti. suur tuuleulatus tähendab seda, et kui poom on umbes keskel, siis on paras sõita. kui tõmbad põhja, siis tuleb hullult jõudu juude ja kui lased poomi üles, siis kaob jõud peaaegu täitsa ära. uuekooli lohetrikkide jaoks (unhooked) on see natuke tülikas, sest keeruline on seda veojõudu täpselt parajaks saada. ma olen selle lohega täitsa rahul seni. kuigi ega catalyst ka kehvem pole. lihtsalt tiba teistsugune.

foto: Katrin Merirand

windows 8 ja skydrive

mingid tühised asjad tahavad ka siia kirja pandud saada. mul siin ruumi on, niiet miks mitte?!

windows 8

suvaliselt veebis snorgeldades sattusin peale windows 8 eelversioonile, mida niisama proovisimiseks ja kritiseerimiseks jagatakse enne, kui päris lõplik toode müügile tuleb. tirisin ära ja installisin oma suurde läpakasse. esimene “ohhoo” tuli selle peale, kui lihtne ja kiire on install. teine sümpaatne asi oli võimalus siduda oma windowsi kasutajakonto microsoft live kontoga. see on umbes nagu android on seotud google kontoga, kui tahad. sarnaselt androidile on seepeale sul windowsis olemas kohe kõik asjad, mis seal live konto all on. msn kontaktid ja värgid. selge see, et google/android pealt ahvitud, aga mis siis – hea idee ju. töölaudu on justkui kaks. üks on rohkem tahvelarvuti ja puute-ekraani jaoks mõeldud ja teine on peaaegu sama, mis windows 7 all. ainult start nuppu pole. start nupu asemel on see tahvelarvuti töölaud. kõlab natuke segaselt ja eks see ongi natuke segane kontseptsioon ju, sest mina pole siukest asja varem näind. tahvelarvuti töölaud (mina nimetan seda nii) on ikka väga julge ja erineb täiega kõigist teistest asjadest mida ma töökohaarvutis näinud olen. senised windowsid ja x-window peal elavad asjad ja ka mac os on põhimõtteliselt ühesugused aknasüsteemid. sul on ikoonid töölaual ja selle servades menüüd ja iga programm töötab ikkagi aknas. suures joones. aga windows 8 on, kõlab veidi irooniliselt, esimesena hakanud akendest eemalduma. avalehel on hoopis suured kastid, mida pressides saad programme käima. kui programm seda oskab, siis saab ta käivituskastis ka infot kuvada. galerii kastis pildid vahetuvad jne. ja ei mingeid menüüsid kusagil servades. ekraani nurkasid toksides saab mujale ka, aga muidu on niisugune selge ja lihtne värk. osad programmid, mis windows 8 kaasa on andnud kasutavad ka ära kogu ekraani, ei mingeid ribasid ja menüüsid ei all ega kusagil. lihtsalt su programm infoga ilusasti ekraanil ees. mõeldud kindlasti puuteekraanil sõrmega sibramiseks aga ka hiirega ringi udjades on niisugune lahendus täitsa mõnus.

ah ja veel on microsoft maha viksinud dropbox-i idee, ehk ühe kausta sünkroniseerimise kuskile pilve ja selle kaudu su kõigisse teistesse seadmetesse, mille oled selle teenusega sidunud. microsofti versioon on SkyDrive (google on Google Drive). ja neid sarnaseid lahendusi on veel ja veel. kõik nad annavad mingi mahu tasuta ja tahavad suurema mahu eest raha ka, aga skydrive annab vist 8GB kui ma ei eksi ja see on igatahes 4 korda rohkem kui dropbox. microsoft on isegi androidile tolle skydrive äpi teinud. laisk inimene tahab ühest arvutist saada pilte või videosi teise, siis sõtab naksti skydrive (vms) peale ja mõne aja pärast on nad teises arvutis olemas. ei pea midagi seerima ega mingit serverit kuskile ehitama omale. muidu see skydrive pole ainult windows 8 teema muidugi, aga mainisin siia lihtsalt ära kui juba läks lobisemiseks.

täitsa tahaks juba näha mõnda windows 8 tahvelarvutit ka.

nojah, igatahes tundub see windows 8 värk üsna julge ja suur samm lihtsuse ja mugavuse suunas. mütf maha.

kodila klassi kokkutulek 2012

augusti keskel pidasime maha põhikooli klassi kokkutuleku. seekord natuke teisiti, sest ei rentinud peopaika vaid müdistasime vaikselt ühe klassikaaslase majakeses. kohal umbes pooled ja ilm mõlemal päeval väga ilus. reedel, nagu ikka, pillerkaar, saun ja bassein (jah, jõge seekord polnud, aga oli äge õuebassein!). laupäeval ehk laubal meesterahvad veitsa nokitsesid grillimaja vundamendi kallal kah. kogu värk sujus üllatavalt ladusalt, aga eks järgmine kord ma tean ikkagi mõne asja paremini ette valmistada, see on selge. oeh jah, minule see kokkutulekute traditsioon hullult meeldib ja paistab, et ma pole ainus.

