vahepeal olin haige. hea asi kodus haige olemise juures on see, et saab palju magada. isegi päeval. kui enam magada ei jaksa ja silmad kannatavad, saab palju filme vahtida. seekord vaatasin ära kõik episoodid sarjast “My name is Earl”, mis on ka eesti televaatajaile teada-tuntud sari.mulle täitsa see teema meeldib, karma värk ja lihtsad, pahelised inimesed.
ühel suvevaheajal pandi kodila koolis üles kaks pinksilauda. mul ema ja isa siis isegi mängisid seal mingite põhjala reketitega. kui teised mängivad ja ise parasjagu peab passima, siis tekib omal ka isu. noh ja eks sai kooliajal natuke seda pinksi taotud ka. mingit erilist annet ei avaldunud, selline keskmine. piisavalt hästi et vahel kellegist jagu saada ja rõõmu tunda aga keegi teine mängis ikka veel paremini, niiet huvi säilis.
vahepeal käisime mikuga mängimas linnapeal, vahepeal martti ja veel teistegagi valtus, aga nüüd oli jälle vist kaks aastat vahele jäänud. mikk käis ja kutsus et lähme-lähme ja nüüd hakkas veel margusja ka peale. leidsin ükspäev isegi kuskilt kolakojast oma reketid ja tennised üles, niiet eile käisime ja tegime väikse turnamendi.mikk muidugi võitis kõige rohkem ja ma võitsin ka paar korda ja margusja ka võitis vahel niiet kõik võitsid.
aga nüüd huvitava osa juurde. kooli ajal polnud mitte kottigi saada, kuskilt mingid linnapoisid tõid kummid ja siis käis nendega äri. ma arvan et ma saagisin ja käiasin ja lihvisin ise ka vähemalt 3 reketi põhja. üks oli hästi lahe väike. aga no muidugi pallile pihta saada oli sellega raske. mikk käis pinksitrennis ja tal nagu tuligi see päris hästi välja ja ta sai ükskord sünnipäevaks hanoi vms parema reketi ja ükskord sai mingid siuksed suht proffid kummid ka.
korralikke hobimängija reketeid müüakse nüüd aga igas toidupoes. nii pole huvitav. peab ikka uurima milline varustus see ikka parem on ja tellima vist vähemalt ameerikast. vähemalt spetsiaal tennised. aga on ju olemas ka lauad ja võrgud ja pallid ja siuksed aparaadid, mis ise sulle palle pilluvad järjest, niiet saad ühte liigutust timmida kui tahad. kõike seda on muidugi vaja hankida.
naljakas, et igast asjast on saanud tarbimisnarrus. samas muidugi on nii lihtsam, kui on teada et asi pole varustuse taga ja kõik sõltub nüüd tegijast. aga samas kui ei taha ise könn olla ja ikkagi hoolimata varustusest asjad välja ei tule ja pole enam millegi muu kaela ajada, mismoodi siis üldse õndsaks saada?
ajee, oskan ma jah kung-fud. kultusfilmis matrix on selline lahe koht, kus peaosaline on kuskile masinasse ühendatud, silmad on kinni, keha ainult väriseb. viie minuti pärast teeb silmad lahti ja teatab – “i know kung-fu!”
no mul läks ikka 2,5 üsna tihedat päeva, et paar uut trikki ära õppida, aga no alustuseks käib kah ja eks seal matrixis oli, ma usun, ka mingi filmitrikk.
kursus oli dan hml ja dan hmli. niiet isegi kaks asja. maakeeli öelduna on dan hml neljast osast koosnev kursus: mereelukatelt saadud vigastuste esmaabi, hapniku kasutamine esmaabiks ja hapniku kasutamine esmaabiks edasijõudnutele. lisaks automaatse elektrishoki aparaadi kasutamine. ja pärast nende kõikide asjade instruktorikursus kah.
