ull blog

eelmisel aastal, tuleb tunnistada, mina lennuväljale ei jõudnudki. polnd aega. sel nädalal nüüd vaatasin et nii, jääkarusid on vähe, õpilaste jaoks vesi külm, ilmad aga ilusad – võiks minna.

tuli tiba meelde tuletada kuidas kõik see asi käib, videod ja värgid. kobida lennuväljale. kahe aastaga on nurmsis kõik muutunud, ainult lennurada ja peldik olid tuttavad. maandumiskoht on teine, uued infrastruktuurid – palju magamiskohti, korralik pakkimisruum, orgunn jne. ilmselt nii see hüppamine siis tänapäeval käibki.

korraks oli väike hirm, et lähen kohale ja ei tunne seal kedagi. asjatult. palju vanu tuttavaid. uusi herosid on peale tulnud, üsna asjalikud. paugutavad piu-paudega ja mölisevad nagu mehed muiste.

minul enam enda isiklikku kama ei ole, ma siis alustuseks võtsin tänapäevase õpilaskama. sakslaste balance-260, student cypres ja puha. seljas natuke mugavamad vast kui vanad õpilaskamad olid, aga noh, nojah. rahvas käis ja lõõpis et vaata siis et kohe varu lahti ei tõmba. ei mul oli isegi parem plaan. kukkuda niisama kildijagu ja näppida vahepeal meduusi rõngast. ilm oli soe ja tuuline, turbukaid oli oodata, aga näha oli et need suured varjud siiski liiguvad vastutuules õiget pidi. erilist hirmu polnd. lennukis oli ka üllatavalt mõnus, ei raputand jne. vabalangemine oli plaanipärane. noor instruktor laavakivi tuli järgi ja vahtis ohutus kauguses. väga hea kui ikka on selline korralik reference ehk pidepunkt. kukusin ja katsusin meduusi. 1500 vehkisin ja viskasin. väga ilusasti läks see vari lahti, rahulikult ja kenasti otse. ei mäleta millal ma viimati õpilaskamaga hüppasin, aga see oli siiski vist törtsu kabedam pill kui vanad. täitsa korralikult annab pööritada ilma eriti kõrgust kaotamata. aga no need on uued ka. maandumine oli sesmõttes igav, et mingit maakiirust ju ei olnud. popsti enamvähem otse maha. maas muidugi tahtis tuul kupli kuusikusse vedada. kahmasin ta ikkagi kokku ja üritasin tulla coolilt varju üle õla hoides. ei olnud kerge, ei olnud. aga ilu nõuab ohvreid. ma ei saa tulla kuppel süles nagu maiteamis.

peale hüpet oli kerge pööritus kõhus. vist pole kere harjund selle tsentrifugaaljõuga mida kupli all natuke saab. jõin ja käisime söömas. pööritus läks käbe üle. tuul ei läind vaiksemaks väga.

õhtapoole sain küüned taha alo isiklikule kamale. sabre2 190 – minul oli enne sabre 190 ja sabre2 samasuurt olin ennegi tahtnud proovida. alo varjul on see lahe automaat, mida lülitad sisse ja välja nagu wc lampi. javelini ranits istus seljas muidugi mõnusalt. teise hüppe plaan oli teha seda kombineeritud kompleksi. laualusõnad olid tagurpidisalto, ühele poole pööre, edaspidisalto ja teiselepoole pööre. refrääniks meduusi katsumine. seekord lendas ly järgi ja mul jälle tänuväärt pidepunkt olemas. asjad tulid kenasti välja ja kui lõpetasin oli minu 1500 käes. sabre2 avanes närvilisemalt, nagu nullikad ikka. tuli kotist välja ja kukkus sahmerdama, järgmine faas oli veitsa aeglasem, see kus kuppel õhku täis läheb ja slaider alla kobib. selle käigus üritas kuskilepoole pöörata. aga üldiselt täitsa tore. slaider surnuks ja juhttropid välja ja ringi kablutama. teised olid seks ajaks ammu kuskil all. ainult trumm pidi kusagil peale wingsuiti lendu oma varju avama varsti-varsti. ilmselt ma talle natuke tee peale ette tuterdama jäin kui ta üritas kupli all tagasi sõita, aga ruumi ja kohti maandumiseks oli seal piisavalt. tuulega sellise varjuga on naljakas maanduda. siuke tunne et tuleb kuidagi kiiresti maa lähemale. eks ta tulebki, aga kuna maakiirus pole nii suur siis see petab. tõstis täitsa korralikult. võiks öelda et sõitin kuskile meetri kõrgusele riiulisse. pärast maandumist oli sebimist ja kannatamist, et cool välja näha. pärast jälle väike pööritus pööritamisest.

eks paari aasta pärast jälle.