muki

muki oli kodilas tubli majavalvur tervelt 13 aastat enne, kui ta täna hommikul igavestele jahimaadele läks.

enne mukit on olnud vanematel veel paar koera, kes olid ka väga toredad seltsilised seal. nendega kindlasti tegeleti rohkem ja neil oli rohkem vabadust, mis sai aga ka saatuslikuks külavahelt läbiruttavate autode tõttu. muki ajaks hakkasid ilmuma ka lapselapsed ja ehkki majale ehitati ümber aed, oli muki ikkagi alati ketis kas maja taga või kuuri kõrval. teda ei koolitatud ega kasvatatud ja tuppa teda ei saanud lasta. oma eelkäijate õnnetu lõpp oli pererahvast hoidnud samal määral kiindumast, sest ehkki koer pole inimene, siis on ta ikkagi inimese parim sõber ja truu seltsiline, kelle kaotamine pole kerge.

minu jaoks oli muki selline kift krants, kes leppis sellise eluga, nagu talle oli ette nähtud ja ta ei nurisenud selle üle kunagi. alati oli tal hea meel, kui keegi teda sasis ja sügas või grilli kõrvalt palukese tõi.

lahe on meenutada, kuidas kaks kutsikat – muki ja martin teine teisel pool lapseaeda suvel muru peal üksteist uudistasid. hiljem on miku ja eha lapsed ka kõik teda paitamas ja snäksi viimas käinud. kuna muki polnud mingi sülekoer, siis tehti seda ettevaatlikult lugupidamisega, olles rõõmsad ja tänulikud, et koer ennast paitada lasi ja sugugi ei hammustanud 🙂

tundub, et koertel on sageli oma kindel territooriumi ja karjasuhte arusaam, millest inimesed alati täpselt… või üldse aru ei saa. korra naksas muki ka ema mingi nageluse käigus. teine hammustamislugu on päris huvitav.  koer istub kuuri kõrval rahulikult maas ja kett on tema kõrval maas, aga keti teine ots polnud kusagil kinni, vaid oli katki läinud. ja muki oli jooksnud läbi lahtise autovärava tee peale ja naksanud naabrite juurde minevat tädikest kõhust. pärast aga tulnud oma koha peale tagasi. ilmselt polnud ta plaan tervele maailmale näidata, kui kõva tegija ta on, vaid lihtsalt kaitsta oma territooriumit.

täna hommikul lamas muki rahulikult oma kuudi ees, koera kohta pikk ja oma võimaluste kohta väga hästi elatud elu seljataga. tal õnnestus elada kuni lõpuni väärikalt, ei muutunud kuidagi imelikuks ega kaotanud nägemist või liikumisvõimet. peale viimset teekonda ümber koduõue sättisime ta mõnusalt puhkama kenasse hauda krundi serval koos kolmeteistkümne oranži lilleõiega ja kalmuküünlaga hauakünkal.

puhka rahus, sõbrake.

IMG_2071

PIC000008

PIC000076

Muki siilipalliga

kõige tähsam on mitte karta

reedel lohusalus. natuke rahvast oli juba kohal, tuul oli, aga natuke hõre. tegin suure lohega prooviringid, sain tagasi algusesse, aga ei midagi enamat. tulin maha ootama. siis tuli tuul ja kõik see mees ja naine rannalt ruttas peale. mõnusalt ühtlane. mõnusalt päikeseline, mõnusalt soe, parajalt vähe suvitajaid. ja siis see algas.

ahh, siia võiks kirjutada terve lehekülge sellest, mis täpselt õudselt meeldis selle päeva juures ja mis tunne sellest tekkis, aga see on siin ikkagi meesterahva blogi, niiet parem lähen otse selle juurde, et sain tehtud kohe mitu asja, mida võibolla juba aastakese olin tahtnud aga polnud osanud või julgenud saanud.

varvulisõidust tagarull. varvuli sõites on niikuinii juba kehal peaaegu pool pööret peal, niiet sealt veel edasi pöörata on kuidagi ebaloomulik. küsisin veel martti käest ka, mis tunne seda tehes on ja tema ütles et mingit erilist tunnet pole, lihtsalt keerad. ja ma lihtsalt keerasin ja tuli. aru veel täpselt ei saa, aga toimib. nii vist on mitme asjaga, et enne otsustad ära mida teed, siis teed ja analüüsid pärast, mitte enne.

lohesõlm ehk kiteloop catalyst 12 lohega. hüpe ei pea olema kõrge. pigem samasugune, nagu hüppega suunamuutmine. peale üles jõudmist poom lihtsalt vastassuunas põiki alla ja üles ei vaata.

ma saan nüüd siis aru küll, miks vabastiili mehed kurdavad pagide pärast. ühtlane tuul annab julgust ja kui on julgust, siis on lootust.

mõmm!

Previous Next