kursused ise olid huvitavad ja instruktori kursuse osa oli veel eriti huvitav. mingil omapärasel moel. dan ja padi näikse päris head sõbrad või vähemalt head tuttavat olema, koolitamismetoodika on üsna sarnane. ütleme nii, et saime natuke seda koolitamismetoodikat drillida ja et see vähemalt mul küll raisatud aeg ei olnud. isegi kui arvata, et suur osa sellest metoodikast eestis ei pruugi kõige paremini toimida, siis õpetamise õppimise seisukohalt… rõhuga sõnal õppimine… loeb mitte see, kas metoodika on hea või paha vaid see, kui õppimisvõimeline sa ise oled. ja just sellest nurgast oli pilt väga huvitav.
jälle kuuke mööda läind. oma lõbuks sukeldumisi pole teinud ja see on olnud viga, sest suure maapeal kuivamise ja palja peaga õues trööpamisega on õnnestunud endal nina taaskord nohuseks saada.
valmistume talveks. võtsime maal kartuleid. ema teeb keldrisse moose, salateid ja mahlu. ehituspoisid soojustavad ja kõbistavad kuuri kallal, et saaks oma kolaga sinna enne külmade saabumist sisse saaks kolida. täna tegin ka sellel suvel kolmanda sõidu jalgrattaga.
muidu üldiselt on siuke tunne, et asjad kõik liiguvad jube aeglaselt. aga las liiguvad aeglaselt, saab kannatlikkust treenida. vähemalt ei pea nurisema liigse rapsimise pärast.
noh ja nii see elu siis veerebki. ise olen rahul.
tegime mrt algatusel omale väikse preemia ja läksime kahekesi oma lõbuks sukelduma, nii nagu vanasti.
mrtil oli muidugi omakasu ka mängus, sest ta sai hiljuti oma fotoaparaadi ja välklambi vahele sellise julla, mis seda kõike koos hoiab ja nüüd lootis ta rummu viimasest allesjäänud ekskavaatorist veel mõned paremad pildid saada.
see nn. teine ekskavaator on kaugemal, kui esimene oli. see-eest on ta aga minuarust palju paremini säilinud. seal käidi üldse vähe ja kõik ei teadnudki, et see üldse olemas on. praegu on aga ka sellel masinal trossid küljes ja nagu selgus, on seda ka lohistada jõutud.
kohale ujusime pinnal, pooleteistliitrine läbipaistev pudel oli märgiks peale seotud. kaldalt seda kahjuks eriti märgata polnud. kaldtee kõrval askeldasid kalamehed oma spinningutega, me läksime sisse veidi eemalt, et mitte kinni püütud saada. rohu seest leidsin suure rohelise kanistri. ilmselt olid selle lintraktorimehed sinna kaotanud. kuna ma tõesti ei taha neile eriti kaasa tunda selle kaotuse pärast, siis otsustasin selle leiu panna heasse kasutusse. ohverdasin 10m jupi väga head nööri isegi ja sidusin ühe otsa selle kanistri külge enne kui ekskavaatorile suundusime.
kohale jõudes tundus koht natuke vale, sest eelmisel korral oli kaks pudelit peal ja kuskil eemal veel kolmas. kopalohistajatel on kombeks trossi liitekohtadesse neid pudeleid riputada. niisiis arvasin, et nüüd laskumegi liitekoha peale. aga ei, all oli ekskavaator. seda oligi ilmselt natuke lohistatud vahepeal. panin äbariku pudeli asemele kaasa toodud võimsa kanistri. mrt ujus ümber kopa ringi ja aegajalt sähvatas tema välklamp. ilma kapuutsideta oli hästi kuulda teise sukelduja hingamist ja üldse kõik helid olid teravamad ja selgemad.
hängisin ümber kopa, poseerisin mrtle ja vahepeal ehmatasin tohutu-pirakate ahvenate peale. krt need olid suured nagu kalossid. tõesti, mingi 30cm pikad kohati, ilgelt laiad ja jämedad – rasva söönd teised end sügiseks. väiksemat puru muidugi ujus ka ringi hulgaliselt. meie sukeldumisstiil on ikka nii aware, et kalad ei teinud meist eriti välja… või siis olid nad ise ka oma suuruse üle uhked ja julged, igatahes sai mrt neist päris palju pilte.