Pildid Pille ja Ly SLK veebist

Äntu Sinijärv ja Valgejärv on üksteisest vast kilomeetri kaugusel. Üks oli täiesti jäävaba, teine täiesti jääs.

Käisin kahe Marttiga Sinijärves sukeldumas. Üks Martti tahtis pildistada ja teine oma uut kuiva ülikonda testida. Mina reisisin kaasa ilma mingi erilise plaanita. Ainult regu tahtsin peale hooldamist natuke katsetada.

Peab mainima, et jube mõnus on vahelduseks sedasi käia, et ärkad Tallinnas ja vurad otse Raplasse, kus rahvas juba ootab, varustus, sh minu oma, on juba peale laaditud ja isegi kuum tee on valmis tehtud. Istud lihtsalt autosse ja lased end kohale vedada.

Martti uus kuiv ülikond on sama mudel mis minu oma. Bare on seal vahepeal teinud mõned muudatused. Lukk on veitsa pikem ja jookseb all mitte küljejoonest ette- vaid tahapoole. Pealmine lukukate on ka natuke teistmoodi joondatud, niiet sellega on lihtsam opereerida. Kaelamansett oli justkui laiem, mis tundub imelik. Aga manseti ümber on veel üks riba, niiet kapuutsi serva saab sättida kaelamanseti ja selle riba vahele. Kevlarist-vist põlvekaitsmed on suuremad. Noh ja Martti on enamvähem sama pikk kui mina ning ta lasi sääred kohe veitsa pikemad teha tehases, et LT standarmõõt sihvakale eesti mehele ka selga mahuks.

Sukeldumine oli hästi mõnus. Sujusime väga mõõduka tempoga allikate kohale, vaatasime seal ringi ja vedelesime niisama. Ma mõõtsin allika sügavust, lasin kompuutri selle koha peale kust kraater algab. 7,4m sain. Martti tegi pilte ja Martti mängis oma tasakaalu ja ujuvusega. Peab ütlema et sai päris kenasti hakkama, mingeid probleeme tal küll ei pannud tähele. Väga mõnus. Aga Marttil jällegi oli mingi maskiprobleem, pidevalt pidi seda kuivatama ja lõpuks näitas et tal on sellest maskivärgist juba kõrini.

Põhisündmuseks kujunes regupiinamine. Seal ca 6 kraadises vees proovisin oma lisaregust õhku lasta ühte ja teistpidi, see töötas ilusasti. Kui kord jõudis põhiregu kätte, siis see oli mul siiski liiga tundlikuks reguleeritud niiet kui ta voolama hakkas siis ta ka voolama jäi. Polnud varem vees proovinud seda ballooni kinni keeramist. Näitasin Marttile et keera kinni, keeras. Vool lakkas. Paari sekundi pärast keeras lahti, vool jätkus. Nii paar korda. Lõpuks sain Martti lisaotsa ja lasime veitsa pikemalt sulada. Keerasin kruvi veidike koomale ja umbes 10 sekundi pärast sai ballooni jälle lahti keerata ning enam ei voolanud kuskilt. Üks lahe asi oli see, et tegime seda keset vett hõljudes. Natukene muidugi kõikusime, aga põhja ei pidanud toetama ja pinnale ka ei tõusnud. Sedasi rahulikult neid asju katsetada on ikka kift küll. Pole mingit stressi.

grand theft auto 4 – 100,0%

väike stats:

• Playing time: 120:27:01 (120 tundi)
• Times died: 36
• People killed: 993
• People run down: 700
• Criminals killed: 271
• Cars stolen: 567
• Fires started: 101
• Time spent in the water: 00:35:10
• Time spent shopping: 00:53:41
• Longest free fall: 210.14ft

langevarjusid selles mängus pole. sellegi poolest hüppasin alla silla pealt, masti otsast, maja katuselt ja kalju serva pealt ning kopterist. vette kukkudes võib isegi ellu jääda. nojah, 200 tuvi tuli üles otsida ja maha nottida, 50 autot varastada ja maha müüa, 50 stuntsi autode ja motikatega ja iga sõbraga käia kõvasti väljas joomas ja laaberdamas. igast muud tegevust ka.

kõige üllatavam asi selle mängu juures on ikkagi raadiojaamad. masinatega sõites saab valida ca 7 jaama vahel ja päris palju erinevaid saateid tuleb. midagi simpsonite ja south parki huumori vahepealset.

aega sai päris korralikult raisatud, aga kevadet veel ikka pole…

ühe talvise kursusega käisime basseinis sukeldumas. kui tavaliselt üritatakse 4-5 sukeldumismoodulit kokku pressida 2 basseiniaja peale, siis nüüd talvel oli hea võimalus proovida teha iga kord 1 moodul. peamine vahe et tegelastel on rohkem aega harjutada. aega on nii palju, et nad hakkavad ise asju välja mõtlema ja lõpuks vaatad neid tõesti juba nagu iseseisvaid sukeldujaid. lahe.

marttil on viimasel ajal mingi naljakas komme kahe tinaklotsi ja nööriga põhjast umbes 30 cm kõrgusel hõluva rõnga ALT läbi pugeda. õpilsed muidu ujuvad ikka läbi rõnga. martti võtab vesti seljast ära, topib rõnga alt läbi ja ujub ise järele. kuna mina pean igas asjas kõvem mees olema, siis ma võtsin lisaks vestile ja maskile ka lestad, saapad, raskusvöö ja kalipso seljast ära, toppisin teisele poole ja teisel pool selga tagasi. kalipsoga majandamine on veitsa keerulisem kui muud asjad, sest ta on väga kerge ja kipub pinnale. tuleb kuidagi sedasi saada et kohe raskusvööga seda põhjas saaks hoida. no pärast uuesti selga saamine on ka kaerajaan. ühel hetkel keset seda sebimist, kui polnud maskigi ees, tuli huulikust täiega vett suhu. huulik oli regu küljest lahti tulnud selle pusimise käigus. lisaregu oli kohe võtta, aga naljakas, et esimene ja ainuke mõte oli et kuidas see krdi martti mul nii salaja regu snorkliga nüüd ära vahetas. igatahes kui martti tahab nüüd paremini teha siis ta peab ujukad ka ära võtma.

täna käisin esimest korda elus autoga “hoolduses”. praktikul täitus 15kkm. kohapeal selgus et ma ei tunne eriti hästi kella, aga ilma asja eriti piinlikuks ajamata sebiti asjad sedasi, et saab ikka kõik asjad ära teha täna, ehkki tund aega hiljem ära tõin auto. kuna polnd varem käinud siis ei teadnudki kas kaasa võtta laptop või jalgratas. keegi arvas et jalgrattaga on natuke pahavõitu netis passida. tahtsin igasugu mootoripesusid ja asju, niiet 2-3 tundi pidi minema. rattaga sain ilusti koju ja pärast tagasi ka.

rattasõiduks kasutasin juba üle aasta keldris tolmunud langevarjukiivrit, millel suurelt ULL otsa ette kirjutatud valgete kleeps-tähtedega. suusamüts kiivri all tuhisesin diagonaalis läbi mustamäe. tibid tee ääres mind nähes sosistasid üksteisele midagi. ega tänapäeval enam neoonliibukatega kellegi tähelepanu ei äratagi, peab originaalne olema.

väike kokkuvõtte selle talve toimetustest

käisime ühele läbi jää käranud tsiklile nööri külge panemas. minna tuli üle jää ja ots tuli tuua kaldale jää alt. täitsa huvitav ülesanne. nähtavus oli kehva. regu oli veitsa tundlik.

käisin ühel sünnipäeval, kus jäin nii purjakile et isegi 4km jalutuskäik koju ja magamine ei aidanud kaineks saada. aga see oli ka äge pidu, kestis 12 tundi ja lõhkusime ära pool klaasi tunnis.

erilist sukeldumiskihku millegipärast pole, ilmselt seepärast, et rahvas on üsna passiivne. otsustasin tegeleda asjaga ise ka aktiivsemalt siis, kui teistel ka suurem huvi on ehk siis kevade poole. seniks ostsin ps3 ja gta4 ja noh väikse hd teleka.