tagasi ujusime mööda trossi. mrt, tobuke, ei viitsind jalgadega töötada ja tõmbas end edasi trossist. tross oli kergelt tavotine. käed said mustaks. aga see oligi tal tulemas, sest kunagi ta tahtis minu kulul nalja teha tavotiteemal ja nüüd siis sai selle karmavõla ära makstud.
jõudsime kaldale välja umbes selle koha peale, kust sisse tulime. seal see trossi ots vedeleski. vees olime 57 minutit ja minul jäi 100bar õhku alles. äge. ja kui välja olime pistnud peanupud, siis kalamehed olid ikka veel alles ja küsisid meilt, mis kell on. veidi ajas muigama. kell oli pool kaheksa.
uhh,
juulis tegime raplas ühe sukeldumiskursuse ja natuke aid asju juurde kah. lisaks akadeemilisele ja praktilisele osale muidugi pidime üsna palju ka varustusega tegelema, seda hankima ja konfima ja üldse mõtlema mida ja kui palju meil otstarbekas on soetada. ei jäänud ka üle muud, kui hankida omale väike kompressorike. väike küll, aga vajalik automaatika on tal juba peal ja saab korraga laadida kahte ballooni. esialgu võib rahul olla.
voah, terve kuu ühe lõiguga kirjas või… krt midagi pidi veel olema…
eks see muu osa on nagu suvel ikka. hillallaa-trullallaa, aga niisugust suurt puhkuse moodi puhkamist nagu pole ikkagi olnud. ei kurat mina ei tea kuhu see aeg kadus.
sukeldumisinstruktori digitaalsed paberid sain juba kätte, niiet võin ametlikult ametlikke sukeldujaid koolitada. trahh!
jaanipäevaks olime kutsutud saaremaale mrt ja co suvilakompleksi. praamipileti ostsime internetist ja sõitsime sellega 22-ndal otse bronnirajale. uhkelt ja aeglaselt kulgesime mööda pikast-pikast tavaliste inimeste järjekorrast. olen enne mõelnud mis tunne on sedasi mööda kulgeda. noh tunne on tõesti selline, et miks nad ise pole piletit ostnud ette kui on teada et rahvast tuleb murdu. aga ju alati ei saa planeerida nii täpselt ja tuleb oodata pikki tunde.
***
sukeldumas käisime saaremaal ka. peeter panga puhketalust laadis meil ühe pooliku ballooni täis ja viis kumipaadiga panga tippu. käsisonar näitas 5 m. lainetas, sumasime vette pikema jututa ja vees kohe alla ka. 50 minuti pärast oodati meid tagasi. selles sügavuses vesi põhjas liikus ja loksutas, hakkasime sealt ujuma näidatud suunas, ehk otse läände või itta*. kohe algasid ilusad astangud ja vesi rahunes. nähtavus oli hea ja valgust piisavalt. sarnaneb pakri pangale üsnagi, ainult panga vahel justkui oli vähem raudkive, mis end paasi sisse pesadesse kinni on loksutanud. kuskil 13,3 meetri peal lõppesid astangud ja algas kruus, seal pöörasime ringi ja kulgesime tagasi. nägime lestalaadseid. mrt proovis neid kätte saada, aga jäi teiseks igal katsel. veel häiris teda see, et ta neid ise ei märganud. küll õpib. tagasi jõudsime paadile väga lähedal, vast 10 m. ahjah, mu dekopoi on punktureeritud, seda ma kahtlustasin juba varem, nüüd on kindel ja auk näha.
teistel päevadel oli tuul kõvem ja mereplaanid jäid tahaplaanile. hängisime ja tsillisime. jaanituld tegime kah. mrtide naaber on üks saksa proua, kes oli ka kutsutud lisaks yrt õele ja tema boyfriendile, kes elab lähistel. juttu räägiti suuremas osas inglise keeles. druzba narodõ ikkagi. kift on kuulata kuidas eestlased inglise keelt räägivad. eriti kui õlut ja veini võetakse. vahele sekka ikka küsiti, et kuulge kuidas on mingi asi inglise keeles ja mitmel korral teadis õiget vastust esimesena sakslane. see oli naljakas. selle üle ma veel mõtisklen kui aega saan.