gta4 on mingi ameerika standardi järgi alla 18 aastastele ebasoovitav. idaeuroopast ameerikasse põgenenud mees üritab uut elu alustada liberty citys. tööotstest on kõige legaalsem nõo taksofirmas juhuslikke otsi tehes. ülejäänud missioonid sisaldavad tagaajamisi, varastamist ja niisama füüsilist vägivalda. aja jooksul koguneb sõpru, kellega on kasulik hästi läbi saada, käia nendega väljas jne. enamus sõpru pakuvad lõpuks omapoolseid kasulikke teeneid. naissõpru on kah, neist võib kah kasu olla. autodes on raadios mitu erinevat jaama. osadest tuleb mussi, osadest jutusaateid ja reklaami, mis on väga ühiskonnakriitilised, aga seda kuidagi hästi humoorikas võtmes. ajab muigama. kogu mäng matkib päriselu üsna hästi. 3d graafika võibolla ei peta veel päris ära, aga autod, inimesed, igasugu kõrvalsagimised ja asjad on nagu päris. jääd ghettos tänavanurgale niisama passima siis lõpuks tulevad mingid jorsid tüli norima ja annavad kere peale.

käisime jääsukeldumas. maidla veehoidlas pidi järgmisel päeval tulema mingi valla ralli, hea et saime teada enne kui auk päris valmis sai. rummus patrullisid mingid vennikesed kaldal, aga jääle läksime jalgsi ja keegi uurima ei tulnud. jõudsime alla ja üritasin huvi pärast natuke regu provotseerida ja keerasin seda va cracking resistance control nuppu. tulemus oli ühtase keskmise vooga voolav regu. apeksitel on vähemalt see hea, et kui jääbki voolama, siis ei voola pahinal vaid rahulikult ja ei pea poolt regu suust välja võtma, vaid saab rahulikult edasi hingata kuni pinnale lähed. igatahes seda ma teada tahtsingi, et kas viimati oli mingi juhuslik jama või tavaline mustus ja vihje korralisele hooldusele. eks ta ole vatti ka saand.

upgradesin kodust arvutit kah üle pika aja. säästlikult – parasjagu nii palju, et jaksaks hd filme mängida. peale installisin windows 7 beta 64bit. plaanis on praegust 4g mälu veel upgradeda. w7 mulle meeldib. taskbar on mingi kombinatsioon mac osx nupureast ja varasemate windowside taskbarist. minul töötab kiiresti ja palju niisuguseid mõnusaid uuendusi on, mis teevad elu veitsa mugavamaks. telefoniga oskab suhelda loogilisemalt. failide kopeerimisel näitab rohkem infot, failide suurused muutuvad reaalajas. kopeerimise ajal on taskbaril ka progress näha. multitaskib kuidagi paremini. saan korraga faile kopeerida, usb ketast formattida ja hd musa kuulata ja masin ei tundugi nii aeglane. ma ei ütle et midagi revolutsioonilist, aga minule meeldib.

mikrobussil pean hakkama sõidupäevikut täitma. maksud on kõrged ja sõitmist vähe.

otsin wireless surround kõrvaklappe.

koera õpetasin diivanile hüppama ja käppa andma.

need peaks olema maiste mati ja elleni kõik lapsed ja lapselapsed uiskudel.

aasta lõpp möödus laagris. toimusid suusalaager, bändilaager ja lihtsalt laager. need toimusid segiläbi kusagil lõuna eestis staabiga antslas.

linnaelu juures on kõige harjumatum see, et jalgratta või suuskadega või rulaga sõitmaminekuks tuleks minna eraldi kohta kõigpealt autoga. seal kohas asjad maha laadida, selga panna, teha oma sport ära ja siis jälle tagasi. kui ma kodilas elasin siis seisis ratas maja juures ja suusad olid keldris või rõdul ja kui oli vaja sõita, siis läksid õue ja sõit algas maja eest. niisiis ma kuulan väikse eelarvamusega kui keegi räägib et käis otepääl suusatamas nädalavahetusel. loomulikult pole ma ise seal kunagi midagi sellist tegemas käinud. seni.

suusalaagris käisime haanja ja kähriku (kääriku) suusakeskuses. kellel omal es olnud see rentis suusad ja sõideti. lisaks sellele kohalemineku värgile oli uus veel see, et maa polnud sile. esimene kord ei saanudki aru mis kurat toimub, võtsin klassika varustuse ja ronisin rajale. algul rühi mäest üles ja siis hirmsa vingaaliga alla, kui hoog otsa sai siis oligi järgmine mägi vastas ja kuku üles ronima. imelik. kährikul seal kekkoneni vms rajal oli umbes sama värk, aga natuke laugemad tõusud ja laskumised. lõpuks viimasel korral haanjas avastasin valgustamata 5km raja kus oli natukene siledamat osa ka.