täna tegime owsi ie viimased asjad ää ja nüüd polegi jäänd muud kui oodata kuni asja protsessitakse ja meile ca 10 päeva jooksul teada antakse, et võime õpetama hakata.
owsi on open water scuba instructor ja ie on instructor examination – lühidalt peaks ma varsti saama sukeldumisinstruktori paberid.
eksam kestis kolm päeva. esimese päeva õhtul tegime standardite ja teooriaeksami (5×18 + 50 ristikest tuli teha õigetesse ruudukestesse). järgmisel päeval näitasime basseinis 5 harjutust ja igaüks eksamipiletil märgitud harjutust koos briifingu, ette näitamise, õpilaste hindamise ja pärast debriifinguga. õhtul tõime kuuldavale-nähtavale oma presentatsioonid. kolmandal päeval oli “ainult” veel avaveeasjad – rescue 7 ja 2 harjutusest koosnev avaveetund.
selleks, et üldse eksamile saada tuli käia koolis kah. see oli see idc ehk instructor development course. seal me seda kõike õppisime. kestis umbes 10 päeva kokku ja need olid tõsised tööpäevad. igal hommikul olime hiljemalt kell 9 kas klassis, basseinis või kaldal ja õhtul 6-9 ajal saime koju. kodus tuli veel järgmiseks päevaks asju ette valmistada. minul andis kogu ülejäänud elu väga hästi selle järele painduma ja kodus oldi ka mõistvad, niiet otsest stressi polnud ja kogu see aeg oli küll raske ja natuke väsitav, aga samas hästi vahva.
kogu eesti peale oli kokku 10 kandidaati. idc tegid osad maremargis ja osad oxygene tallinnas. ie ajal olime kõik ühes puntras, meid jagati kahte gruppi ja igaühele anti number. mina olin red-three need kolm päeva.
kõige ägedam asi sellest ajast oli red tiimi avaveeharjutuste ettenäitamine. vee all olime 30 minutit ja selle ajaga said 5 kandidaati oma kaks harjutust ära teha. nähtavus oli 1,5-1 meetrit. aga eks me olime saanud kõvasti trenni tiidu katlas (linnahalli kõrval). hoidsime üksteistest kinni ja olime kõrvuti nagu kilud. kes parasjagu harjutust tegi see lahti lasti ja teised hoidsid seni omavahel. assistent piilus üle õpilaste rivi, instruktor dirigeeris kogu seda värki eest ja eksamineerija hõljus kusagil instruktori kohal/kõrval ja näitas õpilastele ette vigu mida peab tegema. meil oli organiseeritud nii, et assistendiks panime selle, kelle skillides me kõige vähem kindlad olime, sest assistent peab ainult ok peale ok vastama ja mitte ära kaduma. õpilase rollimängureil on aga vaja teha harjutust nii perfektselt kui saab ja teha tohib ainult selle vea mis kästakse. noh, vähemalt ideaalis. kui õpilase mängija mingit siga mängib siis instruktorikandidaadi shansid sellest ei parane. aga meil läks küll minuarust ilgelt hästi, sigu polnud, õpilased vaatasid eksamineerija poole ka, et see saaks kohe mingi vea anda ja me ei peaks seal ülearu kaua passima. mõnikord on kohe selline hea tunne, kui mingi raske asi hoolimata kõigest hästi välja tuleb. võib jääda isegi mulje hetkeks, nagu me oleks nii kuradi osavad ja valdame asja.
rescue-7 tuli pooltel teha pocket-maskiga. olime seda basseinis harjutanud ka, aga eks sellega on veidi teistmoodi ikkagi. just see osa, kuidas seda õigesti vastu nägu hoida niiet mask oleks kindlalt näos puhumise ajal, õhk läheks kopsu ja vesi jääks eemale.