bändilaagri kohta käib hästi lõik suvel toimunud ruja etendusest, mille video ka nüüd välja on tulnud. kui keegi ütles kui hea keemia bändiliikmete vahel toimub vms, siis pahur rannap käratab et jah meil on siin kõik suurepärased keemikud, aga mängida ei oska keegi. meie muidugi oskame kõik rohkem või vähem mängida. tõsi on seegi, et seekord oli igasugu kola kõvasti kohal aga kasutati neid üsna tagasihoidlikult. eks suusatamine, saunatamine ja muu selline nõuavad ohvreid. paar ühislugu saime ikkagi salvestada ka, niisiis mina jäin rahule tegelikult ka sellega.

tulime jõululaupäevaks minu vanemate juurde kodilasse. ilus lumine, päeval paistis päikestki. koer oli nõus poseerima jõulupostri jaoks. nüüd lähme vaatame raplasse, äkki mahume kiriku ukse vahelt kuulama kübekest jõulumuusikat.

noh ja kui mul mingi jõulusoov oleks, siis võiks tänaseks peatada igasugused maailmaparandamised ja nautida seda mis olemas on.

viimastel kuudel on ilmad veitsa jahedamaks muutunud ja aega jääb sukeldumise kõrvalt muudele asjadele. nojah, tegelt jääb aeg lihtsalt üle ja tuleb midagi muud teha või siis teha mitte midagi muud…

pinksi käime ikka mängimas korra-kaks nädalas. see on lahe, mäng on huvitav ja ei käi üle jõu. meil on veel kahekesi seal harjutamist küll ja küll enne kui üksteise nipid ja trikid käes on ja enam põnevust pole. eile lõpuks sattusin siuksesse kohta, kus müüakse igast pinksivarustust (www.pingpong.ee) ja sain sealt omale uued tennised. vanad olid natuke liiga parajad ja hakkasid varvast hõõruma.

müdistasin natuke arvutitega ka. müügile on tulnud sellised pisikesed arvuti emaplaadid koos pisikese protsessoriga. kui kunagi ehitati laptoppe suure arvuti osadest enamvähem, siis nüüd on vastupidine trend. lapakatele mõeldud protsessorid jms on toodud tagasi tavalise arvuti formaati. igatahes ma sain omaarust maru odavalt ehk ca 1k eest terve emaplaadi koos protsessoriga poest. väga vähe võtab voolu ja ruumi. peal on intel atom 330 protsessor. igatahes töötab seal peal väga hästi nii windows, linux kui ka osx86 (häkintosh). 720p ja isegi 1080p h.264 videot üritasin vaadata. windowsi all coreavc dekooderiga kurat mängib nagu loom. lahe. musaprogrammid käivad seal ka, aga lindistada pole veel midagi jõudnud, pealegi pole mul ühtegi korralikku usb helikaarti.

koer. koerale meeldib väga haukuda siis, kui keegi on kodus ja rahvast tuleb juurde. hullupööra meeldib. kui kedagi kodus pole ja astud uksest sisse siis see nuustik lihtsalt haigutab ja ringutab. paremal juhul toob sussi. veel meeldib talle põriseda ja haukuda kui näeb rõdu ukse kaudu tänaval mõnda koera kõndimas. võibolla see on tal geenides. igatahes saame temaga hästi läbi. täna, laupäeval ärkasin kell 8 ja hakkasin oma asju toimetama arvutis, koer magas edasi. magab siiamaani, kell on 6. vahepeal lihtsalt ärkab, ringutab, kõnnib vaikselt teise kohta ja käntsatab seal uuesti maha magama. hull unekott.

jõuludepressioon pole veel haripunkti jõudnud. tellisin saksamaalt omale uue väikse klaviatuuri jälle. nüüd on hea närvitseda kas jõuab sel aastal kohale või mitte. natuke ikka tahaks sel aastal juba. tahaks aasta lõpus antslas puhata ja mängida. ühesõnaga elu on kuidagi mõnusalt laisaks ja rutiinseks muutunud. võta või midagi ette.

panin just oma laua-arvutisse natuke mälu juurde ja sellega seoses tuli meelde vana hea lugu arvuti kiirusest.

installisin kunagi arvutisse, kus sõdurilehte küljendati 486 protsessori soketisse pentium overdrive, et arvuti oleks kiirem. pärast uurisin kas on arvuti kiirem. vastuseks öeldi et on jah, palju kiiremini jookseb kokku.

teine it uudis on see, et meie koeral on nüüd oma server. server on 1U rackmount p4 2.8, 2gb ram ja 2x320gb hdd. server asub koera puuri katusel.