ahjah, tegime seda kõike tallinnas (ie avavesi rummus) ja eesti keeles. tiit, kert ja juno olid nii lahked ja tõlkisid jutu lennult eksamineerijale ära – maitea kuidas teiste jaoks, aga minule oli suht suur kergendus, et ei pidanud täiendavalt keeleprobleemidega tegelema ja sai asja sisule keskenduda. niiet, mis see ka maksab, neile suur tänks ja retsept!
täna oli võimalus osaleda ühel vaatlusretkel shcleswig-holsteini rusudele (mina ei suuda selle kohta “vrakk” öelda). see laev olla kunagi andnud teise maailmasõja avapaugu. ka tegin oma esimese sukeldumise vahetult peale owd kursuse lõppu sellele vrakile kunagi 2005 aastal.
praegu on schleswig-holsteini lähedal ankrupoi, kuhu külge saab kinnitada paadi, kui sinna sukelduma minna. loodetavasti on ühel päeval mitte väga kauges tulevikus kõigil eesti vrakkidel selline poi. esiteks on nii lihtsam vrakki üles leida ja teiseks pole vaja ankruga vrakki lõhkuda. iseenesestmõistetav tegelikult…
oli keskpäev ja valgust oli ilmatumalt, nähtavus “rummu kohta väga hea”, nagu ma olen märganud end võrdlemas viimasel ajal. ehk siis 4-5 meetri kauguselt võis veel kellegi punaseid lestasid või regu või midagi muud läikivat vabalt näha. mul oli kaasas olympuse 770sw veekindel digiseep, mis enamvähem 10 meetri sügavuseni vett peab pidama. tegin ka mõned pildikesed. üks tuli täitsa huvitav välja minuarust.
nüüd hakkas pihta.
eile õhtul just mõtlesin, et krt mingit elevust pole enam järel selle pika ootamise peale. aga hommikul kui kursus pihta hakkas ja üksteise tutvustamine käis, siis hääl ikkagi veitsa värises. mingis mõttes on see lahe, sest kurb on küll kui peaks ükspäev tõdema, et enam pole maailmas midagi järel mis seda põhjustada võiks.
sissejuhatuseks kuulasime veel ära loo sellest, mis on PADI. edasi tulid kaks loengut õppimis- ja õpetamismeetodite kohta ja lõpuks pidime kamba peale ühe presentatsiooni ka kokku panema. minul polnud küll sellist asja elus enne ette tulnud, et istud selliste inimestega laua taga, kelle nimesidki pole veel jõudnud meelde jätta ja kohe antakse 15 minutit ja ülesanne, et tehke ja tehke koos. üks viis minutit läks aega enne kui kõik oma “kommunikatsioonitestid” ära tegid ja sai selgeks mismoodi me seda asja tegema hakkame. teema oli veel üsna värske ja meie jaoks toores ning käis paras puterdamine, aga põhimõtteliselt midagi me ikkagi tehtud saime.
nüüd on nädal aega aega teha ära iseseisev töö – hunnik lugemist ja ilge paks pakk teadmiste kontrolle, lisaks ette valmistada esimene minipresentatsioon välja loositud teemal. saime kohe alguses loosiga kõik oma kursuse jooksul tehtavad ülesanded kätte: 2 microteaching presentatsiooni, kaks suuremat, 4 basseinitunni ülesannet ja kaks kahest ülesandest koosnevad avaveetunni ülesannet.
kuigi igal pool rõhutatakse, et see kursus pole ettevalmistus eksamiks vaid instruktoritööks, siis praegu neile ülesannetele mõeldes kuvandub mulle küll pigem närviline olemine ja mingi võõra kotkapilguga, iga tehtud vea peale õelalt naeratava eksamineerijaga silmitsiolemisest ja mitte mõnusast kursusest päris õpilastega. nii lühikese ajaga ilmselt ei õnnestu kasvatada nahka piisavalt paksuks, et iga hindamist külmalt võtta, seega pean lihtsalt kujutama ette, et instruktor/eksamineerija on mitte hindaja vaid teadmistejänune õpilane, lõvi on hiireke, karu on rebane…
